Eesti Ilmasõjas (0)

7
Eesti Ilmasõjas
Eesti koht Saksamaa ja Venemaa plaanides. Sõjategevus : Ida- Preisimaa operatsioon 1914, Saksa vägede suurpealetungid 1915, mere- ja õhusõda Eesti ruumis. Eestlased Vene armees: üldmobilisatsioon 1914, maakaitseväelaste ja noorsõdurite mobilisatsioonid, inimkaotused . Meeleolud: patriotismipuhang, germanofoobia, sõjatüdimus. Uued ühiskondlikud struktuurid (sõjatööstuskomitee, linnade liidu komitee, Põhja-Balti komitee). Majanduselu allakäik: tööstus, põllumajandus, inflatsioon , defitsiit, elatustaseme langus
Eesti koht Saksamaa ja Venemaa plaanides.
Vene sõjaplaanides oli Baltimaadel eriti tähtis koht Petrogradi kaitse seisukohalt. Esimese maailmasõja eel rajati Eestisse rohkesti militaarobjekte: Vene Balti laevastiku sadam ja sõjalaevatehased Tallinnas, suurejooneline Peeter Suure nimeline merekindlusvöönd põhjarannikul. Maailmasõja puhkedes rakendati Eesti majandus täielikult Vene sõjamasina teenistusse.
Saksamaa plaanides - Augustis 1914 puhkes Esimene maailmasõda . Baltimaade tähtsus Vene impeeriumi sõjalis-strateegilise tugialana kasvas veelgi. Enne maailmasõda polnud suurriikidel kaugeleulatuvaid plaane Läänemere piirkonnas status quo radikaalseks muutmiseks. Sõja ajal tõusis Saksamaa idapoliitikas kesksele kohale nn dekompositsioonipoliitika, mille mõte seisnes selles, et eraldada Vene riigi läänepoolsed ääremaad ja muuta need Saksamaast sõltuvateks puhverriikideks. Nn Idapartei, kuhu kuulusid mõjukad sõjaväelased ja töösturid, ei lootnud saavutada võitu läänes ja pooldas seda, et Venemaa purustataks esimesena. Kindralfeldmarssal Paul von Hindenburgi meelest tuli Poola ja Baltimaad muuta Venemaa-vastase sõja tugialadeks. Baltisakslased tegid Saksamaal agarat kihutustööd, et Baltimaad annekteeritaks ja ühendataks Saksamaaga. Suursaksa Ühing (Alldeutscher Verband) nõudis Saksamaa idapiiri nihutamist Narva jõe – Peipsi järve – Pihkva järve joonele.
Sõjategevus: Ida-Preisimaa operatsioon 1914
Vene sõjaplaan nägi ette Austria-Ungari purustamist, väed Galiitsia piiridele. 1914 augustis alustati ettevalmistamata pealetungi Ida- Preisimaal , kaotus Tannenbergi lahingus, Vene 2. armee sissepiiramine Masuuria järvede ääres. Aktiivne sõjategevus Poolas, kuid aasta lõpus stabiliseerus rinne seal.
Pealetung Galiitsias aga edukalt, venelased vallutasid suure osa Lõuna-Poolast.
Saksa vägede suurpealetungid 1915
1915.a. sakslased koondasid Idarindele suured väed ja veebruaris algas Ida-Preisimaalt suur pealetung, mis lõppes Kuramaa ja Daugavast lõunasse jääva Läti ala okupeerimisega. 1915.a lõpuks rinne stabiliseerus Riia all. Saksamaa ja Austria-Ungari suur edu ka Galiitsias. Lätist evakueeriti ametkond ja osa elanikkonda Lõuna-Eestisse (Tartu). 1916 oli Tartus Läti sõjapõgenikke ca 10 000. Siin asus ka läti küttide laatsaret ja tagavarapataljon.
Mere- ja õhusõda Eesti ruumis
1914-16 ründasid Saksa sõjalaevad ja lennukid mitmeid kohti Eesti rannikul, et näidata jõudu ja tekitada paanikat.
1915.a. augustis rünnati Kuressaaret ja Pärnut. Saksa sõjalaevade ilmumine tekitab paanikat. Nii valisusametnikud kui eraisikud püüdsid saarelt pageda. Samasugune paanika vallandus Pärnu pommitamisel. Venelased arvasid, et sakslased korraldavad dessandi maale. Dessandi kartuses lasti õhku elektrijaam, õlivabrik ja „Waldhofi“ tselluloosivabrik .
Pärnu sündmused tekitasid paanikat ka sisemaal.
1915. a. augustis pommitas saksa tsepeliin Paldiskit. 1916.a. juulis pommitasid saksa lennukid Tallinna, augustis rünnaku ohvriks Ruhnu saar. Oktoobris 1916 langes tõsisema pommituse alla taas Paldiski.
Eestlased Vene armees
Täielikult rakendus üldine sõjaväekohustus Venemaal I maailmasõja ajal. Loobumine liisutõmbamisest. Mehed kutsuti teenistusse kutsealuste nimekirjade alusel.
Tegevteenistus, teenistus reservis ja riiklikus maakaitseväes.
Sõjaväekohuslik oli kuni 43-aastane meeselanikkond. Kohustuslik riiklik maakitsevägi pidi sõja ajal olema toeks alalisele armeele.
1875-1913 võeti Eestist noorsõduritena vene armeesse u. 100 000 meest. Enamik suunati teenima väljaspool Eestit.
Mobilisatsioonid
28. juunil 1914 alanud sõjas Serbia ja Austria-Ungari vahel toimus 1914. aasta juulis Eesti alal reservistide tegevteenistusse kutsumine ja kolm 1. järgu riikliku maakaitseväelaste mobilisatsiooni: 1914. aasta juulis, septembris ja detsembris ning korraline noorsõdurite võtmine.
1914. aastal võeti Eestist sõjaväeteenistusse üle 17 600 reservisti, 3500 noorsõdurit ning ligi 14 500 maakaitseväelast. Esimesel sõja-aastal võeti Eestist teenistusse kokku üle 35 500 mehe ehk vähemalt 7% meeselanikkonna üldarvust. 1914-1916 mobiliseeriti vähemalt 100 000 meest.
10 000 langes kas lahingus või suri haigustesse. 1914.a. augustis tsaarivägede ebaõnnestunud pealetugis Ida-Preisimaal langesid sajad eestlased või võeti sõjavangi. Mingeid rahvusväeosi ei olnud. Teenisid Läänemerest Karpaatideni.
1915. aastal korraldati Eestis korraline noorsõdurite võtmine, 1915. aasta jaanuaris ja lisaks veel kahel korral, 1915. aasta mais ja augustis ennetähtaegne noorsõdurite teenistusse kutsumine. (1915 – 1 korraline ja kaks ennetähtaegset noorsõdurite võtmist)
Ühtlasi korraldati 1915. aastal ka neli maakaitseväelaste mobilisatsiooni: aprillis , augustis, septembris ja oktoobris, kusjuures alates 1915. aasta septembrist hakati teenistusse kutsuma ka 2. järgu maakaitseväelasi.
1916. aasta alguses kutsuti teenistusse algselt sõjaväeteenistusest vabastatud isikud (valgepiletimehed),
1916. aasta jaanuaris, veebruaris, märtsis, augustis ja oktoobris korraldati maakaitseväelaste mobilisatsioon ning mais viidi läbi ennetähtaegne noorsõdurite võtmine.
1917. aasta veebruaris võeti tegevteenistusse veel kord ennetähtaegselt noorsõdureid.
Venemaa armeesse mobiliseeriti sõja jooksul umbes 100 000 meest, kellest hukkus või jäi teadmata kadunuks üle 10 000 (Inimkaotused). Eestis asuvates sõjaväeosades aga oli umbes 200 000 Venemaa Keisririigi sõjaväelast. Paljudele eestlastest haritlastele avanes sõja ajal võimalus saada ohvitserideks kiirendatud korras, mistõttu teenis Vene armees 1917. aastaks üle 2000 eesti soost ohvitseri. Ligi 30 eesti ohvitseri olid omandanud kõrgema sõjalise hariduse. 120 ohvitseri langes või jäi teadmata kadunuks.
1917.a. aprillis tehti Ajutisele Valitsusele ettepanek Tallinna merekindluse kaitseks sakslaste eest moodustada eestlastest kindlusepolgud. Saadi nõusolek, moodustati need tagalavägedest. Eesti kommunistide äge vastuseis sellele ja nõudsid, et polk viidaks Rakverre ja allutataks seal 12.armeele. Polkovnik Al. Tõnisson tuli selle kiire käsu täitmisega toime, seal aga saadi kokku juba 6000 meest. Järjest suuremaks . Majutamise jm. küsimuste tõttu viidi polgust osa Tartusse tagavarapataljoni nime all. Juhtkond Tartus, allüksused valdades laiali. Neis nähti eestlastest kaitsesalku laostuva Vene armee soldatite vägivalla ja omavoli vastu. Maarahvale turvatunnet.
Meeleolud: patriotismipuhang, germanofoobia, sõjatüdimus
Šovinistlik vaimustus haaras kõiki ringkondi äärmusparempoolsetest rahvuslastest kuni vabameelsete kadettideni. Üle kogu riigi patriootlikud manifestatsioonid, sõjahüsteeria õhutamine ja rahvusküsimusega spekuleerimine. Kampaania saksa ülevõimu vastu vene elu kõigis valdkondades. Balti alad saksa ülevõimu näidiseks. Baltisakslaste maine langes madalseisu. Neid kahtlustati reetmises, spionaažis, sabotaažis. Suleti saksa seltsid, koolid, ajalehed, keelati saksa keele kasutamine ametlikus kirjavahetuses ja saksa keele kõnelemine ametiasutustes ja avalikes kohtades. Sõja ajal saadeti välja u. 700 sakslast . Hobusteprotsessid – mõisnikke süüdistati hobuste varjamises, et mitte neid rindele.
Sõja ajal kasvas järsult huvi Balti olude vastu. Arvustati balti mõisnikke ja nende privileege. Hinnati ümber suhtumine eestlastesse ja lätlastesse. Need ei ole separatistid, vaid tõsised Vene patrioodid. Aga pandi ka ette (šovinistid) võõrandada saksa maavaldus ja asendada saksa keel kõikjal vene keelega. Maa müüdama vene talupoegadele-kolonistidele, mõisad müüa haritud ja varakatele vene inimestele. Pöörata kohalikud kõik vene õigeusku. Peterburgist sai Petrograd . Ka meil saksapäraste kohanimede asendamine venepärastega. Paljud eesti vallad said venepärase nime, taotlused oma venepäraste nimede ümbervahetamiseks.
Sõja ajal asusid eesti rahvuslaste juhid tingimusteta toetama Venemaad. Saksamaa olevat ainus sõjasüüdlane. Venemaa peab õiglast sõda, tahab rahvusvähemusi vabastada ja luua õiglane riigikord. Kardeti, et taastatakse baltisaksa ülevõim ja viiakse läbi saksastamine + saksa talupoegade kolonisatsioon. Siis kaoks igasugune lootus autonoomiale. Teisest küljest kardeti ka, et Venemaa võit võimendab vähemusrahvuste rõhumist (šovinism).
Sõda – lootused paremale tulevikule, eestlased saavad oma lojaalsuse ja patriotismi eest väärilise tasu. Eesti ajakirjandus õhutas patriotismi. Vaimustatult saadeti teele sõdureid , paljud vabatahtlikeks. Tõnisson- üldine sõjavaimustus ja valatud veri pidi hajutama kahtlused separatismis. See oli taktika !
Tervikuna tõi sõda kaasa tunduva elukalliduse tõusu ja elanikkonna üldise majandusliku olukorra halvenemise, luues soodsa pinna mässumeelsuse kasvule.
Uued ühiskondlikud struktuurid (sõjatööstuskomitee, linnade liidu komitee, Põhja-Balti komitee
Sõjatööstuskomiteed – moodustati Tallinnas ja Tartus ühiskondlikel alustel, tegelesid väikeettevõtetele sõjaliste tellimiste vahendamisega.
Eestlaste majanduslike ja poliitiliste huvide kaitseks ning valitsusele surve avaldamiseks asutasid Eesti-meelsed tegelased 1915 ülemaalise organisatsioonina Ajutise Põhja-Balti Komitee, mille keskkomiteed (asus Tartus) juhtis Jaan Tõnisson; maakondades ja valdades moodustati kohalikud komiteed.
Tallinnas olid eestlaste poliitlisteks keskusteks linnavalitsus ja Ülevenemaalise Linnade Liidu Tallinna Komitee. Eesti äriringkondade ja linnaomavalitsuste esindajad kuulusid riiklikke tellimusi jagavate sõjatööstuskomiteede (need moodustati Tallinnas ja Tartus) koosseisu; Tartu sõjatööstuskomitees olid ülekaalus eestlased. Tõstatati taas eestlaste rahvusliku enesemääramise ja poliitilise autonoomia küsimus (J. Vilms).
Majanduselu allakäik: tööstus, põllumajandus, inflatsioon, defitsiit, elatustaseme langus
20. sajandi alguse Eesti elu iseloomustab vaesus . Kehvem maarahvas
ei olnud küll otseselt näljas, sest peatoidus suudeti ikka muretseda ning kui viljasalv ja
lihaastjas päris tühjaks said, aitasid naabrid . Küll võis aga muudest hädatarvilikest vahenditest
nagu koolilaste saabastest või petrooleumist ja üldse sellest, mida raha eest osta tuli, otsene
puudus kätte tulla.
Linnarahva olukord oli kõikuvam. Kehvemad kihid elasid toimetuleku piiril. Töölistel
oli harva võimalik säästa ning kui sääste oligi, siis sõja- ja revolutsiooniaegne inflatsioon oli
need hävitanud. Nii tähendas töölisele töö kaotus või isegi palga alanemine juba otsest
näljaohtu. Sama võis juhtuda isegi esmatarbekaupade tollide järsu tõstmise ja toiduainete
kallinemise korral.
Kui hinnad tõusevad, siis raha väärtus langeb. Hindade tõusu perioodi nimetatakse inflatsiooniks.
Esimese maailmasõja ajal, mil trükiti suurte väljaminekute katteks palju kullakatteta raha. Sellega kaasnes raha ostujõu langus (inflatsioon) ja hindade tõus.
Sõda oli raskeks koormaks majandusele.
1) Tööstus tuli ümber korraldada sõjavarustuse (relvad, laskemoon, mundrid, toiduained) tootmiseks.
2) Majandus allutati rangele riiklikule kontrollile (st et traditsiooniline turumajandus enam ei toiminud ); tekkis riigimonopolistlik kapitalism
3) Riiklikud tellimused sõja tarbeks (sõjavarustus), mis maksti kinni riigikassast, suunati peamiselt suurettevõtetele. See tõi enesega kaasa paljude väikeettevõtete pankrotistumise.
4) Valitses tööjõupuudus : kasutati massiliselt naiste ja noorukite tööd; seni koduse majapidamisega seotud naised tulid kodunt välja ja hakkasid osalema ühiskondlikus elus); keelatud oli nõuda palgatõusu, töötingimuste parandamist ja streikida.
5) Puudus oli toiduainetest ja esmatarbekaupadest ning neile kehtestati kaardisüsteem
6) Nälg tõi kaasa sõjavastaste ja revolutsiooniliste meeleolude kasvu
Põllumajanduse edenemist takistas tööjõupuudus. Eriti mõisamajapidamistes, kus hakati kasutama naiste tööjõudu. Veohobuste, kariloomade ja vilja rekvireerimine sõjaväe tarbeks. Katkes põllutöömasinate ja väetiste sissevedu Eestisse. Ahenes kartulikasvatus, kuna kehtis kartuli väljaveokeeld ja seadus vähendas viinapõletamist. Tugevamad talud aga laiendasid tootmist. Kasvas kaera külvipind, küllaltki kõrged müügihinnad sõjaväevõimude poolt kehtestatud.
Põllumajandussaaduste hinnad tõusid eriti 1916.a., kui saak jäi kesiseks.
Tervikuna tõi sõda kaasa üldise majandusliku olukorra halvenemise ja elukalliduse tõusu.