Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Dramaatika olemus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
dramaatika, kuuldemäng, näitekirjandus, lavalisus, olevikus, dialoog, kahekõne, monoloog, jaotub, stseen, remargid, valgustust, efekte, muusikalist, dragöödia, shakespeare, romeo, julia, komöödia, elmo, draama, eduard, vilde, tabamata, jant, säärane, mulk, libretto, mozart, võluflööt, seitse, stsenaarium, raag, performance· kirjanduseliigid (nt: ulmekirjandus) · Kirjandusteos koosneb erinevatest väärtustest: - ajalooline ,,Harala elulood" - ühiskondlik - moraalne ,,Ekke Moor" - rahvuskultuuriline - maailmakultuuriline - keeleline - tundeline · Ilukirjandusse kuuluvad: - lüürika (luuletused) - eepika (jutud) - dramaatika (näitekirjandus) - lüroeepika Teaduskirjandus: · Teaduskirjandusse kuuluvad: - uurimustöö - referaat - diplomitöö - artikkel Ajakirjandus: · Ajakirjandusse kuuluvad: - artikkel (uudis) - intervjuu - reportaaz - arvamuslugu
Dramaatika ehk näitekirjandus.(Draamakirjandus) · Dramaatika on üks kirjanduse 3-st põhiliigist · Mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihendatus ja dialoog. · Dramaatika tähtsamad zanrid on draama, tragöödia, komöödia. · Reeglina jaotub draama vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. Draama üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. · Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. · Draama on dramaatika üks põhizanritest, mis kujunes välja 18. sajandil, juhtivaks sai 19
µ - ehk näitekirjandus, on üks kirjanduse 3-st põhiliigist, mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihendatus ja dialoog. Dramaatika tähtsamad zanrid on draama, tragöödia, komöödia. Draama - on dramaatika üks põhizanritest, mis kujunes välja 18. sajandil, juhtivaks sai 19. lõpp kuni 20. algus. Draama loojad: Denis Diderot, Gotthold Ephraim Lessing Tunnused: · ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus · uuritakse inimeste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat · pingeline areng ja tegelaste vahelised võitlused, kus sageli leitakse konfliktist väljaspääs Tuntumad autorid: · Denis Diderot " Palju ja palju veel"
ILUKIRJANDUS EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA · esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, · lavalisus · rahulik, üksikasjalik meeleolude vahetu · põhineb dialoogil e käsitlusviis esitamine; elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda · autori suhtumine avaldub ja stroof stseenideks e etteasteteks kaudselt
Absurd mõttetu või ebaloogiline nähtus, absurditeatrit iseloomustavad seosusetu dialoo, tegevuse vähesus ja maailma tajumise absurd. Deteatraliseerumine - Kirjanduses ning teatris tõuseb huviorbiiti inimese isiklik elu, niisugused suhtlemis- ja käitumisvormid, mis on loomult mitteavalikud. (peredraama jmt) Teatripoliitika selle sisu moodustavad teiste sotsiaalsete institutsioonide - riigi, kiriku, parteide - ja teatri vahekord. Monologiseerumine - dialoogi muutumine üksikõneks. Dialoog monologiseerub, kui tegelased on samal arvamusel, üks tegelane domineerib, kommunikatsioon ei toimi. Monodraama ühe tegelase monoloogist koosnev draamateos. Simultaandialoog - tegelasrohketes stseenides; samaaegsuse muljet nõutakse remargis ("simultaanselt" vms.) või siis paigutatakse repliigid, mis peaksid kõlama ühel ajal, kõrvuti kahele veerule. Simultaansus on siiski suurel määral tinglik, sest neid repliike loetakse ikkagi
sajandil. Riimilise rahvalaulu olulisemaks tunnuseks on lõppriim. Värsid ei koondu enam paralleelrühmadesse, vaid lõppriimi alusel stroofiks. Ka keelelisi arhaisme esineb vähe.(KAS ON MEIE HÄRRAL MURET?Kas on meie härral muret,kust ta saab, mis ta süöb,kas täma nälga sureb?Täma luodab tüöliste pääle,prassib sääl, balli pääl,tõstab rõemsast hääle!) 2. Ilukirjanduse põhiliigid klassikalise jaotuse järgi on eepika, dramaatika, lüürika. Põhiliigid jagunevad zanriteks ehk ajalooliselt väljakujunenud traditsioonilisteks kirjandusvormideks. EEPIKA üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on enamasti rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise
Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma, välisilma ja nende kahe kokkupuute kujutamisele. Need kolm põhiliiki on tihedalt üksteisega seotus tihti võib ühe zanri tundemärke näha teise omas. - Lüüriline kirjeldus, lüüriline eneseväljendus, lüüriline pöördumine. Luule kõik värsskõnes teosed
majanduslikke ja inimestevahelisi suhteid. Mimesis jäljendus. Kunst ükskõik mis vormis jäljendab maailma. Ei taandu ainult maailma kopeerimisele, vaid on väljendusviis, millele on iseloomulik sarnasus jäljendatavaga, deduktsioon, objekti võimalusena avalduva olemuse väljendamine, psüühilise mõju ja tunnetusliku väärtuse saavutamine teose nautijate suhtes. Mimesise objekt tragöödias tegelaste ja tegevuste jäljendus. Dramaatika üks kirjanduse põhiliik, näitekirjandus. Põhineb dialoogil ja tegevusel. Autori kohalolu on varjatud. Tegelased pöörduvad otse lugeja/vaataja poole. Suunatud teatrile. Draama dramaatika üks zanr tragöödia ja komöödia kõrval. Arenes välja 18.saj keskel. Laialt levinud sõnateatri tähenduses. Dramaturgia teatud perioodi kirjandusprotsessid (nt 20.saj eesti dramaturgia). Draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria. Tekstiehituse tasandil on ta lavastuste ja filmide tekstiline alus, millele on vastav
· Reaalne ruum teatrilava saab fiktiivseks ruumiks, reaalne aeg etenduse kestus fiktiivseks ajaks, millel on oma sisemine loogika · Fiktsionaalne aeg võib olla "tihedam" kui reaalne aeg, sündmused juhtuvad kiiremini või aeglasemini, osa sündmusi võib välja jätta, osa sündmusi võib juhtuda paralleelselt. · Näitleja isiklik eripära mõjutab rolli loomist ja vastuvõttu. 10. Draamatika ja eepika ühist ja erinevat Dramaatika e näitekirjandus on üks kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhineb dialoogil ja tegevusel; autori kohalolu on enamasti varjatud, tegelased pöörduvad otse kuulaja/vaataja poole. On suunatud teatrile. · Nii dramaatikas kui eepikas jutustatakse lugu. Mõlemad on sõnakunsti liigid. · Draamas ei ole jutustajat, kogu informatsioon antakse edasi dialoogi ja remarkide kaudu.
· Teatriantropoloogia näitlejate tehnika uurimine · Teatrisotsioloogia psühholoogia tasandil uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuuringud kuidas publik etenduse vastu võtab 2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta zanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval (dramaatika ehk draama). Draama oluliseks tunnuseks on tegevuslikkus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. 4. Millised on teatrikunsti liigid (ja nende alaliigid)? Teatrikunsti põhiliigid on lüürika, eepika ja dramaatika ehk draama
· Teatriantropoloogia näitlejate tehnika uurimine · Teatrisotsioloogia psühholoogia tasandil uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuuringud kuidas publik etenduse vastu võtab 2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta zanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval (dramaatika ehk draama). Draama oluliseks tunnuseks on tegevuslikkus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. 4. Millised on teatrikunsti liigid (ja nende alaliigid)? Teatrikunsti põhiliigid on lüürika, eepika ja dramaatika ehk draama
palju, alustama - lõpetama] Assonants - algriim, sarnaste vokaalide kordus sõnade algul värsis [Udu rikub uue kuue.] Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline, heroiline või traagiline. [ Tuntud - Jakob Tamm "Orjakivi", Jaan Bergmann "Ustav Ülo", Jaan Kärner "Kaarnamäe ballaad", Marie Under valmik "Kolmteist ballaadi"] Dialoog - kahekõne Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. [Näitekirjanduse juhtiv zanr] [Eduard Vilde "Tabamata Ime", August Kitzberg "Tuulte pöörises", Tammsaare "Kuningal on külm"] Draamakirjandus - üks kirjanduse põhiliike, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil. Dramaatika tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Eepika - üks kirjanduse põhiliik
mõjutanud 18. sajandi oti rahvaballaadid. Tuntud ballaadimeistrid on, Johann Wolfgang Goethe (1749-1832),); Rober Burns (1759-1796); Aleksandr Pukin (1799 -1837), Jakob Tamm (1861 -1907) "Orjakivi", Jaan Bergmann (1856 -1916) "Ustav Ülo", Jaan Kärner (1891 -1958) "Kaarnamäe ballad", Marie Under (1883 -1980) valimik "Kolmteist ballaadi". Biograafia- elulugu Bürokraatia- Väiklane ja pealiskaudne asjaajamine ja suhtlemine. Debüüt- esmaesinemine Dialoog kahekõne Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. Zanrina kujunes välja 18. sajandil. Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat. Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist
3 4. Kirjanduse sotsioloogia a) retseptsiooni uurimine. Kirjanduse ja kunsti vastuvõtmise uurimine. Teoreetilise aluse andis retseptiivne esteetika. 1970.aa Konstanzi ülikool: H.R Jauss ja W. Iser väitsid, et tekst on autori ja lugeja ootusehorisontide kohtumispaik. Ootushorisont on autori või lugeja kultuurikompetents, mis määrab ära autori ja lugeja vahekorra. Tekst on dialoog, seega üksnes lugeja osavõtt annab tekstile lõplikkuse. Tekst sisaldab küsimust ja stimuleerib lugejat küsimusi esitama, saades tekstist ka vastuseid. Lugeja suhtub teksti valikuliselt ja loob uue teksti. Tekstis on muutumatu ja muutlik osa. Muutumatu osa on materiaalne (kirjamärgid), muutlik osa kerkib lugeja teadvuses. Tänapäeval on teksti muutlikkus suurenenud. Retseptivistika uurib teksti muutlikku osa: lugejaid, hinnanguid, arvamusi ja tõlgendusi
enamasti ootamatu. Reisikiri Reisikiri sisaldab reisil läbitud kohtade kujundusi, ajaloolise ja geograafilise andmeid, märkmeid kohalikest kommetest, elanikest, sammuti autori meeleolusid, tundeid ja mõtteid. Eesmärk lähtuvalt eristatakse teaduslikku vestelist ja ilukirjanduslikku reisikirja. Eestlastest on palju reisikirju kirjutanud Friedebert Tuglas, Juhan Smuul ja Lennart Meri. Dramaatika ehk näitekirjandus Dramaatika on eepika ja lüürika kõrval kirjanduse üks põhiliike, mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihendatus ja dialog ehk kahekõne. Drama teosed on mõeldud laval ettekandmiseks. Teatrietenduse aluseks on näitekirjaniku, tekst, drama. Näidendid jagunevad vaatlusteks ning need omakorda stseenideks. Iga vaatus kujutab endast, näidendi terviklikku, lõpetatud osa. Stseenid on vaatuse osad, mille jooksul tegelaste koosseis laval ei muutu.
teater kui kollektiivne kunstiala toimiks kindlate reeglite järgi, mis soodustaksid loomingulist tegevust. Käitumisvorm: niiöelda mäng, vemp, teesklus igapäeveelus. Kunstiala: tegeleb visuaalsete, liikuvate kujundite loomisega 5. Defineerige mõisted mõisted näidend, etendus, lavastus. Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on kõikide etenduste muutumatu ühisosa. Etendus on lavastuse ühekordne esitamine. Iga etendus on ainukordne ja kaduv. 6
teost. Nt Boccaccio ,,Dekameron". KIRJANDUSE PÕHILIIGID Liik ehk zanr on väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega kirjandusvorm. Nt eepika zanrideks on eepos, romaan, jutustus, novell jne. Igal zanril võib omakorda olla alazanre ehk zanritüüpe, nt romaanizanril arenguromaan, kiriromaan. 20.sajandil piirid eri zanride vahel sulandusid ning tekkisid uued zanrid, mitmesugused vahe- ja liitvormid ( proosapoeem, lugemisdraama, kuuldemäng, filmistsenaarium, telenäidend ). Eepika põhitunnuseks on jutustaja ja tema poolt jutustatava olemasolu. Jutustaja vahendab kuulajale või lugejale toimuvaid, enamasti juba minevikus toimunud sündmusi. Teose aluseks olevatest sündmustest võib jutustada samas järjekorras, nagu nad toimusid, aga ka ümberpööratud järjekorras, lõpust alguse poole suundudes. Suurvormides ( eepos, romaan ) jutustatakse aeglase põhjalikkusega, rahulikult ning laia haardega, üksikasjalikult on välja
www.folklore.ee) Mütoloogia rahva muistendite, usundi ja müütide kogum. Müüt pärimuslik lugu, mis jutustab maailma loomisest, jumalatest, muinaskangelastest jne. Legend sarnaneb müüdiga, aga legend võib pajatada tegelikult toimunud sündmustest või päriselt elanud inimestest. 10 LÜÜRIKA üks kolmest kirjanduse põhiliigist eepika ja dramaatika kõrval. Kujutatakse lüürilise minaisiku sisemisi elamusi, tema hinge- ja mõtteliikumisi tundelises vormis. Iseloomustab rütm, riim ja kujundlikkus. Luuletused jagunevad: lüürilisteks (tundelised, emotsionaalsed), eepilisteks (jutustavad, nt eepos) ja lüroeepilisteks (eelmise kahe vahepealne, sisaldab emotsionaalsust, tunnete ning meeleolude väljendamist sündmustega põimitult nagu ballaad või värssromaan). Riim sarnasekõlaliste sõnade kordumine
Tuntud ballaadimeistrid on saksa kirjanikud Friedrich Schiller (1759 -1805), Johann Wolfgang Goethe (1749-1832), Heinrich Heine (1797 -1856); inglane Rober Burns (1759-1796); venelased Aleksandr Puskin (1799 -1837), Mihhail Lermontov (1814 -1841); eestlased Jakob Tamm (1861 -1907) "Orjakivi", Jaan Bergmann (1856 -1916) "Ustav Ülo", Jaan Kärner (1891 -1958) "Kaarnamäe ballaad", Marie Under (1883 -1980) valimik "Kolmteist ballaadi". 8. Dialoog - kahekõne. Algselt mõisteti dialoogi all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese kõnele. Dialoog on oluline kujutusvahend kirjanduses (eriti draamas), kuid samuti ka massimeedias (näiteks põhineb sellel intervjuu, vestlus). 9. Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. Zanrina kujunes välja 18. sajandil eeskätt Denis Diderot´(1713 -1784) ja Gotthold
Tuntud ballaadimeistrid on saksa kirjanikud Friedrich Schiller (1759 -1805), Johann Wolfgang Goethe (1749-1832), Heinrich Heine (1797 -1856); inglane Rober Burns (1759-1796); venelased Aleksandr Puskin (1799 -1837), Mihhail Lermontov (1814 -1841); eestlased Jakob Tamm (1861 -1907) "Orjakivi", Jaan Bergmann (1856 -1916) "Ustav Ülo", Jaan Kärner (1891 -1958) "Kaarnamäe ballaad", Marie Under (1883 -1980) valimik "Kolmteist ballaadi". 8. Dialoog - kahekõne. Algselt mõisteti dialoogi all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese kõnele. Dialoog on oluline kujutusvahend kirjanduses (eriti draamas), kuid samuti ka massimeedias (näiteks põhineb sellel intervjuu, vestlus). 9. Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. Zanrina kujunes välja 18. sajandil eeskätt Denis Diderot´(1713 -1784) ja Gotthold
Kirjanduse põhiliigid ja žanrid Eepika - välismaailma kirjeldamine ja jutustamine - huvitutakse välisest pildist - nt. Eepos, romaan, jutustus, novell Lüürika - väljendatakse siseilma mõtteid, tundeid - subjektiivne, isiklik - nt. Luuletused, sonetid, oodid, hümnid Dramaatika - tegevuse vahetu kirjeldamine, otsene kõne ja dialoog - konflikt - nt. Tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng Lüroeepika - liitliik = lugulaulud - lüüriline laad ja eepiline jutustus - nt. Valm, poeem, ballaad. Teema - millest teos kõneleb - trad. teemad: armastus, sõda, isamaa - pikemates teostes on kõrvalteemad Idee - kirjandusteose peamine mõte - väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse Stiil - kõrge = pidulik, kõrgendatud - keskmine = neutraalne - madal = argipäevane Eepika ja selle alaliik eepos
Detailide ülesanne on motiivi ilmestada, iseloomustada näiteks tegelast või tegevusaega ja -kohta. detektiivromaan romaan, mille peategelane on salapolitseinik. Näiteks Arthur Conan Doyle'i (18591930) "Baskerville'ide koer". Vt ka kriminaalkirjandus ja romaan. deus ex machina vanaaja teatris jumalate ilmumine erilise seadeldise abil lavale, et lahendada traagiline olukord. Tänapäeval nimetatakse nii olukorra ootamatut ja kunstlikku lahendamist. dialekt murre. dialoog kahekõne. Algselt mõisteti dialoogi all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese kõnele. Dialoog on oluline kujutusvahend kirjanduses (eriti draamas), kuid samuti ka massimeedias (näiteks põhineb sellel intervjuu, vestlus). didaktiline teos ilukirjanduslik teos, mis on teadlikult moraliseeriv või õpetav. Näiteks Nicolas Boileau (16361711) "Luulekunstis" (1674) esitatakse oma aja luuleteooria põhilisi seisukohti.
SÜNONÜÜM on samatähenduslik sõna (ilus, kaunis, kena) HOMONÜÜM on samakujuline sõna eri tähendusega (tuli-isa tuli, tuli põleb) ANTONÜÜM on vastandtähendusega sõna(ilus-inetu, tark-rumal) ALGVÕRRE KESKVÕRRE ÜLIVÕRRE Ilus ilusam kõige ilusam ehk ilusaim (mitm os-st moodustatakse) ILUKIRJANDUS EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA · esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, meeleolude · lavalisus · rahulik, üksikasjalik vahetu esitamine; · põhineb dialoogil e käsitlusviis elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda
sait, comme on lire) ehk siis lähtub tekstist (ei oota krimkast usukuulutust); põhineb oma kogemustel (teadmised, juhtumised, elutarkus), omab ,,tõlgenduskogukonda" (kooslus, keda ühendab maailmavaade sõbrad, pere etc) ning ootused (põlvkonna ootushorisont, millest lähtuvalt kirjutatakse; nt Twilight on suunatud naiivitaridele, Harry Potter jällegi nt neile, kes massi ei sobitu). 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Tunnus Lüürika Eepika Draama Loo olemasolu - + + Jutustus - + - Kõneviis Seotud kõne Sidumata kõne Dialoogiline
osakaal 40% mängukavast. 16. Teatrite repertuaar 1920.-1930. aastail. Vabariigi algus ja Euroopast meieni jõudnud uued kustivoolud tõid ka uuendusi teatrisse. 1920ndate esimesel poolel tõusis esile ekspressionistlik draama, mille eesvedajateks olid Draamateater ja Hommikuteater, eesotsas Paul Sepa ja August Bachmanniga. Repertuaari kuulusid palju saksa ekspressonistlike autoreid (Toller, Kaiser), kellest võtsid ka siinsed autorid eeskuju. Kuid kodumaine näitekirjandus elas üle madalseisu, ekspressionistlikest teostest võib välja tuua Metsanurga ,,Kindrali poeg" (1925) (algupärandite osakaal oli umbes 15-20% repertuaarist). Ekspressionistlike draamade kõrval mängiti ka maailmaklassikat ja moodsaid autoreid (Sciller, Molere, Wilde, Shaw). Kuid koha repertuaarides (Estonias, Vanemuises) säilitasid ka vanamoodsamad jandid Eesti teatrisse tõi muutuse 1929. aastal lavale jõudnud Raudsepa ,,Mikumärdi", mis tõstis
16. Tsehov elu looming(+) 17. Marie Underi elu ja looming + 1 luuletus.(+) 18. Eepika olemus: romaan ja selle liigid. (+) 19. Hemingway elu ja looming. ,,Kellele lüüakse hingekella"(+) 20. Tammsaare elu ja loomingu ülevaade.(+) 21. Remarque looming + romaanide vaatlus: ,,Triumfikaar", 1 vabalt valitud.(+) 22. Tammsaare varasem looming. ,,Kõrboja peremees" 23. Tammsaare ,,Tõde ja Õigus" + hilisem looming.(+) 24. Kirjandus voolud ja suunad.(+) 25. Gailiti looming . ,,Nipernaadi"(+) 26. Dramaatika olemus.(+) 27. Lüürika olemus.(+) 28. Luule aastatel 1917- 1940 Eesti kirjanduses. 29. Proosa aastatel 1917- 1940 Eesti kirjanduses. 30. Vabalt valitud teos(euroopa kriitiline realism)(+) 31. Tuglase loomingu ülevaade. ,,Popi ja Uhuu", ,,Vari"(+) 32. Vabalt valitud pilet.(+) Pilet number 1 Teaduskirjandu Publistika Belletristika Tarbetekstid Graafilised Elektroonilised
tegelik lugeja ehk siis lähtub tekstist; põhineb oma kogemustel (teadmised, juhtumised, elutarkus), omab "tõlgenduskogukonda" (kooslus, keda ühendab maailmavaade- sõbrad, pere etc) ning ootused ( põlvkonna ootushorisont, millest lähtuvalt kirjutatakse: nt Twilight on suunatud naiivitaridele, Harry Potter nt neile, kes massi ei sobitu) 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. 1. Lüürika liigid, ehk vormid on luuletused Väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine. 2. Eepika zanrid(eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt,laast)
improvisatsiooniga näitetükikesed, stseenid. Miimed esitasid rändnäitlejad. Miim oli üdini farsslik, laadalik. Miimis oli mitmeid alalisi tüüpe. Kreekalikus miimis hakkasid esimest korda mängima ka naised. Miimnaisnäitlejate seisus väga madal miimnäitlejannasid võrdsustati lõbunaistega. Miim tõrjus ühel hetkel atellaani täiesti välja. Atellaan käsitles linnaelu, miim aga külaelu. Tema süzee keerles abielurikkumiste, kõrvakiilude jne ümber. Satura lühike koomiline stseen flöödimängu ja laulu saatel. Saturasid esitasid histrioonid. Atellaan lihtsakoeline rahvalik jant, milles kasutati kindlakskujunenud maske: · Maccus kongus ninaga kiilakas naistekütist õgard, tobu · Pappus lihtsameelne rikas vanamees, kes saab pidevalt petta · Dosennus küürakas suli · Bucco lobisemisest väljaveninud huultega õgardist noormees · Manducus
ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh
Kultuur = erinevatest keeltest / süsteemidest koosnev struktuur. 4. Miks on kirjandusteose vorm oluline? Näidendi puhul näeme selgesti vähemalt kaht teksti vormi: a) kirjalik tekst; b) lavastus (aga ka nt kirjandusteose ekraniseering); 5. Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad kirjandusele erinevad meediumid? Kirjandus kasutab erinevaid meediume: - tekst võib olla paberkandjal, - samas on ka vanaema jutustatud muinasjutt - kuuldemäng kirjanduslikud tekstid - Kino - film jm kirjandusega konkureerivad võimalused - Uuemal ajal tuleb arvestada ka internetti kirjanduskeskkonnana 6. Mille poolest erineb suuline tekst kirjalikust tekstist? Kirjandus võib olla trükitud (raamat), käsikirjaline või ka suuline (rahvaluule). 7. Miks on võimalikud erinevad kirjanduse mõisted? - Kitsas kirjanduse mõiste "ilukirjanduse" mõiste seotud väärtushinnangutega, kirjandusele
2) eepika (proosa). Nii proosa kui värsivorm Žanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast, Proosažanrid: romaan, novell, laast, essee, autobiograafia, Klassikaliselt värsivorm, tegelased: kangelased. Kolmandas isikus, pikem narratiiv, Välismaailma kirjeldamine, Keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus 1 3) dramaatika (tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia) Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog, Tegelaste kõne > isiksuste erinevused, Konflikt Tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad
SISUKORD 1. PILET KIRJANDUSE PÕHILIIGID EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA, ÜHE XX SAJANDI VÄLISKIRJANDUSE TEOSE ANALÜÜS S. OKSANEN ,,PUHASTUS" Eepika (kr epikos e jutustav) kuulub ilukirjanduse põhiliikide hulka. Ainestiku ja selle ulatuse ning kujutamislaadi põhjal jaguneb eepika zanrideks: eepos, romaan (suurvormid), novell, jutustus, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid). Teisisõnu, üldiselt mõistetakse eepika all jutustavaid zanreid. Eepika võib olla nii proosa- kui ka värsivormis.
miniatuur - "Poiss ja Liblik" A.H.Tammsaare anekdoot aforism(mõttetera) - Rutta aeglaselt! (Octavianus Augustus) II Lüürika ehk luule Regivärss riimiline luule vabavärsiline luule sonett(14 rida) Marie Under " Sinine terass" haiku - Jaan Kaplinski ood (pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul,) eesti kirjandusse tõi oodi Kristtjan-Jaak Peterson eleegia (kurb laul) - J.Liiv "Helin" pastoraal (karjase laul) - August Alle "Eesti pastoraal" III Dramaatika ehk näitekirjandus tragöödia - "Romeo ja Julia" William Shakespeare komöödia - Ed.Vilde "Pisuhänd" draama - A.H.Tammsaare "Kuningal on külm" , "Kauka Jumal" August Kitzberg jant - O.Luts "Kapsapea" , "Säärane mulk ehk.." Lydia Koidula libretto - "Carmen" Prosper Merimee ,( muusikale ümber kohandatud) dramatiseering - "Nimed marmortahvlil" Albert Kivikas IV Lüroeepika eepos - "Kalevipoeg" F.R. Kreutzwald poeem - " Talgud Lööne soos" Debora Vaarandi värssromaan - Aleksandr Puskin " Jevgeni Onegin"
annaabi.ee 
