või muude asjaolude tõttu.“ Ka poliitikas üritavad parteid näidata, et nende programm toob maksimaalse heaolu kõigile. Samas säilib ikkagi igal erakonnal oma sihtgrupp, näiteks Reformierakonna poliitika eelistab ettevõtlikke inimesi ning Isamaa ja Res Publica Liidu oma peresid. Jeremy Benthami filosoofia kasulikkusest on umbes 200 aastat hiljem valitsev rohkem kui pooltes maailma riikides(lääne liberaalsetes demokraatiates), kaasa arvatud Eestis. Populaarsus tuleneb iga inimese võimalusest saada võimalikult palju naudinguid, sest on igati loogiline, et iga inimene on väljas omakasu peal ja pooldab riigi korraldust, mis võimaldab tal püüelda maksimaalse heaolu poole.
Usaldamatust võib käsitleda kui ajendit, muuta süsteem efektiivsemaks ja kodanikukesksemaks. Samuti läbipaistvamaks. Ohuks on pigem pimesi usaldamine. 2) Huvitav on asjaolu, et riigiti haridustaseme seos poliitilise usaldusega riigiti niivõrd erineb. Eestis näiteks usaldavad enam need, kes eluga enam rahul on – rikkamad ja kõrgelt haritumad, samuti Ida – Euroopa ja Lõuna – Ameerika riikides. Samas kui konsolideerunud lääne demokraatiates suurem sissetulek vähendab poliitilist usaldust. 3) Mõnevõrra üllatuslikult tuli mulle asjaolu, et Eesti on parlamendi usaldustaseme poolest Euroopa Liidu 27 liikmesriigist 11 kohal ja keskmisest Euroopa Liidu keskmisest näidust on usaldus 8 % võrra kõrgem. See on päris kõrge näitaja. Eero Liivik, Otsedemokraatia diskursused Riigikogus: rahvaalgatuse seadustamise menetlus aastatel 2003–2008, RiTo nr 26, 2012
Peale selle võimaldas see säilitada veenva vastukaalu keskvõimule, mis pidurdas oluliselt tsentraliseerivaid tendentse avalikus poliitikas ja valitsemises. Ajalooline taust 2 Tulenevalt ajaloolisest taustast on eelpool mainitud riikides ka avaliku halduse areng täiesti erinevat rada kulgenud. Peale II Maailmasõda on suures osas arenenud lääne demokraatiates toimunud suured muutused. Vähesed reformid on olnud nii laiaulatuslikud kui need, mis on aset leidnud kohalikul tasandil viimastel aastakümnetel. Need reformid on puudutanud ka Rootsi avalikku sektorit. Kõnealused reformid on alguse saanud tavaliselt 1960-ndatel aastatel. Sisuliselt olid nende reformide ideed loodud selleks, et tugevdada poliitilisi ja administratiivseid institutsioone arenenud heaoluriikides, kandes endas sotsiaa- demokraatliku algupära
EL lõpptulemusena võib mõjutada ka kindlaid väärtuseid ja meetodeid demokraatia tagasisideme saavutamisele. Vabadus ja õigused on meetmed, isegi eeldused tagasiside demokraatia saavutamisele. Poliitilised parteid ja massimeedia ainult teavitavad nende kodupublikut, selle asemel, et olla kindlaksmääratud osa tagasisideme vahendiks. Grupid, kes tegelevad lobbytööga EL lipu all, neil võib olla negatiivne mõju eri ühiskondade demokraatiates. EL võib kahtluse alla seada kodumaise vabaduse ja õiguse, nagu näiteks Hollandi kohvishopid, kes müüvad lahjat narkootikume või Hispaania pullivõitlused või Suurbritannia töötunnid ja Kesk-Euroopa söömisharjumused ebatervusliku liha ja veini suhtes. Euroopa Liidu demokraatia täiustamine läbi EL lobitöö Survegruppide (kui sõltumatu muutuja) ja EL demokratia (kui sõltuv muutuja) suhet on väga keeruline seletada
Võim ja ressursid: Kontroll võimu ressursside üle mängis väga suurt rolli heaoluriigi struktuuri kindlaks tegemisel. Võimu ressurssideks on raha ja seadusandlus. Raha ümberjagamine on 4 sotsiaaldemokraatlikes riikides väga tähtsal kohal. Kontroll mõjutab heoluriigi funktisoniseerimist ja protsesse ühiskonnas. Need protsessid tekitavad ressursside jagamise konflikte ja mustreid. Võimu ressursside jagamine kapitalistlikes demokraatiates võib varieeruda ja muutuda ajas ning ka rahvuste vahel. Suurem osa võimu ressurssidest kapitalistlikes demokraatiates on eeldatavasti seotud klassi struktuuridega. On selliseid tüüpe, mis võivad üle kanduda klassist sõltuvalt.Võimulolijatest sõltub, kuidas jaotatakse ressursse sotsiaalpoliitikas. Poliitiline demokraatia mängib olulist rolli huvide konflikti protsessis. Sotsiaaldemokraatia: Sotsiaaldemokraatia on vasaktsentristlik ideoloogia. Pooldab sotsiaalset
8. Demokratiseerumise põhjused: etniline kultuur Tavaliselt on politoloogid arvanud, et suured etnilised erinevused riigis ja ka tugev etniline rahvusidentiteet on demokratiseerumise protsessile kahjulikud. Etniliselt erinevad kultuurid ei saa tihti hästi läbi, neil on erinev arusaam kuidas riik või ühiskond peaks toimima ning sellised konfliktid ei vii selleni, et saaks tegeleda demokratiseerumisega nii lihtsalt. Samas on Beissinger oma artiklis väitnud, et nö „kolmanda laine“ demokraatiates, endistes NL riikides võis mõnel korral tugeva rahvusidentiteedi puudumine demokratiseerumisele halvasti mõjuda. Kui tugev rahvusidentiteet tahtis võõrvõimust vabaneda ja saada demokraatiaks ja mitte ei fokuseerinud teise etnosega võitlusele, siis võis see tugev rahvustunnetus positiivselt mõjuda demokraatia poole pöördumisel. 9. Demokratiseerumise põhjused: religioosne kultuur Tugev religioon kultuuris võib olla nii kasuks ja kahjuks demokratiseerumisele. Näiteks võib
need kaks kandidaati, kes said kõige rohkem hääli. Selline valimisviis on kulukas ja aeganõudev. Sellest põhimõttest lähtudes valitakse näiteks Soome presidenti ja Prantsusmaal nii presidenti kui parlamenti. Puuduseks on olukord, et kahe vastandliku partei järjestikuse valitsemise jooksul tekivad järsud pöörded riigi poliitikas, mis võib eesmärgile täiesti vastandlikult tingida nõrga valitsuse moodustamise. Proportsionaalne, demokraatiates levinuim valimissüsteem, rõhutab seevastu järgmist:·valijate antud häälte enam-vähem täpset peegeldumist valitava kogu kohtade jagamisel; ·vähemuste esindatust. Proportsionaalset süsteemi kasutatakse rohkem kui majoritaarset, sest seda peetakse õiglasemaks ja see ei takista väikeparteide tegevust. Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide või valimisliitude vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt kogutud
Aktivistid: erakonna pühendunud liikmed, kes tippjuhtkonda või siseringi ei kuulu, kuid on väga aktiivsed erakonnaelus Lihtliikmed: pigem passiivsed, kuid suudavad vahel organiseeruda ja juhte korrale kutsuda, tõsta esile uusi liidreid või kujundada erakonnasiseseid rühmitusi Raudse oligarhia seadus - selle kohaselt muutuvad ühendused ajapikku oligarhilisteks st neis kehtestatakse väheste võim paljude üle Valimised - peamisteks funktsioonideks demokraatiates on tagada kodanike esindatus demokraatlikes esindusinstitutsioonides, kindlustada režiimi legitiimsust ning valimistulemustele vastavalt panna paika uue valitsuse koosseis Demokraatlikes riikides on üldtunnustatud normiks, et valimised peavad olema otsesed, ausad, vabad, ühetaolised, salajased ja perioodilised ning põhinema võrdsel kohtlemisel Saame eristada 3 tüüpi valimissüsteeme:
korraldatud täielik arusaamine ja nende *abinõude tagajärjed? ettenägemine *hindamiskriteeriumid? ANALÜÜS - MUDELID Konkurentsi määr majanduses Reaktsiooni tugevus majandusele KOMPROMISS 19 Liberaalsetes demokraatiates ehk niinimetatud kapitalistlikes demokraatlikes ühiskondades on oluline vahetegemine kahe majanduse või ühiskonna sektori vahel: AVALIK SEKTOR ERASEKTOR 2.2.2. Avaliku sektori printsiibid Haldusjuhtimise peamised printsiibid, mille kohaselt avalik sektor on või peaks olema üles ehitatud: 1. Ühiskondlike institutsioonide ülesannete üle peavad otsustama
Valimised on ka rahva usalduse heaks indikaatoriks. Madal osalusprotsent tunnistab, et riigivõimu legitiimsus tervikuna on madal, valitsuspartei lüüasaamine näitab aga kodanike eitavat suhtumist senisesse poliitilisse liini. Suhteliselt kõrge ja stabiilne osalus valimistel annab tunnistust ka demokraatia kindlusest. Näiteks osaleb Lääne- ja Põhja-Euroopas valimistel tavaliselt umbes kolmveerand hääleõiguslikest kodanikest, noortes Ida-Euroopa demokraatiates aga oluliselt vähem. Erakordsetes oludes võib osalus tõusta korraks väga kõrgele. Nii käis Gruusias 2004. aasta jaanuaris toimunud erakorralistel presidendivalimistel hääletamas 83 protsenti kodanikest, mõned kuud varem aset leidnud korralistel parlamendivalimistel aga vaid 61 protsenti. Valimistel on ka hariv funktsioon, kuna kampaaniaperioodil tarbivad inimesed rohkem poliitilist teavet, viivad end kurssi oma kodanikuõiguste ning erakondade vaadetega. Mõnede
1. Tutvusta lühidalt kolme põhilist lähenemisviisi õigusele. Õigus tegevusalana Olulisemad õiguse valdkonna toimijad Eestis, nagu üldse Lääne Demokraatiates, on: -riigivõim kui õiguse kehtestaja -kohtud kui põhiline õigusemõistmise keskkond -õiguse tagamise ja elluviimise organid. Nende ül. On hoida inimesi tagasi õiguskorra vastaselt käitumiselt, vajadusel rikkujaid karistades. -juristid kui eelmainitud institutsioonide ja nende normide süsteemis hästi orienteeruvad isikud, kelle teadmised põhinevad haridusele või osalt kogemusele. Õigus sotsiaalse reaalsuse osana
sissetulekust sõltuvat maksustamist, mida põhjendatakse solidaarsusega. Riik peab enda kanda võtma vähekindlustatud sotsiaalsete gruppide toetamise, selleks saadakse raha kodanike maksustamisest. Tegemist on tulude ümberjagamisega riigieelarve kaudu. Valijaskonna moodustavad eelkõige töövõtjad. Kui kunagi moodustasid nende valijaskonna põhiosa töölised, siis töölisklassi osakaalu vähenemisega kuuluvad sotsiaaldemokraatide valijate hulka ka teenistujad, eriti kuna arenenud demokraatiates moodustab teenindus u 70% majandussektorist. 1970. aastate majanduskriisi tingimustes heaoluideoloogia populaarsus vähenes. Kujunes sotsiaaldemokraatliku ideoloogia kaasaegne variant, nn kolmanda tee ideoloogia. Seda kirjeldab oma teoses "Kolmas tee" inglane Tony Giddens. Kolmanda tee ideoloogia pooldab segamajandust. Peetakse oluliseks võimalust osaleda ühiskonnaelus. Kõige tähtsamal kohal on töö ja haridus. Sotsiaalne võrdsus pole enam esikohal.
saadikukohti saab partei proportsionaalselt neile antud häältega Nimekirjade puhul on võimalikud: avatud nimekirjad. Avatud nimekirja puhul reastatakse nimekiri parast valimisi ümber vastavalt kogutud häältele. suletud nimekirjad. Suletud nimekirja puhul parast valimisi uut pingerida ei tehta. Nimekiri saab nii mitu kohta, kui mitu protsenti valijaid nimekirja poolt hääletasid. Valituks saavad need, kes on nimekirja eesotsas. Proportsionaalne, demokraatiates levinuim valimissüsteem rõhutab seevastu järgmist: valijate antud häälte enam-vähem täpset peegeldumist valitava kogu kohtade jagamisel; vähemuste esindatust. Proportsionaalset süsteemi kasutatakse rohkem kui majoritaarset, sest seda peetakse õiglasemaks ja see ei takista väikeparteide tegevust. Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide või valimisliitude vahel proportsionaalselt ehk
Viimane mõte nõuab kommentaari. Partei ei vaja tingimata kõige targemaid, aga kindlasti stabiilse närvisüsteemiga, meeskonnatööks sobivaid, parteijuhtkonnale alati ja igas olukorras lojaalseid inimesi. On vaja inimesi, kes käituvad ettearvatult ega lange skandaalidesse. Ka missivalimistel ei eelistata ju tihti mitte kõige ilusamat tüdrukut, vaid hoopis sellist, kes suudab missi ülesandeid täita (laitmatu taust, käitumis- ja keeleoskus jms). Politoloogid väidavad, et lääne demokraatiates on kätte jõudnud “kartellierakondade” ajajärk. See tähendab, et riigis kujuneb välja professionaalne poliitiline eliit, kellele valijate huvide esindamine muutub rutiinseks tööks. Teadmine, et ühtedel valimistel eelistavad valijad ühtesid, järgmistel aga tihti teisi poliitilisi jõude; poliitiline mänguruum on aga tegelikult üpris ahtake, paneb erakonnad omavahel võimu jaotamises
valimistulemustele, eriti suletud nimekirjade puhul. Selliste vigade vältimiseks kehtestatakse sageli teatud häälte alampiir mida kandidaat võib saavutada. Kritiseeritakse sedagi et valimisnimekirjade ja häälte ülelugemise tõttu kipub kaduma saadiku isiklik vastutus mida asendab erakonna positsioon. Plussiks on see et hääled ei lähe kaduma ja parteidel on võrdsemad sansid olla parlamendis esindatud. See on oluline noortes demokraatiates nagu Eestis, kus erakondi on palju ning nad esindavad väga erinevaid sotsiaalseid huve. Tervikuna tagab proportsionaalne süsteem vaitsemises pluralismi paremini, mistõttu ta ongi rohkem levinud. Valimissüsteem Eestis Proportsionaalset süsteemi kasutatakse eestis nii europarlamendi, riigikogu ja volikogude valimistel. Mandaatide arv valimisringkonnas on riigikoguvalimistel keskmiselt 8 mandaati. Mandaate kokku saab olla nii palju kui palju on riigikogus kohti
Isegi niisugune koalitsioon, mis koosneb ideoloogiliselt lähedastest erakondadest, ei pruugi püsida kauem kui erinevate parteiperekondade liit. Euroopa püsivamad valitsused on Ühendkuningriikides, Luksemburgis (keskmiselt 45 kuud), Iirimaal, Austrias, Saksamaal (37– 38 kuud), kõige lühemaealised aga Itaalias, Prantsusmaal ning Soomes (10–15 kuud). Keskmiselt suudab üks valitsus Euroopas võimul püsida 24–30 kuud, Kesk- ja Ida-Euroopa noortes demokraatiates on valitsuste eluiga poole lühem. 20 Valitsemine ja avalik haldus 5. Avalik haldus ja bürokraatia 5.1 Bürokraatia mõiste ja tegevuse põhjused Bürokraatial on enamiku inimeste jaoks negatiivne tähendus. Sellega seostuvad ebaefektiivsus, jäikus, ebainimlikkus ja tülikad protseduurid. Samas ei saa ükski nüüdisaegne riik hakkama päris ilma bürokraatiata ehk ametnikkonnata.
Seepärast tuleks valitsejad valida liisuheitmisega. Mõned teoreetikud on pakkunud välja mõtte, et me peaksime leidma mooduse, kuidas mõõta ning arvesse võtta erinevate isikute eelistuste tugevust. Selle vaatekoha järgi peaks tugevate eelistustega vähemus saama eelise apaatse enamuse ees. Samuti ei saa jätta tähelepanuta küsimust, kuidas otsustada, kellel on hääletusõigus. Antiik-Kreeka demokraatiates oli vaid tühine osa elanikkonnast kodanikuõigustega: välja jäid naised, orjad ja võõramaalased, isegi need, kelle perekonnad olid elanud riigi territooriumil terveid inimpõlvi. Nüüdismaailmas ei käsitletud näiteks Suurbritannias naisi täiesti võrdsetel alustel kuni 1928. aastani, ja paljudes riikides ei anta praegugi kodanikuõigusi "võõrtöölistele". Pisut teisel tasandil on meile teada mõnevõrra vähem fundamentaalsed, ehkki samas võibolla
gruppide toetamise, selleks saadakse raha kodanike maksustamisest. Tegemist on tulude ümberjagamisega riigieelarve kaudu. Valijaskonna moodustavad eelkõige töövõtjad. Töö leidmine pole sotsiaaldemokraatide arvates mitte ainult inimese, vaid ka riigi asi. Kui kunagi moodustasid nende valijaskonna põhiosa töölised, siis töölisklassi osakaalu vähenemisega kuuluvad sotsiaaldemokraatide valijate hulka ka teenistujad, eriti kuna arenenud demokraatiates moodustab teenindus u 70% majandussektorist. 1970. aastate majanduskriisi tingimustes heaoluideoloogia populaarsus vähenes. Kujunes sotsiaaldemokraatliku ideoloogia kaasaegne variant, nn kolmanda tee ideoloogia. Seda kirjeldab oma teoses "Kolmas tee" inglane Tony Giddens. Kolmanda tee ideoloogia pooldab segamajandust. Peetakse oluliseks võimalust osaleda ühiskonnaelus. Heaoluriik peab muutuma paindlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks ning nõudma indiviidilt suuremat panustamist
Kontrollib: Riigikogu erakondade rahastamise järelvalve komisjon 11. Loeng (26.04) Riigikogu valimised. Riigikogu ja Riigikogu koosseis. Riigikogu struktuur. Seadusandlusmenetlus. Riigikogu valimised: Demokraatias üks fundamentaalsemaid tegevusi (ausad, võrdsed ja läbipaistvad valimised) - §60 (3) Riigikogu korralised valimised... (parlamentaarsetes demokraatiates enamasti 4 aastat) - §60 (4) Riigikogu erakorralised valimised toimuvad põhiseaduse §-des 89 (Riigikohu ei suuda paika panna valitsust), 97 (peaministri/valitsuse umbusaldamine), 105 (rahvahääletuse läbikukkumine) ja 119 (ei suudeta vastu võtta eelarvet) ettenähtud juhtudel... - Riigikogu valimise seadus (Põhiseaduses §60, 61, 66) - Riigikogu valimistel on 12 valimisringkonda (Riigikogu valimise seadus RVS §6)
need kaks kandidaati, kes said kõige rohkem hääli. Selline valimisviis on kulukas ja aeganõudev. Sellest põhimõttest lähtudes valitakse näiteks Soome presidenti ja Prantsusmaal nii presidenti kui parlamenti. Puuduseks on olukord, et kahe vastandliku partei järjestikuse valitsemise jooksul tekivad järsud pöörded riigi poliitikas, mis võib eesmärgile täiesti vastandlikult tingida nõrga valitsuse moodustamise. Proportsionaalne, demokraatiates levinuim valimissüsteem, rõhutab seevastu järgmist:·valijate antud häälte enam-vähem täpset peegeldumist valitava kogu kohtade jagamisel; ·vähemuste esindatust. Proportsionaalset süsteemi kasutatakse rohkem kui majoritaarset, sest seda peetakse õiglasemaks ja see ei takista väikeparteide tegevust. Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide või valimisliitude vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt kogutud
need kaks kandidaati, kes said kõige rohkem hääli. Selline valimisviis on kulukas ja aeganõudev. Sellest põhimõttest lähtudes valitakse näiteks Soome presidenti ja Prantsusmaal nii presidenti kui parlamenti. Puuduseks on olukord, et kahe vastandliku partei järjestikuse valitsemise jooksul tekivad järsud pöörded riigi poliitikas, mis võib eesmärgile täiesti vastandlikult tingida nõrga valitsuse moodustamise. Proportsionaalne, demokraatiates levinuim valimissüsteem, rõhutab seevastu järgmist: ·valijate antud häälte enam-vähem täpset peegeldumist valitava kogu kohtade jagamisel; ·vähemuste esindatust. Proportsionaalset süsteemi kasutatakse rohkem kui majoritaarset, sest seda peetakse õiglasemaks ja see ei takista väikeparteide tegevust. Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide või valimisliitude vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt kogutud
juhul korraldatakse teine valimisvoor, kuhu lähevad need kaks kandidaati, kes said kõige rohkem hääli. Selline valimisviis on kulukas ja aeganõudev. Sellest põhimõttest lähtudes valitakse näiteks Soome presidenti ja Prantsusmaal nii presidenti kui parlamenti. Puuduseks on olukord, et kahe vastandliku partei järjestikuse valitsemise jooksul tekivad järsud pöörded riigi poliitikas, mis võib eesmärgile täiesti vastandlikult tingida nõrga valitsuse moodustamise. Proportsionaalne, demokraatiates levinuim valimissüsteem, rõhutab seevastu järgmist: ·valijate antud häälte enam-vähem täpset peegeldumist valitava kogu kohtade jagamisel; ·vähemuste esindatust. Proportsionaalset süsteemi kasutatakse rohkem kui majoritaarset, sest seda peetakse õiglasemaks ja see ei takista väikeparteide tegevust. Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide või valimisliitude vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt kogutud häälte arvuga (näiteks 100-kohalise
otsustab toetada põllumajandust ning seeläbi saab haridus vähem raha. Poliitikas kehtib lause “Ühe võit on teise kaotus.” Zero-sum põhimõte on viinud politoloogid seisukohale, et poliitika on küllaltki räpane (dirty game). Stabiilsetes riikides on võimalik täheldada pidevat huvi langust poliitika vastu. Inimesi huvitab rohkem praktiline elu, kuna ei usuta, et midagi muutub, hoolimata sellest, kes on võimul. See väljendub kõige paremini valimiskäitumises – lääne demokraatiates on osalusprotsent madal (50% kandis). Eesti näide – iseseisvuse algul oli osalus suur, kuna oli oht, et iseseisvus kaob. 1992 67,8%, 1995 69,1%, 1999 57,4% (heaolu saavutatud), 2003 58,2% (Res Publica osaliselt tõstis see aasta, noored), 2007 61% (Tallinn 65,8%) esmakordselt e- hääletamine (eelhääletusel 19% võrrelduna 14% 2003!!!), 2011 63%, 2015 64%. Nüüd on iseseisvus kindlustatud ning inimesi huvitab rohkem enese heaolu.
ühiskonna vaimu. EL lõpptulemusena võib mõjutada ka kindlaid väärtuseid ja meetodeid demokraatia tagasisideme saavutamisele. Vabadus ja õigused on meetmed, isegi eeldused tagasiside demokraatia saavutamisele. Poliitilised parteid ja massimeedia ainult teavitavad nende kodupublikut, selle asemel, et olla kindlaksmääratud osa tagasisideme vahendiks. Grupid, kes tegelevad lobbytööga EL lipu all, neil võib olla negatiivne mõju eri ühiskondade demokraatiates. EL võib kahtluse alla seada kodumaise vabaduse ja õiguse, nagu näiteks Hollandi kohvishopid, kes müüvad lahjat narkootikume või Hispaania pullivõitlused või Suurbritannia töötunnid ja Kesk-Euroopa söömisharjumused ebatervusliku liha ja veini suhtes. Euroopa Liidu demokraatia täiustamine läbi EL lobitöö Survegruppide (kui sõltumatu muutuja) ja EL demokratia (kui sõltuv muutuja) suhet on väga keeruline seletada.
Sellisel juhul korraldatakse valimiste teine voor, kuhu lähevad 2 kandidaati, kes said kõige rohkem hääli. Selline valimisviis on kulukas ja aeganõudev, taoliselt korraldatakse Soome presidenti valimised ja Prantsusmaa nii presidendi kui parlamendi valimised. Puuduseks on olukord, kus kahe vastandliku partei järjestikuse valitsemise jooksul tekivad järsud pöörded riigi poliitikas, mis võib eesmärgile täiesti vastandlikult viia nõrga valitsuse tekkimisele. Proportsionaalne, mis on demokraatiates ka levinuim süsteem, rõhutab seevastu: 1. valijate poolt antud häälte enamvähem täpset peegeldumist valitava kogu kohtade jagamisel; 2. vähemuste (naised, kultuuri- ja rahvusvähemused) esindatust. 15 Leiavad rohkem kasutamist kui majoritaarsed, sest neid valimisi peetakse õiglasemateks ja nad ei takista väikeparteide tegevust. Proportsionaalne süsteem jagab
suhtes ning orja suhtes, kuivõrd ta ori on. Osapooltel pole siis midagi ühist, sest ori on elav tööriist, töörist aga hingetu ori. Kuivõrd ta siis on ori, pole tema suhtes sõprust. Kuivõrd ta aga on inimene9, näib mingi õiglus valitsevat kõikide inimeste vahel kõige suhtes, kes võivad osaleda seaduse ja lepingu järgi ühistegevuses seega võib olla ka sõprus, kuivõrd tegu on inimesega. Niisiis on türannias sõprust ja õigust väga vähe, kuid demokraatiates suurimal määral: võrdsete vahel on ju palju ühist." (NE 1996:184-185) ,,hüve mõistet määratletakse aga nii selle suhtes, mis ta on, selle suhtes, milline ta on ja ka mille jaoks ta on. Ehk substants, kvaliteet ja suhe" (NE 1996:12). Mõtteid teoses "Poliitika", mis erinevad otseselt Platonist: sõprus on oluline, abielu tühistamine nõrgendaks inimestevahelisi sidemeid, vara ühisomandiks tegemine hävitaks inimeste legitiimse
Kodanikuõiguslikud, keskkondlikud, põllumajanduslikud ja abordivastased grupid on vaid mõningad näited paljudest, kes on hiljuti korraldanud suuri taktikalisi proteste. (Patterson, 2013, pp. 181-182). Kuigi protestipoliitikal on USAs pikk ajalugu, - nimelt rajasid Ameerika Ühendriigid protestiliikumise, mis tekitas revolutsiooni Suurbritannia vastu on protestiliikumised vaatamata sellele tänapäeval Ameerika Ühendriikides vähem levinud kui paljudes lääne demokraatiates. Näiteks Hispaania, Prantsusmaa, Saksamaa, Rootsi ja ka Mehhiko on nende riikide seas, kus protestides osalemise määr on kõrgem kui USA-s. Ühe uuringu põhjal, kus vaadeldi 23 riiki ja uuriti nende protestiaktiivsust, paigutati Ameerika Ühendriigid oma protestiaktiivsuse poolest 18. kohale. Samas Hispaanias oli see näitaja 28%, Prantsusmaal 26%, Saksamaal 12% ning Ameerika Ühendriikides vaid 6%. (Patterson, 2013, p. 184). Võib
sajandi lõpupoole järgnesid Skandinaaviamaad, 19. sajandi jooksul kaotati eeltsensuur enamikus Euroopa riikides (Saksamaal 1848, Prantsusmaal 1872 Prantsusmaal oli ka varem, 1789. a inimõiguste deklaratsiooniga tsensuur kaotatud, kuid vahepeal jälle taastatud) ja Lõuna-Ameerikas, Põhja-Ameerikas pole seda õieti olnudki. 20. sajandi alguses oli tsensuur alles Türgis, Venemaal ja Tsernogoorias. Scammell möönab, et on aegu ja olukordi, kus tsensuuri peetakse isegi parlamentaarsetes demokraatiates normaalseteks ja õigustatuks nt sõjaseisukord. Vähemalt teoorias peetakse tsensuuri normist kõrvalekaldeks, hädaabinõuks, mis kaotatakse niipea, kui hädaoht möödas. Kui aga tsensuur mingil põhjusel institutsionaliseeritakse, poeb tsensuur peitu seal, kus tsensuuri kõva häälega eitatakse, on ta enam-vähem kindlapeale olemas. Niisiis: tsensuur on valitseva võimu või valitseva eliidi poolt otseselt või viimase
Partei ei vaja tingimata kõige targemaid, aga kindlasti stabiilse närvisüsteemiga, meeskonnatööks sobivaid, parteijuhtkonnale alati ja igas olukorras lojaalseid inimesi. On vaja inimesi, kes käituvad ettearvatult ega lange skandaalidesse. Ka missivalimistel ei eelistata ju tihti mitte kõige ilusamat tüdrukut, vaid hoopis sellist, kes suudab missi ülesandeid täita (laitmatu taust, käitumis- ja keeleoskus jms). Politoloogid väidavad, et lääne demokraatiates on käesoleval ajal kätte jõudnud “kartellierakondade” ajajärk. See tähendab, et riigis kujuneb välja professionaalne poliitiline eliit, kellele valijate huvide esindamine muutub rutiinseks tööks. Teadmine, et ühtedel valimistel eelistavad valijad ühtesid, järgmistel aga tihti teisi poliitilisi jõude; poliitiline mänguruum on aga tegelikult üpris ahtake,
annaabi.ee 
