Jeremy Benthami filosoofia ja liberaalne ühiskond (0)

Jeremy  Bentham    
 
 
Virve   Kass  
 
 
Jeremy Bentham, keda võib pidada utilitarismi isaks,  sündis Londonis 15. veebruaril  1748 .aastal. 
Ta  vanemad  olid  jõukad  ja   pidasid   oma  võsu  imelapseks,  mistõttu  hakati  talle  juba  3-aastaselt 
õpetama ladina keelt. Arvatavasti õpingute käigus tutvus ta ka  filosoofiaga  ja see on võimaldanud 
tal  oma  töödes  viidata  varasematele  filosoofidele.  Näiteks  Bentham  rõhutab,  et  jätkab  oma 
arutlustes joont, mida alustas vanakreeka  filosoof   Epikuros  (341–270 eKr). Kaheteistaastaselt saatis 
Benthami   isa  ta  Oxfordi,  kus  viimane  1760.-66.  aastal  õppis  õigusteadust,  omandades 
magistrikraadi.  Ta  pettus  Inglise  keerukas  õigussüsteemis  juba  õpingute  käigus  ja  ei  töötanudki 
kunagi  juristina . Selle asemel hakkas Bentham kehtivat seadusandlust avalikult kritiseerima. Seega 
Benthami  juuraõpingud  viisid  ta  arusaamale,  et  praegune  ühiskond  toimib  valedel  põhimõtetel  ja 
sundisid   otsima   paremaid  võimalusi.  Elu  jooksul  pühendub  Bentham  teooriale,  kuidas  parandada 
valitsevat  ühiskonnakorraldust,  ja  annab  nõu  ka   paljudele   valitsustele,  mõjutades  eriti 
Prantsusmaad,  mille  aukodanikuks  ta  1792.aastal  sai.  Samuti  elas  ta  lühikest  aega Venemaal,  kus 
mõtles  välja   vangla , kus  vange  valvaksid kogu aeg (nähtamatud) valvurid. Bentham  lootis, et see 
projekt  huvitab  Katariina  Suurt,  kuid  nii  ei  läinud.  Ta  kirjutiste  avaldamisele  aitas  kaasa  suur 
pärandus  1796.aastal, mis tagas talle majandusliku stabiilsuse ja lubas keskenduda kirjutamisele. Ta 
suri 6.juunil 1832.aastal, jättes endast maha tuhandeid lõpetamata käsikirju, mille avaldasid hiljem 
tema õpilased. Benthami rahaline pärandus läks Londoni ülikooli  University  College rahastamiseks, 
mis oli Inglismaal esimene ülikool, kus lubati õppida kõigil olenemata  rassist  ja usust.  
Nagu juba varem  mainitud  keskendub Bentham ühiskonna toimimisele. Filosoof leiab, et loodus on 
andnud inimese kahe isanda võimu alla - need on  nauding  ja kannatus. Nauding kujutab kõike seda, 
mis  on  hea  inimesele(lõbu,  varaline  tulu)  ja  kannatus  kõike  halba(kurbus,  varaline  kahju). 
Naudingute ja kannatuste mõõtmisel tuleb arvestada  kuut  aspekti:  intensiivsus, kestvus, tõenäosus, 
lähedus ,  viljakus,   puhtus   ja  ulatus.  Mida  intensiivsem,  pikem,  tõenäolisem,  ajaliselt  lähem, 
viljakam(arendab   nautimisvõimet ),  puhtam(ei  põhjusta  kannatusi)  ja   ulatuslikum (hõlmab 
võimalikult paljusid inimesi)  seda parema naudinguga tegu on. Iga indiviid püüab suurendada oma 
lõbu  ja  vähendada  valu.  Seejuures  iga   üksikisik   oskab  paremini  kui  keegi  teine  oma  lõbu  ja 
kannatuse   allikaid   hinnata.  Lisaks  leidis  Bentham,  et  iga  inimest  tuleb  võtta  mitte  vähem  ega 
rohkem kui ühe eest ehk kõik on võrdsed.  Nendest  kahest  aspektist (naudingute tähtsus ja inimeste 
võrdsus)  tuleneb  ka  utilitaristide  põhimõte:  võimalikult  suur  õnn  võimalikult  paljudele.  Seda 
võimaldab kõige paremini demokraatlik ja  liberaalne  riik, kus üksikisiku vabadusi piiratakse ainult 
sel  määral,  mis  on  vajalik  teiste  inimeste  kannatuste  vältimiseks. Viimane  tähtis  aspekt  Benthami 
filosoofias  on  tagajärgede,  mitte  eesmärkide  tähtsus.  Teo  headust  ei  määra  selle  põhjus,  vaid 
nauding, mida see põhjustab. Seetõttu kritiseeris ta ka kristlikku moraali, sest leidis, et hea kasvatus 
ja õiged  moraalsed  põhimõtted ei tee veel inimest kõlbeliseks.  
Utilitaristide  põhimõtted  on  tänases  lääne  ühiskonnakorralduses  selgelt  kehtivad,  sest  valitseb 
liberaalne  demokraatia,  mida  just  Bentham  hakkas  propageerima.  Väide,  et  iga  inimene  suudab 
kõige paremini otsustada, mis talle parim on, kehtib suurel määral ka täna.  Demokraatlikes  riikides 
kaitstakse  enim  indiviidi  vabadusi:  valiku-  ja  sõnavabadus  ning  võimalus  eneseteostuseks.  Kõigil 
on  võimalus  valida  endale  meelepärane  töökoht  ja  ise  otsustada,  mida  oma   ajaga   teha.  Nagu 
Bentham soovis on  vabadused  piiratud, kui need põhjustavad teistele kannatusi.  Kellelgi  pole õigust 
vähendada  kellegi  teise  vabadust(orjastamine,  vangistamine,   tapmine ).  Ka   narkootikumid   on 
keelatud  põhiliselt  seetõttu,  et  narkouimas  inimene  võib  osutuda  kaaskodanikele  väga  ohtlikuks. 
Siiski on ka lisapiiranguid, mida Benthami filosoofia heaks ei kiida. Näiteks kohustuslik turvavöö 
kaitseb ainult inimest ennast ehk riik on teinud otsuse, mis on inimesele parim, vaatamata loogikale, 
et inimene ise teab kõige paremini, mis talle hea on. Teine põhiline väide on kõigi inimeste võrdsus. 
Ka see on praegu ühiskonnas selgelt kehtiv arusaam. Näiteks Eesti põhiseaduses on kirjas: „Kõik on 
seaduse  ees  võrdsed.  Kedagi  ei  tohi  diskrimineerida  rahvuse,  rassi,  nahavärvuse,  soo,  keele, 
päritolu,   usutunnistuse ,  poliitiliste  või  muude  veendumuste,  samuti   varalise   ja  sotsiaalse  seisundi 
või  muude  asjaolude  tõttu.“  Ka  poliitikas   üritavad     parteid  näidata,  et  nende  programm  toob 
maksimaalse  heaolu  kõigile.  Samas  säilib  ikkagi  igal  erakonnal  oma   sihtgrupp ,  näiteks 
Reformierakonna   poliitika  eelistab  ettevõtlikke  inimesi  ning  Isamaa  ja  Res   Publica   Liidu  oma 
peresid.  
Jeremy Benthami  filosoofia kasulikkusest on umbes 200 aastat  hiljem  valitsev rohkem kui  pooltes  
maailma riikides(lääne liberaalsetes demokraatiates), kaasa arvatud Eestis. Populaarsus tuleneb iga 
inimese  võimalusest  saada võimalikult palju naudinguid, sest on igati  loogiline, et  iga  inimene on 
väljas  omakasu  peal  ja  pooldab  riigi  korraldust,  mis  võimaldab  tal   püüelda   maksimaalse  heaolu 
poole.