Dekameron (3)

Giovanni Boccaccio „ Dekameron .”
Dekameron on raamat, kus inimesed tulevad kokku ja jutustavad Pampinea juhtimisel novelle , mis võiksid nende arvates teisele õpetuseks olla. Raamatu tegevus toimub kümne päeva jooksul ning iga päev räägitakse kümme novelli. Raamatus on selgelt tunda renessansi jooni ja raamat on väga humanistlik. Seda võime järeldada igast tema jutust.
Esimeses minu loetud novellis käis aadlisoost gascogne´lanna palverännakul ja tagasiteel peatus ta Küprose saarel. Naisele tehti liiga ja ta palveid ei võetud kuulda. Kui naine kuninga juurde tahtis pöörduda öeldi talle, et kuningas on arg ja mannetu ning et kuningas ei pane kunagi kellelegi mingi karistust. Tänu naisele sai kuningas julgeks ja edaspidi said süüdlased õiglaseid karistusi. Sellest jutust võime näha, et inimeste kaitsemine oli tegelikult kõrgelt väärtustatud ja inimesed pidasid õiglusest väga suuresti lugu.
Teine jutt rääkis vaesest pakikandjast Arrigost. Kui ta suri, siis hakkasid kõik peakiriku kellad iseenesest helisema. See oli suur ime. Mehe keha viidi peakirikusse ja loodeti, et kõik sandid, kes meest puudutavad, saavad terveks. Kolm sõpra Strecchi, Martellino ja Marchese, kes käisid härraste lossides inimesi lõbustamas, otsustasid ka minna Arrigo laiba juurde. Keskmine mees mängis santi ja kui ta laiba juurde jõudis, tegi ta näo, nagu teda oleks ravitud. Meeste kahjuks aga oli seal ka üks Martinello sõber, kes tundis ta kohe ära ja andis üles. Martinello peksti läbi. Valvesalk päästis mehe ja viis ta kohtusse varga maine all. Kui mhed kõik ausalt ära olid rääkinud, pääses Martinello poomisest ja valitseja kinkis isegi meestele ülikonnad. See jutt näitab, et rahvas ei sallinud pettureid ja ausus oli kõrgel kohal.
Kolmas lugu oli Langobardide kuningast Agilulfist, kes abillus Authari lese Theodelindega. Kõrguste tallipoiss armus meeletult kuningannasse, ta ei suutnud oma tundeid varjata ja mõtles end ära tappa. Enne surma tahtis ta aga oma õnne kuningannaga proovida. Poiss uuris välja, millise välimusega kuningas oma naist öösiti külastab ja muretses endale samasuguse rüü. Ühel öösel vallatleski poiss kuningannaga. Kuningas sai sellest teada, et keegi tema teenritest kuningannat kurjalt ära kasutanud oli ja otsustas välja uurida süüdlase. Ta läks talli ja kuulas kõigi teenrite südamelööke. Kui ta kõige puperdavama südamega teenri oli ülesse leidnud lõikas kuningas temalt juuksetuti ära, et hommikul poissi ära tunda. Poiss aga omakorda lõikas öösel teistel teenritel samasuguse tuti juustest maha ja hommikul ei tundnud kuningas süüdlast ära ning poiss pääses ainult hoiatusega. Jutust võib välja lugeda, et ahistamine ja abielu murdmine oli väga häbiväärne tegu ja seda peeti suureks patuks .
Neljas lugu, mis näitas humanismi sellest vaatenurgast, et armastus ja abielu peaksid käima käsikäes ja mõlemad peaksid abielus olijad peaksid tundma ennast vabalt, rääkis provence´is elavatest rüütlitest Guillaume de Rousillonist ning Guillaume Guardastainist. Nad olid head sõbrad, kuid Rousillon hakkas oma sõpra põlgama, sest Guardastain armus ta naisesse ja naine armasta seda vastu. Rousillon tappis oma naise armukese, võttis välja ta südame ja lasi selle oma naisel ära süüa. Kui naine sai teada, mida ta söönud oli, hüppas ta aknast alla. Rousillon aga põgenes ära.
Viienda novelli all võime vaadata armastust kui püha, mis võib kõige kuumemast tulest läbi käia kõrvetada saamata. See novell rääkis tütarlapsest nimega Restitua. Ta elas Ischia saarel ja oli saare aadliku tütar. Naabersaarel elas tüdruku armastatu Gianni . Ühel päeval noored sitsiillased röövisid aga tüdruku rannalt. Nad otsustasid kinkida tüdruku Sitsiilia kuningale ja kuningas oli kingiga väga rahul. Ta palus tütarlapse viia Cuba nimelisse aeda, kuniks ta ise terveks saab. Gianni aga hakkas tüdrukut otsima ja kui poiss ta leidnud oli, ronis Gianni öösel tüdruku tuppa ja jäi ta kaissu magama. Hommikul leidis kuningas nad kahekesi voodist ja andis käsu noored paljalt tuleriidal põletada. Sellest kuulis admiral Rugger dell´Oria. Tänu Ruggerile hakkas kuningas oma käsku kahetsema ja lubas noortel minna. Rugger aga pani noored paari ja saatis koju.
Kuuendas jutus saame lugeda väga egoistlikust tütarlapsest. Ta laitis enda ümber kõike, mida nägi. Ühel päeval tuli ta varem koju ja ütles, et on tüdinud vastikute inimeste nägemisest. Onu soovitas tüdrukul seljuhul mittekunagi peeglisse vaadata. Tüdruk ei saanud onu torkest aru ja jäigi pentsikuks. See jutt on õpetuseks nendele, kes kõigesse negatiivselt suhtuvad. Arvan, et Boccaccio tahtsis sellega teada anda, et alati, kui inimesele keegi ei meeldi, siis peaks ta esimese asjana iseennast vaatama ja arutama, mis temas endas viga on.
Seitsmes novell rääkis aadlidaamist Isabellast, kes oli abielus rüütliga. Daam armus aga Leonettosse, kes ka teda vastu armastas . Rüütles Lambertuccio armus ka daami, kuid see noormees oli naisele vastumeelne. Kui Isabella mees ükskord kodust läks, tulid teised 2 meest Isabellat külastama. Leonetto peitis end Lambertuccio eest, sest kartis rüütlit. Rüütel ja naine vallatlesid, kui samal ajal daamu mees koju tuli. Naine mõtles ruttu plaani, mis seisnes vales, et üks noormees olevat teist taga ajanud ja tagaajatav naise juurde varju jooksnud. Abikaasa kiitis naist teo eest. Mees ei saanud kunagi Isabella armukestest teada. Selle loo moraaliks leian, et kavalus ja nupukus on kasuks igal eluhetkel ja neid omadusi oleks igal inimesel kasulik omada.
Kaheks lugu rääkis ilanos elavast saksa palgasõdurist Wolfartist. Ta armus Ambruogiasse, kuid naine oli aga juba abielus. Naine oli nõus mehe armastusele vastu tulema raha pärast. Mees oli sellest kuuldes aga väga nördinud, sest ta ootan naisest rohkemat ja tahtis teda narrida. Wolfart ütles daamile , et on nõus raha maksma aga kui nad kokkusaamise kokku leppisid läks mees naise abikaasa käest laenu küsima. Kui Wolfart ja naine kokku said, ütles mees, et see raha on Ambruogia abikaasale. Naine arvas , et mees ütles seda, sest ei tahtnud teiste juuresolekul muud öelda. Mees ja naine lõbutsesid mitmel ööl ja kui daami abikaasa koju tagasi tuli, ütles Wolfart mehele, et andis võla tagasimaksu naise kätte. Nüüd ei jäänud naisel muud üle, kui raha mehele anda. Sellest loost võib välja lugeda, et ka mehed võivad olla salakavalad ja kasutada naisi ära. Abielus peaks olema ka tegelikult truu oma abikaasale ja teise mehega vahekorras olemine samal ajal, kui abielus oled on suur patt ning süüteod tulevad alati ringiga sinuni tagasi.
Üheksandana lugesin Talano di Moleseti naisest Margaritast, kes oli väga tujukas ja isemeelne. Mees nägi kord unes , et hunt naise kõri ja näo lõhki kisub . Hommikul mees rääkis sellest oma naisele, kuid Margarita ei uskunud seda juttu ja arvas, et mees tahab hoopis teda kodus hoida, et ise nende metsas mõne teise naisega kohtuda . Kui mees kodust läks, jooksis naine nende metsa äärde ja peitis end põõsasse. Natukese aja pärast ründaski Margaritat hunt. Daami elu päästsid vastu tulevad karjased, kuid naise nägu jäi ikka eluks ajaks armiliseks ja koledaks. Jutt viitab sellele, et ei tohi olla armukade ja endale kalleid inimesi tuleb usaldada. Parem karta, kui kahetseda, eksole?
Kümnes ja viimane novell mida ma sellest raamatust lugesin, jutustas rikkast ja õilsameeleste Ruggieri dei Figiovannist. Ta otsustas minna Hispaania kuninga Alfonso juurde, et seal oma vahvust näidata. Ta sai seal tuntuks rüütlina. Ruggier arvas, et kuningas jagab losse ja linnu nendele, kes neid ei vääri, talle aga ei antud midagi. Mees küsis kuningalt luba Hispaaniast lahkuda. Kuningas kinkis mehele ilusa muula ja saatis oma teenri uggieri jälgima, et teada saada, mida mees räägib. Muul pissis jõkke ja mees sõimas muula nii kuidas jaksas. Kui kuningas sellest teada sai, lasi ta mehe enda juurde kutsuda. Kuningas viis Ruggieri saali, kus oli 2 kohvrit, ühes muld ja teises kuninga väärisasjad. Mees valis saatuse läbi mullakohvri. Kuningas süüdistas Ruggieri saatust kõiges ja seletas, et saatus pole andnud võimalust tal Ruggierile midagi kinkida. Kõrgus andis saatuse kiuste kohvi väärisasjadega mehele ja mees sõitis Toscanasse tagasi. Arvan, et see lugu oli väga õpetlik. Siit võiks panna korvataha mõtte, et alati, kui kõik ei lähe sinu tahtmise järgi, peaks mõtlema sellele, et võib-olla oled ise süüdi, mitte hakkama kohe teisi süüdistama.
Iga lugu rääkis minu arvates armastusest – naise ja mehe vahelisest armastuses, armastusest iseenda vastu, armastusest väärtuse ja võimukuse vastu, armastusest kättemaksu vastu ja sõprade vahelisest armastusest. Iga lugu oli omamoodi õpetlik. Ma leidsin selles raamatus nii häid kui halbu külgi. See oli huvitav ja väga hästi kirjutatud, kuid mõnel juhul oli tegevustik minu jaoks liiga üle dramatiseeritud
Merilin Ojala
10 c klass