Giovanni Boccaccio „Dekameron“ (0)

Maailmakirjandus II
Essee
Giovanni Boccaccio „ Dekameron “
Giovanni Boccaccio (1313-1375) sündis kaupmehe perekonda ja kasvas üles Firenzes. Usutakse, et Boccacciot õpetas Giovanni Mazzuoli, kes tutvustas teda varakult Dante loominguga. Kirjanikuks kujunes ta Napolis, kuhu ta läks ise soovil äri ja õigusteadust õppima. Boccacciot ei huvitanud kumbki, kuid teda paelus Napoli kuninga õukond , mille kunstilembuse tõttu ta kiindus kirjandusse. Tema varasemad mõjutajad olid Paolo da Perugia, humanistid Barbato da Sulmona ja Giovanni Barrili ning teoloog Dionigi da San Sepolcro. 1330. aastatel sai Boccaccio isaks, sündis kaks ebaseaduslikku last: Mario ja Giulio.
Boccaccio loominguline tegevus algas 1330ndate paiku. Ta kirjutas nii luulet kui proosat . Tema looming on mahukas ning mitmekülgne. Oma peateose, klassikalise novellikogu "Dekameron" kirjutas ta aastatel 1349–1353. 1350. aastal tutvus ta Petrarcaga, kellega ta sai südamesõbraks ja kes teda palju mõjutas. Tema eeskujul pühendus Boccaccio antiigi uurimisele ja kirjutas ka ladina keeles. Ta laenas süžeesid varasematest rüütliromaanidest-või novellidest ja antiikkirjandusest. Boccacciost sai itaalia kirjanduskeele peamine kujundaja. Ta algatas itaaliakeelse proosaromaani (teos „ Filocolo “), tõi värssromaani oktaavi-stroofi, mis hiljem valitses kogu Euroopa eepilises poeemis. Ta üritas Dante eeskujul luua filosoofilis -allegoorilist poeemi („Armunägemus“). Samuti tõi ta proosasse pastoraalse teema („Amfeto nümfid “).
Boccaccio paistab silma hea inimhinge tundjana, mida näitab lühiromaan „Fiammetta“ – seda peetakse psühholoogilise proosaromaani alguseks Euroopa kirjanduses. Boccaccio oli novelli viljeleja. Novelli peeti renessansiajastul romaanist madalamaks žanriks. Boccaccio tõi lühiproosa vormi uue kvaliteedi, tema mõjud ulatusid kaugele.
Peateose „Dekameron“ kirjutas Boccaccio küpse kirjanikuna. Tõukeid selleks sai ta nii elust kui kirjandusest. See oli tolle aja tõeline erootiline avastus. Nõukogude ajal seda siiski ei tsenseeritud. Boccaccio ühendas novellid raamjutustusega, mis ühendas novellid tervikuks. Teemades leidub sarnasusi keskaegse linnaproosaga: munkade liiderlikkus, kohtunike äraostetavus, inimeste patud ja nõrkused. Siiski ei puuduta ükski novell otseselt ühiskondlik-poliitilist või filosoofilis-religioosset temaatikat. Boccaccio räägib peamiselt eraeluseikadest – armuihast, kadedusest, abielurikkumistest, petmistest. Võrreldes Dantega on ta vaateväli kitsam, ent ometi jäädvustab „Dekameron“ kaasaegse Itaalia sügavamas läbilõikes kui mis tahes teine toonane teos. Lugeja ette ilmuvad kõik ühiskonnakihid : ülikud, vaimulikud ja lihtrahvas. Kuigi lugude süžeed on kuskilt mujal laenatud, suutis Boccaccio teha need itaaliapäraseks ja panna peegeldama Itaalia elu. Boccaccio suudab matkida erinevaid kõnestiile, nii kõrgema kui ka madalama klassi omi. Ta valdab täiuslikult nii poeetilist stiili kui mahlakat rahvalikku kõnekeelt. Boccaccio usub, et inimese tulevik on tema loomulike võimete ja annete vabas arendamises. Sageli määrab tegelase elu saatuse juhus, mingi imepärane seik . Boccaccio õigustab armastuses loomulikkust ning näitab inimeste intiimelu enneolematu avameelsusega. Kuigi autor kujutas loodust maiselt, hindas Boccaccio ka inimloomuse õilsust, suuremeelsust, puhast ja terviklikku armastust. Samuti hindab kõrgelt inimmõistust, mis aitab inimese õnneni, eemaldab pimedusest.
Boccaccio ülistab looduse suurust, loomulikkust, arukust ja samastab inimlikkust loomulikkusega. „ Dekameronist “ saab välja lugeda Boccaccio loodusfilosoofiat, mis õigustab loodust ja kõike seda, mis loodusest on inimesel antud – anded ja võimed. Boccaccio poolehoid kuulub neile, kes on looduse poolt. Looduse vastu olemine on silmakirjalik, mis on suunatud teatud kasumi kättesaamisele loodusest. Taunib ja naeruvääristab seda. Kiidab heaks armastust, kui loodudest ajendatud tunnet .
Juttude põhiosa näitavad paheliste ja madalate kirgede võidukäiku. Viimase päeva lugudes jutustatakse vaimulike õilsatest tegudest, kujutatakse looduse kõrgemat poolt.
„Dekameroni“ ehk „kümmepäevaku“ tegelased on kümme noort inimest, kellest igaüks jutustab kümnel päeval kaaslastele ühe loo, novelle on kokku sada. Jutustajateks on seitse 18-28. aastast õilsat ja kombekat daami - Pampinea, Fiametta, Filomena, Emilia , Lauretta, Neifile, Elisa ning kolm viisakat noormeest - Pamfilo, Filostrato, Dioneo. See on raamjutustus , mis peegeldab vahetut kaasaega, 1348a katku. Jutustatakse Firenze lähedal villas .
Sissejuhatuses kirjeldatakse põhjalikult, mida on katk Firenzes korda saatnud. Nii nagu 14.sajandil ja ka praegu, paneb kriisiolukord ja hirm käituma inimesed täiesti ebatavaliselt. Katku tõttu levib masendus ja ükskõiksus . Inimesed ei aidanud enam isegi oma lähedasi ja sugulasi, esimesel võimalusel põgeneti. Alguses tulid veel surnu majja kokku naissoost sugulased ja naabrid, et kadunu lähedastega koos itkeda. Kuid ajapikku kadus see komme . Daamid olid lõbusas tujus ja naljatlesid, nad unustasid naiseliku kaastunde, et ainult oma tervist säilitada. Taheti eemale hoida haigetest ja nende asjadest, nii toimides loodeti terveks jääda. Surmahirmus hakkasid inimesed erinevalt käituma. Mõned arvasid, et kaine eluviis ja hoidumine liialdustest aitab tõhusalt kurjale vastu panna. Nad koondusid väikestesse gruppidesse , elasid teistest inimestest lahus, varjasid end lukustatud majades, kus polnud haigeid ja oli mugav elada. Nad tarvitasid kõike mõõdukusega ning vältisid liialdusi. Samas olid teised inimesed vastupidisel arvamusel. Nemad leidsid, et selle häda vastu on kõige tõhusam palju juua ja nautida, laulda ja lõbutseda ning ringi hulkuda. Nad liikusid ühest kõrtsist teise, juues sihitult ja nautides kõiki ihasid. Anti järele oma loomalikele tungidele. Paljud aga valisid ka kesktee kahe äärmusliku eluviisi vahel. Nad tarvitasid kõike parajal määral ja tarvidust mööda. Nad hulkusid ringi ja korjasid lilli, et peletada eemale laipade ja ravimite läppunud haisu. Oli ka veel inimesi, kellel oli rangem , kuid kõige õigem arvamus – kõige lihtsam oleks tõve eest põgeneda. Jäeti maha oma majad ja varandused ning mindi maale võõrasse kohta. Seda tegid ka lugusid jutustavad seitse neidu ja kolm noormeest. Neil oli hea ja mõnus olla ning nii olid nad haiguse eest kaitstud.
Mina leian, et Boccaccio 14. sajandist pärinevad lood peegeldavad väga hästi ka tänapäeva. Inimesed ei ole muutunud. Olenemata tehnika arengust, sõdadest, suurtest revolutsioonidest ja kõigest muust , on inimesed ikka üsna samasugused. Lugudes leidub väga erinvaid tüüpi inimesi – rumalad abielumehed, lobisejad naised, kättemaksuhimulised üliõpilased, kohtlased talupojad, naiivsed vagatsejad jne. Täpselt sarnaste iseloomuomadestega inimesi leidub ka tänapäeval. Kahjuks on valdavalt kõige rohkem rumalaid ja ihadele alluvaid inimesi.
Võib märgata, et väga paljudes teostes on tähtsal kohal maised ihad ja lõbutsemine. Keha juhib mõistust, nagu ka tänapäeval. Ei ole vahet, mis seisusest inimesega on tegemist, kes oma tunnetele vastu ei suuda panna – neid leidub nii talupoegade, üliõpilaste kui ka vaimulike seas. „Dekameron“ räägib elust, täpselt sellisena nagu seda elati ja elatakse ka praegu.
Boccaccio naerab välja kirikuteenrite pahesid, rõhutab nende moraalset süüd , eksimist loomuse ja looduse vastu. Ka munk võib olla tubli ja võimekas mees, kuid ei maksa teeselda askeeti. Esimese päeva neljas novell räägib loo mungast ja abtist, kes mõlemad sama tüdrukuga vallatlevad. Abt näeb munga alatut tegu pealt ning loodab teda selle eest süüdistada. Kongi sisenedes läheb tal endalgi noore tütarlapse peale veri keema ning ta vallatleb temaga. Sedasama nägi pealt ka munk. Kuna mõlemad on süüdi, käskis abt kõigest vaikida. Kuigi abt ja munk, kes peaksid mõlemad olema vagad ja eeskujuks teistele, alluvad süüdimatult oma ihadele. Kirjeldatud on, kuidas abt enda pattu õigustab: „Miks ei peaks minagi lõbu tundma, kui see on nõnda saadaval? Ebameeldivusi ja meelehärmi on ju alati küllaga. Kui ma ta niikaugele saan, et ta mulle järele annab, siis ei tea ma tõesti mitte, miks peaksin ma sellest keelduma. Kes siis teada saab? Kindlasti mitte keegi, ja salajast pattu on poole kergem andeks paluda. Säherdune juhus niipea ei kordu, ja ma arvan, et on mõistlik vastu võtta õnne, kui issand seda ise pakub.“ Siin saab tuua häid parallelle tänapäevaga . Näiteks on selline käitumine sage abieluinimeste seas. Kui tekib võimalus vallatleda, nii et keegi teada ei saaks, ei jäeta tihti seda juhust kasutamata.
Kolmanda päeva teine novell on lugu tallipoisist, kes on meeletult armunud kuningas Agilufi naisesse. Ta teeskleb kuningat ning magab kuningannaga. Kuningas saab sellest teada ja tahab tallipoisi vahele võtta, lõigates ära öösel tema juuksesalgu. Kuid tallipoiss on kaval, ta lõikas ära ka kõikide teise teenrite juuksesalgud, nii ei saagi kuningas teada, kes tema naisega lõbutses. Kuningas on tark mees, ta ei räägi oma kavatsuset kellelegi, vaid vaikib, sest muidu oleks ta rikkunud nii enda kui oma naise aud. Mulle meeldib see, kuidas Boccaccio hindab kõrgelt inimmõistust ja tarkust. Boccaccio näitab, et inimese seisus ei määra tema intelligentsi. Kavalad võivad olla ka madalast soost inimesed. Kõiki on võetud võrdsetena – rikkamad pole alati targemad. Selles loos olid nii madalast seisusest tallipoiss kui ka auväärne kuningas targad. Tallipoiss kasutas kavalust naisega vallatlemiseks, kunigas sai sellest teada, kuid teadis, et kõige targem on sellest vaikida.
Lugudes on tähtsal kohal ka inimese saatus. Kümnenda päeva esimene novell räägib härra Ruggierist, kes sai Hispaanias tuntuks vahva rüütlina. Kui ta seal mõnda aega oli elanud, pani ta tähele, et kuningas jagas kõigile helgelt kingitusi, kuid tema ei saa midagi. Kuningas saab teada Ruggieri pahameelest ning ütleb talle, et tema pole saanud midagi tema saatuse tõttu: „Härra Ruggieri, kui ma teile pole midagi annetanud nagu paljudele teistele, kes teie kõrval nullid on, siis ei tule see mitte sellest, et ma teid vahvaks rüütlikd ei pea, kes kingitusi ei vääri, vaid siin on süüdi teie saatus, kes pole mul lubanud seda teha, mitte aga mina.“ Ta laseb rüütlil valida kahe kohvri vahel, esimene on täis mulda, teises on kuningakroon, valitsuskepp ja väärisasjad. Rüütel valib mulda täis kohvri, seega oli kunigal õigus, saatus tahtis nii. Kuid kuningas otsustas, et ta astub saatusele vastu ning andis väärisasju täis kohvri rüütlile. Mõnikord otsustab saatus mõned asjad inimese eest, kuid nagu siin loos välja tuli, saab saatusele vastu astuda.
Nagu elus ikka, saavad tihti rumalad karistada tarkadelt. Boccaccio piitsutab vaimupimedust ja tölpust, olgu selle kandjaiks mehed või naised. Mulle meeldib, kuidas Boccaccio näitab, et tarkuse ja kavalusega lööb elus läbi ning rumalad saavad lõpuks oma palga.
Neljanda päeva teine novell räägib loo munk Albertost, kes kinnitab ühele naisele, et ingel Gabriel on temasse armunud, kuid käib tegelikult ise ingli kujul tema juures magamas. Naine on rumal ja edev ning arvab päriselt, et ingel Gabriel isiklikult temast vaimustuses on. Juttude kaudu saavad sellest teada sugulased, Alberto hüppab aknast välja ja varjab end ühe teise mehe majas. See mees riietab ta metsmeheks ja viib ta järgmisel päeval linnaplatsile, kus ta ära tuntakse ja vangi pannakse. Jutustuses on hästi näha, kuidas Boccaccio madalalaubalisust pilkab, ta lausa naerab selle tüdruku rumaluse üle. See lugu näitab, et isegi kui tarka võib päästa tema kavalus ja taiplikkus, võib ta alatuse eest saada karistada. Tark inimene ei tähenda kohe otseselt õilast ja head soovidega inimest.
Jäi ka mulje, et Boccacio austab väga naisi. Boccaccio seisab abielu kui majandusliku kokkuleppe ja mehe valiku ainuõiguse vastu. Kuigi väga paljud mehed kasutavad naisi lihtsalt vallatlemiseks ära, ei ole ka naised otseselt selle vastu. Näiteks ühes novellis annab naine peavarju Landolfo Ruffolole, kes oleks läbi laevahuku surnud. Samuti tagastab naine talle ka mehe leitud kasti. Lisaks sellele, et naised on väga võluvad ja kütkestavad ning mehed nende tõttu tihti ka mõistuse kaotavad, on nad ka nutikad. Näiteks ühes loos hakkab noormees neiule lugu jutustama, kuid teeb seda konarlikult ning esitades valesid fakte. Selle peale paneb tütarlaps ta teravmeelselt paiks ning ka loo jutustaja ise saab aru, kui rappa ta oma looga läks.
Boccaccio lood on teravmeelsed, õpetlikud ja elulised . Need annavad hästi edasi tolleaegse olustiku . Kuid tegelikult saab need lood samastada ka väga hästi tänapäevaga – inimesed endiselt jagunevad kas rumalateks ja uhketeks, kes hiljem saavad karistada või tarkadeks, kes oma nutikuse tõttu elus kaugele jõuavad. Samamoodi allutakse ka igasugustele maisetele rõõmudele. Boccaccio näitab, et iha teiste inimestega vallatleda ja elu põletada pole ainult praeguse aja tendents , see oli ka nii juba väga ammu . „Dekameron“ on lustlik ja samas ka õpetlik teos.