Boccaccio sõnum antud novelli puhul lugejale on minu arvates selle aja munkade rikutus ja Jumala teotus. Esimene novell, 4. päev Pihtimuseks võib pidada Ghismonda juttu oma isale, kus ta viimasele kõik avameelselt ära räägib. Ning samuti ka kõne, mille naine pidas enne mürgi joomist ja mis oli suunatud Guiscardole. Naine rääkis kustumatust armastusest ja nende hingede igavesest koos olemisest peale surma. Tegelasteks on Tancredi, tema tütar Ghismonda ja noormees Guiscardo. Tancredi on kõrgest soost nagu ka tema tütar. Guiscardo on lihtrahva hulgast ja töötab Tancredi teenrina. Tancredist ehk siis Salerno vürstist kirjutatakse kui väga heasüdamlikust ja inimlikust valitsejast. Väga põhjalikult on räägitud sellest, kui väga ta oma ainsat tütart armastas. Olukorras, kus tema tütar teenriga vahele jäi, võis järeldada, et vürst tundis kõige rohkem just häbi, teotust ja alandust noorte seisusevahe tõttu, mis talle ja tema
Minu arvates ootamatuse ja ohtlikkuse poolest kõige meeldejäävam lugu oli viies lugu, kus figureerisid etteaimatamatu tõde ja surm armastuse pärast. Ghismonda, Salerno vürst Tancredi tütar, armub ära Guiscardosse ja vastupidi, oma isa teenrisse, mille tagajärjeks on see, et Ghismonda kaotab oma armastatu ja lõpuks teeb noor naine ka ise enesetapu, et mitte kannatada piinu, mida tema isa põhjustas Guiscardo mõrvamisel talle. Ootamatuseks oli selles loos see, et päevavalgele ilmus tõde, mille olemine põhjustas palju pahandust ning ohtlikkus paljastus mõrvas, mis tegi kogu situatsiooni hullemaks mõnede tegelaste jaoks. Lavastus pani mind mõtlema sellele, et iga hetk võib midagi ootamatut juhtuda ja kunagi ei tea, millal leiab aset mõni õnnetus, mis võib muuta kogu järgnevat elu. Laval toimuv ajas naerma, pani kaasa tundma, võib-olla ka mõtlema, miks vahel ei suuda
annaabi.ee 
