Bütsantsi inimene (0)

Bütsantsi inimene
Guglielmo Cavallo
Bütsantsi kultuur sai alguse keiser Constantinuse uue pealinna Konstantinoopoli sünniga 330. aasta paiku ning lõppes linna langemisega türklaste kätte 29. mail 1453. Bütsantsi kaheks tugisambaks oli Rooma impeerium ja õigeusk. Bütsantsi maailma iseloomustasid edevus ja vaatemäng; hipodroom , Hagia Sophia peakirik, keiserlikud protsessioonid; bütsantslast võlusid mängud, liturgiad, suurejoonelised pidustused. Kaarikute võiduajamised, jooksuvõistlused, eksootiliste loomade näitused, akrobaatide trikid köitel ja galopeerivatel hobustel meelitasid kokku vaimustunud rahvahulga. Tänavatel esinesid pillimängijad ja lauljad , tantsijad ja žonglöörid, šarlatanid ja silmamoondajad, inim- ja loomvärdjad.
Julmus oli samuti nähtav ja äärmuslik. Pealekaebamine, laim, süüdimõistmine, tuleriit või hukkamine seadsid häiritud korra taas jalule ning taastasid selliste väärtuste jõu nagu jumala kartlikkus ja leplikkus.
Ideaaliks oli mimes, eeskujude jäljendamine. Ka keiser armastas mimesist, jäljendades Kristust.
Vaene
Vaeseks loeti inimest, kellel polnud hinge taga 50 kuldmünti. Nende eluase oli vilets, enamasti üüritud. Vaesed maeti ühishauda või igaljuhul nimeta hauda.
Vaene osales lihtsamates tootmisprotsessides, näiteks korvipunumises, või osutas vähenõudlikke teenuseid, näiteks valvas. Töötati ka pagaritöökodades, juurviljakasvatuses, ehitustel. Vaese mehe palk oli napp , seda maksti täielikult või osaliselt natuuras .
Püstitati varjualused ja iga kuu annetati hõbemünte seal varju otsivatele vaestele. Keiser Romanos I lubas iga päev oma lauas einestada kolmel vaesel ja kinkis igaühele kuldraha. Headtegeva Neitsi Klooster pakkus vaestele rändajatele või haigetele peavarju. Iga päev jagati kloostri väraval munkade söömalauast järelejäänud palasid või pidupäevadel ja mälestupäevadel kindlaid leiva- ja veinikoguseid. Asutati suurejooneline hoolduskeskus, kuhu kuulusid orbudekodu, vaestevarjupaik ja leprosoorium ning mille etteotsa seati orbude toitja. Keiser pidi pesema 12 vaese jalgu , kes saavad kõige pealt kingiks riided ja siis veel kolm kuldmünti- see žest on kindlalt Kristuse jäljendamine.
Talupoeg
Suurem osa bütsantlasi elas maapiirkondades. Talupoegi peeti peamisteks maksumaksjateks, kes toetavad riiki ja selle sõjamasinat. Talupoja kohta kasutati üldmõistet maaharija.
Kivise mulla ülekaalu, veenappuse ja soojade suvede tõttu olid põllud üsna väikesed. Tegeldi aianduse ja viinamarjakasvandusega ning peeti kariloomi. Bütsantslased kasvatasid hobuseid, lehmi, vesipühvleid, kaamleid, eesleid, muulasid, lambaid , kitsi ja sigu . Küttimine ja kalastamine olid peamised tegevusalad. Mesindus oli jõukate talupoegade seas küllaltki arenenud.
Bütsantsi põllumajanduse kõige olulisema osa moodustas teraviljakasvatus. Bütsantsi toidusedelis järgnes teraviljale puu-ja köögiviljad. Mõningaid taimi viljeldi peamiselt tööstuslikul eesmärgil, näiteks lina, seesamit ja puuvilja.
Viljalõikusel kasutati sirpi, mitte vikatit. Bütsantslased ei kasutanud viljapeksmisel koote; viljavihud asetati tasasele pinnale, milleks valiti tavaliselt tuulised mäetipud ning härjad ja eeslid vedasid neist üle peksukelgu.
Veskeid oli mitut tüüpi: käsiveskid, loomade- vanade härgade, eeslite või isegi hobuste jõul töötavad veskid, vesiveskid , tuuleveskid.
Hooned oli valmistatud kivist, tellisest või krohvitud roogadest. Tavaliselt koosnes maja kahest-kolmest toast : üks neist, kus asus avatud kolle , täitis köögi ja pere magamiskambri aset, teistes säilitati vilja ja veini, mis oli valatud suurtesse tünnidesse. Mõnikord oli majal kaks korrust: ülemisel paiknesid eluruumid, alumisel hoiti tööriistu; seal võis asuda ka loomade jõul töötav veski . Talupoegade majadel oli muldpõrand ja õlgkatus. Maja võis olla ristkülikukujuline või ebakorrapäraline. Majad olid napilt möbleeritud. Voodi oli tavaliselt tehtud laudadest ja seisis kahel pukkjalal. Raam oli varustatud köite või kettidega, mis toetasid õlgede, villa või kõrkjatega täidetud madratsit.
Sõdur
Riigi kõige olulisemaks isikuks oli sõdur, sest Bütsantsi ajaloos ei möödunud peaaegu ühtki aastat ilma suurema või väiksemata sõjata. Põhiväe ees ratsutasid ründesalgad, järgnesid vibukütid, lahinguliini taga paiknes sanitaarkorpus. Kaasas olid ka „tehnikud“, kes kandsid hoolt varustuse eest. Tähtsad olid luurajad.
Jalaväelased kandsid põlvini ulatuvat tuunikat ja lihtsa tegumoega jalavarje. Raskejalaväelastel oli raudrüü. Vibulaskjatel olid turvised, säärekaitsed, näokaitse.
Relvad jagati kaitse- ja ründerelvadeks. Ründerelvad olid näiteks mõõk, pistoda, rautatud kaikad ja oganuiad, piik, viskeoda . Olulised relvad olid ling , vibud ja ammutaoline relv.
Ülemjuhataja käsu eiramist, omavolist laagriplatsilt lahkumist , relva kaotamist või müümist, haiguse teesklemist vaenlase kartuses, mässude õhutamist, vaenlase poole üleminemist karistati surmanuhtlusega. Sõduritel oli keelatud teiste vara haldamine, üürimine, pandiks võtmine, tegeleda põllumajanduse ja kauplemisega.
Lisaks rahalisele tasule sai sõdur ka relvad ja toidu. Nende põhitoiduks olid kuivikud. Saadi ka suppi, kuivatatud liha ja searasva.
Sõdurite jaoks oli sõda suremise kunst . Ei olnud midagi ilusamat kui suremine lahinguväljal. Kangelase surma kujutati kui põgusa unena või siis kogusid inglid kokku surnute hingi.
Õpetajad
Algkooliõpetaja õpetas lugemist ja kirjutamist ning tihti ka lihtsamaid arvutisi. Tema pedagoogilised võtted olid algelised ja ta ei arvestanud eriti lapse psüühilise arenguga. Õpetaja sõnu võimendasid regulaarsed kehalised karistused.
Grammatik õpetas, kuidas klassikalist kreeka kirjandust lugeda ja sellest aru saada ning kriitliselt hinnata. Loeti ka kirjanduslikke tekste . Eelistati poeesiat. Tuntud olid Homerose teosed. Õpetamine oli suuline . Grammatik dikteeris õpilastele päheõppimiseks lõike ja selgitas siis neid. Seejärel kontrollis ta õpilaste tedmisi, esitades küsimusi tunnis õpitu kohta.
Retoorik võttis grammatiku käest õpilase üle, kui too oli ligikaudu 14-aastane. Õpetas, kuidas mõtteis, kõnes ja kirjas elegantselt ning veenvalt väljendada. Pärast retoorika algõpetust lugesid õpilased Demothenese, Aeschinese ja Libaniose valitud kõnesid ja koostasid deklamatsioone antud teemadel . Retoorikaõpetajate arsenali viimane osa oli teoreetiliste traktaatide uurimine .
Suurem osa õpetajaist sõltus õpilaste makstud tasust. Paljudes „ koolides “ oli ainult üks õpetaja, kes sageli töötas oma kodus. Olid ka abiõpetajad, kelleks võisid olla vanemad õpilased. Õpetajate peamisteks probleemideks oli see, kuidas oma tasu kätte saada ning et mõni kolleeg võis õpilased üle lüüa.
Bütsantsi õpetlased tõid läände kaasa kreeka tekstid, raamatud, raamatukogu, õpetamisstiilid ja haridustraditsioonid, ladina keele oskuse, Platoni ja Aristotelese tekstid.
Naine
Väljaspool perekonda ja kloostrit nähti naises ainult mehe seksuaalseiha jultunut ärgitajat, kaheplgelist olendit. Bütsantsi kultuuris kõrkus naine kahe äärmuse vahel: ühel pool Maarja, Kristuse neitsilik ema, teisel pool võrgutaja Eeva, kes rikkus ära Aadama ja kogu inimsoo.
Naise kõige olulisem ülesanne oli laste sünnitamine. Üldiselt olid pühad naised ainult, need, kes olid seksuaalsusest loobunud või lesed. Kohtus peeti naiste tunnistust vähem usaldavaks kui meeste oma. Nad ei tohtinud olla testamendi tunnistajad.
Naise lapsepõlv oli lühike ja ohtlik. Sooviti poja sündi, mistõttu mõnel korral isegi tapeti soovimatud tütarlapsed. Tüdrukuid õpetasid vanemad. Suurema osa oma ajast veedeti koduseinte vahel, pühendudes koduste tööde õppimisele, mis valmistas neid ette abieluks ja majapidamise juhtimiseks.
Enamasti abielluti 15-20-aastaselt. Üks teismeliste abielude soodustaja oli pruudi neitslikkuse rõhutamine. Teine põhjus oli ilmselt soov võtta maksimum naise viljakatelt eluaastatelt. Laste suure suremuse tõttu pidid naised võimalikult palju lapsi ilmale tooma . Sünniati tavaliselt kodus, kus neid aitasid ämmaemand ja naissugulased või naissoost naabrid.
Naised tegutsesid kokkade, pagarite, kangakudujate, pesunaiste, siidivalmistajate, väikekaubitsejate, kosjasobitajate, günekoloogide, sanitaride, ämmaemandate, ammede, teenijannade, diakonisside, juuksurite, arstite ning naistesaunade hooldajatena. Võisid teha külaskäike avalikesse saunadesse, kirikusse jumalateenistusele, pühamutesse reliikviate juurde, matustele ning perekondlikele pidustustele.
Ettevõtjad
Kaupmees pidi alluma reeglitele ning maksma spetsiaalset tollimaksu . Põhiliselt kaubeldi põllumajandussaadustega. Maakondades toimusid mitmesugused laadad. Olid äriühingud, mille moodustamiseks oli vaja vähemalt kahte liiget. Natuuras tasumine muutus ajapikku järjest harvemaks ning peagi toimus maksmine ainult rahas. Moodustati kartellid, mis ühendasid kõiki ühe tootmisharu esindajaid. Kaupmeestel ja käsitöölistel hoidis teraselt silma peal linna prefekt . Kuna Bütsantsi pealinn oli teistest linnadest palju suurem ning ka sealne turg oli suurema tähtsusega, koondusid kõikide elukutsete esindajad gildidesse, mida kontrollis riik.
Kaupmees ei tohtinud konkureerida teiste oma ameti esindajatega. Ta võis määrata ise oma kauba hinna, pidi järgima reegleid ja ettekirjutusi. Teatud tooteid oli keelatud väljaspool poodi töödelda. Elukutse omandamiseks vajati käendajaid ning soovistuskirju. Samuti tuli läbida ametieksam.
Konstantinoopol pidas kaubavahetust põhjapoolsete rahvastega ja ka Läänega.
Piiskop
Piiskopi valisid vaimulikud ja tähtsamad isikud. Enamik piiskoppidest alustas oma kiriklikku karjääri mungana. Piiskop pidi olema veetnud suure osa elust kloostris . Ta oli õpetaja, kaitsja, toitja ja isa. Ideaalselt piiskopilt oodati kloostrikogemust, kõrgklassi haridust, juhivõimeid ja ühiskondlikku ettevõtlikkust. Ta pidi tegelema nii usu levitamisega kui õpetuse puhtuse ja rahu tagamisega ning samuti hoidma ühendust teiste kogudustega. Ta oli kohustatud resideeruma oma piiskopkonnas, külastama korrapäraselt kõiki kogudusi ja kirikuvaradega heaperemehelikult ümber käima. Pidi täitma ametikohuseid ilma palgata. Vaimulikele olid keelatud riigiametid. Nad pidid valvama linna eelarve üle.
Ametnik
Ametnikelt nõuti üldist laadi teadmisi, mis ulatuksid kirjade koostamise kunstist retoorika ja eriti juriidikani. Vastuvõtueksam riigiametisse oli raske ja kaunis keerukas- seetõttu olid kõrgametnikud alati hea haridusega. Teenistusseastumisele eelnes pühalik rituaal , mille põhielemendid olid alati ametivanne ja keisri austamine. Nõuti ka truudusevannet.
Kõrgametnikele tasuti kullas, kuid siiski olid palgad madalad.
Kõik ametnikud said vanuse põhjal regulaarselt ametikõrgendust.
Ametnikud pidid vältima ebaõiglust, koguma makse, täitma rangelt keisri käske ning rakendama kehtivaid seadusi. Neil oli keelatud omandada oma haldusalusel territooriumil kinnisvara, rajada ehitisi , vastu võtta pärandusi, kasutusõigusi või annetusi, soetada odavalt kinnisvara.
Ametnikku karistati riigivara varguse või ebaseadusliku müügi eest oma koha kaotamisega valitsusparaadis ning pidi maksma varastatud või müüdud vara topelt või neljakordselt kinni, sõltuvalt varguse või müügi asjaoludest.
Kui ametnik oli juba piisavalt kaua töötanud, võis ta asuda ametisse, kus oli suurem vastutus ja kõrgem palk. Peale selle sai ametnik karjääri lõpul spetsiaalse hüvitise kas ametikoha müümise või lahkumistoetuse kaudu. See viimane sissetulek asendas pensioni.
Keiser
Basileus oli Jumala asemik maa peal, kelle oli välja valinud Jumal ise.
Keisripalee oli rajatud mägise maanina kaguosasse, võrratusse ja monumentaalsesse Konstantinoopoli linna südamesse. Lääne pool asus massiivne hipodroom, mis oli spordi- ja poliitikasündmuste areeniks. Lõuna ja ida suunal katsid mäenõlvu aiad, terrassid ja palkonid, mille vahel paiknesid mõned elu-ja tööhooned. Suure palee sisehoove ehtisid toredad mosaiigid . Selle territooriumil asusid riigiametite peakorterid. Keiser hoidis oma raha- ja väärismetallivarusid turvaliselt paleemüüride varjus .
Keisri eluhooned seisid muudest rajatistest eraldi ning juurdepääsu nendeni takistas kaitsemüür. Keisri juures alasid ka tema ema, naine ja lapsed. Keisri palees töötasid uksehoidjad, tõlgid, kunstnikud , käsitöölised, rätsepad, kuldtikandimeistrid, kullassepad, riiklike bankettide ülemkelnerid, kammerteenrid ja eunuhhid. Viimaste ülesandeks oli palee rajatiste, hoonete, valgustuste ülevaatamine. Nad teenindasid keisrit lauas ning valmistasid ette ta voodi ja rõivastuse. Igal öösel lukustasid eunuhhid ennast koos keisriga valitseja magamistuppa ning heitsid ise pikali voodi kõrvale ja sissepääsu ette. Nad koostasid keisri ajakava ja hoolitsesid tema võimusümbolite eest. Samuti oli nende ülesandeks keisri laste kasvatamine .
Keisri päeva esimeseks tähtsaks toimetuseks oli hommikupalvus. Järgnesid tähtsad riigisündmused, nagu rongkäigud. Päeval arutas ta oma ministritega riigis üleskerkinud probleeme. Keisrit võisid huvitada käimasolevad kohtuprotsessid . Samuti võis ta seadusloomes osaleda. Muidugi juhtis ta ka sõjaväge ja valitsusametkondi.
Perekondlikud sidemed mängisid keisri lähikonnas tähtsat rolli. Keisrinnaks kõlblikud noored daamid jalutasid kaares keisri ja tema ema eest läbi. Nõuti, et keisrinnad tuleksid teistest riikidest. Võõramaa printsessidele õpetati enne uuele kodumaale toomist kreeka keelt ja õukonna tavasid. Üldjuhul võtsid nad uude ellu astudes endale ka uue nime.
Pühak
Kõige tüüpilisemaks pühakuks oli munk . Pühaduse andis jumal ning tavaliselt ilmutasid seda surmajärgsed imed . Algkristluse aegadest peale on pühakuid austatud nende haual. Haud oli ka pühaduse lõplikuks tõestuseks, sest taevasureliku ja pühaku luud olid radikaalselt erinevad. Jumaliku heakskiidu pitser pandi pühakule niisiiis matmishetkel ning pühak elas edasi oma hauas, millest immitses harilikult meeldivat lõhna. Hauast sai tervenemiste allikas. Isegi haua ees põlenud küünalde vaha omandas imelise haigusi raviva ja deemoneid peletava toime. Mõne erakordse pühaku haud eritas õli või verd. Seega ei tekkinud bütsantslastel küsimust „kes on pühak“. Jumal ise andis sellele surmahetkel vastuse.
Pühakud loobusid söögist, joogist, riietest , unest. Nad elasid väikestes onnides või koobastes; kandsid rauast kaelavõrusid ja ahelaid; mõni ei heitnud kunagi pikali; mõni oli pidevalt väljas, et taluda külma ja kuuma. Oli ka mehi ja naisi, kes ekslesid peaaegu alasti kuumavas kõrbes ning toitusid üksnes metsikutest taimedest . Pühakud ravisid haigeid, ajasid välja kurje vaime, kaitsesid koduloomi, hoiatasid patustajaid, pöörasid paganaid, võitlesid ketserluse vastu, aitasid ülekohtu all kannatanuid, võiltesid deemonite vastu.