Biheivioristlikud õppimisteooriad (2)

Tartu Ülikool
Eripedagoogika Osakond
KLASSIKALISE JA OPERANTSE TINGITUSE OLEMUS JA RAKENDUSED ÕPPEKASVATUSTÖÖS. OPERANTNE TINGITUS INIMÕPPIMISEL
Referaat
Koostaja : Ann Aosaar
Tartu 2009

SISUKORD

SISUKORD 2

LISA 5 – Jadaprogramm 2

SISSEJUHATUS 3

1. BIHEIVIORISTLIKUD ÕPPIMISTEOORIAD 4

2. KLASSIKALINE TINGITUS 5

3. OPERANTNE TINGITUS 7

KOKKUVÕTE 11

KASUTATUD KIRJANDUS 12

LISA 1 – Klassikalise tingituse kujunemismehhanism: tingitud ja tingimatu ärritaja seose teke
LISA 2 – John B. Watson ` i ja Rosalie Rayeni katse 1919/20
LISA 3 – Thorndike`i katse (1913): loomade uute käitumisviiside õppimine
LISA 4 – Vormimine . Siknneri katse tuviga

LISA 5 – Jadaprogramm

LISA 6 – Hargprogramm

SISUKORD 2

SISUKORD 2 2

LISA 5 – Jadaprogramm 2 2

SISSEJUHATUS 3 2

1. BIHEIVIORISTLIKUD ÕPPIMISTEOORIAD 4 2

2. KLASSIKALINE TINGITUS 5 2

3. OPERANTNE TINGITUS 7 2

KOKKUVÕTE 11 2

KASUTATUD KIRJANDUS 12 2

LISA 5 – Jadaprogramm 2

SISSEJUHATUS 3

1. BIHEIVIORISTLIKUD ÕPPIMISTEOORIAD 4

2. KLASSIKALINE TINGITUS 5

3. OPERANTNE TINGITUS 7

KOKKUVÕTE 11

KASUTATUD KIRJANDUS 12

SISSEJUHATUS

Tegin oma referaadi biheivioristlikest õppimisteooriatest. Selle teema valisin, kuna olin eelnevalt põgusalt kuulnud nii klassikalisest kui operantsest tingimisest, kuid soovisin saada rohkem teadmisi nende õppimisteooriate kasutamisest inimõppimisel.
Töö eesmärgiks on anda ülevaade klassikalise ja operantse tingimise olemusest ja nende kasutusest koolis ja õppetöös.
Referaadis püüan selgitada, mis on biheivioristlikud õppimisteooriad, kes on tähtsamad klassikalise ja operantse tingituse uuriad ning kuidas saab kasutada neid õppimisteooriaid õpetamisel.
Referaadi valmistamisel kasutasin interneti allikat (www. kliinikum .ee), kuid põhiliselt kasutasin materjali Edgar Krulli raamatust „Pedagoogilise psühholoogia alused“.
Uurimistöö koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis selgitan üldiselt, mis on biheivioristlikud õppimisteooriad. Teises peatükis kekendun klassikalisele tingitusele. Ning kolmandas peatükis annan ülevaate operantsest tingitusest.

BIHEIVIORISTLIKUD ÕPPIMISTEOORIAD

Et õppimise näol on tegemist väga keeruliste psüühiliste protsessidega, siis on seda raske kirjeldada kõikehaarava mudeliga . Sel põhjusel pole ka tänapäeval ühtset õppimisteooriat. Erinevate õppimisteooriate kujunemise põhjustasid lahkenvad arusaamad õppimise ajenditest.
Biheivioristid näevad õppimise põhilise lättena inimese ja teiste kõrgemate organismide kaasasündinud võimet vältida kogemuslikul baasil sündmusi, mis toovad kaasa ebameeldivusi või kannatusi. See alateaduvuslik motiiv kujundab inimesel mitmesuguseid käitumisharju- musi ja automatiseeringuid.
Biheivioristide ehk käitumusliku psühholoogia koolkonna esindajate arvates on kogu inim-käitumine seletatav õige reageerimisega kekkonna märguannetele. Mõtlemise osa peavad biheivioristid teisejärguliseks. Viidates asjaolule, et mõtlemisprotsesside puhul on tegemist järelduslike konstruktsioonidega, leiavad nad, et ainukesed faktid, mida õppimise puhul saab kindlalt fikseerida, on keskkonna märguanne ja õpitud reageering sellele.
Biheivioristlikud õppimisteooriad jagunevad:

• Klassikaline tingitus: Ivan Pavlov (1849–1936)
  
• Operantne tingitus: Edward L.Thorndike ( 1874 –1949)
  
• Assotsiatiivne tingitus ( Krull E, 2000)
  

KLASSIKALINE TINGITUS

Klassikalist tingitust seostatakse harilikult vene füsioloogi Ivan Pavlovi (1849–1936) avastusega. Pavlov uuris esimesena eksperimentaal meetodil õppimist. (Krull E, 2000)
Klassikalisel tingimisel toimub õppimine siis, kui kaks sündmust esinevad ajas koos. Toimub stiimulite generalisatsioon – stiimulid , mis on sarnased algsele tingitud stiimulile, hakkavad esile kutsuma sarnast reaktsiooni. Kõrgema järgu tingimiseks on tingitud stiimuli seostumine muu stiimuliga, mis hakkab esialgset reaktsiooni esile kutsuma.(TÜ Kliinikum,14.03.09)

KLASSIKALISE TINGITUSE OLEMUS

Pavlovi avastatud klassikalise tingituse mehhanism on kõige hõlpsamini mõistetav tema katsetest. Nende algseks eesmärgiks oli uurida, kuidas seostub katseloomal ( koeral ) toidu tajumine süljeeritusnäärmete tegevusega . Uurimuse käigus märkas Pavlov imelikku asjaolu – näljastel koertel algas süljeeritus ennem, kui neile liha keelele pandi. Piisas vaid sellest, et koerad nägid Pavlovi ruumi sisenemas.
Esialgsete arusaamade kohaselt pidi liha kui kaasasündinud tingimatu ärritaja kutsuma esile tingimatu reaktsiooni süljeerituse näol. Pavlovi eksperimendid aga kinnitasid, et sama reageeringu võib esile kutsuda ka mõni neutraalne ärritaja, kui see kas eelneb või toimib samal ajal tingimatu ärritajaga. [LISA 1]
Järelikult toimus koera käitumises muutus, sest ta hakkas reageerima uuele märguandele. Nagu edasised katsed näitasid, võis koera õpetada reageerima suvalisele koera poolt märgatavale signaalile: kellale, süttivale lambile jne.
Pavlovi katsed näitasid ka, et tingitud ja tingimatu ärritaja vahel tekkinud seos võib nõrgeneda või isegi katkeda, kui koos tingitud ärritajaga ei kaasne pikema aja jooksul tingimatut ärritajat. (Krull E, 2000)

KLASSIKALINE TINGITUS JA INIMÕPPIMINE

Klassikalise tingituse õppeotstarbelisis rakendusi uuris John B. Watson (1878–1958). Koos Rosalie Rayeniga korraldas ta talvel 1919/20 psühholoogia ajaloo ühe kuulsaima eksperimendi, mille eesmärgiks oli tõestada, et inimese emotsioone saab kujundada klassikalise tingituse vahendusel, seejuures esile kutsuda hirmureaktsioone. [LISA 2]
Klassikalise tingituse põhimõtet kasutatakse laialdaselt reklaamis, kus reklaamitava kaubaga (algselt neutraalne ärritaja) ühel ajal demostreeritakse positiivseid emotsioone esilekutsuvat sündmust või objekti.
Kooli oludes on palju võimalusi õppimiseks (positiivses ja negatiivses mõttes) klassikalise tingituse vahendusel. Näiteks, kui õpilane kohtab koolis õpetajat, kes naeratab, julgustab ja aitab, hakkab kool talle meeldima . Kohates aga õpetajat, kes karjub, pahandab, kritiseerib, tekib lapses vastupidine reaktsioon õpetaja, kui tingitud ärritaja suhtes. Kui õpetaja kutsub õpilases esile negatiivseid emotsioone,võib kõik kooliga seonduv tekitada talle vastumeelsust.
Õpilase baasemotsioone võivad koolis esile kutsuda ka paljud teisedki nähtused ja sündmused. Näiteks ei suuda paljud õpilased esineda kas klassi või õpilaskonna ees. Hirmutunne saab tavaliselt alguse sellest, et esmakordne esinemine kas ebaõnnestub või tekitab piinlikke momente. Ja edaspidi haarab teda paaniline hirm avaliku esinemise ees. Sellisel õpilasel tuleks lasta alguses esineda vaid paarile inimesele, seejärel suuremale rühmale ja alles siis, kui õpilane on saanud tagasi enesekindluse ja kaotanud hirmutunde, tervele klassile.
Märguande ja tingimatu ärritaja vahel kord tekkinud seose kõrvaldamine võib osutuda küllaltki raskeks ja pikaajaliseks kasvatusülesandeks. (Krull E, 2000)

ASSOTSIATIIVNE TINGITUS JA SELLE KASUTA-MINE KOOLIS

Kassikalise tingituse kujunemiseks on vaja orienteerumisrefleksi esilekutsuva ärritaja kas eelnev või üheaegne toime tingimatu stiimuliga. Selle tulemusena tekib assotsiatiivne seos kahe ärritaja vahel. Assotsiatiivse tingituse olemasolul kutsub ühe idee või sündmuse meenutamine esile sellega paaris oleva sündmuse või idee meenutamise . Klassikaline tingitus on vaadeldav assotsiatiivse tingituse erijuhina.
Koolis toimub paljude lihtoskuste õppimine assotsiatiivse tingituse kujundamisega. Selleks kasutatakse mehaanilist harjutamist. Nii treenitakse õpilastel korrutustabeli kasutamist (välkkaardid), võõrsõnade vastete kiiret leidmist (näidikute pakid ), klaverimängu jne.
Õppimine drillimise teel on sageli tüütu ja selle vältimiseks ning õppimise tõhustamiseks on soovitatav kasutada motiveerivaid võtteid – mängu- ja võistlusmomendid. (Krull E, 2000)

OPERANTNE TINGITUS

Operantse tingituse puhul ei vallanda käitumist tingitud ega tingimatu ärritaja, vaid hoopiski vajadus reageerida keskkonnale kindlal viisil. Sellise toimimise ajendiks on organismi alateadvuslik tarve vältida negatiivseid ja eelistada positiivseid emotsioone tekitavaid olusid. Õppimise eelduseks on suutlikus meelde jätta saadud kogemust. Operantne tingitus kirjeldab õppimisilminguid, kus organism muudab oma reageerimisviisi märguandele tasustamise mõjul. Seetõttu kutsutakse operantset tingitust veel stiimul–reaktsioon- (S–R) õppimiseks. Psühholoogid nimetavad operantse tingituse puhul tasustamist ka käitumise kinnitamiseks ehk sarrustamiseks. (Krull E, 2000)

THORNDIKE´I UURIMUSED JA ÕPPIMISE SEADU-SED

Uurides stiimul–reaktisoon-seoste kujunemist loomade kohaneval käitumisel, sõnastas E. L. Thorndike (1874–1949) rea õppimise seaduspärasusi, sh harjutamise- ja efektiseaduse. Oma katsetes tundis ta huvi, kuidas õpivad loomad uusi käitumisviise, mis aitavad neil lahendada keskkonnaga kohanemise probleeme.[LISA 3] Ka näitasid Thorndike`i uurimused, et õppimi-se resultaadid on suhtelised konkreetsed ning üldistuvad vähe uutele oludele.
Harjutamiseseadus ütleb, et tingitud reageeringu kordamine üldjuhul tugevdab stiimuli ja reaktsiooni seost. Efektiseaduse kohaselt kalduvad reageeringud, millele järgneb tasustus , korduma ja need, millele järgneb karistus , sageduselt vähenema. Hilisemad uuringud näitasid siiski, et need seaduspärasused kehtivad vaid teatud piirides. Ning Thorndike`i õppimise seaduspärasuste rakendamiseks tuleb kindlustada tagasiside reageeringu korrektsus.
Thorndike`i 1924 a katsed lükkasid ümber veendumuse üldvõimete otsesest treenitavusest, see lükkas omakorda ümber ligi 2000 aastat pedagoogikas olnud veendumuse. Samuti tegi Thorndike järelduse, et õpitulemus peab olema konkreetne. See avas tee ainetestide kasutuselevõtule. Thorndike`i järeldused õpitu üldistumise kohta kehtivad suures osas ka tänapäeval.
Thorndike`i fundamentaaluurimused õppimise seaduspärasustest andsid tõuke väga erinevate õppimisega seostuvate probleemide sügavamaks uurimiseks. Paljude teiste õppimisega seotud probleemide seas uuriti üleõppimise, õppimise ajalise jaotuse ja tagasiside mõju õppimisele.
Üleõppimisjuhtude uurimine näitas, et kui jätkata õppematerjali kordamist pärast selle reprodutseerimise võime saavutamist, jääb õpitu paremini meelde. Vahetpidamata harjutamist nimetatakse kokkusurutud ajas õppimiseks ja lühikeste sessioonidena õppimist jaotatud ajas õppimiseks. Kokkusurutud ja jaotatud ajas õppimise tulemuste võrdlus näitas, et üldjuhul on efekt suurem, kui õppimine toimub lühikeste sessioonidega pikema aja vältel.
Ka näitasid uuringud, et õige käitumisviis kujuneb paremini, kui õpilane saab adekvaatset tagasisidet õpitava oskuse sooritamisest. Tüüpiliseks negatiivseks näiteks on üliõpilaste valmistumine eksamiteks. Kui semestri jooksul ei õpita ja seejärel aetakse vajalik materjal mõne päevaga enne eksamit pähe, ununeb see väga kiiresti. (Krull E, 2000)

OPERANTNE TINGITUS INIMÕPPIMISEL

Operantse tingituse rakendamist inimõppimisel ei tohi samastada loomade dresseerimisega. Esiteks saab inimestele seletada, millist käitumist neilt oodatakse. Teiseks saab inimesi eelnevalt informeerida, milline tasustus või hüve kaasneb soovitud käitumisega. Loomade puhul toimub tasustus vaid kogemuse vahendusel.
Vaatamata nendele erinevustele, toimib nii laste kui ka täiskavanute puhul alati alateadvuslike seoste tekkimine keskkonna märguannete ja sellele järgnenud tasustava reageeringu vahel.
Ka suur osa kooliõpingustest toimub operantse tingituse vahendusel. Näiteks vastates õpetajale, saab õpilane õpetaja tunnustuse osaliseks kiitmise või hinde näol. Väga paljud õpilased sooritavad kodutöid vaid seetõttu, et pälvida õpetaja või vanemate tunnustus või lihtsalt vältida ebameeldivusi. Tasustuse või kinnitusena toimib õpilaste puhul vaid see, mis on neile meeldiv ja ihaldav. (Krull E, 2000)

B. F. SKINNERI UURINGUD. VORMIMINE, PROG-RAMMÕPE JA ÕPETAVAD MASINAD

Skinner uuris õppimise biheivioristlike seaduspärasuste rakendamist õpetamisel. Ta uuris kuidas keskkonnaga manipuleerides saavutada õppimisel maksimaalne efekt. Skinneri üheks olulisemaks õppimise seaduspärasuseks olid taastumisgraafikud. See ütleb, et õpitu jääb kõige paremini meelde siis, kui õigete vastuste eest tasustatakse ebaregulaarse graafiku alusel. Selle põhimõtte rakendamine klassis tähendab, et õpetajal tuleb luua õppekeskkond, kus igal õpilasel püsib tasustuslootus.
Keeruliste käitumisviiside kujundamiseks töötas Skinner välja vormimise metoodika. Käitumise vormimist alustatakse toimingu kinnitamisest, mis on kõige lähemal soovitud lõppkäitumisele. Seda tasustades saavutatakse stabiilne reageerimine märguandele. Seejärel asutakse kinnitama õpitud reageeringutest vaid neid, mis hälbivad lõppkäitumise suunas. Saavutatud sel viisil stabiilse reageerimise , asutakse tööle järgmisel lähendusetapil, kuni lõpuks jõutakse soovitud lõppkäitumiseni. [LISA 4]
Skinneri uurimused kinnitavad, et ka inimõppimisel on tegemist järkjärgulise lähenemisega eesmärgiks olevale tegevusoskusele ning tasustamisega saab arendada tundlikust märguannete suhtes. Ja ka koolis tuleb õpilastel õppida eristama erinevaid ärritajaid ja märguandeid. Näiteks õpilaste käitumisharjumuste kujundamine reageerimaks õpetaja märguannetele õppematerjali esitamise käigus („Jälgige tähelepanelikult, kuidas ma..“), samuti tunnikorrale allumisele („Vaikust! Kõik töötavad iseseisvalt“).
Analüüsides õpetamist koolis leidis Skinner, et see toimub suures osas käitumise vormimise põhimõtte järgi. Kuna õpetaja peab töötama korraga terve klassiga, ei saa ta jälgida iga õpilase tööd ega ka tasustada piisavalt. Probleemi lahendust nägi Skinner programmõppe kasutuselevõtus.
Programmõpe rajaneb tasustamisel õigest õpitulemusest teadasaamisega ja viivitamatul tagasisidel õpitulemusel. Programmõppes jaotatakse kompleksne õppematerjal väiksemateks osadeks . Materjali omandamine toimub nende osade järkjärgulise õppimisega. Iga õppematerjali annuse omandamise järel kontrollitakse selle valdamist ja vajadusel lastakse õpilasel see uuesti õppida.
Skinneri põhimõtete järgi ülesehitatud õppematerjale hakati nimetama jadaprogrammideks [LISA 5], mis võimaldavad õpilasel töötada individuaalses tempos . Hiljem võeti kasutusele hargprogrammid [LISA 6], mis võimaldavad lisaks individuaalses tempos töötamisele kohaneda ka õpilaste eelteadmiste ja oskuste erinevustega. Hargprogrammides saab kasutada suuremaid õppematerjali annuseid, kui jadaprogrammides.
Õpiprogramme saab realiseerida nii prgrammeeritud õpikute, kui ka arvutite vahendusel. Kõige enam kasutatakse neid põhimõtteid siiski töövihikute ja mitmesuguste harjustike koostamisel. Kuid ka kõige täiuslikumal kujul pole programmõpe suutnud täielikult asendada õpetajat. Ning samuti pole uurimused suutnud tõestada programmõppe üleolekut õpetaja juhendamisel õppimisest. (Krull E, 2000)

KÄITUMISE MODIFITSEERIMISE METOODIKA

Käitumise modifitseerimise metoodika all mõistetakse mitmesuguseid operantse tingituse põhimõtetel rajanevaid metoodilisi võtteid üleastuvalt käituvate õpilaste korralekutsumiseks või ka puuetega õpilastega töötamiseks. Seda metoodikat iseloomustab püüd kutsuda esile muutusi käitumises positiivsete vahenditega, ignoreerides sobimatut ja tasustades soovitavat käitumist. See tähendab üldjuhul õpilaste hõivamist järjestikuste õpiülesannetega, mille sooritamine toob kaasa õpilase oodatud ja soovitud tasustuse. Puuetega õpilaste puhul, näiteks kogelejate puhul, on otstarbekam tähelepanu mitte pöörata nende vääratustele ja tunnustada ning kiita õnnestunud tegevust. (Krull E, 2000)

OPERANTSE TINGITUSE MÕISTLIK RAKENDAMINE KOOLIS

Operantse tingituse põhimõtete rakendamisel tuleb alati silmas pidada, et need annavad pedagoogile võimaluse manipuleerida õpilastega ning nende ülemäärane kasutamine takistab õpilaste eneseregulatsiooni ja iseotsustamisoskuse arengut. Seetõttu tuleks neid kasutada vaid hädavajalike käitumismuutuste esilekutsumiseks (distsipliini kindlustamiseks klassis), et kindlustada üleminek teadlikule õppimisele ja käitumisele. (Krull E, 2000)

KOKKUVÕTE

Biheivioristide ehk käitumusliku psühholoogia koolkonna esindajate arvates on kogu inimkäitumine seletatav õige reageerimisega kekkonna märguannetele. Mõtlemise osa peavad biheivioristid teisejärguliseks. Biheivioristide jaoks on ainukesed faktid, mida õppimise puhul saab kindlalt fikseerida, keskkonna märguanne ja õpitud reageering sellele. Biheivioristlikud õppimisteooriad jagunevad: assotsiatiivne tingitus, klassikaline tingitus ja operantne tingitus.
Klassikalisel tingimisel toimub neutraalse stiimuli seostamine tingimatu stiimuliga ja õpitakse seost eri stiimulite vahel. Klassikalise tingimise korral tingimatu reaktsioon (tagajärg) ei sõltu reageerija tahtest. Ning tingitud reaktsioon sarnaneb tingimatule reaktsioonile.
Klassikalise tingituse vahendusel saab kujundada inimese baasemotisoone. Seetõttu kasutatakse seda reklaamis ja ka koolis – naeratav õpetaja mõjub õpilasele paremini kui kuri õpetaja.Koolis toimub paljude lihtoskuste õppimine assotsiatiivse tingituse kujundamisega. Selleks kasutatakse mehaanilist harjutamist.
Operantsel tingimisel toimub reaktsiooni seostamine tagajärjega. Operantsel tingimisel sõltub tagajärg reageerija tahtest ning valitakse tihti meeldiv tagajärg ning välditakse ebameeldivat.
Harjutamiseseadus ütleb, et tingitud reageeringu kordamine üldjuhul tugevdab stiimuli ja reaktsiooni seost. Efektiseaduse kohaselt kalduvad reageeringud, millele järgneb tasustus, korduma ja need, millele järgneb karistus, sageduselt vähenema.
Suur osa kooliõpingustest toimub operantse tingituse vahendusel. Näiteks vastates õpetajale, saab õpilane õpetaja tunnustuse osaliseks kiitmise või hinde näol. Ja Skinneri taastumisgraafikute järgi jääb õpitu kõige paremini meelde siis, kui õigete vastuste eest tasustatakse ebaregulaarse graafiku alusel. Ning keeruliste käitumisviiside kujundamiseks töötas Skinner välja vormimise metoodika. Skinner töötas välja ka programmõppe, mis rajaneb tasustamisel õigest õpitulemusest teadasaamisega ja viivitamatul tagasisidel õpitulemusel. Skinneri põhimõtete järgi ülesehitatud õppematerjale hakati nimetama jadaprogrammideks, mis võimaldavad õpilasel töötada individuaalses tempos. Hiljem võeti kasutusele hargprogrammid, mis võimaldavad lisaks individuaalses tempos töötamisele kohaneda ka õpilaste eelteadmiste ja oskuste erinevustega.
Käitumise modifitseerimise metoodikat iseloomustab püüd kutsuda esile muutusi käitumises positiivsete vahenditega, ignoreerides sobimatut ja tasustades soovitavat käitumist.

KASUTATUD KIRJANDUS

Krull, Edgar 2000. Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus

TÜ Kliinikum = Tartu Ülikooli Kliinikumi kodulehekülg. Psühhiaatriakliinik. http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/Programm/ravi/psyhhol/ps_ph_seletused.ht m (14.märts 2009)

Väikese Alberti pilt. http://lijonoli.wordpress.com/2008/11/08/all-psyched-up/ (21.märts 2009)
12