Käitumuslik teooria: biheivorism (0)

Käitumuslik teooria
Biheivorism
Referaat
2011
Biheivorism
Sõna biheivorism tuleneb inglise keelsest sõnast behavior – käitumine. Tegemist on psühholoogia suunaga, mis keskendub teadvuse jälgimise asemel „välisele“ käitumisele, eriti sellele, kuidas käitumisviise õpitakse. Käitumine jaguneb põhiolemuselt kaheks: omandatud , õpitud ja kaasasündinud, instinktiivne. Omandatud käitumist käsitatakse vastusena stiimulile: mingi sisemine või väline nähtus põhjustab organismi vastureaktsiooni valemiga S (stiimul)→ R ( reaktsioon ). [1]
Idee arendajad täiendasid olemasolevat teooriat, väites, et reaktsioon sõltub peale stiimuli ka vahendavatest muutujatest (vajadustest, harjumustest jms) S→V→R.
Termini biheivorism autor on ameerika psühholoog John B. Watson . Oma artiklis "Psychology, as behaviorist views it" aastal 1913 kirjutas Watson, et biheivorism on loodusteaduste eksperimentaalne haru ning selle teoreetiline eesmärk on käitumise ennustamine ja kontrollimine. „Oma jõupingutustes luua ühtne skeem elusolendite käitumisele, ei tee biheiviorist vahet inimesel ja loomal. Inimese käitumine koos oma üksikasjade ja keerukusega moodustab biheivioristi uurimisprogrammist ainult ühe osa."[2]
See tähendab, et loomkatsetes jõutud tulemusi saab üldistada ka inimesetele. Tegemis on küll väga suure üldistusega, aga üldjoontes leitud psüühika seaduspärasused kehtivad.[3] Biheivoristid ei püüdnud mõõta mõõdetamatuid suuruseid, vaid hakkasid kasutama selle asemel mõõtetavaid suurused: stiimulid ja reaktsioonid.
Biheivoristliku ehk käitumusliku psühholoogia koolkonna tähelepanuväärseimad esindajad olid Ivan Pavlov , John B. Watson, Edward L. Thorndike ja B.F. Skinner . Kõik nad on tuntud erinevate loomkatsete läbi viimisega.
B. F. Skinner ( 1904 - 1990)
Burrhus Frederic Skinner sündis 1904. aastal Pennsylvainia lähedal juristi pojana . Tema mälestuste järgi valitses ta lapsepõlvekodus soe ja sõbralik õhkond, kuid samas oli ta allutatud rangele distsipliinile – kõik maiustused ja meelelahutus tuli välja teenida. Lapseeas oli tema meelis-tegevuseks erinevate mehaaniliste leude välja mõtlemine, mis andis eelduse tulevikus loomkatsete jaoks vajalike vahendite leiutamiseks. Ta omandas kõrghariduse New Yorgi osariigi Hamiltoni kolledžis inglise kirjanduse alal, oma tulevast ala psühholoogiat polnud tal aga aega õppida. Vaatamata oma püüdlustele Skinnerist ilukirjanikku ei saanud. Üsna varsti läks ta õppima Harvardi ülikooli psühholoogiat ning kaitses juba aastal 1931 doktoriväitekirja. Ta jätkas teadustööd Harvardis ning 1936. aastal võttis ta vastu õppejõu ametiposti Minnesota ülikoolis. Ta jätkas oma tööd mõlemas ülikoolis kunin pensionini ning arendas välja oma neobiheivoristliku õpetuse. Talle anti USA presidendi medal ja APA kuldmedal . Skinner suri aastal 1990. [7]
B. F. Skinner tegeles eelkõige operantse õppimise uurimisega. Operantne tingitus on stiimul- reaktsioon õppimine. Operantse tingituse või operantse õppimise põhiideeks on asjaolu, et kõik elusorganismid kalduvad kordama käitumist, mis tekitab neile rahuldust, ja vältima käitumist, mis toob kaasa ebameeldivusi. Nõnda saab eksperimentaator, kui ta rakendab sobivatel momentidel stiimuleid, mis tekitavad subjektidel rahuloluilminguid, operantse tingituse vahendusel manipuleerida või „vormida" subjektide käitumist. Iga reageeringut, mis vastab kasvõi minimaalsel määral eksperimentaatori soovitud reaktsioonile, kinnitatakse ning järk-järgult saavutatakse olukord, kus subjekt hakkab toimima vastavalt eksperimentaatori soovitud viisile.[4]
Skinner kasutas põhiliselt uuringute läbiviimiseks spetsiaalset kastikest, mida kutsutakse tema järgi Skinneri kastiks. Kasti mahub katseloom – rott.
Kastis oli pisike jalus , kuhu sai esijalgadega toetuda ning mille tulemusena käivitus söögiautomaat andes rotile süüa või juua. Jalus oli omakorda ühendatud seadmega , mis reageeris vajutamise arvule ning tihedusele . See andis võimaluse tasustada rotti toiduga erinevate graafikute alusel. Nii sai Skinner uurida õppimist erinevates tingimustes, näiteks varieerides tasustamist eri viisidel sai ta vaadata, milline tasustamisviis suurendab ja milline vähendab soovitud käitumist. [3]
Skinner tõi välja, et üks õppimise olulisemaid punkte on tasustamine. Õpitu kinnistub kõige paremini, kui pärast õiget käitumisviisi tasustatakse õppijat teatud keskmise sagedusega, kuid juhuslikult muutuva intervalliga. Ehk tahetakse õppijas äratada huvi ja ootus, et ta võib tasu saada, kuid ei tea millal ning tasu ootuses õpitakse märksa hoolikamalt. [3]
Välja kujunenud reaktsioone saab kas kinnistada või kustutada . Õppimise käigus sooritatud reaktsioonile järgnevat tulemit nimetatakse kinnistamiseks, kuna see fikseerib kindla käitumisviisi eelistuse. Vastavalt sellele tehakse vahet tasu taotleva või karistust välitava käitumisel vahel. Kinnistamise ärajätmisel hakkavad positiivsed ehk tasu taotlevad reaktsioonid kustuma (kaduma). Vältimisreaktsioonide kustumisel veendub katsealune , et karistust ei tule ka ilma omandatud reaktsioonita. [5]
Skinneri operantse tingituse teooria kujunes aastakümneteks pedagoogika tähtsaimaks oskaks. Samas leidis Skinner, et tavaline klassiruum ei sobi selle tema biheivioristliku õppimisteooria rakendamiseks sugugi , kuna õpetajal ei jagu aega ja tähelepanu iga õpilase reaktsiooni jälgimiseks ning sellele vastavalt individuaalse ergutamise või karistamise läbiviimiseks. Lahendust nägi Skinner individualiseerimist võimaldavas “õpimasinas” (i.k. learning machine ), mis vastavalt eelnevalt sisestatud programmile ise õpilasele parajate portsude kaupa uut informatsiooni esitab, seejärel õpilasele küsimusi esitab ja tema vastustest lähtuvalt kas tagasi (kordama) või edasi (järgmisele raskusastmele) suunab. Skinneri poolt avaldatud “õpetava masina” kontseptsioon pani aluse programmõppele, programeeritud õpikutele ja keerukatele õpimasinatele.[6]
Biheivorismi positiivsed ja negatiivsed küljed
Biheivorism üritab olla võimalikult objektiivne ning arvestada ainult möödetavaid suurused. Selle tõttu on võimalik hulgaliste katsete tulemusi võrrelda. Samuti on biheivorism aidanud mõista inimese õppimist ning luua vastavalt teooriale erinevaid õppeprogramme.
Biheivorismile pannakse ette seda, et see ei arvesta piiri inimese ja looma vahel. See on õigustatud, sest enamus katseid on tehtud loomade peal ning saadud tulemused on üldistatud inimestele. [2] Teiseks pannakse ette seda, et biheivorism ei arvesta inimese teadvust. Analüüsitakse inimese käitumist, kuid mitte selle tagamaid. Seega ei saa biheiviorismi läbi selletada inimpsühholoogiat, vaid erinevaid käitumise aspekte.[8]
Biheivioristide järgi on kogu õppimine seletatav lihtsate assotsiatiivsete mehhanismide abil. Keerulised ülesanded, nagu näiteks malemängu või hiina keele õppimine, on jagatavad lihtsateks toiminguteks, mis on seletatavad umbes samamoodi, nagu näiteks kangile vajutamine roti poolt. Kriitikud on öelnud, et biheivoristlikku teooriat laiendada inimese keelelisele käitumisele on võimatu.[2]
Minu arvamus
Ma usun, et käitumuslik teooria on võimaldanud mõista õppimist ja protsessi, kuidas isend katse- eksitus meetodil õpib ning kaua kulub isendil aega efektiivseima mooduse leidmiseks. Minu meelest on ka programmõppe loomine positiivne, juhul kui tervik on jaotatud väiksematakse osadeks on märgatavalt lihtsam õppida ning õpitu ka meelde jätta.
Kindlasti ei saa käitumuslikku teooriat võtta puhta kullana, aga absoluutseks tõeks ei saa midagi pidada. Minu meelest on selles teoorias palju kasulikku mida saaks inimese mõistmisel ära kasutada, kuid kuna biheiviorism ei arvesta inimese teadvust ja mõttemaailma, siis ei tasuks antud teooriat üleliigselt rakendada.
Kasutatud kirjandus:

„Psühholoogia põhisuunad“ loengukonspekt A. Kidron Tallinn 2008

http://www.nyingma-buddhism.com/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=76&Itemid=2

http://stud.sisekaitse.ee/Teppan/Opiteooriad/biheiviorism.html

http://portal.tdl.ee/~anumai/ema/ploomi_exam.html

„Psühholoogia põhisuunad“ A. Kidron Tallinn 2008

http://htk.tlu.ee/infdid/opik/pkt31.html

„Isiksus“ A. Kidron Tallinn 2005

http://et.wikipedia.org/wiki/Biheivioris m