Operantne tingitus (0)

Operantne tingimine- vajadus reageerida keskkonnale kindlal viisil.
-Nimetatakse ka stiimul- reaktsioon õppimiseks.(Õpilane jätab meelde teatud tegevusest saadud kogemuse. Näiteks luuletuse päheõppimine ning ilmekalt esinemine andis õpilasele positiivse hinde, õpetaja ning klassikaaslaste tunnustuse . Seega püüab õpilane järgmisel korral samuti luuletuse hästi pähe õppida ja ilmekalt esitada, et saada uuesti positiivset hinnet ja teiste tunnustust. Väga paljud õpilased teevadki kodutöid just tunnustuse saamise eesmärgil)
Siinjuures tuleb õpetajatel meeles pidada, et tasuna või kinnitusena toimib vaid see, mis on õpilasele meeldiv ja ihaldatav.
Näiteks tundi pidevalt segav õpilane võib kannatada suhtlusvaeguse või tähelepanupuudumise all ning on valmis taluma õpetaja pahandamist, et saavutada vaid olukord, kus keegi temaga tegeleks.
Sama kehtib ka õpetajate puhul. Õpetajad räägivad pikemalt ja entusiastlikumalt nendest asjadest, mis õpilastele huvi pakub ja nad kuulama panevad ning vähem nendest probleemidest, mis jätavad klassi ükskõikseks.
Operantne tingitus annab teadlikule õppejõule õpilaste üle suured manipuleerimisvõimalused käitumise kujundamises/reguleerimises. Siiski ei tohiks sellega liiale minna, kuna liigne reguleeritus automaatse käitumiseni, võib saada eneseregulatsioonivõime kujunemise takistuseks.
Õpitud teadmiste kinnitumine toimub kõige paremini, kui pärast õige käitumisviisi kujunemist tasustatakse õpilast teatud keskmise sagedusega, kuid juhuslikult muutuva intervalliga. Sellist põhimõtet kasutatakse mitte ainult koolides vaid edukalt ka väljaspool õppeasutusi (vaata Mõtisklused ja küsimused - miks jälle mängupõrgu)
Õppimine toimub järk-järgult lähenedes eesmärgiks olevale tegevusoskusele (katse tuviga). See kehtib keeruka õpiülesande õpetamisel. Suure mahuga õpiülesanne tuleb jagada väiksemateks osadeks ning õpilast tuleb iga osa positiivse õppimise korral tasustada. Lõpuks kujuneb välja kompleksoskus.
-Võimalik vaid tänu organismi suutlikkusele meelde jätta saadud kogemust ja sellest õppida.
-Niisuguse õppimise tulemuseks on organismi võime reageerida kindlal viisil märguandele ehk stiimulile
-Tasustamist nimetatakse käitumise kinnistamiseks ehk sarrustamiseks
Thorndikei uurimused
Edward Thorndike uuris eksperimentaalselt loomade intelligentsust. Uurides mõistatuste lahendamist kassidel ja teistel loomadel, tegi ta kindlaks, et mõistatuse lahendamise kiirus on seda suurem, mida kauem mõistatust näidatakse. Sellest sai ta kinnitust hüpoteesile, et õppimine on katse ja eksituse tulemusel kujunenud harjumuste tulemus. Ta sõnastas käitumisseadused harjumuse kujunemise kohta. Neist tähtsaim on tagajärje seadus: "Mitmest reaktsioonist samale olukorrale seostuvad teiste asjade võrdsuse korral olukorraga kindlamalt need, mida saadab või millele kohe järgneb looma tahte rahuldamine, nii et kui see olukord kordub, korduvad need reaktsioonid tõenäolisemalt; nendel, mida saadab või millele kohe järgneb diskomfort looma tahte suhtes, nõrgenevad seosed selle olukorraga, nii et kui olukord kordub, korduvad need väiksema tõenäosusega. Mida suurem on rahuldus või diskomfort, seda suurem on sideme tugevnemine või nõrgenemine." (Thorndike 1911) Teiste sõnadega, kinnitatud reaktsioonid kalduvad juurduma ning karistatud reaktsioonid kaduma.
Rangemalt väljendudes võib öelda, et kass õppis reageerima kindlatele keskkonnaoludele ehk märguandele uuel viisil, mis kindlustas tasustuse, vaadeldaval juhul ihaldatud toidu kättesaamise. Psühholoogid nimetavad operantse tingituse puhul tasustamist ka käitumise kinnitamiseks ehk sarrustamiseks.
Thorndike'i tööde mõju õppimise uurimisele.
Biheivioristliku koolkonna, eriti Thorndike'i fundamentaaluurimused õp­pimise seaduspärasustest andsid tõuke väga erinevate õppimisega seos­tuvate probleemide sügavamaks uurimiseks. Osa järgnenud uurimustest lähtus rangelt biheivioristlikust stiimul-reaktsioon-mudelist, teised aga ei pidanud biheivioristlikku ortodokssust esmatähtsaks ning on püüdnud integreerida nii biheiviorismi kui ka kognitiivse psühholoogia positiivseid momente. Tüüpiliseks näiteks viimati mainitule on A. Bandura neobi-heivioristlik õppimisteooria.
Paljude teiste õppimisega seotud probleemide seas uuriti üleõppimise, õppimise ajalise jaotuse ja tagasiside mõju õppimisele. B. F. Skinner, toetudes põhiliselt efektiseadusele, arendas välja terve metoodika keeruliste käitumisviiside kujundamiseks ja fikseeris programmõppe põhimõtted. Ka pärineb biheivioristidelt hulk metoodilisi lahendusi ning soovitusi kombineeritud tasustamissüsteemide ülesehitamiseks ja käitumise modifitseerimise metoodikate rakendamiseks.