Romantis, barokk, klassitsism (0)

Barokk ja klassitsism ja romantism
17.saj toimusid Lääne-Euroopa poliitikas suured muudatused, mis mõjutasid kultuuri. Renessansi kultuuri jätkuna arenes välja kaks kultuuri tüüpi. Barokk ( 16 saj lõpp Itaalias) ja klassitsism ( 17 saj algus Prantsusmaal).
Barokk avaldus teravates kontrastides erakordsetes tegelastes,dramatilistes olukordade. Kujutas lõhestunud hingega inimest. Maailma võrreldi näitelavaga kus miski pole püsiv ja au sisse tõsteti mõistus. Hispaania luules Louis de Gongora , Francisco de Quevedo, Pedro Calderon . Draama luules Lope de Vega . Filosoof Baltasar Gracian.
Klassitsism rõhutas tasakaalukust korrastatus, vastandudes barokkile. Selgepiir üleva ja madala vahel, ranged normid. Tragöödia pidi inimest õilistama, komöödia õpetama. Kummagis ei tohtinud olla labasust.
Klassitsismi pm Nicolas Boileau „ Luulekunst ”. Moliere ( 1622-1673) Euroopa suurim komöödia kirjanik. Saavutas tuntuse etendustega „ Naeruväärsed eputised ”. Kuulsaim näidend” Tartuffe”. Tuntumad: „Don Juan ”, „Ihnus”. Molire uskus, et draamateos peab sisaldama ka õpetlikku ja vale on lahus hoida traagilist ja koomilist. Molire peegeldas oma kaasaja Prantsusmaa elu ja kombeid ning tegi seda kriitiliselt terava satiiri vahendusel. Tema satiiri märklauaks on peenutsev aristokraatlik seltskond kui ka tolle salongides moes olnud pretsioone s.o eriti otsitud kujundeid kasutav, peenutsev kirjandus.
Valgustajate ülim püüdlus oli juurutada ühiskonnas haridust ja teadmisi. Mõistuse ja teaduste arendamises loodeti leida universaalne ravim ühiskonna paljude hädade vastu. Valgustuse teiseks ideaaliks oli nn loomulik inimene. Valgustajad nõudsid mõttevabadust kui inimese loomulikku õigust, taunisid kõik sotsiaalseid norme ja tabusid, mis inimese loomulikku arengut piirasid. Samas ei tähtsustanud uute vabaduste nõue valgustajatele anarhia õigustamist. Vastupidi „ loomuliku inimese” ideaal seoti tihedasti kodanikutunde ja kodanikuvastutusega. 1789 a Prantsuse revolutsioon oli tollal hulljulge katse seesuguseid põhimõtteid ellu viia. Prantsusmaal kujunes „entsüklopeedia” väljaandmine tõeliseks lahinguks mõttevabaduse nimel. Eriti oluline oli aga valgustusliku filosoofia otsene sekkumine ühiskonnaellu. Valgustuskirjandus on suures osas filosoofilise kallakuga. Kirjanduszanridest spbis valgusideede levitamiseks kõige enam romaan- oli ju romaan juva XVII saj kinnitanud oma võimalusi ühiskonnaellu avara peeglina. Sentimentalistlik ja realistlik- olustikuline dentents hakkas peagi valitsema filosoofilise üle. Vabameelsete ja materialistlike ideede kiire leviku õhkkonnas tekkisid eeldused ka tegelikkuse naturalistlikuks kujutamiseks. „ Ohtlikud suhted”. Romaani kõrval hinnati kõrgelt teatrit ja draamat . Areng luules aga aeglustus märksa, kuni uue võimsa tõusuni varajases romantismis. Filosoofid : Voltaire, Rousseau .
Satiiriline proosa- terav väljanaerdud naer.
Romantismi piiritletakse aastatega 1789-1830. Arvestavaks tõukejõuks oli Suur Prantsuserevolutsioon. Romantismile on iseloomuks rahulolematus oma kassaajaga, protest igasuguste normide ja harmoonia vastu. Ideaali nähti tulevikus või minevikus eriti keskajal. Proosalisele elule seati vasu poeetiline maailma nägemine. Mõistuse asemel hinnati sisetunnet. Kasusaamisel eelistati headust ja ilu.
Romantism kirjanduses tähendas eelkõige luulet. Romantiline kangelane oli mässumeelne, erandlik isiksus, kes ohverdas kõrgete ideaalide nimel. Teama tunded olid iirad ent armastatu jäi tihti kättesaamatuks. Tähtis koht oli loodusel , mis aitas kaasa inimese hingeelu mõistmisele.
Wiktor Hugo” Hüljatud”, Watler Scott „ Ivanhoe ”, J.F.Cooper „ Nahksuka lood”, Alexandre Dumas „ Kolm musketari”