Riietumine keskajal (8)

Maarika Anijärv
Riietumise tähtsus
Keskajal oli riietusel väga suur tähtsus. See tähistas ühiskondlikku kategooriat. Teise seisuse riiete kandmist sai keskajal võrrelda patuga või auahnusega. Kloostrireeglites oli kostüüm üksikasjalikult ette kirjutatud. See polnud nii mitte luksuse pärast vaid andis au ordu auks. Iga uus ühiskondlik kategooria kiirustas endale kostüümi valmistama. Erilist tähelepanu pöörati aksessuaaridele, mis määravad seisuse täpsemalt- mütsile ja kinnastele. Rikkad rõhutasid oma riiete luksust ja kvaliteeti. XIII sajandil lõpus ilmusid Prantsusmaal ja Itaalias luksusevastased seadused. Need olid tugevalt seotud majanduskriisi ja ühiskondlike muudatustega. "Te peate hästi ja korralikult riides käima, et teie naised ja lapsed teid armastaksid ja teie kaaskondlased teid kalliks peaksid. Peab kandma riietust ja varustust, mille pärast auväärsed inimesed ei süüdistaks teid liialduses ega noored tagasihoidlikuses." (Louis Püha)
Euroopalik riietus Euroopaliku riietuse tähtsaimad komponendid keskajast tänapäevani on olnud särk ja püksid. Keskajal täiendasid neid seisust näitavad kindad ja müts. Kesk- ja Põhja- Euroopa külm kliima tingis kasutama keha ligi hoidvat riietust. Oma ettekirjutused tegi ka kirik ja see nõudis keha kinnikatmist, mitte paljastamist. Kõige tähtsamateks aksessuaarideks said keskajal kindad. Kindad pidid otsustama elu ja surma küsimuse. Kõige suurem solvang oli teist inimest lüüa kindaga . Seda sai lunastada ainult veri . Kinnas oli ka üks tähtsaimaid armupante. Kui daam ulatas oma väljavalitule kinda võis too tema tunnetes kindel olla. Armupandiks saadud kinnas kinnitati vöö või kiivri külge, et see tooks rüütlile lahingutes õnne. Kindaid hakati kasutama nii palju, et XII sajandil loodi Prantsusmaal oma kindameistrite tsunft. Kindaid kanti isegi süües ja nende peale pandi sõrmuseid. Jalanõud olid keskajal poolkinnised , värvitud nahast , pehme talla ja terava ninaotsaga. Kui ilma tõttu oleksid jalanõud mustaks saanud eelistati näiteks poristel tänavatel käija ilma jalanõudeta. Ehete, eriti kõrvarõngaste kandmisesse tuli peale ristiusu levikut sisse suur auk, mis kestis sajandeid . Ehted tulid jälle moodi XVI sajandil Eelnenud aeg, kui ehteid ei kantud tehti kõik tasa. Enamik riietest ja jalanõudest valmistati kodus.
Keskaja moekapriisid XII sajandi keskpaigas olid toimunud riietuses olulised muudatused. Lühikesi riideid , milles oli mugav liikuda asendasid siis pikad, mille taga võis lohiseda ka nende tolmune saba. Pikemaks ja laiemaks muutusid ka riiete varrukad. Pikenesid kinganinad ja sai kombeks kanda pikki juukseid. Pika riietuse mõte oli rõhutada ülikute jõudeolekut. Samas muutusid kättesaadavamaks ka idamaise päritoluga siid ja puuvill. XII sajandil loobusid feodaalid kodukootud rõivaste kandmisest. Moodsaid riideid ehtisid tikandid. Särk lõigati välja nii, et see võimaldas näha alussärgi kaunistusi. Tähtsaks detailiks muutus vöö. Varem kattis pealkantav särk vöökohta, siis nüüd muutus see särk kitsamaks ja vöökaha ümber seoti vöö, nii et selle paelad rippusid vabalt alla. Naiste särgid ulatusid kandadeni, paljastades ainult kingade teravad ninad. Särgi alumine osa oli teisest riidetükist. Ja varrukad olid ülalt kitsad ja laienesid küünarnukist. Varrukad võisid ulatuda ka maani . Naiste kleit ja vest olid pikad, kuni kandadeni. Vesti kaunistas mõõda põrandat lohisevate otstega pikk lehv. Tolle aja silueti rangust kompenseerisid riiete erksad värvid. XIII sajandil võeti kasutusele ka pitsid, mille läbipaistvus kutsus esile kirikutegelaste pahameele. Nad püüdsid igati pitside levikut takistada. 1398. aastal keelas kirik vestide ja tikitud särgi kandmise. Neid lubati kanda vaid pruutpaaridel.
Laulatus keskajal Valge laulatuskleit ja pruudiloor tulid kasutusele suhteliselt hiljuti . Üldiselt armastati keskajal erksavärvilisi rõivaid, valget peeti liiga tagasihoidlikuks . XV sajandil kandsid Itaalias mõrsja ja peig karmiinpunast sametit ja atlassi. Leekivpunasesse kleiti rõivastusid pruudid veel kuni XVIII sajandini. XVI sajandil, kui Euroopas domineeris hispaania mood oma süngete toonidega. Pulmariiete suursuguseimaks materjaliks peeti musta põhjaga kuldbrokaati. Järgmisel aastasajal kuulus elegantseima mõrsjarüü au mustale sametkleidile, mille alt paistis välja punasest siidist alusseelik. Alates XVI sajandist hakkas pruudi riietuses, eriti saksa suurnike perekondades, üha sagedamini esinema hõbebrokaati. Selle põhjusel kujunes valge värvus saksa spetsiifiliseks moeks. Mujal Euroopas levis valge pruutkleit alles XVIII sajandi lõpust. Kunagine leinavärvus valge sai süütuse ja puhtuse sümboliks. Pulmariietuse püsivaimaks aksessuaariks peetakse pärga, mis oli kasutusel juba antiikajal .
Rõivalisandid XIII- XIV sajandil olid kasutusel eest nööriga seotavad keebid. Nööbid, valmistati nahast, luust või metallist, tulid kasutusele alles XII sajandil. Selle ajani täitsid seda otstarvet paelad ja pandlad, mis samuti ka riiet kaunistasid. Üks vanemaid riidekinnitusvahendeid on ka riidenõel. IX sajandil kasutati kogu Euroopas riiete ehtimiseks vääriskive. Peale kuljuste kanti ka teisi kõlisevaid ehteid. Laialt olid levinud tilisevad kuldripatsitega kaelakeed. Tähtis iludetail oli vöö. Ehisvööd valmistati sageli kuldlülidest ja kaunistati vääriskividega. Kõik lülid olid sealjuures kunstiteosed lõvide, lohede või lindudega. Hinnalt oli selline vöö sama kallis kui osta mõis koos talupoegadega. Vöö küljes võis rippuda ka lõhnatoos, mida prantsuse ülikud nimetasid lõhnaõunaks. Keskajal armastati kangeid aroome ja peeti neid kasulikuks. Lõhnatoosid olid väga kallid. XII sajandil hakkas levima lõigete kasutamine õmblemisel. Sel perioodil loodigi kõik põhilised rõivalõiked, mida kasutatakse veel tänapäevani.
Seisusele vastav riietus Kostüümi peeti keskajal inimese seisust näitavaks tunnuseks. Olid olemas omad ettekirjutuse, kui kallis riideid võisid inimesed osta, kes võisid kanda karusnahku ja kui pikad võisid olla kinganinad. Rangelt oli määratud ka riietus tsunftides , linnavalitsuse liikmetel, arstidel juristidel jne. XIV sajandil jälgis Põhja- Saksamaa linnades raad karmilt, et iga naise riietus ja ehted vastaksid tema abikaasa varanduslikule seisundile, nagu see oli fikseeritud maksunimekirjas. Eririietust kandsid keskajal ka narrid. Neid iseloomustas teravatipuline müts, mille otsas oli kuljuseid. Suur sakilise äärega krae , mille küljes rippusid samuti kuljused. Isiku päritolule ja positsioonile osutavate tunnuste hulgas olid tähtsal kohal ka tema vapp ja orden . Vapp oli kunagi olnud vajalik selleks, et lahinguväljal vaenlast eristada. Orden näitas kandja kuuluvust mõnda ilmalikku ordusse. Ordenid olid tavaliselt kaunistatud vääriskividega ja olid väga kallis. Kasutatud kirjandus: "Mood läbi aegade" Pilvi Blankin-Salmin Aleksander Salmin "Keskaja Euroopa kultuur" Jacques Le Goff