Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Aristoteles “Metafüüsika”". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
eros, kunst, filosoof, nõme, tarkuse, targem, deemon, ihalda, imestus, jumalik, rase, surematus, armastaja, hüved, aristoteles, kellesse, laadi, üksiku, nendest, algete, filosofeerima, jumaliku, nõustun, platon, ihaldus, sünnitus, filosoofiaga, igaveseks, metafüüsika, tunnetama, eristama, arukad, helisid, inimsugu, määratlus, üksikteadmineAristoteles ,,Metafüüsika" Platon kirjutab oma essess Erosest ehk armastusest. On paratamatu,et ihaldatakse seda millest tuntakse puudust. Inimene ihaldab seda, mis pole talle kättesaadav ja mida tal ei ole, või seda, mis ta ise ei ole ning millest ta puudust tunneb. Armastuse ja ihaluse object on see, millest keegi puudust tunneb. Filosoofid asuvad tarkade ja rumalate ( nõmedate) vahepeal, seega nad püüdlevad tarkuse poole. Nad on tarkuse ihalejad. Tähendabki filosoofia ju kreeka keeles Phileo + Sophia = armastan + tarkus = tarkuse-armastus. Eros on armastus kauni vastu, inetu vastu aga mitte, sellest järeldub,et Eros ei ole kaunis, sest ta ihaldab seda, millest ta ise puudust tunneb, järelikult Eros ei ole jumal, kuna jumalad on üliõnnelikud ja ülikaunid. Eros on võimas deemon, kes on vahendajaks inimeste ja jumalate vahel.
vastavalt kõnelema veel Sokrates. Kõik pidulised on Agathoni kõnest vaimustatud ja leiavad, et see oli armastuse kiidukõnede absoluutne tipp. Kõnelema peab hakkama Sokrates. Sokrates teeb Agathoni kontseptsiooni paranduse, rõhutades, et armastus ei saa olla ise täiuslik, sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Seetõttu tuleb välja, et armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega rumal, vaid täpselt vahepeal, sest armastus eeldab püüdlust, st vahepealolekut. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Ent miks siis kõik inimesed kogu aeg ei armasta? Asi on selles, et armastust tuleb mõista laiemalt, kui seda tavaliselt tehakse. Inimene võib armastada näiteks tarkust. Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb
Tekst räägib Agathoni ja Sokratese vahelisest dialoogist. Agathon on just lõpetanud Erose kirjeldamise ning Sokrates hakkab tooma näiteid selle kohta, et ihaldatakse seda, mis puudub ja ei ihaldata seda, millest puudust ei tunta. Kui inimesel on midagi juba olemas, siis ta sellest puudust ei tunne. Kui ta aga ihaldab seda, mis tal juba olemas on, loodab ta sisuliselt olemasoleva säilumisele. Sokratesel õnnestub lõpuks Agathoni veenda selles, et ta jutus ei peitu täit tõde. Kui Eros vajab ilu, hea aga on ilus, siis tal on ka head vaja. Lisaks räägib Sokrates Agathonile loo ühest naisest, kes sarnaselt Sokratesele oli tema jutu ümber lükanud. Naine tõestab, et Eros ei pruugi üldse olla hea ega halb ega midagi konkreetset, vaid võib olla midagi vahepealset. Eros ei pruugi samuti olla jumal, vaid võib olla midagi sureliku ja surematu vahepealset. Teda peetavat üldse deemoniks, kes on jumalate ja inimeste vahendajaks
Kodutöö nr 2. 2/4 teisipäev, 08.00 Platon ,,Politeia" Põhiidee: Me ei ela tõelises maailmas ning sellest pääsemiseks peame laskma oma mõistusel areneda ning end vaimselt harima, kuid ei tohi hakata ennast teistest paremaks pidama. Seetõttu ongi parim riigi valitseja filosoof, kes on saanud hea hariduse ning omandanud palju kogemusi, või keegi, kellest võiks kunagi saada filosoof. Sisu: Arutletakse selle üle, kuidas mõned inimesed elavad ignorantsuses (koopas) ning püsivad sama koha peal paigal. Mugavuse tõttu ei üritatagi pimedusest välja murda ning maailmavaadet avardada ning arvatakse, et piisab sellest, mida juba teatakse. Kui kedagi sunnitaks maailmapilti muutma ilma eelneva harjumiseta, tekiks pigem ilmselt trots ning hirm ning joostaks tagasi vana ning tuttava juurde. Seetõttu tuleb neid vaid õigesti suunata ehk siis
Filosoofia kodutöö nr. 6 Gregor Johannson 134303IAPB, Reede, 1/3, 12:00 6 teema: Aristoteles I 1. Kogemus on loonud kunsti, kogenematus aga juhuse. Kunst tekib, kui arvukatest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest. Siit aga järeldub, et kogemus on üksiku teadmine, kunst aga üldise teadmine. Teksti näidet kasutades – kogenul on oskus ravida haiguse põdejat, sest tal on kogemus ja ta on varem seda juba teinud. Kunsti valdaja teab põhjust, kuid ei ole kindel, kas ta tuleks toime selle haiguse puhul põdeja aitamisega. Seda võtab hästi kokku lause, mida Aristoteles ka ise kasutas: „Kogenud teavad ’et’, kuid ei tea ’miks’, kunsti valdajad aga tunnetavad ’miks’ ja põhjust.“ Kogemused on nii-öelda pähekulunud mälestused ühest asjast
Filosoofia VI kodune ülesanne I alateema Inimeste mälu on kogemuste allikaks. Kõik need tajumised ja tunnetused, mida me aistingute kaudu saame, jäävad mälusse ning moodustavad kogemuse. Teadus ja kunst tuleb ka kogemuse läbi. Kunst tekib siis, kui paljudest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest. Kogemusest tuleb see naiteks, kui teatakse, et konkreetselt seda inimest, kes poeb seda haigust, aitas see asi. See on aga kunsti asi, kui määratleda, et see asi aitas üht laadi inimesi, kes põdesid seda haigust, ehk näiteks mõnda gruppi või hulka inimesi. Seega kunst on üldine ja seepärast laiem mõiste.
mäletama, ja arukad ilma õppimiseta on need, kes ei suuda helisid kuulda, nagu on mesilane ja mõni muu seesugustest elukatest, õpivad aga need, kellel mälu kõrval on ka see meeltetaju. Nii et, teised elukad elavad kujutluste ja mälestustega, kogemusest aga saavad osa vähe, inimsugu aga elab ka kunsti ja arutlustega. Inimestel tekib kogemus mälust; sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu või ühe kogemise võime. 3. Mis on kogemus ja mis on kunst? Mille poolest nad erinevad? Selgitage seda. Kogemus ehk arvukad mälestused ühest ja samast asjast. Kogemus tekib mälust, sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu. Kunst ehk üldine arusaam sarnastest kogemuse arusaamadest. Kunst tekib, kui arvukatest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest. Kui kogemused on arvukad mälestused ühest ja samast asjast, siis kunst oskab üldistada ning
Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus me peame aru saama, mis on hüved. Tõeline hüve on ainult see, mis on oma loomult hea. Tervis, nauding, ilu, rikkus, kuulsus ei ole tõelised hüved, sest nende voorus põhineb sellel, kuidas neid kasutatakse. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Riigimehe elu: Riigimees on poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks. Ta ei suuda rakendada tarkuse voorusi oma elus. Ta rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes(nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus). Filosoofi elu(eelistatud): Filosoof on see, kes rakendab kõige täiuslikumalt tarkuse voorust. Ta on tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses. Elab jumala-sarnast elu. Poliitika eesmärgiks, nagu inimestelgi, on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimaluse. Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimesele õnneliku elu: riik, kus kõik
rohkem erinevusi asjades. 2. Mis mõttes need, kel on mälu, on arukamad ja õppimisvõimelisemad kui need elukad, kel mälu ei ole (on vaid meeletajud); Kuidas mina sellest aru sain on nii, et õpitakse kogemustest. Et õppida ja saada kogemusi on valik nii mälu kui meeltetaju. Kogemused aga tekivad mälust. Nagu ütleb Aristoteles: ,,Arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu" 3. Mis on kogemus ja mis on kunst? Mille poolest nad erinevad? Selgitage seda. Kogemus on loonud kunsti, kogenematus aga juhuse. Kunst tekib, kui arvukatest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest. Siit aga järeldub, et kogemus on üksiku teadmine, kunst aga üldise teadmine. Toon siinkohal sinna iseenda näite. Kui kogenu oskab ravida inimeselt depressiooni, sest tal on kogemus, ta on seda enne teinud siis kunsti valdajad teavad põhjust, kuid ei ole kindel kas nad tulevad toime ka depressiooni
kutsuva objekti omadused. Obejektid, mis kutusuvad esile ihalduse ja armastuse on seda laadi: a) mis pole inimelsele kättesaadavad ja mida tal pole b) mis ta ise pole ja millest puudust tunneb. 3) Rumalus ja tarkus ei võimalda mõista ilu ja inetuse vahelist seost, sest mõlema puhul jääb asjade mõistmine liiga kitsaks ja ühesuunaliseks. Et mõista ilu ja inetuse omavahelist seost on vaja midagi tarkuse ja rumaluse vahepealset. Põhjuse mitteteadmine tähendab, et puuduvad teadmised ja oma arvamus. Tarkuse puhul tunnetab inimene asja täpsemalt ja laiemalt ning suuda edasi anda arvamuse mis on võrdväärne tegelikkusega. 4) Kui väita, et jumalad on ilma jäetud ilust ja headusest, siis väidame ka seda, et nad pole jumalad, sest kõik jumalad on ilusad ja head. Nad on ilusad ja head seetõttu, et nad on üliõnnelikud ja võimsad
Emotsionaalne (toetavad julgus) Riigimehe elu: õnnelik, kui rakendab õiglus ja julgust, aga mitte Instinktid(ohjeldamatud,mõõdukus!) tarkust. Rakendab voorusi ebat. ühiskonnas. Hea, kui hing juhitud mõistuse poolt- õiglane hing toimib õiglaselt teiste Filosoof: tarkuse voorus, täiuslik ühend hingede vastu. Poliitika eesmärk: õnneliku elu võimalus. Polis vajab filosoofi ja vastupidi. Ilupüüdlus (armastus): subj naudingutunne – meelelised ja vaimsed!Õnnelik rahvas: kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt Vaid see, kes armastab ilu, elab elamisväärset elu. loomutäiusele; suur keskklass
2. Kõik elukad sünnivad siia ilma meeltetaju omavatena, kuid ühtedele tekib mälu ja teistele ei teki. Need, kellel on mälu, on arukamad ja õppimisvõimelisemad seetõttu, et esiteks nad on võimelised mäletama ja sellest tulenevalt nad saavad mäletatavat kasutada ka edaspidi. Seda infot saab, mida nad mäletavad, meeltetajudega koos kasutada õppimiseks. Seetõttu ongi need, kes omavad mälu, õppimisvõimelisemad kui need, kellel mälu puudub. 3. Kunst on see, kui arvukatest kogemustest, mis on muidugi sarnased, tekib kokku mingi ühine üldine arusaam kõigist neist esimestest kogemustest. Kogemus on aga see kui mingist asjast saada aru üksikult nagu näiteks, et kedagi mingi haiguse puhul aitas mingi asi. Kunsti asi ongi see, et saadakse aru täpsemalt, mis haigust põdevat ja mis tüüpi inimest aitab mingi ravi. Niiet kunsti ja kogemuse erinevus ongi see, et kogemuse asi on ainult aru saada, et
homeros o kes oli? · Vana-Kreeka eeposte kirjutaja o Küsimusi · Kus ta tegelikult sündis Smürna · Autorlus eeposed on nii erinevat stiili · Kirjapanek kas ta ise või keegi teine aga ta ise oli pime Platon ,,pidusöök" o Pidusöök korraldati, kuna Agathon võitis näidendivõistluse o Kokkutulnute hulgas oli mitme ameti esindajaid, näiteks: arst, poliitik, filosoof, näitekirjanik o Teosest saab teada, et deemonid on inimese ja jumala vahepealne olen, vahendaja 9 o Teosest saab teada, et Zeus ründas androgüüne (kaks inimest ühes), kuna androgüünid käitusid halvasti, tahtsid võimu. Zeus lõikas nad pooleks o Teosest saab teada, et vastassugupool tõmbab inimesi, sest ta tahab oma teist poolt
2. Mis mõttes need, kel on mälu, on arukamad ja õppimisvõimelisemad kui need elukad, kel mälu ei ole (on vaid meeletajud)? Need, kellel on mälu, on arukamad selle pärast, et teadmiste allikaks on kogemus. Kogemust moodustavad aga meeltetajud ja mälu kooskõlas. Kuna mõnedel elukatel mälu ei ole, ei saa nad oma meeltetajusid analüüsida, ning kogemust korjata. Sellega ei ole nad arukad ja õppimisvõimelised. 3. Mis on kogemus ja mis on kunst? Mille poolest nad erinevad? Kogemus, on arukamate elukate oskus meeltetajusid korjata oma mälus ja neid kasutada. Kunst ongi osa selle kogemusest ja on tulnud selle läbi. Kunst tekib kogemuse arusaamisest ja mõistmisest, kui jõutakse ühe mõtlemiseni. Kogemus erineb kunstist sellega, et kogemus on ainult arusaam mõnedest asjadest, aga kunst on arusaam üldisest ja selle arusaamise, selle kogemuse õige kasutus. 4
· Ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus · Järeldus: õnn ja voorus on kattuvad mõisted 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast o Õnneliku elu erinevad vormid: Riigimehe elu 2 Poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus Rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes Filosoofi elu - eelistatud Kõige täiuslikumalt praktiseerib tarkuse voorust Tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses Jumala-sarnane elu o Poliitikast ja õnnest Poliitika eesmärgiks, nagu inimesegi omaks, on õnn Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse Filosoofid vajavad poliitikuid ja poliitikuid vajavad filosoofe
Tuleb armastada kõiki ilusaid kehasid. Veel parem inimhingi, veel parem seadusi, tavasid, kombeid) ja sokraatiline armastus. Alkibiadese lugu näitab aga sellist inimest raidkujuna: kahte korraga ei saa - inimeske jääda ja sokraatiliselt armastada. Agathon kiidab Erose ilu ja tarkust ja seda, et tänu temale on jumalate seas rahu, kunstimeisterlikkust jms. Sokrates hädaldab, et tema arvas, et ülistuskõnedes räägitakse tõtt ja räägib oma tõe. Tõestab, et Eros oli kole ja halb. Või tegelt ei olnud ka. Diotima järgi oli ta vahepealne: "Ära käi siis peale, nagu peaks kõik, 1 mis pole ilus, tingimata olema inetu, ja mis pole hea, osutuma halvaks."Hea ja kauni puudumise tõttu ihaldab Eros seda, millest ta puudust tunneb. Filosoofid on nõnda tarkuse ja võhiklikkuse vahel. Eros on aga armastus kauni
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 5. teema: Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks Probleemsituatsioon. Sokrates (469-399) on filosoof, kes tähistab mitmes mõttes pöördepunkti Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses on kujunenud traditsiooniks nimetada kogu varasemat perioodi Kreeka teoreetilise mõtlemise ajaloos eelsokraatiliseks ja tollaseid mõtlejaid eelsokraatikuteks. Tehnilises mõttes on osutatud periood järgnevast erinev selle poolest, et varasematelt kreeka mõtlejatelt pole säilinud terviklikke teoseid. Seevastu Sokratese-järgse aja filosoofia suurkujudeks
1. Kogemus on teadvuses aset leidev sündmuste voog, mille läbielamisena ilmneb teadvus; kogemuse eeldus on, et selle omaja saab vahetu ja kindla teadmise. Aristoteles kirjeldab seda ka kui teadmist mingist üksikust [sündmusest]. Laiemas mõistes võib kogemuseks nimetada ka kogeja tuttavolekut mingi spetsiifilise nähtusega või võimet tuvastada korduvaid mustreid; väga lühidalt öeldes on see praktika. Vastupidiselt kogemusele on Aristotelese järgi kunst üldise teadmine ning kasvanud välja kogemusest. Kui arvukate asjade arusaamast on võimalik kokku sulandada üks ühine arusaam sarnastest asjadest, on kunsti tekkimiseks sobivad tingimused olemas. Kunsti valdamine on üks põhitunnustest, mis eristab inimesi muudest elukatest, kes peavad läbi saama kujutluste ja mälestustega. Võib öelda, et kunst vastab paljuski teooriale. Kogemus ütleb meile, et midagi on juhtunud kindlal viisil või järginud kindlat mustrit, kunst annab
"tunne iseennast". Sellega üritas ta inimesi mõistusele tuginema panna. Teistele näis ta kui tüütu targutaja. Talle esitati süüdistus väärjumalatesse uskumises. Vastupidiselt oodatud vabandamisele hakkas ta kohtuga vaidlema. Lõpuks mõisteti ta napi häälteenamusega surma. Kuigi tal oli võimalik põgeneda ei teinud ta seda. Sokratesel polnud endal kirjalikku õpetust. Kõik teadaolev on tema jüngrite poolt kirja pandud. Ta ei pidanud end targaks, vaid tarkuse otsijaks. Ta üritas inimesi panna otsima tõde ja loobuda senisest enesekindlusest. Ta teadis, et ta ei tea õieti midagi. Pidas tähtsaks asjade põhjendamist ja mõistmise süvendamist. 11. Platon (427-344 eKr) oli vastandiks Sokratesele, kuigi oli tema õpilane. Platon oli juurdleja ja teoreetik. Kõik tema kirjutised olid Sokratese ümber ja enamasti vestluse vormis. Kuna ta räägib läbi teiste tegelaste pole alati aru saada, mis on tema enda seisukoht
väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid saavad olla kas riigimehe või filosoofi elu. Riigimehe näol on tegemist poliitilise juhiga, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks, ent ta ei suuda rakendada tarkuse voorust enda hüvanguks, sest rakendab neid voorusi ebatäiuslikes tingimustes. Filosoofi elu on aga eelistatud, sest tema praktiseerib tarkuse voorust kõige täiuslikumalt. Tema on tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses. Temal on jumala-sarnane elu. Poliitika eesmärgiks, nagu inimesegi, on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse. Oluline on, et poliitikute jaoks oleksid olemas filosoofid ning ka vastupidi.
Mõned neist arvavad isegi, et filosoofiaga polegi võimalik algust teha. · Hegel ja Heidegger arvasid, et filosoofiaga polegi võimalik algust teha, filosoofia algust metoodika mõttes pole olemas. Kas me oleme juba algusest selle sees või jääb see meile alatiseks võõraks. Üleminekut mittefilosoofiast filosoofiasse ei eksisteeri. · Aristotelese arvates tuleb lähtuda meeleolust- tabada ära õige meeleolu, millest filosoofia lähtub (nt imestus, mis on fundamentaalne alus- küsimus miks on asjad ja maailm selline nagu ta on). · Descartes- filosoofia saab alguse radikaalsest kahtlusest. Filosoofiaga saab algust teha nii, et kõige pealt seame kahtluse alla kõik selle, mis on vähegi võimalik ning kahtleme selles, milles on üldse võimalik kahelda ning siis vaadata, kas jääb alles midagi, milles pole enam võimalik kahelda. Siis on leitud esimene pidepunkt, milles saab alustada filosoofia
Platon varase Platoni arvates on vaja ka väliseid hüvesid hilise Platoni arvates piisab õnneks vaid voorusest Stoikud õnn on kindlus hüve omamises, kuid kindel saab olla ainult tõelise hüve seesmiselt, loomu poolest hea omamises Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast õnneliku elu vormid 1) Riigimehe elu Pol. juht, rakendab julguse, õigluse ja eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks Ei suuda rakendada tarkuse voorust Rakendab voorusi ebatäiuslikes tingimustes 2) Filosoofi elu Praktiseerib täiuslikult tarkuse voorust Tarkuse saavutanu, mõtiskleb maailma üle Jumala sarnane elu õnn ja poliitika poliitika eesmärgiks on õnn poliitika peab tagama õnneliku elu võimalikkuse parim riigivorm tagab inimestele õnnelikema elu 1) kõik kodanikud osalevad poliitikas, toimivad vastavalt loomutäiusele 2) suur keskklass Epikuurlased õnnest
tuum jääb in. kättesaamatuks. Teadvustamattus, kui kogemus jääb in kättesaamatuks. Teadvustamatus suunab meie tegusid. MINA ego otsustused, planeerib tulevikku, valikud, in.teadvus. juhindub reaalsus printsiibist, saab aru mis on hea ja mis on halb/ õige vale. Et mina saaks olla mina on vaja super ego ÜLIMINA super ego kujutletav hoidla in väärtuste ja põhimõtete jaoks. ülimoraalne MISKI id seal vlitsevad meie 2 tungi: elutung EROS ja surmatung THANATOS. Avaldub surves saada rahuldust kiiresti. Puudub ajataju- on terve mõistuse vastand, ei tee vahet heal/halval. Freudi missioon on võita tagasi ja juurde MINA-le MISKIST. Lacan Nägi MISKIT jõulisemana ja tugevana.- ja meie arusaam MINA-st on puudulik ja vähene. Idee loovast piire ületavast kaosest kokkupuude mustanahalise kultuuriga. 1957 ilmus N.Mailer essee ,,White Nergro" põhiaspekt tuleb lahutada end tsiv.ühikonnast see tuleb
· Teaduste klassifikatsioon · Tammetõrust ei tule lepp vaid tamm. · Kolm teaduste rühma: · Füüsika · Teoreetilised: filosoofia, matemaatika, füüsika. · On võimalik eristada nelja liikumist: · Praktilised: eetika ja poliitika. · Suurenemine vähenemine · Loomingulised ehk poieetilised: kunst, käsitööharud. · Kvalitatiivne muutumine (muundumine) · Teadused moodustavad hierarhia, mida teoreetilisem · Tekkimine ja hävimine seda kõrgem, mida rakenduslikum seda · Ruumiline ümberpaiknemine vähemväärtuslikum. · Esimesed 3 taanduvad viimasele.
Nende ideaaliks ongi kuldsed keskteed, mitte liigne headus/pahedus. Loomutäiusi saab endas arendada ja kujundada. Ma saan harjutada end eetilistes situatsioonides oma reaktsiooni ja saavutada kuldse kesktee. Selle kaudu peaks see õnn tulema. Väga praktiline õpetus!! 2. religioosne eetika ei tule mitte treenida, vaid uskuda. (Augustinus) Tegelikult inimene ise ennast õnnelikuks teha ei saa, vaid Jumal, kui ma usun ja/või armastan. Siis langeb mulle osaks jumalik arm, mis mu õnnelikuks teeb. Vähem õppida, rohkem loota, uskuda, armastada. 3. Romantismi eetika geenius minu seest suunab mind tegema asju, milleks ma olen loodud. Ma pean endas üles leidma jumaliku hääle ja sellele häälele alluma ning vastavalt sellele käituma. ,,Ma ei saanud ise ka aru, mis ma tegin, ma kirjutasin selle meeltesegaduses" 4. voluntarismi eetika tänu oma tahte teoks tegemisele võin ma õnnelikuks saada. Peab olema tahe tahta! Peab olema tahtejõud. 5
tekib mälu. Seetõttu on mäluga elukad õppimisvõimelisemad, kuna nad on võimelised mäletama. Samas, et olla võimeline õppima peab mälu kõrval olema ka meeletaju. Nad saavad osa kogemusest, kogemus omakorda tekib mälust : ühe kogemuse jõu moodustavad arvukad mälestused ühest kindlast asjast. Arukad on aga sellised, kes ei suuda helisid kuulda(nt mesilane). Nemad elavad kujutluste ja mälestustega. 3. Mis on kogemus ja mis on kunst? Mille poolest nad erinevad? Selgitage seda. Kogemus Inimesed saavad vähe osa kogemustest, kogemused on enamasti millegi üksiku teadmine. Kõik tegevused ja protsessid puudutavad kogemusi. Inimestel tekib kogemus mälust, sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodutavad ühe kogemuse jõu. Kunst Inimsugu elab kunsti ja arutlusega. Kunst jõuab inimesteni läbi kogemuse. Kunst tekib kui kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest. Esmalt loodi kunst ja
· Õnnelik elu: elu sõprade ringis, eemal poliitikast Vahekokkuvõte: Tavaarusaam õnn seisab teatud asjade omamises Stoikud õnn on teatud sorti tegutsemisvõimes, aktiivne Epikuurlased õnn on passiivne seisund, mitte tegutsemine, vaid rahuliku seisundi saavutamine Õnneliku elu erinevad vormid: Aristoteles Riigimehe elu poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks. Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus. Rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes. Filosoofi elu eelistatud, kõige täiuslikumalt praktiseerib tarkuse voorust. Tarkuse saavutanud, mõtleb ta maailma üle oma teadmiste valguses, jumala sarnane elu. Aristoteles poliitikast ja õnnest Poliitika eesmärgiks õnn: õnneliku elu võimalikkuse tagamine Filosoofid vajavad polist (seega poliitikuid) ning poliitikud vajavad filosoofe Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu:
Filosoofia on reeglina kriitiline kolmes suhtes: 1. Argimõtted, tava-arusaamad, käibetõed, iseenesestmõistetavused, eelarvamused, loomulikkused. 2. Teiste filosoofide mõtete, teooriate, argumentide, varjatud eelduste, järelduskäikude jms suhtes 3. Oma enese eelduste suhtes. Filosoofia argumenteerib Kriitikas esitatakse põhjendusi, kaalutlusi, konstrueeritakse argumente. Filosoof ia argumenteerib, mitte ei jutlusta. Asi ei piirdu ainult vastuargumentidega. Esitatakse oma positiivne teooria/ seisukoht/kaalutlused. Filosoofia abstraheerib – üldistab, lihtsustab, abstraktseid mõisteid looma, nähtuse mõnda tunnust mõtteliselt esile tooma. Filosoofia analüüsib (mõisteid: tõde, õiglus ja vabadus)- teiste arvamuste analüüs.
See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud. Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine. SOKRATES Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. ,,sokraatiline probleem". Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik- oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus. Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena tänavatel. Ta oli tähelepanuäratav- ja tähelepanu nautiv- ärritav ekstsentrik. Ta hukati süüdimõistetuna ,,väärate jumalate kummardamise ja noorsoo rikkumises". Isiksus Sokratese käsitlus armastusest: armastus kõige puhtamal kujul ei ole suunatud teisele inimesele, vaid tarkusele, teadmisele ja hüvele
argimõtte, tava-arusaamade ja eelarvamuste suhtes ..teiste filosoofide mõtete, teooriate, argumentide ja järelduste suhtes ..oma enese eelduste suhtes. 5. Iseloomustage filosoofiat Sokratese ja Jeesuse erinevusele tuginedes. Võrreldes Jeesusega, Sokrates: .. ei andnud õpilastele dogmasid ega õpetussüsteeme .. ei andnud lunastust ega pääsemist .. ei nõudnud usku usupügalatesse .. suunas inimesi iseenda kaudu uurima ja taotlema tarkust, tõde ja hüve. .. oli filosoof, kes armastas tarkuse otsimist ..ei ole õpetaja, kel see tarkus on juba käes. Niisiis, filosoofia on tarkuse otsimine, iseenda kaudu uurimine ja taotlemine, mis ei anna dogmasid ja õpetussüsteeme ega nõua usku ükskõik millesse. 6. Mida õpetab filosoofia Russelli arvates? Konstrueerige näide. Filosoofia on omamoodi vahelüli teaduse ja teoloogia vahel. Filosoofia on eikellegimaa.
1. MIS ON FILOSOOFIA? 1. Selgitage sõna „filosoofia“ etümoloogiat. Sõna “filosoofia” tähendab tarkusearmastust. - “Filosoof on inimene tarkuse otsingul. Tarkus ei näi olevat väga levinud tarbekaup: ealeski ei ole selles valdkonnas üleproduktsiooni.” Jacques Maritain (1987) 2. Nimetage teoreetilise ja praktilise filosoofia valdkondi. Filosoofias orienteerumiseks tasub tunda filosoofia valdkondi – st kus mingite küsimuste/probleemidega tegeletakse. A. Teoreetiline filosoofia – vaatlus, uurimine. Teoreetilise filosoofia tähtsamad sektorid:1) epistemoloogia 2) metafüüsika 3) keelefilosoofia 4) teadusfilosoofiaB
Vooruste valesti kasutamine ei ole enam hüve. Õnn seisneb kindluses hüve omamises. Et ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus, on voorus ja õnn stoikude jaoks kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid saavad olla kas riigimehe või filosoofi elu. Riigimehe näol on tegemist poliitilise juhiga, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks, ent ta ei suuda rakendada tarkuse voorust enda hüvanguks, sest rakendab neid voorusi ebatäiuslikes tingimustes. Filosoofi elu on aga eelistatud, sest tema praktiseerib tarkuse voorust kõige täiuslikumalt. Tema on tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses. Temal on jumala-sarnane elu. Poliitika eesmärgiks, nagu inimesegi, on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse. Oluline on, et poliitikute jaoks oleksid olemas filosoofid ning ka vastupidi
1 Sest meile iseenesest teada olevaks nimetatakse seda, mille tundmine on meile loomupäraselt omane, nagu on ilmne algprintsiipide puhul. Aga nagu ütleb Johannes Damaskusest oma raamatu alguses [ De fide orthodoxa I, 1, 3], Jumala olemasolemise teadmine on kõikidesse loomupäraselt sisse pandud. Järelikult on see, et Jumal on, iseenesest teada. Peale selle, iseenesest teada olevateks nimetatakse neid asju, mida teatakse kohe, kui saadakse aru terminitest; mida filosoof ([ Aristoteles ]) raamatus Teine analüütika I [3] omistab tõestamise algprintsiipidele: nimelt teades, mis on tervik ja mis on osa, teatakse kohe, et iga tervik on oma osast suurem. Aga olles aru saanud, mida tähistab see nimi “Jumal”, leitakse kohe, et Jumal on. Selle nimega tähistatakse ju seda, millest suuremat tähistada ei saa, ent see, mis on asjas ja arus, on suurem kui see, mis on ainult arus, millest seetõttu, et kui sellest nimest on aru saadud, on ta kohe arus,
annaabi.ee 
