Anton Starkopf (3)

Anton Starkopf
Anton Starkopf (kunstnikunimi aastatel 1936 – 1940 Starkopf-Rea; 22. aprill 1889 Kohila vald – 30. detsember 1966 Tartu) oli eesti skulptor. Valisin sellepärast, et Tartus on Anton Starkopfi 120. sünniaastapäevaks pühendatud näitus. Näituse ehteks on puuskulptuur " Flora ", mis on Eesti Kunsti Toetusfondi abiga restaureeritud ning üle pika aja publiku ees. "Florat", "Andumust" ning teisi skulptuure saab Tartu Kunstimuuseumis vaadata 7. juunini . Lisaks skulptuuridele on näitusel väljas ka Starkopfi tehtud joonistused, mis on ilmselt seotud tema keraamiliste töödega.
Ta sündis Lohul paljulapselises taluperes. Talu asus Tallinna–Viljandi maantee ja raudtee vahel väikesel kõrgendikul. Oma kunstiõpinguid alustas ta Münchenis, kus ta aastatel 1911-1912 osales A. Azbe nimelise kunstikooli tegevuses. Seejärel siirdus Anton Starkopf õppima Pariisi, Euroopa tolle aja kunstipealinna. Seal viibis ta aastatel 1912-1913 ning õppis selle aja jooksul Académie de la Grande Chaumière'is, kus oli mõned aastat tagasi õppinud ka Konrad Mägi, ja Académie Russe´is. 1914. aasta sügisel Anton Starkopf arreteeriti ja interneeriti. Aastatel 1916-1918 töötas ta Dresdeni ja Ratheni kiviraiumisetöökodades ning 1917. aastast Berliinis F. Metzneri ateljees. Ta Eestisse õnnestus tal naasta 1918. aastal. „Pallasega” oli Anton Starkopf seotud, selle loomishetkest ja aastatel 1921-1923 oli ta ka kooli juhi rollis, tegutsedes direktori asetäitjana ja oli selle skulptuuriateljee juhataja ning ainsaim skulptuuriõppejõud, nii et kõik need 17 skulptorit, kes Pallase lõpetasid, on kõik tema õpilased. Anton Starkopfi loomingut iseloomustab materjalide varieerumine. Kujud on valminud graniidist , marmorist, puidust ning pronksist . Õpetamisel lähtus ta vabaakadeemialikust süsteemist ning valmistas omaenda töid tihtipeale õpilaste ees. Ka Nõukogude ajal, kui Pallas oli Tartu Riiklik Kunstikool , oli Sarkoph siin õppejõud.
Ta on loonud dekoratiivkujusid ("Flora", " Kivilill ", "Tukkuv karu"), portreid ("Juhan Liiv", "Konrad Mägi"), ja hauasambaid ("Viimne samm"). Elu lõpu poole tegi kunstnik ka keraamikat. Kui ta keraamikat tegi, et siis ta kasutas nähtavasti neid oma nooruspõlve visandeid nende keraamiliste tööde tegemiseks. Ja neis on hoopis rohkem sellist nooruslikku sära ja jõudu kui näiteks samal ajal tehtud graniittöödes. Tema stiili võib pidada jõuliseks ja ekspressionistlikuks.
A. Starkopf on maetud oma koduaeda õunapuu alla Tartus J. Hurda (end. E. Vilde ) tn 2. Starkopfi perekonna matmispaik asub Tartus Peetri kalmistul , kuhu on maetud skulptori abikaasa Alide Starkopf. Hauda tähistab tema enda 1962.a valmistatud graniitskulptuur "Kalevipoeg ja Saarepiiga ".
Anton STARKOPF 120 (20.04.1889 - 30.12.1966)
(järgnev väljavõte biograafiast pärineb teosest Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon, lk. 490-491, art. "Starkopf, Anton")
Töö valisin sellepärast, et Tartus on Anton Starkopfi 120. sünniaastapäeva näitus.
(1936-40 Starkopf-Rea), kujur ja pedagoog. Sündis Harjumaal Kohila vallas Röa külas ehitusmeistri perekonnas; oli abielus Lydia Meiga. Õppis 1897 -99 Lohu vallakoolis, 1899- 1904 Järvakandi (Purku) ministeeriumikoolis, 1907-09 Tallinnas G. Narusbeki kaubanduskoolis ja 1909-11 Peterburis kõrgematel kaubandus- tööstuskursustel. Kunstihariduse omandas 1911-12 Münchenis A.Azhbe kunstikoolis /H. Schwegerle juhendusel) ning 1912-13 Pariisis Academie Russe'is ja Academie de la Grande Chaumiere'is (S. Bulakvski ja E. A. Bourdelle'i juures), õppis seal joonistamist ja modelleerimist. Arreteeriti sügisel 1914 Dresdenis ja interneeriti Lõuna-Saksamaal Wehlenis. Töötas 1916-18 sõjavangina Ratheni ja Dresdeni kiviraiumistöökodades ning a-st 1917 ühtlasi Berliinis F. Metzneri ateljees. Naasis 1918 Eestisse, osales 1919 "Pallase" kunstikooli asutamises, oli 1919-40 selle õppejõud (a-st 1934 prof .; skulptuuriateljee juhataja), 1921-23 ka direktori kt. ja 1929-40 direktor ; 1940-41 J. Koorti nim. Riigi Rakenduskunsti Kooli direktor; 1942.44 "Pallase" (1942-43 Kõrgemate Kujutava Kunsti Kursuste) ja 1944-50 Tartu Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud (a-st 1947 prof.; skulptuurikateedri juhataja) ja 1945-48 ka direktor.Põgenes 1950 represseerimise kartuses Moskvasse, kus töötas S. Merkurovi ateljees. A-st 1954 oli vabakunstnik Tartus. Käis 1920, 1923 ja 1926 õpireisil Saksamaal, 1925 ja 1937 Rootsis, 1928 Prantsusmaal ja Itaalias, 1929 ja 1939 Soomes ning 1935 Taanis . 1919-27. Eesti NSV teeneline kusntitegelane (1945-50 ja a-st 1961); Eesti NSV rahvakunstnik (1964).
Loometee algusest (1913-20) pärineb plastilise vormiga joonistusi , varasemad juugendlikud (Kain, 1913, tushsh), hilisemad ekspressionistlikud (Ambuja, 1918-19, Sammuvad aktid, 1920-22, mõlemad pliiats ), samas laadis on "Siuru" III albumi illustratsioonid (1919). Ekspressionistlik vormitunnetus ilmneb ka F. Metzneri, E. A. Bourdelle'i ja W. Lehmbrucki loomingust mõjutatud 1920. a-te skulptuurides (pronksreljeef Kurbus , 1924), sealhulgas portreedes (J. Vaher , 1923, graniit ; P. Sepp, 1925, pronks). Samal ajal valmisid dünaamilised art deco 'likud pronkskujudNaine kalaga (1925) ja Siiami tantsitar (1925) ning selge vormi ja kauni siluetiga puufiguurid Madonna (1925), Flora (1926), Kelp (1927), Andumus (1927) ja Leda (1930).1930. a-il kujunes Starkopfi isikupärane stiil, milles tundeelu ja intiimsust väljendavad üldistav vorm, kindel rütm ja kohati arhaiseeriv käsitluslaad. Kunstniku meelismaterjaliks sai graniit , lõi selles oma parimad teosed: Uppuja (1931), Naine linikuga (1935), Õhtu (1936-37), Põlvitaja (1938), Kandlemängija (1938). Marmorist kamina- ja väikefiguurid (Naisfiguur, u. 1932; Magav naine, u. 1935 ja istuv naine, 1938) on intiimsed. 1940-50 lõi Starkopf peamiselt puufiguure ja -reljeefe (Puhkav naine, 1942-43; reljeefid Muusikud, 1942-45, ja Õsuja, 1943) ning loomaplastikat (Karu, 1941-44, graniit, Valge karu, 1945, puu). Pärast Moskvast naasmist teostas mitu varem kipsi jäänud skulptuuri ning lõi sarja portreid eesti kultuuriinimestest (K. K: Peterson , 156-57, puu; K. Mägi, 1963, graniit; N. Triik, 1964, graniit), ehisplastikat ( Vesiroos , 1960, graniit) ja hulga keraamilisi kompositsioone (reljeef Vibulaskja II, 1960; Emaõnn, 1964, shamott). Väga rikkalik on Starkopfi monumendilooming: Vabadussõja mälestussammas Toris (1923, graniit, pronks; hävinud, taastatud 1989), Laiusel (1925, dolomiit , hävinud), Puhjas (1925, graniit, pronks, hävinud, taastatud 1988) jm. ning arhitektoonilise üldmõjuga hauasambad (J. Bergmann ,1930, grabniit, pronks, Paistu ; graniidist Pieta A. Jõksi haual Nõo kalmistul, 1934; Leinav naine O. Halliku perekonna haual Tartu Maarja kalmistul, 1959 , graniit). Sai 1935 Vasa ordeni ohvitseriristi (1934. a. Tallinnas Rootsi tööstuskunstinäituse korraldamise eest) ja 1939 kunstiühing "Pallas" kuldaumärgi. 1972 avati Tartus Starkopfi ateljeemuuseum.
Anton Starkopfi näitus Tartu Kunstimuuseumis
Ahti Seppet 04.03.2009
Taas on võimalik tutvuda eesti skulptuuriklassikaga. Reedel, 6. märtsil kell 16.00 avatakse Tartu Kunstimuuseumis Anton Starkopfi (1889-1966) loomingut tutvustav näitus.
Käesoleval näitusel eksponeeritakse tema rikkalikust loomepärandist läbilõiget, mis kätkeb endas erinevaid teemasid ja materjaliilu. Seekordses valikus on kasutatud põhiliselt Tartu Kunstimuuseumi fondides olevaid töid. Väljapaneku kaks puuskulptuuri said restaureeritud tänu Eesti Kunsti Toetusfondile.
Anton Starkopf õppis kunsti Münchenis 1911-1912 ja Pariisis 1912-1913. Saksamaalt läbisõidul arreteeriti ta 1914. aasta augustis kui vaenuliku riigi alam ja interneeriti väikelinnas Wehlenis. Tänu eestkostele avanes tal võimalus töötada sealses kiviraiumistöökojas ning jätkas 1916-1918 töötamist sõjavangist kiviraidurina Rathenis, Dresdenis, Berliinis. Tundub, et seal saadud tööalased kogemused aitasid tal end kodumaalgi kergemini skulptorina teostada.
1918 saabus Starkopf kodumaale ja järgmisel aastal aitas kunstnikel A. Tassa , K. Mäe, A.Vabbega luua kunstikool „Pallas”, kus töötas skulptuuriõpetajana 1919-1940 ja direktorina 1929-1940, hiljem Tartu Riikliku Kunstiinstituudi õppeala ja skulptuurikateedri juhataja ning direktorina.. Eriliselt tuleb tunnustada teda kui „Pallase” direktorit, kes vaatamata rasketele aegadele oskas kooli majandada. Starkopfi kui võimeka ja nõudliku pedagoogi käe alt võrsus terve rida isikupäraseid skulptoreid, nagu F. Sannamees, H. Halliste , J. Hirv, A. Vomm, E. Jõesaar, E. Roos, jt.
A. Starkopf esines esmakordselt Eestis 1914. aastal, võttes alates 1919. aastast pidevalt osa kunstinäitustest nii Tartus kui mujal Eestis, samuti eesti kunsti väljapanekutest mitmel pool Lääne-Euroopa kunstikeskustes. Starkopfi looming on algusest peale mitmekesine : ümarplastikas ja reljeefis figuurid, portreed, loomaskulptuurid, hauasambad, pisiplastika. Materjalide valik on samuti aukartust äratav: puu, pronks, graniit, marmor , liivakivi, betoon , puumass, keraamika , tina, galvanoplastika.
Näitusega kaasnevad skulptuuri töötoad kuraatori A. Seppeti juhtimisel.
Anton Starkopfi näitus Tartu Kunstimuuseumis jääb avatuks 7. juunini.