Eduard Wiiralt (0)

Eduard Wiiralt
Martin Lapin
31/10/2012
Valtu Põhikool
Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana . Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. I maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees , kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli.
Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon ja revolutsioon . Vabadussõja puhkedes, astus Wiiralt 1918. detsembril algul vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste pataljoni. Pataljonist moodustati 2. soomusrongi dessantmeeskond. Rindel oli noor kunstnik kuni 1919. aasta märtsini, mil kooliõpilased toodi tagasi Tallinna ning rakendati valve- ja sisekaitseteenistusse. Sõja ajal osales noor kunstnik oma esimesel kunstinäitusel, 1919. aasta suvel Tallinnas korraldatud Eesti kunsti ülevaatenäitusel.
Kui sügisel 1919 asutati Tartus kunstikool Pallas, palus Wiiralt ennast üle viia Tartu Kooliõpilaste pataljoni. Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täiega kunstile pühendada. Wiiralt asus Anton Starkopfi skulptuuriateljees skulptuuri eriala õppima. Graafika õpetajat tollal koolis veel polnud. Graafikaklass avati koolis alles 1921. aasta oktoobris. 1920. aastast töötas noor kunstnik tollal Pallase õpetajaskonda mitte kuulunud Jaan Koorti juures õpilase-abilisena. Muuseas teostas ta Koorti puuskulptuur-büsti "Eesti neiu ". 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ülevaatenäitusel oli väljas tema " Vanamehe pea", mida kiideti kui väga huvitavat ja karakteristlikku teost. Pool aastat hiljem toimunud Pallase näitusel esineb ta juba graafikuna ning tema ofordid, linoollõiked ning joonistused saavad kiitva hinnangu.
1922–1923 jätkas Wiiralt oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri meisterõpilasena. 1923. aasta suve algul lõppes stipendium , kuid Wiiralt jäi siiski sügiseni Dresdenisse, kus töötas vasegravüüride trükkijana. Seal omandatud praktilised kogemused on õigupoolest ainuke kool, mille Wiiralt graafika tehnikate alal sai. Septembris sõitis kunstnik tagasi Tartusse . 1924. aastal lõpetas kunstnik Pallase graafiku ja kujurina. Kooli lõpetamise järel kutsuti ta sama kooli graafiliste tehnikate õpetajaks ning sellega tegutses ta kaks semestrit (õppeaasta 1924–1925)[1].
Aastatel 1925–1939 elas ta Pariisis. 1927. aastal esines ta seal esimese isikunäitusega ja juba samal aastal valiti Pariisi Sügissalongi liikmeks. Kuigi kunstnik nendel aastatel kordagi kodumaad ei külastanud, osales ta eesti kunsti ülevaatenäitustel Riias, Helsingis , Berliinis, Moskvas, Kaunases ja 1933. aastal Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse poolt korraldatud graafikanäitusel Prahas. Isikunäitused toimusid Pariisis (1927, 1928, 1931), Philadelphias (1928), Strasbourgis (1931) ja Amsterdamis (1935). Kodumaise publiku jaoks korraldati 1936. aastal näitus Tallinnas ja Tartus, kus oli välja pandud ligi 350 Wiiralti aastatel 1915–1936 valminud tööd, mis andis esmakordselt kaasmaalastele ülevaate Wiiralti mitmepalgelisest loomingust ning selle kunstilisest arengust. 1937. aasta lõpul Viinis Künstlerhausis toimunud 57. kunsti aastanäitusest võttis Wiiralt osa ainsa välismaalasena. Wiiralt autasustati kuldmedaliga ning väljapandud 21 tööst müüdi 13. Prantsusmaal viibides töötas Wiiralt ka mitmete prantsuse ajakirjade heaks ning illustreeris kaks raamatut. 21. juulist 1938 kuni 17. veebruarini 1939 elas ta Marokos Marrakechis aadressil 61 Rue Ksour. Teise maailmasõja ajal viibis kunstnik Eestis.
1939. aasta sügisel, II maailmasõja puhkedes, sõitis Eduard Wiiralt tagasi Eestisse, kus lõi sellised tööd nagu " Kristjan Raud", "Eesti neiu", " Virve " jt. 1944. aasta kevadel sõitis Wiiralt Viini oma tööde näitust korraldama . Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi Taani Rootsi, kus viibis umbes aastapäevad, tehes seal koos vahepeal Eestist põgenenud Eduard Olega matka Lapimaale. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Tema viimaseks elupaigaks jäi linna lõunaosas Sceaux's asuv maja aadressil Rue Houdan 61. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule.
Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi - ja estambikatsetused.
Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923–1925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi " Muinasjutud ", 1924–1925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puškini "Gabrieliidid", Marie Underi "Rõõm ühest ilusast päevast". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes, (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias.
1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Sellest ajast pärinevad tööd "Põrgu" (1930–1932, ofort, vasegravüür), " Kabaree " (1931, ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" (1932, lito ) ja realistlikumad " Neegripead " (1933, kuivnõel), "Claude" (1936, puugravüür) ning "Lamav tiiger " (1937, pehmelakk).
Reisil Marokosse 1938. aastal lõi Wiiralt töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust, nt "Noor araabia poiss" (1940) ja "Berberinaine kaameliga" (1940).[4]
Sõjapäevadel sündisid "Eesti neiu" (1942, pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad 1943, kuivnõel), " Monika " (1942, metsotinto) ja teised tööd