Anne Vabarna (0)

Setu lauluema Anne Vabarna

(21.12. 1877 - 7.12.1964)
Referaat
Juhendaja: Ülle Orhidejev
Koostaja : Maiki Joakit 10 klass
2009
Anne sündis Põhja- Setumaal Värskast 4 km põhja pool Peipsi järve rannal asuvas Võporsuva külas Tihoni (ortodoksse ristinimega Tihhon) ja Kreepa (ristinimega Agrepina) neljanda lapsena 21. (vana kalendri järgi 9.) detsembril l877. aastal. Lauluande päris ta oma emalt, kellelt ta siiski ei saanud üle võtta kogu laulurepertuaari, sest ema kaotas ta juba 7-aastasena. Rohkem jättis ta laule meelde oma tädilt, venna talus elavalt haige jalaga vanatüdrukult, ning küla teistelt laulikutelt. Anne sünnikodu väikeses majas , mis siiski mahutas 11-liikmelise pere, armastati ning harrastati innukalt rahvalaulu. See oli osa igapäevaelust, töö- ja puhkeaja vältimatu saatja .
Anne lapsepõlv möödus nagu kõigil setu talutüdrukutel tol ajal: eluks vajalikud teadmised ja tööoskused omandati kodus. Väga vähesed setu poeglapsed said paari talve jooksul kooliharidust venekeelsetes algkoolides, tütarlastele loeti haridust tarbetuks luksuseks. Kirjaoskamatuks jäi Anne kuni oma elu lõpuni.
18-aastase neiuna kositi Anne naaberkülla Tonjasse. Anne vanemad olid naabritega võrreldes mõnevõrra jõukamad ja Anne oma nooruses nägus neiu , kuigi kerge iludusveaga: hobuse kabjalöök oli purustanud lapsepõlves ta ninaluu. Tal olid ennem käinud isegi 8 kosjad , aga abiellumise otsustas vanemate tahe, nagu see oli setudel traditsiooniline. Annele oli meheleminek endast vanemale mehele üsna vastu tahtmist. Oma pulmades itkes Anne mitte kombe pärast vaid südamest. Aga hilisem elu hakkas laabuma. Mees Jako ( Jakov ) oli töökas ja heasüdamlik. Ka pere kasvas: Jako-naane ehk Jako Anne (setu traditsioonis hüüti vallalisi tütarlapsi isa nime järgi, seega kodukülas tunti meie laulikut tõenäoliselt Tihoni Anne'na; abielunaisi aga juba mehe nime järgi) sünnitas 9 last - 5 tütart ja 4 poega .
Setudele perekonnanimede andmise aktsioonis 1921.a. sai Anne perekonnanimeks Vabarn. Hiljem on üldtuntuks saanud (ja ametlikuks muudetud) nime genitiivne vorm Vabarna .
Anne Vabarna kui silmapaistva lauliku avastajaks sai soome folklorist Armas Otto Väisänen 1923. aasta suvel. Täpsem oleks öelda, et Anne ilmutas ennast soomlasele ise. Anne oli küll tuntud kui sõnaosav laulik , keda meeleldi kutsuti pulmadesse laulikuks, aga veel laiemalt teati teda ämmaemandana. Sellepärast tuligi koguja lauliku juurde lapse sünniga seonduvat kombestikku küsitlema, ent Anne pani ta hoopis kibedasti tööle laulusõnade jäädvustamisel. Värsse kogunes tervelt 8500, muu hulgas ka setu esimene (pulma) eepos , 5580-värsiline “Suurõq sajaq”. “Seto lugõmiku” II osas ja ajakirjanduses avaldatud artiklitega tegi A. O. Väisänen Anne Vabarna nime tuntuks kogu Eestis. Anne kohtus A. O. Väisäneniga esimest korda küll juba 1914. aastal, kui Anne laulis koos teiste setu naistega Väisäneni fonograafile mõned laulud, aga koguja jaoks jäi ta tookord märkamata, sest siis polnud Anne veel eeslaulja.
Selle kõige tagajärjel sattus laulik haritlaste huviorbiiti. Tema vastu hakkasid huvi tundma Petserisse siirdunud Piirimaade Seltsi instruktor Samuel Sommer, (kes muuseas aastatel 1924-1936 organiseeris setu (kooli)noortest kaastööliste võrgu abil uue setu folkoori talletamise aktsiooni, mille tulemuseks on üle 124 000 leheküljeline ERAs säilitatav Sommeri käsikirjaline rahvaluulekogu) ning Akadeemiline Emakeele Selts. S. Sommeri ja Akadeemilise Emakeele Seltsi aktiivsel taotlusel määrati kolmele silmapaistvamale setu laulikule ( “Setukeste laulude” kaudu tuntuks saanud setu lauluemadele Hilana Taarkale (1856 – 1933) ja Martina Ir´ole (1866 – 1947) ning uue setu eeposega samasuguse positsiooni võitnud Anne Vabarnale) 1926. a. Eesti Vabariigi poolt igakuine väike toetusraha.
A. Vabarna kohtas S. Sommerit setu laulikute peol (nimetatud ka 1. setu laulupeoks) 1922.a. sügisel Petseris. A. Vabarna jaoks oli too esinemisvõimalus tähendanud ebaõnnestumist, sest teda ei lastud laulda kuulsate laulikute Miko Ode, Martina Ir'o ja Hilana Taarkaga samas rühmas. Tihedam kontakt sõlmus lauliku ja S. Sommeri vahel pärast seda, kui A. O. Väisänen oli avastanud Anne eepika -ande. Anne on oma lastel lasknud kirja panna arvukaid improvisatsioonilisi pöördumisi ja kiidulaule S. Sommerile aastatel 1925-1927 ja hiljemgi. Pühenduslauludest Sommerile selgub muuseas seegi seik , et Anne oli kursis käimasoleva abirahade taotlemisega ning püüdis oma leelovormilis läkitustega kõigiti kallutada otsustajate (Anne jaoks personifitseerus see S. Sommeri isikus) hoiakuid tema jaoks soodsas suunas. Tänulaulus-improvisatsioonis Emakeele Seltsile kirjeldab Anne näiteks pikalt neid kõrgendatud emotsioone, mis teda valdasid teel Värska postkontorisse ja tagasi oma esimese toetusraha kättesaamiseks: esimest korda elus saab ta oma laulude eest raha, palka! Oli ta ju varem küll laulnud paljudeski pulmades, kuid seal tasustati laulikut setu tava järgi ikka vaid natuuras , söögi-joogiga. [ERA II 145, 3/34 (1) – 541 värssi].
Paulopriit Voolaine (1899 – 1985), Räpina kihelkonnast pärit Tartu Ülikooli filoloogia -üliõpilane oli 1921. a. oma õlgadele võtnud Akadeemilise Emakeele Seltsi poolt kavandatud “Seto lugemiku” koostamise. Lugemiku I osa sisaldab rohkem küll eesti kirjanike ja poeetide loomingu tõlkeid setu keelde, kuid lugemiku II osas on originaalmaterjal juba ülekaalus. Teaberohked ja nauditavad on A. O. Väisänen käsitlused setu laulikutest (koos tekstinäidetega tutvustatakse ka A. Vabarnat) ja setu rahvamuusikast. Samas leidus ka P. Voolaine enda eepika-katsetus “Palakõsõ' jutlast “Kuningas Seto”“ [ Fragmendid lugulaulust Kuningas Seto], mida kokkuvõttes tuleb kviteerida siiski ebaõnnestumisena, sest autor pole suutnud piisavalt hästi imiteerida traditsioonilist leelovormi.
P. Voolainel tekib aga uus viljakas idee: kuivõrd ta ise pole suuteline looma setu eepost, võiks seda teha ehtne rahvalaulik, kellele sobiv teema ja loo sündmustik on ette antud. 1927. a. veebruaris saatiski ta Annele kirja, mis sisaldas tulevase eepose “ Peko ” kondikava . Et kiri ise pole säilinud, pole võimalik enam tuvastada, millises ulatuses ning kui täpselt järgis laulik saadud näpunäiteid. Võib vaid oletada, et eepose sündmustikus on laulik järginud P. Voolaine skeemi üsna täpselt, kuid täielikult on laulikupoolseks lisanduseks kogu epiloog [v. 5379-7982]. Anne Vabarna hakkas pärast kirja saamist lugulaulu kohe sõnastama. Et Anne ise oli kirjaoskamatu, pani dikteeritud värsid paberile lauluema 19-aastane poeg Ivo (Jaan). Tekst on talletatud 388 leheküljelisse kaustikusse laustekstina (värsivahesid eristamata). Tekstualiseerimine lõppes 1927.a. maikuuks ja valminud käsikiri saadeti Akadeemilise Emakeele Seltsi kaudu P. Voolainele. Uut setu eepost tutvustab P. Voolaine eesti üldsusele juba järgneva aasta algul.
Koostöö edukusest tiivustatuna läkitab P. Voolaine 1927. a. oktoobris kirja teel uue tellimuse, seekord värssromaani “Ale” sõnastamiseks. 6 nädala jooksul on Anne täitnud sellegi ülesande, kahes vihikus kokku 10 042 värssi sisaldav käsikiri läkitati Tartu poole teele 17. XII 1927 ja P. Voolaine refereerib lauliku uut oopust üldsusele paari kuu pärast.
Koostöö jätkus ja P. Voolaine õhutusel arendas Anne edasi ka Peko teemat. Tulemuseks oli 1929.a. jõuluks valminud “Peko laulu” II osa ( 4318 värssi). Seekord P. Voolaine Annele sündmustiku kava ei andnud, soovitas vaid laulda, kuidas vägimees Peko valitseb rahvast, mõistab kohut ning võtab muidu osa rahva elu- olust (teisisõnu, just see valdkond , mis “Pekolases” jäi välja arendamata). Lisandus nõuanne põimida oma lugulaulusse mitmesuguseid rahvalaule (näit. “Ilolaul”, “Ilmatütar” jt.) ja setu muinasjuttegi. Tulemust refereerib P. Voolaine taas ajakirjas “Eesti Kirjandus” (1930).
Kas Annel valmis ka juba enne “Peko laulu” II osa sõnastamist mõni looduseteemaline eepiline arendus, seda ei võimalda dateeringute puudumine käsikirjade juures ei kinnitada ega eitada. Ligilähedalt samasse aega paigutuvad aga uued eepilised kompositsioonid “Ivvan Hirmus ”, (1724 värssi) “Keväjälaul” (2578 värssi), “Tammõlaul” (2781 värssi) ja “Kõivolaul” (1152 värssi).
Siin sobib arutleda sedagi, miks Anne jätkas eepiliste kompositsioonide loomist ka pärast seda, kui P. Voolaine (või mõni teine) enam ei esitanud talle konkreetset tellimust ega pakkunud välja uute lugude sündmustikku. Kõige tõenäolisemaks tuleks pidada järgmist seletust. Anne tõlgendas Eesti Vabariigi rahalist toetust mitte kui tunnustust varasemate teenete eest, vaid kui töötasu tema jätkuvale laululoomele. Kohusetundliku ja õiglase inimesena püüdis ta oma palga ka ausa tööga välja teenida. Kuivõrd ta oli siiani tunnustuse võitnud just nimelt ülipikkade lauludega, püüdis ta ka edasi sama suunda jätkata. Talle ei pakkunud selleks märkimisväärset tuge setu laulutraditsioon, sellepärast püüdis ta ise leida uusi teemasid ja ainevaldkondi. Need leiab ta valdavalt loodusest. Hoolimata laulu tegelaste vaheldumisest rakendub Anne kõigis uutes lugudes praktiliselt korduv kompositsiooniskeem. Tulemust võiks nimetada isegi ehk kvaasi -eepikaks, sest eepilise tegevuse ja areneva sündmustiku puudumist kompenseerib laulik peamiselt tegelaste dialoogiga: loodusnähtused või puud (enamasti vennad või hõimlased) kohtuvad, räägivad üksteisele oma töödest-tegemistest, muredest ja rõõmudest, vaidlevad, kes neist on inimestele kasulikumad, toovad esile oma erinevat saatust, ning lõpuks lähevad taas lahku igaüks oma endisele kohale.
Sellesse rühma kuuluvad 30-ndate aastate keskel loodud “Pedäjälaul” (927 värssi), “Kuusõlaul” (1180 värssi), “Kadajalaul” (610 värssi), “Mõisa uibo ja talo uibo” (1176 värssi),“Tuulõlaul” (1918 värssi), “Tulõlaul” (1078 värssi), “Viilaul” (1158 värssi).
Kuni oma 50. eluaastani polnud Anne Petserist kaugemale saanud. Tema esimene avalik esinemine oma leelokooriga (mille tuumikuks jäid edaspidigi Anne 2 tütard) väljaspool Setumaad toimus Tartus 3.II 1928. a. Käigu korraldajateks olid Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Akadeemiline Emakeele Selts. Anne koor esines “Vanemuise” teatris. Sama aasta suvel osales Anne koor ka üldlaulupeol Tallinnas. 1920-ndate lõpul oli organiseerimisel isegi A. Vabarna sõit hõimupäevadele Ungarisse, ent see kavatsus ei realiseerunud. Küll aga viis lauliku avastaja ja austaja A. O. Väisänen 1931 .a. juunis Anne ja ta 3-liikmelise koori esinema Helsingisse kultuurikongressile. Soome ajalehed polnud kiitusega kitsid: andekas laulik, julge esineja , võrratu improvisaator jne. Helsingis käigu ajal talletati ka Soome Kirjanduse Seltsi heliarhiivis fonograafirullidele 37 näitefragmenti Anne Vabarna repertuaarist .
1930-ndatel aastatel õnnestus Annel kooriga esineda korduvalt Tallinnas, Tartus ning paljudes teistes linnades ja asulates üle Eesti, tutvustades sel moel eestlastelegi omapärast setu mitmehäälset rahvalaulu. Aastatel 1932-1935 osales ta näiteks Muusikamuuseumi ja Tori kohaliku muuseumi poolt organiseeritud ringreisidel, esinedes kokku 214 erinevas kohas 404 lauluga. Tema kavasse kuulus tervituslaul (improvisatsioon), hällilaul, sõjalaul, mõrsjaitk, mängulaule ning lüürilisi laule. Siitpeale tuli Anne Vabarna andeka laulikuna hästi tuntuks üle kogu maa. 1930-ndate lõpus viidi A. Pulsti ja H. Tampere eestvõtmisel Riigi Ringhäälingus (koostöös ERAga) läbi ka eesti laulikute ja pillimeeste repertuaari plaadistamise aktsioon, millega seoses organiseeriti samuti mitmeid ringreisikontserte. A. Vabarnalt on 1936. a. grammofoniplaatidele jäädvustatud kokku 20 laulu-, laulumängu- ja itkunäidet.
Pärast II Maailmasõda tuli Anne Vabarnal jõudumööda kohaneda uue majandusliku olukorraga ning muutunud ideoloogiaga. Muidugi mõista leiduvad temalgi paar lausa kohustuslikku improvisatsiooni Stalini kiituseks, rääkimata hilisematest lauludest uue kolhoosikorra või Nõukogude rahupoliitika jms. ülistuseks. Aga Annesse kui tunnustatud rahvalaulikusse suhtuti selge respektiga ja ta mainet püüti kavalalt ära kasutada uue ideoloogia propageerimiseks. Juba 1940. a. poliitilise pöörde järel kutsuti ta esinema Tallinnasse “Estonia” kontserdisaali, kus Anne tervituslaul pälvis soovitud tähelepanu ja tunnustuse. Anne oli selleks ajaks juba ületanud oma 60. eluaasta künnise, aga ta oli täis elujõudu, tahtis veel näha laia maailma ega soovinud oma laulikutalenti vaka all hoida. Esinemisvõimaluste leidmiseks võis ju laulu tellijatele pisut ka mett moka peale määrida.
1947.a. avanes Anne Vabarnal võimalus oma elu kõige kaugemaks reisiks – ta koori laulud kõlasid Moskvas linna 800. aastapäeva juubelipidustustel. Samal aastal määrati Annele ka riiklik personaalpension.
Pärast II Maailmasõda jätkasid Anne Vabarna laulu- ja juturepertuaari talletamist kutselised folkloristid ning üliõpilased, kelle tähelepanu oli suunatud ennem traditsioonilise ainese jäädvustamisele kui uusloomingule. Aastatel 1948-1949 saadi TA KKI ekspeditsioonilt Setumaale Anne Vabarnalt kirja u. 110 rahvalaulu. Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna ja Eesti Raadio ühiskäigul Setumaale 1959 .a. laulis ja jutustas Anne Vabarna magnetofonilindile 62 pala.
Eriti tihedad sidemed säilisid A. Vabarnal oma kaua-aegse sõbra P. Voolainega, kes külastas laulikut korduvalt ning võttis mõnikord Anne juurde kaasa külalisi väljastpoolt Eestitki (näit. 1959.a. läti akadeemiku M. Stepermanis'e). Harilikult pani ta neil käikudel kirja ka Anne improvisatsioonid külalisele, temale endale või Anne lauluvormilised pöördumised mõne muu isiku poole. Nii on lauliku elu viimastelt aastatelt, mil ta üsna sageli viibis haiglates, Annelt kirja pandud arvukaid improvisatsioone arstidele.
Lauliku vanaduspõlve ei sobi kuidagi nimetada muretuks. Ta perekonda tabasid mitmed ootamatud saatuselöögid. 1950-ndate lõpus suri väikesest kaelale tekkinud paisest poeg Arvo (Timofei), kes P. Voolaine õhutusel oli Tartus omandanud õpetajakutse (realiseerides sellega kõige paremini ema soovi anda lastele hea kooliharidus ) ning töötas kodust kaugel õpetajana. 1962.a. sügisel läks vabasurma Anne eelviimane poeg Mihhail. Saatuselöökidest hoolimata säilitas Anne elujanu ja laululusti. Elu lõpuni oli ta valmis esinema kohalikel pidudel, kui tervis seda vähegi lubas, ning igatses taas pääseda laulma kaugematesse paikadesse. Improvisatsioonides teda ravinud meedikutele kiidab ta naljatleval toonil korduvalt arste, kes ei ole lasknud tema juurde kosilasi kalmust: ta ei taha kiirustada nonde kosjade vastuvõtuga, sest “liiv ei lase enam keelt liigutada”.
Anne Vabarna suri 7. detsembril.1964.a., vähe enne oma 87. sünnipäeva. Ta maeti sama kuu 12. päeval Värska surnuaiale. Laulikut oli viimsele teekonnale tulnud saatma arvukalt kohalikku rahvast, viimast austust avaldasid silmapaistvale rahvalaulikule ka eesti folkloristide esindajad Tallinnast ja Tartust.
Hoolt on kantud lauliku mälestuse jäädvustamise eest. Tema haual on mälestusmärk setu suurele lauluemale Anne Vabarnale. Mälestuskividega on tähistatud ka ta sünnikodu Võporsova külas. Värska vald annab välja Anne Vabarna nimelist omakultuuripreemiat isikule, kes on aasta jooksul suutnud anda kõige tõhusama panuse setu rahvakultuuri arendamisse ja talletamisse.