Anna Ahmatova (0)

Referaat
Anna Ahmatova
Koostaja :
Aasta 2007
Elulugu:
Anna Gorenko (kirjanikunimega Ahmatova) sündis 1889. aastal Odessa lähedal, kuid tema lapsepõlv möödus Tsarskoje Selos. Selles kuulsas paigas kirjutas ta (nagu Puškingi) oma esimesed värsid. Puškin oli Ahmatova jaoks "elav õpetaja", kelle poole ta pöördus elu erinevatel hetkedel. Ometi polnud see suure iidoli kummardamine , pigem andeka õpilase avameelne vestlus mõistva õpetajaga.
1905. aastal läksid Anna vanemad lahku. Ema koos lastega sõitis Krimmi, seejärel Kiievisse. Anna lõpetas seal gümnaasiumi ja hakkas tõsisemalt luuletama, jätkates õpinguid õigusteaduse kõrgematel kursustel.
18-aastane Anna oli ilus ja andekas. Ta ei olnud sugugi kerge iseloomuga : sageli kurb ja tujukas , kuid samas ka huuljulge. Tärkav anne andis Ahmatovale erilise, uhke hoiaku, mis tõrjus tema noorusest eemale neidudele nii omase sentimentaalsuse ning taltsutamatud emotsioonid . Loomulikult unistas ka Anna tõelisest armastusest, kuid see tundus talle juba ette traagilise ja jagamatu tundega. Ahmatova nukrus ei olnud poos. Võib-olla oli selles tulevaste murede prohvetlikku eelaimust.
1910. aastal leidis Ahmatova oma suure armastuse – Nikolai Gumiljovi. Abielust sündis poeg Lev (hiljem tuntud ajaloolane ). Mees hindas kõrgelt Ahmatova annet, viis ta luuletajate – akmeistide – ringi. Kaks andekat noort olid küll mõttekaaslased loomingus, kuid oma iseloomult ja huvidelt täiesti erinevad inimesed. Perekonnaelu polnud see jõud, mis kahte väljakujunenud ja sõltumatut isiksust oleks sundinud kompromisse leidma, ja nii jäi nende kooselu lühikeseks – 1918. aastal läksid nad lahku.
1911. aastal ilmusid ajakirjanduses Ahmatova esimesed, kuid algaja kohta üllatavalt küpsed värsid. 1912 jõudis trükki esikkogu "Õhtu", mis äratas nii lugejate kuimka kriitikute tähelepanu. Järgnesid kogud "Palvehelmed" (1914, lühikese aja jooksul mitu kordustrükki), "Valge parv " (1917) ja " Teeleht " (1921).
Noore, ent väga isikupärase Ahmatova värsside mõju lugejale võib võrrelda M. Underi sonettide uudsusega Eesti luulepildis mõned aastad hiljem.
Ahmatova sai luuletajana kiiresti väga kuulsaks , teda püüti jäljendada, tema värsse teati peast , paljud samastasid end tema loodud kangelannaga. Tahmatult lõi Ahmantova koguni uue moe – jäljendati nii tema soengut kui ka riietumisstiili. Ahmatova kuningannalik rüht ja peahoiak, prohvetlikud silmad, ülbed huuled, isikupärane profiil ispireerisid paljusid kunstnikke, O. Mandelštam aga lausus : "Teie kael on justkui loodud giljotiiniks."
Oma naiseliku vaistuga aimas Ahmatova ohtu ka revolutsioonis. Teda ei lummanud naiivsed ettekujutused revolutsiooni puhastavast mõjust, kuigi sündmus oli vaieldamatult laiaulatuslik, pakkudes meestele ahvatlevaid võimumänge ja kangelase aupaistet. Ahmatova ei uskunud hetkekski, et selline barbaarne mäss ja lihtrahva märatsemine väib avada ukse inimväärsemasse tulevikku. Tal puudusid igasugused illusioonid . Vaadates tagasi neile aastatele , kirjutas Ahmatova "Kangelaseta poeemi" (1940-1962). Karmilt mõistis ta selles hukka oma põlvkonna (ka iseenda), kes elas enne revolutsiooni muretut elu nagu noored ikka ega tundnud äraläheneva ohu märke.
1917. aasta revolutsioon pani paljud Ahmatova sõbrad ja mõttekaaslased raske valiku ette – kas jääda kodumaale või minna ära, kuni veel saab. Ahmatova jaoks oli lahkumine Venemaalt välistatud, kuigi ta tundis Euroopat, oskas keeli, tal oli seal tuttavaid ja sõpru. Ahmatova ei kujutanud ette, et ta suudaks võõrsil, eemal lähedastest ja kannatavast Venemaast, olla luuletaja.
Luulekogu " Anno Domini MCMXXI ", mis ilmus 1922, lõpetas õnneliku aja nii Ahmatova luuleteel kui ka isiklikus elus.1921. aastal suri tema iidol A. Blok, samal aastal lasti maha Nikolai Gumiljov . 1925 tappis end S. Jessenin , 1930 V. Majakovski . Ebaõnnestusid nii Ahmatova teine kui ka kolmas abielu. 1937. aastal arreteeriti Ahmatova poeg Lev Gumiljov, kes jäi vangilaagrisse paljudeks aastateks, ja lähemaid sõpru Ossip Mandelštam. 1940 suri M. Bulgakov , järgmisel aastal tappis end M. Tsvetajeva .
II maailmasõja ajal evakueerus Ahmatova Taškenti. Seal kirjutas ta ainsad patriootilised luuletused, pühendas need paljukannatanud Leningradile – blokaadi ohvritele ja linna kaitsjatele.
Kui sõda lõppes, lootsid kõik, et elu muutub taas inimväärseks, sest võitmatuna tundunud Saksamaa oli alla andnud. Kuid tolitaarna režiim Venemaal jäi muutumatuks, seda ei suutnud varjutada ka võidujoovastus. Surmalaagrid töötasid täiskäigul, vägivald ja repressioonid oma rahva vastu jätkusid ja isegi võimendusid. Ahmatova, kes oli tagasi Leningradis, pidas end luuletajana kõigi poolt unustatuks, kuna ta oli juba aastakümneid vaikinud. Ja seetõttu NLKP Keskkomitee otsus "Ajakirjadest Zvezda ja Leningrad" (1946) nagu välk selgest taevast. Selle otsusega kuulutati Ahmatova kui "meie rahva võõra tühise ideetu luule tüüpiline esindaja" lidpriiks ning heideti koos M. Zoštšenkoga kirjanike liidust välja, kriitika aga valas ta üle laimuga. Alles pärast Stalini surma algas luuletaja uuestisünd, mis ei tähendanud aga sugugi loominguvabadust.
Ahmatova ei murdunud ka siis, kui teda üldrahvalikult laimati. Millist jõudu nõudis selline vaikimine , kuidas õnnestus tal säilitada väärikus, seesama daami hoiak, seda teadis vaid tema ise.
Hirm nii homse päeva kui ka poja saatuse pärast ei jätnud teda maha hetkekski. Järjest viidi ära Ahmatova sõpru, tuttavaid, kirjanikke, naabreid; teadmatus, millal jõuab kätte tema kord, näris hinge. See, mida arreteeritutega tehti, selgus alles aastate pärast, kui vangid hakkasid koju tagasi tulema . Vangistusest tagasi tulnud olid hingelt parandamatult haiged. Nii jäi Ahmatova poegki uskuma õelate inimeste jutte, et tema kuulus ema oleks saanud teda aidata, kui vaid oleks tahtnud, ning süüdistas pärast vabanemist 1960. aastal alusetult oma ema. Stalini kättemaks Ahmatovale oli lõpuks õnnestunud: pikk lahusolek oli muutnud ema ja poja hingeliselt täiesti võõraks.
Ahmatova jõudis siiski ära oodata aja, mil hakati taas avaldama tema luuletusi. 1958 ilmus "Luuletused", 1965 jõudis trükki poeedi viimane kogu "Aja jooks ". Juba 30. aastatel alustatud traagiline poeem " Reekviem " ilmus Venemaal alles 1987. aastal. Paljusid Ahmatova luuletusi hoidsid tema lähedased alles vaid mälus, mitte paberil, sest kardeti "öiseid külalisi".
1960. aastatel esitati Ahmatova Noobeli preemia kandidaadiks, Itaalias määrati talle rahvusvaheline kirjanduspreemia, Oxfordi ülikool nimetas ta oma audoktoriks. Luuletajal lubati küll minna kõrgeid autasusid vastu võtma, kuid tunnustus oma kodumaal oli lootusetult hijaks jäänud ja mõttetuks muutunud.
Anna Ahmatova suri 1966. aastal Moskva -lähedases sanatooriumis.
Loomingu isikupära:
Poeet Ahmatova (talle ei meeldinud, kui teda nimetati poetessiks) luulekeel on lihtne, kuid peidab endas sügavaid tundeid: need on naise tunded, väljendatud naisele omases keeles, mille vene luules loob just Ahmatova. Ahmatova luulekeele uudsust märkas ka tolle aja vene luule suurim autoriteet Aleksandr Blok. Ta ütles noorele poeedile: "Tuleb kirjutada nagu jumala ees seistes, teie aga kirjutate nagu mehe palge ees seistes." Blok oli Ajmatova eeskuju ja seepärast tegi niisugune hinnang haiget, ent ta jäi oma luulekeelele truuks.
Ahmatova lõi poeetilise müüdi kangelannast, kelle elu on igavene kannatus vastamata ja petetud armastuse pärast, kes unistab erakuelest kloostris , üksindusest, surmast. Lugejale on nii ahvatlev tõmmata paralleele kirjaniku loomingu ja tema eluseikade vahele, otsida prototüüpe, äratuntavaid kohti ja sündmusi. Ahmatova puhul oleks selline käsitlusviis lihtsustatud, tema kangelanna saatust ei tohiks samastada Ahmatova enda saatusega. Julm ja ähvardav, piitsa andev ning naist tänavale kerjama ajav abikaasa on siiski Ahmatova loodud müüt, mitte reaalse elu tegelane. Ometi on kangelanna ja luuletaja minas palju ühist, Ahmatova värssidest leiame tõepoolest autobiograafilisi seiku : lahkumine Gumiljovist, igatsus poja järele, armumised jne. Kuid need pole protokollid, vaid pildid läbi imelise fantaasiaprisma.
Ahmatova justkui fotografeeriks oma kangelannat – seetõttu pole ta pildil üksi, vaid koos kõigega, mis teda ümbritseb. Tunnetest ei räägita, neid peab lugeja ise aimama , kui ta märkab vihjeid, mis luuletaja pildile on "unustanud". Jäädvustatud hetked tunduvad kiretud ja halastamatud, must-valged, kuid ehmatamapanevalt sügavad. Ahmatovat huvitas kangelanna ketkedel, kui on "hinge kukkunud viimane kivine sõna", karikas on täis saanud, "tema" on lõplikult läinud. Ahmatova kangelanna jääb daamiks ka siis, kui võiks olla lihtsalt ahastav naine. Tema ümber on loorid, peeglid , kübarad, kindad, lõhnaõli, pärlid, sõrmused – kangelanna seisab nende naiselike asjade maailmas, vaatab hajameelselt ringi, mõtleb millestki , näeb kõike ja jätab kõik meelde. Ta on nii kahvatu, et seda on näha isegi läbi musta loori , ja ta paneb hajameelselt kinda valesse kätte... Ahmatova luulepiltidel ei näe me ahastust, meeleheitlikku nuttu ega hüstteriat, kuid ometi õhkub neist otsatut kurbust , sest asjadest, mis on olnud õnnehetkede tunnistajaks, on saanud kangelanna ahastuse ainukesed pealtnägijad. Seda sügavam on valu, kui ta jääb hinge.
Ahmatova luulepildid mõjuvad nagu novellid, neis on psühholoogilist pinget, detaile, dialoogi. Samas on selline luule ka külm ja vaoshoitud. Ahmatova luule pälvis suurt tähelepanu ja isegi hiljem ärritas see Stalinit. Tema värsside sisust väljarebitud sõnu kasutati koguni süüdistuses luuletaja vastu – siis polnud enam tähtsust, mida nad tegelikult tähendasid.
Laul viimasest kohtumisest
Ah kui armetult külmetas rind , aga
sammud jäid kergeteks.
Taskust tõmbasin pahema kinda
ja paremasse see läks.
Trepiastmeid näis vähemalt tosin ,
kuid ma teadsin – neid on vaid kolm!
" Sure minuga!" sügisesosin
vahtrais vannutas. "Heitlik, julm,
reetlik, muutlik on sattunud mulle
saatus – neetud ta viimne kui loos !"
Ma vaatasin : "Kallis, ka mulle,
ka mulle! Jah, sureme koos!"
Viimne kohtumine see oli.
Majas aknad pimedad kõik.
Üksi magamistoas põles tuli –
tuhmkollane ükskõikne laik.
1911
Tõlkis Doris Kareva
Kokkuvõtteks:
Ahmatova isiksuse suurus peitub võimes andestada. Ta suutis andestada ka neile, kes olid teda laimanud. J. Brodski on tõdenud, et ta pole Ahmatovalt õppinud mitte niivõrd luulekunsti, kuivõrd saatust, õigemini oskust saatusest suurem olla. Kui Brodski 1964. aastal asumisele saadeti, tegi Ahmatova kõik endast sõltuva, et tema saatust leevendada. Tema sõnad - "Luuletaja läks endale elulugu tegema!" – võivad tunduda küünilised, kuid see, mida tema ja ta eakaaslased olid läbi elanud, õigustab niisugust suhtumist.
Luulekugud:

• "Õhtu" (1912)
  
• "Palvehelmed" (1914)
  
• "Valge parv" (1917)
  
• "Teeleht" (1921)
  
• "Anno Domini MCMXXI" (1922)
  
• "Kuuest raamatust" (1940)
  
• "Luuletused" (1958, 1961)
  
• "Aja jooks" (1965)
  
• "Reekviem" (1967; tõlkinud Marie Under)
  
• "Luuletused ja proosa" (1976)
  
• "Luuletused ja poeemid" (1976)
  

Eesti keeles ilmunud:

• "Tähepuu varjus " (1990; valikkogu mis sisaldab Anna Ahmatova, Nikolai Gumiljovi ja Ossip Mandelštami loomingut)
  

Kasutatud kirjandus:
1. http://et.wikipedia.org/wiki/Anna_Ahmatova
2. "XX sajandi Vene Kirjandus, I. Luule" koostanud Katrin Kalamees, Maritsa Lens, AS BIT, 2002