Anarhia, mäss või vastastikune abi? (0)

Sisukord
Sisukord 3
Sisssejuhatus 4
Anarhia seos mässu ning vastastikuse abiga 5
Vastastikune abi 6
Vastastikune abi 7
Mäss 8
Anarhia, mäss või vastastikune abi? 9
Kokkuvõte 10
Kasutatud kirjandus 11
Sissejuhatus
Enne kui üldse saab asuda anarhistliku küsimuse lahkamise kallale, tuleb käsitleda küsimust, mis pidevalt ja läbi aegade on inimestes tekitanud eriarvamusi ja sageli ka teadmatusest põhjustatud eksiarvamusi – mis on anarhism ja kes on anarhist.
Kui vaadata kõige lihtsamat ja lühemat seletust, mida üldse võimalik leida, siis tuleb heita pilk teatmeteoste poole. Eesti keele sõnaraamat annab anarhismi seletuseks „riigivõimu eitav poliitiline vool; autoriteedi, korra, distsipliini eitamine “1. Sellest tulenevalt on ka anarhistiks tituleeritud isik, kes pooldab anarhismi. Princetoni ülikooli sõnastik jällegi defineerib anarhismi kui „seadusetuse ja segaduse olukorda, mille põhjuseks on tavaliselt valitsuse läbikukkumine“2. Seega on tegemist kahe teineteisele tugevalt vastukäiva definitsiooniga – esimene püüab lahti seletada põhjust, teine kasutab seletuseks juba tagajärge. Ja antud juhul on välja toodud vaid kaks definitsiooni paljude seast, mis kõik kandideerivad parima seletuse tiitlile, kuid paljuski jäävad sama segaseks kui kõik teisedki. Antud töö eesmärgiks ei ole küll otseselt diskuteerida anarhismi defineerimise üle ega samuti püüd lisada kõikide seletuste kakofooniale veel üks, kuid selleks, et vältida segadust küsimuses, mida siis ikkagi mõelda mõistete „anarhism“ ja „anarhist“, tuleb siinkohal välja tuua mingigi definitsioon.
Fakt on see, et mida vähemate sõnadega üritada mingit nähtust kokku võtta, seda suurem on oht, et sellest saadakse valesti – või ei saada üldse – aru. Kui me hakkaksime praegu anarhismi ja anarhisti definitsioone laenama igapäevateadmistest, siis paratamatult kerkiks silme ette pikas mustas mantlis kuju, kelle hõlma alla on peidetud pomm valitsusasutuse õhkamiseks. On selle stereotüüpse visiooniga kuidas on, arvatavasti kõige paremini on selle kohta öelnud üks kuulsamaid anarhiste Michael Bakunin: „Verised revolutsioonid toimuvad tihti tänu inimese lollusele“3.
Kõrvutades mitmete erinevate allikate poolt välja toodud definitsioone, jõuame välja sulamini erinevatest visioonidest, mis küll mitte nii napisõnalisena, kuid sedavõrd täpsemalt üritab seletada seda, mis siis ikkagi on see vaidlusi tekitav anarhism. Anarhismi saaks lugeda universaalseks ühiskondlik-filosoofiliseks õpetuseks võimuvabast ühiskonnast, milles iga osaleja on vaba kõikides oma otsustes ja tegemistes, lähtudes ainult iseenda eetika- ja moraalinormidest - „On ainult üks võim, millele ma võin alistuda – minu enda südamesttulev kuulekus, minu enda mõtlemise meelekindlus, minu enda südametunnistusedikaat.“ Anarhismi eesmärgiks on vabastada inimesed kõikidest neid piiravatest normidest, kõikidest kohustustest, pidades kõrgeimaks väärtuseks inimese mõtte- ja tegutsemisvabadust. Paljuski ütleb anarhismi olemuse kohta sõna „anarhia“ ise, tulenedes kreeka keelest ja tähendades algses vormis (archon) valitsejat, millele lisatud eesliide an- tähendas omakorda „ilma“ või „vastu“. Seega juba sõna anarhia tähendab algses kreekakeelses variandis „ilma valitsejata“, „valitseja vastu“4. Anarhismi idee kohaselt peaks anarhistlikus ühiskonnas igast inimesest kujunema universaalne isiksus, kes on mentaalselt tark, moraalselt hea ja füüsiliselt osav harmooniline isiksus.
Anarhia seos mässu ning vastastikuse abiga
Kõikidest mõistetest, mida anarhiaga seostatakse, on mäss üks kõige tavalisemaid: temaga suudavad võistelda vaid segadus , kaos ja vägivald, kusjuures segadust (või korralagedust) peetakse koguni anarhiaga sünonüümseks. Öelda "valitseb segadus", ja öelda "valitseb anarhia" - siin on peamiselt aktsendi ja väljendi tugevuse vahe, sest segadus võib olla tahtmatu ja süütu, anarhia näib aga tahtlik , kellegi halbade kavatsuste läbi esile kutsutud. Kui osutame sündmuspaigale ja lausume: segadus, tähendab see lihtsalt vajadust asuda tööle korra heaks; kui aga lausume: anarhia, on see juba üleskutse vägivallaks, kellegi vastu suunatud agressiooni sanktsioneerimine legaalsete vahenditega. "Anarhiale" osutamine on märk, et veenmismeetodite aeg on lõppenud, korda saab tagada vaid kurjaga, politseilise terrorismiga. Traditsiooniline arusaam mässust vastab sellisele osutusele.
Seevastu abi, usaldus, siirus ja teineteisemõistmine on kategooriad, mis tavaarusaamades seisavad anarhiast kõige rohkem lahus. Anarhia peab ju olema see, kui lõhutakse aknaid ja lüüakse hambaid sisse - kuidas mahuksid sinna veel abi ja usaldus? Need ju eeldavad sooje tundeid, mitte kõledat mässulisust? Ometi põhineb suurem osa klassikalisest anarhismist nimelt sellistel kontseptsioonidel. Anarhia kui "juhita olek", ehk täpsemini represseerivate institutsioonideta korraldus, poleks ju kujutletav mingi positiivse utoopiana, kui seda kujutlust ei kannaks vastastikuse abi ja teineteisemõistmise ideaal. Abi ja usaldus pole anarhismis mingid aksessuaarid , mingid juurdemõeldavad või pelgalt fantaseeritavad lisandused, nad on anarhismi substants, selle aine ja olemus ise, millele alati ja tingimata muid tunnuseid liitma ei peagi. Selles mõttes on anarhia utoopia , mis pole projitseeritud ainult tulevikku, vaid eksisteerib hajutatuna juba praegu, on teatud viisil igapäevane asi, elu juuretis . Olles utoopia, eikuskimaa, on ta samal ajal ometi ka juba kohalolev utoopia, eikuskimaa meie keskel, mida ei saa tõepoolest juhtida just tema erakordse pagevuse ja hajutatuse tõttu.
Selline anarhia, anarhistide anarhia, vastandub ajalehekeele "anarhiale" sedavõrd jahmatavalt, et mõjub peaaegu sentimentaalsena. Pehmest abi ja usalduse anarhiast teeb aga kõva anarhismi eriline vastupanuvõime: sellise vastupanuvõime loomine või tugevdamine ongi klassikaliste anarhistlike tekstide esmane eesmärk.
Vastastikune abi
Kõige krestomaatilisem abi problemaatikat käsitlev teos on Pjotr Kropotkini "Vastastikune abi" [P. Kropotkin , Mutual Aid. London, 1902.] See küllalt mahukas raamat vaatleb vastastikuse abi vorme mitte ainult mitmesugustes inimühiskondades, vaid ka loomadel. Kropotkini lähtetees on evolutsionistlik ja lähtub Darwini õpetusest, polemiseerides selle hilisemate tõlgendajatega, eriti Thomas Huxleyga. Algselt nägi Darwin liikide tekkimises kahe teguri koosmõju: üht neist nimetas ta võitluseks (struggle), teist aga koostööks (co operation).
Oma raamatu 1. peatükis kirjutab Kropotkin: "Niipea, kui hakkame uurima loomi - mitte ainult laboratooriumides ja muuseumides, vaid ka metsas ja preerias, stepis ja mägedes, märkame otsekohe, et ehkki erinevate liikide, iseäranis eri loomaklasside vahel käib tohutu sõda ja hävitustöö, leidub seal samal ajal, sama palju või vahest isegi rohkem vastastikust toetamist, vastastikust abi ja vastastikust kaitset samasse liiki või vähemalt samasse kooslusesse kuuluvate loomade seas. Sõbralikkus on niisama palju loodusseadus kui vastastikune võitlus.“
Bioloogilisele osale järgneb tänapäeva mõistes antropoloogiline osa (vastastikune abi "metslaste" ja "barbarite" seas). Siin arutleb Kropotkin 17. sajandi mõtleja Thomas Hobbesiga, kelle arvates inimesed algul elasid "loodusriigis" (state of nature), mis kujutas endast "kõikide sõda kõikide vastu". Toetudes kaasaegsele etnoloogiale, lükkab Kropotkin "loodusriigi" müüdi kõrvale. "Metslane pole vooruse ideaal, nagu ta pole ka "metsikuse" ideaal. Kuid primitiivsel inimesel on üks omadus, mida on alal hoidnud ja viimistlenud karmi eluvõitluse vajadused - ta samastab enda olemasolu oma hõimu olemasoluga; ning ilma selle omaduseta ei oleks inimkond kunagi jõudnud praegusele tasemele " (lk 111).
Tänapäevasest vaatepunktist on Kropotkini teose kõige omapärasemad peatükid need, mis moodustavad ta ajaloolise osa: "Vastastikune abi keskaegses linnas" (lk 153-222). Siin keskendub Kropotkin ennekõike keskaegse gildisüsteemi analüüsile; paiguti muutub tekst manifestilaadseks. Gildid , mis omal ajal katsid terve linnarahvastiku , esindavad Kropotkini meelest kõige paremini seda vennaliku võrdsuse vaimu, mille tegi võimalikuks kindlustatud linnades tekkinud "uus vaba elu". Kropotkini silmis olid gildide liikmed omavahelistes suhetes tõepoolest võrdsed; üksteist nimetati "vendadeks", kusjuures liikmetel alati oli teatav hulk ühist omandit (maa, hooned, kultusepaigad). Vastastikune abi toimis kõigi põhiliste elujuhtumite korral, nagu puudus, haigus, omaste surm, võlad või kellegi vaen - seejuures tuli aga gildivannet andes kõik vanad verivaenud unustada. Teiselt poolt rõhutab Kropotkin gildisüsteemi universaalsust. Olid olemas nii vabade kui ka orjade gildid; olid püsivad, eluaegsed gildid, ja ainult mõne kindla eesmärgi jaoks loodud gildid, nagu katedraali ehitus, küttimine, kalapüük või kaubareis. Kuna gildi võis moodustada kes tahes, olid olemas nii kaupmeeste ja käsitööliste kui ka küttide ja talupoegade gildid; samuti preestrite , kunstnike ja õpetajate, ning isegi kerjuste, langenud naiste ja timukate gildid.
Pärast bioloogilise, antropoloogilise ja ajaloolise kihi läbimist jõuab Kropotkin paratamatult oma kaasaega. Siin peab ta kõigepealt nentima vastastikuse abi kriisi uusajal (seostades just sellega ka näiteks omaaegseid talurahvaülestõuse, mis Kropotkini käsituses on külakogukonna võitlus teda hävitama tulnud riigisüsteemi vastu). Kui "barbaarses" ühiskonnas puhkes kahe mehe vahel tüli, võis selle osavõtmatu pealtvaatamine võrduda mõrvaga; kõikekaitsva riigi teooria järgi tuleb aga sekkumine jätta politsei asjaks. Siit hakkabki välja kooruma vastastikuse abi mässuline, anarhistlik paatos .
Vastastikune abi ei tähenda idealiseeritud looduse jäljendamist, vaid märgib käitumisviisi, mis on kõigile elusolenditele ühine. Seega pole halastamatu olelusvõitlus sugugi paratamatu ega ainus bioloogiline seadus - ja järelikult ei saa sellega mingit ühiskonnateooriat põhjendada. Võime öelda, et ühiskonna ja looduse suhte osas on tähtsam just see Kropotkini argumentatsiooni negatiivne pool. 
Kropotkin näitab, mil viisil anarhia paratamatult juba toimib meie igapäevases elus - ehk täpsemalt, igapäevane elu polegi selleta võimalik. Olles surutud ühiskonna pihtide vahele, kapitalismi (endisajal sotsialismi) rõngasse, jääb meile alati alles üks elementaarne vormel , millest tegelikult juba algab reaalne anarhia. See elementaarne vormel on isiklikul algatusel põhinev vastastikune abi, väljaspool igasugust juhtimist ja kõiki institutsioone.
Mäss
Mäss on teema, mille üle üheksakümnendatel aastatel pole enam meelsasti arutletud. Ühest küljest on see saanud meedia ja moe vanaks leivanumbriks: mässu toodetakse ja müüakse popkultuuri vabatahtliku lisandina, see on nagu sinep, mida võib hamburgeri vahele panna või ka mitte panna. Teisalt on mässu teema muutunud kuidagi väsinuks, luitunuks, ta ei eruta kedagi või tundub olevat kasutu ajaraiskamine.
Sellest põhimõtteliselt uuest olukorrast lähtub Julia Kristeva hiljutine raamat "Mässu tähendus ja tähendusetus" [J. Kristeva, Sens et non sens de la révolte. Pouvoirs et limites de la psychanalyse I. Paris, 1996.] See psühhoanalüüsile ja kirjandusele keskendunud teos alustab ometigi küsimusest, milline võiks olla tänapäeva mäss ja mis teeb selle nii raskesti kujutletavaks. Kristeva meelest on "uus maailmakord" juba tekkinud: seda iseloomustab silmanähtav tõsiasi, et ta on normaliseeriv, ent samas ka võltsitav. Võim on muutunud nähtamatuks, seadus toimib arvukate distsiplinaarsete ja administratiivsete karistuste kaudu, mis toimivad normaliseerivalt, kuid millest on ka hõlpus kõrvale põigelda. Inimene pole enam subjekt , vaid "varaline isik", enda geneetilise pärandi, organitest koosneva füsioloogilise vara omanik. Mässamine tundub niisuguses olukorras absurdne.
Juhul, kui mässu võimalus ühiskonnas kaob, ei kao sellega üksnes religioosne side; kaob ka võimalus, et väljatõugatuse tunne üldse oleks ületatav ja et me võiksime naasta algpunkti , kus ühiskondlik leping on uuesti formuleeritav. See tähendab, võimatu on nii reaalne mäss koos kogu oma segaduse ja paratamatu toorusega kui ka sümboolne mäss, mis teostub religioosses või esteetilises sfääris.
Sel taustal sõnastab Kristeva ometi uuesti psühhoanalüüsi sõnumi: "õnn eksisteerib vaid mässu hinnaga". Keegi ei saa tunda naudingut, kui ta ei põrka kokku mingi tõkke, keelu, autoriteedi või seadusega, millega jõukatsumine võimaldab end tunda autonoomse ja vabana. Mäss on mõnuprintsiibi olemuslik koostisosa. Peale selle pole normaliseeriv kord ka sotsiaalsel tasandil täiuslik, tekitades pidevalt väljatõugatuid ( slummid , töötud noored, kodutud ja üürivõlglased jne). Kui aga väljatõugatutel pole mässukultuuri, peavad nad leppima televisiooni ja tagurlike ideoloogiatega, mis ei rahulda ei sotsiaalset ega naudingulist vajadust: väljatõugatud muutuvad destruktiivseteks.
Anarhia, mäss või vastastikune abi?
Mis siis, kui esteetiline mäss aga tõepoolest enam ei toimi? Kristevagi peab seda võimalikuks; ta arvab ainult, et peale katsetamise ei jää meil muud üle. Ning kui me ei tea, mida teha, on tark uurida järele, kuidas on teised talitanud minevikus, sest kõige algsemad probleemid ei ole ju muutunud.
Siit võib fantaseerida edasi. Kui me tänapäeval nii sageli kohtame mässust keeldumist, isegi väga teatraalsel kujul, võib küsida, kas ei kätke see keeldumine ise teatavat mässu? Eestis on raske ette kujutada kontroversiaalsemat ja mässulisemat kirjanikku kui Kivisildnik ; tema kollase ristiga raamatus seisab aga rida "minust pole enam mässajat". Vahest on keeldumine omamoodi silmamoondus? Vahest on kaudse repressiooni ühiskonnas algpunkti naasmine ometi võimalik, ainult et see peab kasutama kaudseid teid? 
Arutleda võib veel kaugemale, kui tuleme tagasi Kropotkini ja vastastikuse abi anarhilise idee juurde. Kristeva on näinud ühiskondliku sideme uuendajana mässu kui teatavat tagasipöördumist; Kropotkinil on evolutsiooni faktoriks vastastikune abi, mis vastandub riigi poolt soodustatavale "kitsarinnalisele individualismile". Neid kaht nägemust kõrvutades võiksime mõelda, kas need ei ole mitte ühitatavad - kas me ei võiks kujutleda mässu, mis ei alga mitte sümboolsetest kuulutustest, vaid tegelikust vastastikusest abist?
Seda formuleeringut peab täpsustama. Asi pole mitte selles, et "kollektiivne" mäss oleks iseenesest kuidagi parem või isegi efektiivsem "individuaalsest": individuaalne mäss võib olla palju konkreetsem , mõtestatum ja tulemusrikkam. Küsimus on pigem selles, kuidas toota normaliseerivas ühiskonnas piisaval määral loomulikku anarhiat, et võiks tekkida sümboolse või reaalse uuenemise tingimused. Ja tundub, et just Pjotr Kropotkini sajanditagused mõtisklused pakuvad selleks parima võimaliku lahenduse.5
Kokkuvõte
Niisiis – mis on anarhism? Anarhism on sotsiaal-filosoofiline õpetus anarhiast. Anarhia on vabadest isikutest koosnev võimuvaba ühiskond, kus sundus puudub üldse ja kus ühiskonnaliikmete vahelised suhted korraldatakse vabatahtlike tehingute abil.6
Iga spontaanne vastastikuse abi akt on normaliseerivas ja võltsitavas ühiskonnas mässuline tegu. Süsteem ise on sellest ammugi aru saanud (jälgitagu pingutusi , mida tehakse vaimsete produktide vaba kopeerimise ja vahetuse tõkestamiseks, nimetades seda "intellektuaalse omandi kaitseks"; või kuidas püütakse sekkuda interneti töösse, et see ei muutuks anarhilise vastastikuse abi väljaks). Normaliseeriv või, nagu väljenduks Foucault , distsiplinaarne ühiskond funktsioneerib ainult indiviidide jätkuva üksteisest isoleerimise, atomiseerimise, distantseerimise kaudu: mis tahes otsene või loomulik tegu, mis astub ametlikult sätestatud individualismi piiridest üle, on juba samm süsteemi riknemise suunas. Hüpertroofsel ja ülespiitsutatud individualismil põhineb kogu "edukuse kapitalism ", meedia ülemvõim ja väljatõukamishirmu loogika.
Pole aga midagi lihtsamat kui pakkuda öömaja küllatulnud sõbrale, laenata tuttavatele raamatuid või kopeerida neile programme. Osta oma toiduained turult, mitte poest (turu peale ihub süsteem mõistagi hammast). Tugevdada oma loomuliku kogukonna piires kõiki vastastikuse abi sidemeid : kui miski peaks ühiskonnas halvenema, on sellest alati ainult kasu, ja paranemise korral on sellest ainult kasu.
Ei tasu kuulata poliitikuid, pankureid ja ajakirjanikke. Tuleb kuulata oma ligimest , tema on su tegelik poliitika. Vastastikune abi on anarhia; anarhia ongi vastastikune abi. 
Kasutatud kirjandus
1. Erelt, T. Eesti keele sõnaraamat. ÕS 1999. Kolmas trükk. Tallinn: Pakett , 2003.
2. wordnet.princeton.edu/ perl /webwn. (25.mai 2010)
3. Trubetsky, T. Anarhistid . Anarhistliku liikumise ajalugu. Tallinn: Kirjastuskeskus, 2003.
4. McPhee, I. M. „The Politics of Anarchy“ http://political-philosophy.suite101.com/article.cfm/the_politics_of_anarchy . (25.mai 2010).
5. http://www.metsas.ee/et/tekstid/hassokrull/anarhia (25.mai 2010)
6. http://et.wikipedia.org/wiki/Anarhis m (25.mai 2010)
1 Erelt, T. Eesti keele sõnaraamat. ÕS 1999. Kolmas trükk. Tallinn: Pakett, 2003.
2 wordnet.princeton.edu/perl/webwn. (25.mai 2010)
3 Trubetsky, T. Anarhistid. Anarhistliku liikumise ajalugu. Tallinn: Kirjastuskeskus, 2003.
4 McPhee, I. M. „The Politics of Anarchy“ http://political-philosophy.suite101.com/article.cfm/the_politics_of_anarchy . (25.mai 2010).
5 http://www.metsas.ee/et/tekstid/hassokrull/anarhia Loetud: 25.mai 2010
6 http://et.wikipedia.org/wiki/Anarhis m (25.mai 2010)