Ambroosiuse laul (0)

See kunagi Tartumaal sündinud laul on läbi elanud mitu elu: algul külalaulu, seejärel seltskonnalauluna, jäädes kauemaks püsima üliõpilaslaulude sekka. Laulu looja on nutikalt ära kasutanud peategelase võõrapärase, Itaalia kunagise kirikutegelase ja pühamehe nimega sarnase perekonnanime ning seetõttu kannab külamehe sepitsetud laul heldest ja altruistlikust kõrtsmikust kirikulauluga analoogset pealkirja. Toda ammust kirikulaulu olevat kirikupärimuse andmeil esimest korda laulnud kirikuisad Ambrosius ja Augustinus viimase ristimisel IV sajandil pKr. Oodina jumala suurust ja vägevust ülistav dialoogivormis «Ambroosiuse kiituslaul» on liturgilise lauluna tänaseni kirikumuusikasse püsima jäänud. Küla-Ambroosiuse laul olevat Aruküla kooliõpetaja Kristjan Abroi teateil loodud ühel 1860. aastate jõulupeol Torma postijaama kõrtsis. Arhiiviandmeil oligi «Ambroosiuse laul» oma algse viisiga tuntud peamiselt oma sünnikoha Torma ümbruses. Üleskirjutused sama viisi ja refrääniga mujalt on erandlikud. Laul levinud ka omal ajal rahva seas väga kiiresti. Olnud nii, et juba mõni päev pärast kolmekuningapäeva võetud Tartu sõitev Ambrosiuste abielupaar Kobratu kõrtsis sellesama lauluga vastu.
Nii nagu paljude teistegi populaarsete laulude puhul, on ka selle loojaks ja peategelase prototüübiks peetud mitut erinevat inimest. 1920.-1930. aastate ajakirjanduses ilmus rida teateid laulu (arvatava) prototüübi, kõrtside ja järvede rentniku August Ambrosiuse (1843-1936) elukäigu (teemantpulmad, pere, surm jm) kohta Nende mõjul hakkas rahvas teda selle laulu prototüübiks pidama. Kuid need, kes kunagiste sündmustega täpsemalt kursis olid, ei rutanud tema kuulsuseoreooli vähendama, kui ta ise ei pidanud vajalikuks ammustelt aegadelt unustuseloori pisut kergitada. Tõde jõuab ajakirjandusse 1938. aastal, kaks aastat pärast A. Ambrosiuse surma, mil «Rahvalehes» ilmus pikem artikkel ««Ambroosius oli ladna mees...». Kuulsa üliõpilaslaulu sünniradadel». Tähekombinatsiooni E. W-n taha peitunud kirjutaja näib olevat kunagise jõuluaegse sündmusega hästi kursis ja teatab: kuigi Tartus elanud vanahärra kandis sama haruldast nime ja oli kõrtsmikuametitki pidanud, ei olnud ta siiski see õige Ambrosius, vaid tema noorem vend. Tegeliku Ambrosiuse, Torma kõrtsimehe eesnimi olnud Konstantin ja ta elanud aastatel 1838-1885. Ajaleheartikkel andis hea ülevaate laulu saamisloost, nimitegelase prototüübist, autoritest, laulu edasisest levikust ning oli kirjutatud Torma jaama kõrtsimehe sajanda sünniaastapäeva puhuks.
K. Ambrosius olnud ümbruskonnas tuntud heatahtliku ja helde mehena, kes nälja- ja ikaldusaastatel oli annetanud suuri summasid kannatanutele. Kord olevat ta kolm talupoega 25-aastasest sõjaväeteenistusest vabaks ostnud. Austust tema vastu suurendanud veelgi see, kui ta ühe vargusloo lahendas, päästes kõrtsis peatunud vangitapjast endised mõisa toatüdrukud ja leidnud oma saksakambrist üles tegelikud süüdlased.
Tõuke kõrtsimehest laulu tegemiseks andnud jõuluaega langenud juhtum. Nimelt oli vahetult enne pühi Torma kanti ilmunud poolpaljas ja väsinud, pikast Vene sõjaväeteenistusest vabanenud soldat. Kroonumehel polevat olnud kuhugi minna - isa-ema ammu surnud, õde mehele läinud. Viimase kohta teadnud ta vaid niipalju, et see pidavat kusagil Torma ümbruses elama. Ambrosius võtnud endise kroonumehe seniks enda juurde, kuni too õe üles leiab - andnud peavarju, toitnud, pannud riidessegi. Tänumeeles pesnud vana soldat jõululaupäeva hommikul kõrtsi põrandad puhtaks, toonud metsast koguni ilusa jõulukuuse. Õhtul toimunud kõrtsis suur jõulupidu. Kohalik viiuli-, laulu- ja naljamees Kristjan Kivi, kes olnud seal pillimeheks, teinud mitu päeva kestnud peo lõpuks laulu sõnad ja viisi valmis. Samade jõulude ajal antud laul nimitegelasele endale üle: Kui Ambrosius hakanud kuhugi külla sõitma, tulnud talle tee peal vastu koolmeister Willman ning ulatanud talle paberi uue lauluga Ambroosiusest.
Kõik rahvapärased Küla-Ambroosiuse laulu viisid on energilised ja tempokad polka- või marsiviisid, mis lähevad otsustavalt lahku kirikulaulu meloodia väärikast väljapeetusest ja pühalikkusest. Oma edasisel levikul Eestimaal seoti selle laulu sõnu mitmesuguste viiside ja
refräänidega. Kuna suur osa üleskirjutusi toovad ära üksnes sõnad, sh refrääni, saame viiside üle otsustada ainult refräänide järgi. Noodistused näitavad «Ambroosiuse laulu» vastuvõtmist lauldavate laulude hulka, kohanemist Põhja-Tartumaa külalauludega, folkloriseerumist. Nimelt on Põhja-Tartumaal, eriti endise Laiuse kihelkonna aladel olnud tavaks laulda kohalikke külalaule kirikulaulu «Nüüd paistab meile selgesti» viisil, mis lisas ehaliste lauludele paroodilist hõngu. Teiseks folkloriseerumise tunnuseks on selle nihkumine ringmängulaulude hulka. Ringmängulaulud olid möödunud sajandi lõpul ja käesoleva sajandi algul eestlaste hulgas väga populaarsed ja kuulusid iseenesest mõistetavalt iga tantsuõhtu juurde. Ringmänge mängiti siis, kui pillimees (või pillimehed) mängimisest puhkasid ja ka rahva hulka tulid. Eks sidunud ühiselt lauldavad ja kiiret partnerivahetust võimaldavad vahetantsud pidulisi omavahel paremini, aidanud noortel paremini kontaktigi saada. Paljud algselt n-ö harilike lauludena tuntuks saanud laulud kujundati vahelaulude lisandamisega ringmängulauludeks. Piirkonniti kujunesid välja omad lemmikud, selekteerusid viisid, mida selles funktsioonis eelistati.
Laulu rännak mööda Eestimaad ja läbi aja algas niisiis 1860. aastate jõulude ajal. Peatselt ületas laul oma sünnikoha piirid, saades suulise leviku, laulukladede ja trükitud laulikute vahendusel tuntuks üle Eesti. Peale algse viisi lauldi tekstivariante mitmesugustel erinevatel viisidel . Suulises kasutuses oli laul sageli refrääniline, trükiversioonid seevastu refräänitud, nii nagu oli seda ka esimene tükis ilmunud tekst, mis ilmus 1878. a laulikus «Kirju kuk, ehk küla laulik ».
Tänaseks oleme selle laulu praktiliselt unustanud, kuid 1920.-1930. aastatel oli see rahva seas - nii linnas kui maal - sagedasti lauldav seltskonnalaul. Laulu levimisele ja pikaealisusele on kasuks tulnud laulu sattumine üliõpilaste aktiivsesse repertuaari ja laulikutesse. Niisugune oli lühike lugu laulust, mis sündis ühel jõulupeol, sai ümbruskonnas tuntuks ja levis nii suuliselt, käsikirjaliselt kui trükitud kujul oma kunagisest tekkekohast kaugemale. Kuigi laulu on hiljem rahvaluulekogudesse üles kirjutatud Eesti erinevatest piirkondadest, säilitas ta suurema populaarsuse oma tekkepaigas Põhja-Tartumaal. Edasisel levikul on laulu sõnad vähe muutunud, kuid nende laulmiseks on kasutatud väga mitmekesiseid viise. Nii nagu laulu loojad , on edasised kasutajadki laulnud seda mitmesugustel lokaalsetel ringmängulauluviisidel, sidudes seda erinevate vahelaulude ja refräänidega. Kõige sagedamini on «Ambroosiuse laulu» lauldud üliõpilaslaulu «Krambambuli» meloodial. Ühelt poolt on «Ambroosiuse laul» külalaul, teiselt poolt võib seda ka paroodiaks pidada. Kuigi siin ei leidu külalauludele omast rämedust ega sõnasõnalist pilget, on assotsiatsioonikoomika luterliku taustaga keskkonnas vältimatu. Seetõttu võiks «Ambroosiuse laulu» pidada omamoodi intellektuaalseks naljaks, millest arusaamine nõudis teadmisi. Koomiline efekt avaldub ka muusikaloo taustal, kus ambrosiuse hümn esindab varakristliku muusika vabalt voogava meloodia ja värsstekstiga koorilaulu. Sellesama pärast köitiski «Ambroosiuse laul» ju ka tundeid .
LISA1:
PÜHA AMBROSIUS, PIISKOP JA KIRIKU DOKTOR KOLLEKT
Kõikvõimas taevane Isa,
kes Sa püha Ambrosiuse
piiskopiks, kirikuisaks ja apostelliku ameti vägevuse eeskujuks tõstsid,
ärata oma Kirikus Sinu Poja südame eeskuju järgivaid mehi,
kes Kirikut tarkusega ja võimekusega valitseksid,
Kristuse, meie Issanda läbi,
kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Aamen .
Ambrosius sündis Trieris Gallia prefekti pojana . Ta pühendus nooruses juristi elukutsele, temast sai hiljem Põhja-Itaalias Liguuria ja Aemilia provintsi kuberner . Nooruses õppis ta kreeka keelt ja tegeles mitme filosoofi tööde uurimisega.
Pärast piiskop Auxentiuse surma 374.aastal puhkes tüli Milano piiskopikoha üle. Oma kandidaadi seadsid üles nii kristlased kui ariaanid. Ambrosius soostus puhkenud tülis olema vahendajaks, kui ta ootamatult valiti piiskopiks. Kuna Ambrosius oli oma valimise ajal alles katehumeen, ristiti ta enne piiskopiks pühitsemist.
Traditsiooni järgi osutus Ambrosius valituks siis, kui ta läks kiriku juures olevat rahvahulka rahustama ja samal ajal kuuldi lapsehäält hüüdmas: "Ambrosius piiskopiks!" Traditsiooni järgi laskus lapsepõlves tema peale mesilassülem, milles nähti ennet tema saamises piiskopiks.
Piiskopina osales Ambrosius diplomaatilistes läbirääkimistes võimuihaldajate Maximuse ja Eugeniusega. Keiser Theodosius I soovis luua keisrile alluvat riigikirikut, kuid Ambrosius saatis ta altariruumist võre taha ilmikute juurde ja nõudis temalt avalikku patukahetsust Tessaloonikas toimunud veresauna eest.
Ambrosius on koostanud mitmeid teoloogilisi kirjutisi. Ta on kirjutanud loomisloo seletuse, Luuka evangeeliumi kommentaari, traktaadi kiriku ametnike kohustustest. Temalt pärinevad ka teosed usust, Vaimust, traktaat Issanda lihaksaamise saladusest, traktaat neitsilikkuse ideaali üle, arutlused ristimise, võidmise ja armulaua üle. Ta on loonud mitmeid hümne.
Ambrosiuse jutluse mõjul pöördus 386.aastal Augustinus.
Ambrosius suri 397.aastal.
Ambrosius on mesinike, vahapuhastajate, koduloomade ja Prantsuse Komissariaadi patroon. Ta on Milano kaitsepühak.
Atribuudid : tuvi, mesilastaru, piits. Teda kujutatakse piiskopirüüs koos Gregoriuse, Augustinuse ja Hieronymusega.
LISA2:
LAUL IGAVESEST RÕÕMUST JA RAHUST
«Te Deum » kuulub kiriku suurte tänulaulude hulka. Algselt oli laulutekst ladina keeles. Üks traditsioon nimetab selle autoriteks Ambrosiust ja Augustinust. Iirimaa käsikirjades on selle autoriks peetud piiskop Niketas Remesianast, kes suri umbes aastal 414.
Kõige tõenäolisem on, et laulu sõnad on loodud 5. sajandil ning see on kontaminatsioon mitmest tekstist. Varaseim käsikiri on 7. sajandist pärit Bangori Antifonariumis, kuid teadlased on leidnud ka mõned lauluread Küprianuse teosest «De Mortalitate», mis pärineb aastast 272. Kloostripalvetes kasutati «Te Deumi» hommikupalvustel alates aastast 500.
«Te Deum» koosneb kolmest osast: kahest hümnist ja litaaniast. Laul algab kolmekordse kiitusega: kiites Jumalat, kes on Isa ja Issand üle kõigi loodu. Taevaväed kiidavad Jumalat «Sanctuse» sõnadega ning Uue Testamendi apostlid, prohvetid ja märtrid lisavad oma hääled. Võitlev kirik maa peal kajab vastu kiitusega ning annab Kolmainu Jumalale järgmised omadused: Isa - võimas, mõõtmatu; Poeg - Jumala ainusündinu ja Püha Vaim - rõõmustaja.
Teine osa «Te Deumist» kiidab Kristust kui Aukuningat ning Poega , kes tuli ilmale, et võita surma ning avada taevariik kõigile usklikele. Samas on Ta ausse ülendatud ning tuleb taas kohtumõistjana õigust jagama. Teine osa lõpeb tunnistusega, et Kristus on meid lunastanud oma verega selleks, et saaksime osa igavesest rõõmust ja rahust.
Traditsiooniliselt lõppes «Te Deum» sõnadega «Meid taeva rõõmu juhata, kus saame rahu jäädava». «Te Deum» Kiriku Laulu- ja Palveraamatus, laul number 478, on jagatud kahte gruppi, et saaks seda laulda antifonaalselt. Siin võib olla koor ja kogudus , mehed ja naised või on kirikulised muul viisil jagatud kaheks. Uus lauluraamat, laul number 45, jaotab laulu nii, et osad on jagatud õpetaja, koori ja koguduse vahel. «Eesti Maa Rahva Koddo- ja Kirriko-Ramat» ei jaga «Te Deumi» laulus number 156 salmideks ega määra, kes millise osa laulab , vaid tekst jookseb järjest.
Martin Luther kiitis «Te Deumi», pidades seda oma sisu poolest sama väärtuslikuks kui Apostliku ja Athanasiuse usutunnistusi. Ta tõlkis selle laulu saksa keelde aastal 1529. (1994) jagab «Te Deumi», laulu number 191, nõnda, et saab laulda antifonaalselt kahe grupiga. Varajasem väljaanne jagab «Te Deumi» koori ja koguduse vahel osadeks .
Soome Evangeelse Luterliku Kiriku «Virsikirja» laul number 320, «Te Deum», on jagatud nii, et saab antifonaalselt laulda kahe grupiga. Laulu on soome keelde tõlkinud Mikael Agricola (umbes 1510 - 1557 ) 1544. aastal ja uuendanud Jaakko Suomalaineni ehk Jacobus Finno (1540-1588) lauluraamatus, mis ilmus enne aastat 1583. Teine versioon «Te Deumist» ilmus «Virsikirjas» number 321 all ning on tõlgitud soome keelde rootsi keelest.
Eestikeelse teksti on kiriku laulu- ja palveraamatu jaoks koostatud õpetaja Ivar -Jaak Salumäe, kasutades ladina-, saksa-, soome- ja eestikeelseid materjale. Viimati redigeeriti teksti seoses EELK lauluraamatukomisjoni ja E.E.L.K. lauluraamatukomitee materjalide korrastamisega lauluraamatu ladumiseks 1990. aastal.
Kasutatud kirjandus:
E. W-n 1938. «Ambrosius oli ladna mees». Kuulsa üliõpilaslaulu sünniradadel. Rahvaleht 7.
Kiriku laulu- ja palveraamat. EELK. Tallinn 1992
http://www.eelk.ee/laululugu29-39.html