August Kitzbergi nimeline Gümnaasium Alfons Rebane Referaat Koostas:Lauri Mõts Sisukord 1)Teenistus kaitseväes 2)Omakaitse ja Saksasõjaväes 3) RelvaSS ja Eesti Teine vabadussõda 4)Autasud ALFONS REBANE (24.06 1908 08.03 1976) Alfons Vilhelm Robert Rebane (tuntud, kui Alfons Rebane) sündis Valgas 24. juunil 1908.a klaverivalmistaja esimese lapsena. Tema vanaema oli lätlane. 1911.a suri tema ema, Helene, tuberkuloosi. Seejärel abiellus isa ema õe, Olgaga. Alfons alustas kooliteed Valgas, kuid 1920.a kolis perekond Narva, kus Alfons asus õppima Narva Vene Gümnaasiumi. Legendid räägivad, et juba siis oli ta armastanud väga omatehtud sõduritega sõjamänge mängida. Alfons lõpetas gümnaasiumi 1926
-1940. aastate vahel asjad taas käärima ja juba peagi oli kuulda sõjamadinat nii Euroopas kui ka Aafrikas. Vaatamata sellele, et Euroopas ja Aafrikas käis pidev sõda, tundus see meie rahvale kauge ja võõras. Keegi ei usukunud, et see lõpuks ka siia jõuab. Kui sõda ükskord päral oli, tuli Eesti meestel teha väga olulisi valikuid – kelle poolel sõdida, kas Nõukogude Venemaa või Saksamaa. See referaat räägib neist Eesti meestest, kes valisid enda jaoks Saksa armee. Kes nad sellised olid, kuidas nad selle tee valisid ja mis olid nende ülesanded – sellest saab teada järgmiseid lehekülgi lugedes. Meeldivat lugemist! 3 Eellugu ja Eesti Leegioni moodustamine Esimese maailmasõja lõppedes oli Euroopa laastatud. Sõja kaotanud Saksamaale olid määratud meeletut reparatsioonid, et Prantsusmaa ja teised tugevalt kannatanud riigid saaksid ennast taas üles ehitada
Narva lahingud 1944. aasta kevadtalvel. 1944.a. 14. jaanuari hommikul algas Oranienbaumi platsdarmilt Leningradi rinde 2. löögiarmee pealetung Ropa suunas. Järgmisel päeval alustas Pulkovo kõrgustikult Krasnoje Selo suunas pealetungi 42. armee. Volhovi rindel asusid pealetungile kolm nõukogude armeed. Suurrünnaku eemärgiks oli Leningradi vabastamine blokaadist ja saksa väegrupi ,,Nord" ümberpiiramine ning hävitamine kogu Leningradi-Volhovi rindel. Esmalt aga taheti vallutad Narva ja Pihkva, et sealt edasi liikuda Tallinna ja Pärnu suunal. 20. jaanuariks 1944, kuue päevaga, purustati Saksa väegrupi tiibadel asunud üksused. Oli loodud hea eeldus nõukogude vägede pealetungi jätkamiseks kogu rindel Soome lahest Ilmeni järveni. Eesti
Kolonel Alfons Rebane Autor : Voldemar Pinn Raamat mehest, kes sai Rüütliristi tammelehtedega sõja viimasel päeval. Alfons Rebane on mees, kes oma sõjameestega jättis legende, mis ei näi kustuvat. Tema ümber käib arvukalt kuuldusi, mis otseselt paika ei pea, kuid üks mis on kindel on see, et ta on mees, keda keegi kes temaga kokku puutunud on ei unusta. Tegemist on läbi aegade legendaarseima Eesti sõjamehega ja ühe sõjamehe tee kirjapanek ei saa olla lihtne, keeruline on sorteerida õige valest ja leida fakte, mis sajaprotsendiliselt paika peavad. Kuid seda tehti,
28.juulil 1941 läks Riipalu koos oma alluvatega 22. territoriaal-laskurkorpuse jalaväepataljoni koosseisus Elvast teele Pihkvamaa poole.Neli päeva hiljem,2.juunil läks ta rindel üle sakslaste poole ja võitles koos sakslastega kuni Pihkva vallutamiseni 9.juulil.Siis saadeti Riipalu sõjavangilaagrisse Saksamaal,kust ta vabanes alles 31.märtsil 1942. Tulnud Eestisse,astus Riipalu juba 10.aprillil eesti vabatahtlike väeossa Schutzmannschaft (F) Bataillon 36 3.kompanii ülemaks.See pataljon julgestas sakslaste tagalat Ukrainas.Sama aasta 22.novembril määrati Riipalu ametist lahkunud major Renteri asemele selle pataljoni ülemaks.Järgnenud talve hakul osales Riipalu pataljon ainsa eestlaste väeosana Stalingradi lahingus-õnneks küll mitte piiramisrõngas vaid välisrindel,võideldes Punaarmee piiramisvägede vastu.Riipalu üöendati hauptmanniks (kapteniks) Ja 18. jaanuaril 1943 jõudis ta oma väeosa riismetega Eestisse tagasi.Riipalule endale ja veel 41
rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust. Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus julgestuspataljoni, mis rahva hulgas olid tuntud Idapataljonide nimetuse all. Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati kuni sõja lõpuni, ilma eestlaste nõusolekuta. Julgestusüksused ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja olid allutatud tagalaülemale. Kindralooberst Küchleri seisukoht oli, et eestlasi ei tule rakendada suuremates üksustes kui pataljon, üldreeglina aga kompanii suuruses formeeringus. Kui eestlastel võimaldada võitlusest osa võtta täie panusega, tunneksid nad end õigustatud olevat nõuda sõja lõppedes Saksa valitsuselt Eesti iseseisvuse 8 taastamist. Julgestusüksuste formeerimine oli pandud kohalike komandantide peale
10. juuni 1940 12. juuni 1940 Itaalia kuulutas sõja Prantsusmaale. Prantsuse rinne varises kokku. Vastupanu osutasid veel Prantsuse valitsus pages Pariisist ainult hajutatud ja keskse juhtimiseta väeosad. 14. juuni 1940 15. juuni 1940 Saksa armee sisenes Pariisi. Punaarmee okupeeris Leedu Vabariigi NSV Liit esitas ultimaatumi Leedule, nõudes valitsuse vahetamist ning Punaarmee täiendavate väeosade lubamist 16. juuni 1940 Leedu Vabariigi territooriumile. NSV Liit esitas ultimaatumi Eestile ja Lätile, nõudes NSV Liidu õhujõud tulistasid alla Soome lennukompanii valitsuse vahetamist ning Punaarmee täiendavate väeosade
Eestlased punaarmees Referaat 2015 1 Sisukord Sissejuhatus............................................................................................................. 3 Nõukogude armee saabumine Eesti territooriumile..................................................4 Eestlaste valikud teises maailmasõjas......................................................................5 Eesti laskurkorpused................................................................................................. 6 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus.....................................................................6 8. Eesti Laskurkorpus....................................................
suurt kahju: Hävitasid voore ja autokolonne Purustasid sildu ja teid Tapsid punaste kaasajooksikuid Peeti maha ka tõelisi lahinguid. Vangidelt ja langenud venelastelt saadud varustuse abil täiendati oma relvastust laskemoonavaru. Hinnanguliselt oli juulis 1941 partisanidena Eesti metsades tegutsemas vähemalt 12 000 meest. Mitmel pool tekkisid võitlussalgad, mid meenutasid regulaarväe üksusi. Näidised: · Kapten Karl Talpaku pataljon, Otepää · Major Hans Hirvelaane 300-meheline pataljon, Rapla · Kolonel Henn-Ants Kure juhitud ERNA rühm, Põhja-Eesti. Kõik need võitlussalgad, mida üldjuhul juhtisid endised Eesti sõjaväelased ja Kaitseliidu liikmed, andsid Saksa sõjaväele tähelepanuväärset abi ning toetust bolsevike väljaajamisel Eestist. Eesti metsavendlust 1941. aastal ja ka hiljem tuleb käsitleda kui spontaanset rahvaliikumist, millel ei olnud keskset juhtimist ega ka mitte oma organisatsiooni
Referaat Eesti mehed II maailmasõjas Vaiko Vaher Lähte Ühisgümnaasium 11H Sisukord LK 1 Metsavendlus LK 2 Saksa sõjavägi LK 3 Punarmee LK 4 Soome armee LK 5 Kokkuvõte LK 6 Kasutatud kirjandus Metsavendlus Termin ,,metsavennad" tuli Balti regioonis esmalt kasutusele 19. sajandil, mil selle all mõeldi Vene sõjaväest kõrvale hoidjaid, kes ennast metsas varjasid. 1905. aasta revolutsioonis viitavad erinevad allikad metsavendadele kui ,,mässavatele talupoegadele" või kui ,,metsast varju otsivatele kooliõpetajatele
algul koondati 23 eestlast Soome kaugluuresse. Mehi õpetati välja pikkadeks luurekäikudeks sügavale vaenlase tagalasse. Ainult eestlastest koosnev 13-meheline luuresalk 4 hukkus ülesannet täites 1942. a. septembris-oktoobris Arhangelsk-Vologda raudtee piirkonnas. 1943.a. kevadel ja varem Soomes olnud mehed koondati Karjala maakitsusel võitlevasse 47. jalaväerügemendi ( JR 47 ) III ( Vallila ) pataljoni, mille ülemaks oli Soome marssali Mannerheimi õepoeg major Claes Gripenberg. Pataljon oli vaheldumisi väljaõppel rindetaguses Jalkala laagris ning rindeteenistuses Rajajoel raudtee lõigul. Nemad panid aluse soomepoiste ideoloogiale, võtsid kasutusele moto: "SOOME VABADUSE JA EESTI AU EEST". 1943. a. sügisel Soome põgenenutest astus u. 400 meest Soome Merejõudude teenistusse, kus said väljaõpet ja teenisid mitmetel sõjalaevadel, moodustades 10 % Soome laevastiku isikkoosseisust.
Lääne-Eesti saarte jätkuvat kaitsmist pidas Punaarmee juhtkond väga tähtsaks. Soomes Hanko neemel ja Hiiumaal Tahkunas asuvad kaugelaskesuurtükid sulgesid Soome lahe Saksa laevastikule. Sõrve poolsaare suurtükipatareid takistasid endiselt liiklust Irbe väinas. Saarte kaitset oli juhtima jäetud Balti sõjalaevastiku Läänemere rajooni rannakaitse ülem kindralleitnant Aleksei Jelissejev. Sõjalaevastikule allusid Saaremaal ja Muhus 3. üksik laskurbrigaad, merejalaväe pataljon, kaks ehituspataljoni, neli üksikut roodu ja mobiliseeritud eestlastest moodustatud pataljon, kokku 18 615 meest. Hiiumaad ja Vormsit kaitsesid kaks laskur- ja kaks ehituspataljoni ning piirivalveüksused, kokku 5048 meest. Hiiumaa ja Vormsi kaitse juht oli polkovnik A. Konstantinov. Saartel oli 142 rannakaitse-, väli- ja seniitsuurtükki, 8 torpeedokaatrit ja 12 hävituslennukit (). Pilt 12 Leedri küla noormeeste sõjaväkke saatmine. 1. august 1941. Foto SMF SMF 3753:123
Harald Nugiseks Referaat Koostas: Sündis 22.oktoobril 1921.aastal Järvamaal Särevere vallas. Isa pani Haraldi Türi Aiandus- keskkooli, mida ta ei lõpetanud. Seal samas oli kaks aastat tema pinginaabriks ei keegi muu,kui tulevane Nõukogude armee polkovnik Peeter Gross. Tol ajal ei osanud nad veel arvata, et neil tuleb seista teine teisel pool rindejoont, kus maksab sõja raudne seadus. 22.juunil 1941.aastal alustas Saksamaa sõda Nõukogude Liidu vastu. 6.juuli paiku, kui sõda oli jõudnud juba Eesti pinnale, said Harald ja tema vend mobilisatsioonikutse. Lahkhelisid neil ei ol- nud-kähku metsa. Kätte jõudis sügis, ning pidi uuesti kooli minema. Kui klassivendade peas küpses
Auvere lahing ja Narva vallutamine Auvere lahing ehk lahing Auvere sillapeal oli Narva lahingute üks episoode, mis algas Nõukogude 8. armee pealetungiga 24. juulil 1944 ja kestis järgneva päevani. Põhiosalised olid Punaarmee ja Sakslased, kuid sõjas võitlseid ka Eesti üksused. Kõik Narva piirkonnas paiknenud üksused olid omamoodi avatud kotis, mille suu laiuseks vahemaa mereni Auvere juures. Selles nägi Punaarmee kavalat plaani otsustades nad nö ‘’kotisuust’’ sisse piirata, hävitada üksused ja vallutada Narva. Sakslaste ja Punaarmee eelolukord 1944
................................................................... 6 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner, kes kutsus oma staabiülemaks polkovnik Jaan Sootsi. J. Laidoneri energilisel juhtimisel suudeti Eesti sõjaväge aastavahetuseks 1918/19 suurendada 13 000 meheni, neist 600 olid ohvitserid. Kõrvu mobiliseeritud väeosadega moodustati vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning erialustel löögiüksused: Julius Kuperjanovi pataljon ja Sakala partisanide pataljonid, spordiseltsi Kalev liikmeist Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts-rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12. detsembril jõudis Tallinna sadamasse Briti
veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas. 24. veebruaril moodustati Tallinnas praeguses Eesti Panga hoones ka Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. Iseseisev Eesti Vabariik oli sündinud. 1917. aasta novembri lõpus olid Saksamaa ja tema liitlased teinud idarindel Nõukogude Venemaaga vaherahu ja asunud pidama rahuläbirääkimisi. Nende katkemisel 1918. aasta veebruaris alustas Saksamaa 1918. aasta koos liitlastega idarindel uut suurpealetungi. Demoraliseerunud Vene armee taganes peaaegu vastupanu osutamata. Sakslased hõivasid mõne päevaga Eesti, Põhja-Läti, Valgevene ja Ukraina. 3. märtsil 1918 sõlmis Lenini valitsus Brest-Litovski rahulepingu. Venemaa väljus sõjast, loovutades 1918. aasta augustis Saksamaale ja tema liitlastele ka kõik õigused enamikule kaotatud aladest. 18. veebruaril 1918 tungisid Saksa väed saartelt Mandri-Eestisse ja 4. märtsil 1918 vallutati Narva. Eestis
Laidoneri tegevus. Enne Laidoneri saabumist valitses sõjaväe juhtimisel peataolek. Laidoneri juhtimisel loodi otstarbekas sõjaväe juhtimise struktuur. Laidoner ei hoolinud ohvitseride tsaariaegsest auastmest. Tihti määras ta kõrgetele kohtadele noori ja andekaid, kuid madala auastmega mehi. Tekkis väike kuid löögijõuline kaitsevägi, vabatahtlikud aga koondas Laidoner eriväeosadesse. Nii sündisid kuulsad löögiüksused nagu Kuperjanovi partisanide pataljon, Sakala partisanide pataljon, Kalevlaste Malev ja Skautpataljon. Erilise tähtsuse omandasid raudteed: kelle käes olid raudteeliinid, see valitses kogu olukorda. Seda taibates asus Eesti väejuhatus Tallinnas soomusronge ehitama. Soomusrongid andsid Eesti vägedele üleoleku raudteedel ja kuna venelased ei suutnud remontida Narva silda, mille nad olid taganedes 28. novembril õhku lasknud, ei pääsenud arvukad soomusrongid Eestisse. Kibeda organiseerimistöö tulemusel küündis Eesti sõjavägi 1919
Miks põgeneti Soome ? v 1943. aasta märtsis kuulutati Eestis välja mobilisatsioon 1924aastastele meestele. See põlvkond oli üles kasvanud seni vabas Eesti Vabariigis ning üle elanud nii vastupanuta alistumise Nõukogude Liidule kui küüditamise ja olid juba vaatamata oma noorusele tundma õppinud sakslaste "uut korda". v Anti valida tööteenistuse, sõjatööstuse ja Eesti leegioni vahel. Kuna paljudele eesti meestele oli vastuvõetamatu sõdida Saksa armee ridades, siis põgeneti Soome vabatahtlikeks, kus sai otseselt sõdida Nõukogude Liidu vastu ja samas olla kindel, et see sõdimine toimub vabaduse nimel. Oli ju üldiselt teada sakslaste soovimatus tunnustada Eesti riiklikku iseseisvust. Põgenemine Soome v Soome põgenemine oli ohtlik, Saksa võimud lugesid neid mehi väejooksikuteks. v Selle eest võis karistada rindele saatmisega või isegi surmanuhtlusega. v
Selles olukorras tuli 1933 võimule A.Hitler ja Saksa natsionaalsotsialistlik liikumine, kes alustas väga ulatuslikke reforme (Hitleri majandusime) mis tõid Saksa riigi mõne aastaga põhjast maailmas toodangult ja heaolult suuremate riikide hulka. (www.thegreateststrorynevertold.tv ) Saksamaa iseseisva võimsuse kasvu vastu olid USA finantsringkonnad ja Suurbritannia, Prantsusmaa juhtringkonnad, kes koostöös N.Liiduga (maailma suurim armee 1940) hakkasid leidma võimalusi rahvusvaheliseks konfliktiks. 24.märtsil 1933 kuulutas Maailma juudikongress Saksa riigile sõja. Sellele järgnesid saksa elanikkonna vastased pogrommid ja mõrvad I maailmasõja järgsetele Ida- Euroopa riikidele kuuluvates saksa aladel nt. Tšehhis ja Poolas. Lisaks Saksa diplomaatilise korpuse vastu suunatud mõrvad juudipäritolu terroristide poolt. N.Liidu ja kommunistide ettevalmistus maailmavallutuseks (maailmarevolutsioon)
................3 Sõjamehekarjäär..................... 3 - 4 Teenistuskäik..................... 5 Teenetemärgid....................... 5 Kui Kuperjanov tuli................ 5 - 8 Abikaasa saatus............................ 8 Paju lahing ja leitnant Kuperjanovi langemine.......................... 9 Paju lahingu mälestuse jäädvustamine............................. 9 - 10 Põrandaalune Tartumaa kaitseliit....................................... 10 - 11 Kuperjanovi partisanide pataljon................................... 11 - 14 Kuperjanovi viimane lahing............................................... 14 - 15 Kasutatud kirjanuds - internet 2 Julius Kuperjanov Sündis 11. oktoobril 1894 Venemaal Pihkva kubermangus. Õppis Tartu õpetajate seminaris ja Peterburi lipnike koolis. Töötas Kambja koolis õpetajana. 1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Vene sõjaväkke. Võitles Esimeses maailmasõjas.
ära anda). Majandus töötas Saksamaa huvides, kuid tervikuna siiski arenes. Eestlased Nõukogude Liidu ja Saksamaa relvajõududes: NSVL Saksamaa Põhja-Eestis jõuti läbi viia sundmobilisatsioon, Põhiüksus Eesti Leegion (olid vabatahtlikud). Punaarmeesse võeti 33 000 meest (neist 1944 see reorganiseeriti 20. Eesti SS-diviisiks. tööpataljonides suri u. 1/3) Selle allüksus oli kuulus Narva pataljon (ees Algul kuulusid eestlased 22. Territoriaalsesse Alfons Rebane, võitles Ukrainas). Laskurkorpusesse. 1941. aasta lõpul formeeriti Osa eestlasi olid nn. soomepoisid (JR 200), 8. Eesti Laskurkorpus (komandör võitlesid Soome armee koosseisus NSV Liidu kindralleitnant Lembit Pärn). vastu. Põhisündmused eestlased osalesid 1942/43. Vabatahtlikest moodustati ka ida- ja aasta vahetusel lahingutes Velikije Luki all. politseipataljonid.
Majandus töötas Saksamaa huvides, kuid tervikuna siiski arenes. Eestlased Nõukogude Liidu ja Saksamaa relvajõududes: NSVL Saksamaa Põhja-Eestis jõuti läbi viia sundmobilisatsioon, Põhiüksus Eesti Leegion (olid vabatahtlikud). Punaarmeesse võeti 33 000 meest (neist 1944 see reorganiseeriti 20. Eesti SS-diviisiks. tööpataljonides suri u. 1/3) Selle allüksus oli kuulus Narva pataljon (ees Algul kuulusid eestlased 22. Territoriaalsesse Alfons Rebane, võitles Ukrainas). Laskurkorpusesse. 1941. aasta lõpul formeeriti Osa eestlasi olid nn. soomepoisid (JR 200), 8. Eesti Laskurkorpus (komandör võitlesid Soome armee koosseisus NSV Liidu kindralleitnant Lembit Pärn). vastu. Põhisündmused eestlased osalesid 1942/43. Vabatahtlikest moodustati ka ida- ja aasta vahetusel lahingutes Velikije Luki all. politseipataljonid.
EESTI AJALOO ALGUS 10500 eKr- Jääaja algus 9000 eKr –vanim asulakoht 1208-1227 –vabadusvõitlus Põhjused: vene trantsiit –Daugava jõe kaudu kaubavedu 1227-..... eesti keskaeg (mujal maailmas oli see keskaeg juba ammu) 1558-1629 suurte sõdade ajajärk- põlisrahvad kehvas ajajärgus-vajadused sakstel suuremad, mida talupoeg ei jõua enam maksta Liivimaa ise jõukas, armee vilets konfliktid liivimaa ja venemaa vahel. Sõdu oli palju kõik naabrid oli jaol: vene, poola, rootsi, taani. 1558-1583-liivi sõda osalised venemaa võitis, -kohe sekkusid poola, rootsi, taani, sest transiidist olid kõik huvitatud. 1563-1570 põhjamaade seitsmeaastane sõda 17 sajand (alates1629) - Rootsi aeg 1660-rootsi kõige tugevam. Rootsi käes soome lahe rannik (soome, ingveri jane.)
ning soomusrongide üldjuhid kapten Anton Irv ja leitnant Julius Kuperjanov. Nõupidamise tulemusena anti kell 19:30 välja polkovnik Kalmu käsk, mille järgi pidid soomusrongid ja Tartu partisanid pataljonil kapten Irve üldjuhtimisel liikuma raudtee suunas ja Tõlliste mõisa- Valga maantee suunas lõuna poole. Neile pidid plaanipäraselt järgnema Põhja Poegade I pataljon leitnant Erkki Hannula juhatusel, samal ajal kui II pataljon koos kahe suurtükiga Gustaf Svinhufvudi juhatusel pidi purustama Valga-Võru raudtee, mis lõikaks ära lätlaste taganemistee ida suunas. Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005. Urmas Salo. Paju lahing - müüt ja tegelikkus. Ajalooline ajakiri 3/2000, lk-d 69-96 Urmas Salo. Julius Kuperjanov Paju lahingus. Tuna 3/2004, lk 39-50 http://4.bp.blogspot.com/_eTX1LVvRUcQ/SnrfAoqdIqI/AAAAAAAAH4Q/Hc6nNjqSNFo/s200 /Raudtee_ajalugu+014.jpg
ning Püha Vladimiri IV järgu ordenid ja Püha Georgi kuldmõõga. 2. detsembril 1917 kutsuti ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt 1.eesti jalaväediviisi ülemaks. Laidoner jõudis Tallinna 1.jaanuaril 1918 ja asus diviisiülema ametikohale 5. jaanuarist. Oli sel ametipostil 19. veebruarini 1918, mil pidi Eestis võimul olnud enamlaste nõudel tagasi astuma. Kuna algas sakslase rünnak Mandri-Eestile ja oli teada, et sakslased arreteerivad endisi Vene armee luureohvitsere, sõitis Laidoner 23. veebruaril(just üks päev enne Eesti vabariigi väljakuulutamist Tallinnas) siit rongiga Petrogradi. Sama aasta 4.aprillil ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti Ajutine valitus Laidoneri polkovnikuks. Järgnenud aegadel olevat Laidoner olnud Eesti valitsuse volinik eesti sõjaväelaste organiseerumisel Venemaal; ta kohtus ja pidas läbirääkimisi ka punaeestlaste Viktor Kingissepa ning Hans Pöögelmanniga balti aadli ja saksa
ka 1919. a, sooritades muuhulgas rünnaku Kroonlinnale, ning andis Eestile punalaevastikult hõivatud hävitajad "Spartak" ja "Avtroil". 1918. a novembris otsustas ka Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud Eestit majanduslikult toetada, detsembris algas ka vabatahtlike värbamine. Moodustati üksikpataljon major Martin Ekströmi ja rügement "Põhja Pojad" polkovnik Hans Kalmi juhtimisel. Ekströmi pataljon (5 kompaniid) jõudis Tallinna 30. detsembril 1918. a, "Põhja Pojad" (2 pataljoni, suurtükidivisjon jm väeosad) 26. jaanuaril 1919. a. Ekströmi pataljon sõdis Viru rindel, "Põhja Pojad" lõunarindel. Soome vabatahtlike üldjuht oli kindral Martin Wetzer. Vabatahtlikke üksusi tuli ka Rootsist, Taanist ja Lätist. Lisaks formeeriti 1918. a lõpul Balti pataljon. Pataljoni kuulusid endise baltisaksa ülemkihi liikmed, pataljoniülem oli polkovnik Konstantin Weiss. Pataljoni liikmed olid enamjaolt Eesti kodanikud, pataljoni komandokeel oli saksa keel
Augusti lõpuks vallutas armeedegrupp Süd kogu Dnepri jõe parempoolse kalda Kiievist Musta mereni. Kuna ei Nõukogude Liit ega ka Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad. Plaan vallutada Leningrad ja purustada Baltikumis paiknevad Punaarmee üksused. Väegrupis Nord oli Ida- Preisimaal 16. ja 18. armee ja 4. tankigrupp ja 1. õhulaevastik, merelet toetas Läänemere eskaader. Peaülesanne oli Leningrad, seetõttu koondati väed Pihkva suunas Kaunas, Daugavpils ja Pihkva. Eesti jäi pealöögi teelt kõrvale ja pakkus sakslastele esialgu vähe huvi. Punaarmee tõmbas kohe peale sõja puhkemist oma väed Ida-Preisimaalt Eestisse, kandes suuri kaotusi. 8 diviisist jäi alles vaid 3. Eestis paiknevad Punaarmee üksused allusid Balti erisõjaväeringkonnale, mille baasil
· 3. juulil 1941 kuulutas Jossif Stalin raadiokõnes välja põletatud maa taktika, mille kohaselt tuli vaenlasele jäetaval alal hävitada kõik ressursid. Eestis jäi see ülesanne hävituspataljonidele. · 11. juulil 1941 moodustati Tallinnas Eesti NSV vabariiklik kaitsekomitee, kuhu kuulusid Vladimir Botskarjov, Nikolai Karotamm, Karl Säre, Boris Kumm ja Johannes Lauristin. · Pärast Riia vabastamist 1. juulil liikus Saksa 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil laia rindena Eesti lõunapiiri. · Lätis asunud Nõukogude 8. armee (kindralmajor Ljubovtsevi juhtimisel) riismed taandusid kahe Saksa armeekorpuse ees ja jäid peatuma Pärnu-Emajõe joonel. · 3. juulil Pärnumaal võtsid küüditamise ja mobilisatsioonide eest metsa pagenud meestegrupid nõukogudelt võimu üle Tali, Saarde, Tihemetsa ja Laiksaare vallas ning Kilingi-Nõmme linnas; · 4
Eesti jagunenud kaheks. Lääneosas kehtis Eesti Vabariik, idaosas kehtestati Nõukogude võim ja seda juhtis Kommuuninõukogu eesotsas Jaan Anveltiga. Võitluseks kommunistlike vägedega olid Eestis moodustatud rahvusväeosad mille ülem juhatajaks oli Johan Laidoner. Ettevalmistusi uute rahvusväeosade loomiseks alustati kohe peale sakslaste lahkumist. Esimene mobilisatsioon. Laidoneri juhtimisel loodi sellised löögijõulised väeüksused nagu Kalevi malev, sakala malev, Kuperjanovi pataljon jt. Alanud sõjas abistas Eestit inglismaa, kes saatis Soome lahte oma laevastiku ning varustas eestlasi ka relvadega. Tänu inglise laevastikule ei saanud vene laevastik merel operatsioone ette võtta. Soomest ja ka teistest põhjamaadest tuli Eestile appi vabatahtlike. Eesti rahvusvägede peale tung algas 2. jaanuaril 1919. Tungiti kahes suunas Narva ja Tartu. Juba 14. jaanuaril vabastati Narva ja mõne aja pärast ka Tartu. seejärel jätkusid juba Lõuna - Eestis
Pärast ümberhaaramiskatseid tekkis kogu läänerindel positsioonisõda, mille rinde pikkus oli 720 km. Venemaa sõjaplaan oli järgmine: anda kõigepealt löök Austria-Ungarile ning vallutada Budapest ja Viin. Selleks koondati u. 67% olemasolevast väest Galiitsia piirile. Prantsusmaa, kes oli sattunud kriitilisse olukorda nõudis, et Venemaa alustaks pealetungi Ida-Preismaal. Venemaa ei jõudnud Ida-Preisimaa pealetungi küllalt ette valmistada ning Saksa 8. armee (0.2 mln. meest juhataja P. von Hindemburg) lõi pealetungi tagasi, purustas Tannembergi lahingus (26.-30. august) Vene 2. armee (kindral A.Samsonov) ja sundis Vene 1. armee (kindral P. von Rennenkampf) Ida-Peisimaalt lahkuma. Samal ajal sundisid 4 Vene armeed (0.7 mln. meest)¹ Austria-Ungari väe (u. 0.85 mln. meest) Galiitsias taanduma. Samad armeed vallutasid 3.sept Lvovi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. Pärast lahinguid Visla keskjooksul tekkis ka
Peale seminari lõpetamist asus ta tööle õpetajana Kambja kihelkonnakoolis. 4 Õpilased pidasid temast väga lugu. Paraku ei saanud ta õpetajaametis olla kuigi kaua, sest 1915. aasta veebruaris kutsuti ta sõjaväeteenistusse Novgorodi.5 Võttis osa I maailmasõjast, teenides 5. Kiievi grenaderirügemendis nooremohvitserina, luurekomando ja kompaniiülemana. 1917. a. Juulis sai ta haavata. Pärast paranemist astus Kuperjanov Tartu Eesti tagavarapataljoni, kus teenis kuni pataljoni laialisaatmiseni saksa okupatsioonidevõimude poolt. 1918 a. Novembrist alates juhtis Kuperjanov Tartumaa Kaitseliitu selle ülemana ning võttis kaitseliitlastest formeeritud salgaga osa lahingutest Punaarmee vastu. 1919. aasta algul oli Kuperjanovil juba 300 meest, kellest 19 olid ohvitserid. 14. jaanuaril 1919a. Võttis osa oma partisanidega Tartu vabastamisest ning jätkas nendega pealetungi Valga suunas. 31. jaanuaril 1919. a. Lahingus Paju mõisa juures sai ta surmavalt haavata. J
aasta veebruaris, mil ta mobiliseeritakse vene kroonusse ja paisatakse maailmasõja keerisesse. Peale riviõppust Novgorodi tagavarapataljonis saadetakse Kuperjanov sama aasta kevadel Petrogradi lipnikkude kooli, mille lõpetamise järel määratakse 5. Kiievi grenaderipolku, mis asus Austria rindel Karpaatides. Sõjamehe ränk elukutse on Kuperjanovile meelepärane. Temas avaldub kiire otsustusvõimega, julge ning suure organiseerimisvõimega eeskujulik ohvitser. Sangarlikkuseni küündiva surmapõlgusega viib ta oma alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidu temale võrdset ja ta pälvib kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagatakse talle ohtralt kiitust, esitatakse autasude saamiseks ja määratakse polgu luurekomando ülemaks. Ta hindab kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagab kõike: elab nende keskel, sööb koos nendega sõduritoitu, magab kõrvuti kaevikuporis ning viib vajadusel mehed välkkiirelt
(Tallinani jäi 40 km) Eesti päästjaiks osutasid, kes vastupanu organiseerisid: Kaitseliit, endised tsaariohvitserid ja kooliõpilastest vanatahtlikud. Eesti vabariiki toetasid Inglise laevastik ja Sooe vabatahtlikud 5.01.1919a. Algas Eesti vastupealetung 14.jaan. 1919 vabastas Eesti rahvaarmee Tartu 19.01 Narva 01.02 Võru ja Valga 03.02 Petseri Vabastamislahinkutes paistis silma Julius Kuperjanovi partisjonide pataljon jaan 1919. a. Paju lahing oli eestlaste jaoks veriseim lahing vabadussõjas Kevadel 1919 toimusid lahingud juba Vene territooriumil. Punaarmee tegi 3 suuremat pealetungi Lõuna-Eestis ja mais 1919 oldi 1,5 km kaugusel Võru linnast. Hiliskevadel oli Vene vägedel jõud otsas, Eesti rahvavägi oli samal ajal tõusnud 80000 meheliseks (lisaks 120000 kaitseliitlast) armeeks (1/5 rahvast) Kõik mehed vanuses 17-60 a. Mais 1919. a algas Eesti vägede pealetung koos vene valgearmeega.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
