AJALOO KT KORDAMISLEHT (0)

AJALOO KT KORDAMISLEHT
SOTSIALISMILEER – väljend, mida kasutati 1960. Aastate alguseni , kui tekkis lõhe Moskva ja Pekingi vahel, mil NSV Liidu ja nn Ida-Euroopa kommunistlike riikide koosluse tähistamiseks võeti kasutusele sõnapaar sotsialistlik sõprusühendus, mille riigid jagunesid slaavi ja mitteslaavi riikideks.
SOTSIALISTLIK SÕPRUSÜHENDUS – Nii kutsus NSV Liit riike, kes jäid neile kuulekaks.’
VMN – Vastastikuse Majandusabi Nõukogu. See tekkis vastukaalus Lääne majandusabile, mida Ameerika Ühendriigid pakkusid sõjajärgsetel aastatel Euroopa Marshalli plaaniga. Moskva survel loobusid Ida-Euroopa riigid sellest. Loodud organisatsioon VMN pidi aitama Moskva-meelsetel riikidel majandusraskustest üle saada ja olema aluseks ulatuslikule majandusalasele koostööle tulevikus.
VLO – Varssavi Pakt. Sõjaline ja poliitiline liit. See moodustati Ida-Euroopa riikide poolt vastukaaluks lääneriikide sõjalisele organisatsioonile NATO . Organisatsiooni VLO sõjajõud allutati ühisele ülemjuhatusele ning poliitilist tegevust kordineeris liikmesriikide kõrgematest partei- ja riigitegelastest moodustatud konsultatiivkomitee. Asutamislepingus rõhutati kõiki9de liikmesmaade ühistegevust ja võrdsust, kuid tegelikkuses juhiti sõjalist ja poliitilist koostööd Moskvast.
LIIDUVABARIIK – sotsialistlike riikide esimese järgu haldusüksus (Nõukogude Liit ja Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik). Sarnased moodustised olid ka Tšehhoslovakkia Sotsialistlikus Vabariigis.
KOMMUNISTLIK SÜSTEEM JA ÜHISED JOONED + NÄITED – 1950 aastate alguses oli kommunistide võimu all ala, kus asus 13 riiki (NSV Liit, Poola, Jugoslaavia , Rumeenia, Saksa DV, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria, Hiina, Albaania, Põhja. Vietnam , Põhja-Korea, Mongoolia). Kõik allusid Moskvale va Jugoslaavia. Jugoslaavia võttis vastu Marshalli plaani pakutud abi, et üles ehitama oma sotsialism . Seoses sellega sattus konglikti NSV Liiduga.

• Võim koondunud kommunistliku partei kätte, kodanikel puudusid demokraatlikud vabadused ja õigused. Teisi pareisid võis ka olla, kuid neil polnud võimu.
  
• Kommunistliku partei totaalne kontroll riigiparaadi, ühiskondlike organisatsioonide, kultuurielu ja sõjaväe üle.
  
• Tööstuse natsionaliseeritus ja põllumajanduse kollektiviseeritus (eranditega), plaani- ja käsumajandus.
  
• Ühiskonna väga kõrge sõjaväestatus, suured kulutused sellele.
  

NT. NSVL – Stalini kontroll oli sõja ajal ühiskonna üle vähenenud, kuid võimu kindlustamiseks oli vaja hoida ühiskonda pidevas hirmuseisundis. Tugevnesid repressioonid . Likvideeriti teadusharusid ( geneetika ). Kogu võimutäis kuulus Stalinile, keda ümbritses lähikondlaste kitsas ring. Võimuladviku moodustas partei keskkomitee poliitbüroo.
VÕIMUVÕITLUS PÄRAST STALINI SURMA – Stalin sai surma 5. Märts 1953. Pärast veerandsaja aasta pikkust diktaatorina valitsemist oli Stalin, hoolimata ka venelaste kallal toime pandud kohutavatest repressioonidest, muutunud vene rahva teadvuses tõeliseks müütiliseks isa-kujuks. Seda tunnistab ka Stalini matustega Moskvas kaasnenud tohutu rahvatunglus, kus tallati surnuks rohkem inimesi kui Nikolai II kroonimispidustustel Hodõnkal. Stalini surma järel läks võim Lavrenti Beria kätte. Teise maailmasõja ajal tõusis Beria nõukogude võimuhierarhia ladvikusse, temast sai Riikliku Kaitsekomitee liige, sõjatööstuse juht ning lõpuks ka nõukogude tummapommi loomise eest vastutaja, sõja järel jäi Beria oma julgeolekujuhi tööst ilma, kui jäi üheks tähtsamaks võtmeisikuks NSV Liidus. Beria alustas uuendusi, olles aru saanud, et riik on majanduslikult kurnatud ja rahvusvaheliselt isoleeritud. Astuti samme pinge lõdvendamiseks lääneriikidega, liberaliseeriti senist tsentraliseeritud juhtimist ning anti rohkem õigusi liiduvabariikidele. Beria errteeriti ja lasti maha juunis 1953. Tema järglaseks sai Nikita Hruštšov, kelle võimule tulekuga algas sulaperiood ehk ühiskonna teatav liberaliseerimine.
NLKP PEASEKRETÄRID – Stalin (1953), Hruštšov (1953-1964), Brepnev (1964-1982), Andropov (1982-1984), Tšernenko (1984-1985), Gorbatšov (1985-1991)
NSVL 1953 – Stalin suri ja tema asemele tuli Lavrenti Beria. Alustati uuendusi, olles aru saanud, et riik on majanduslikult kurnatud ja rahvusvaheliselt isoleeritud. Astuti samme pinge lõdvendamiseks lääneriikidega.
NIKITA HURšTšOV – Tema tähtsaimaks reformiks oli stalinlikust repressioonidepoliitikast loobumine. Majanduselus pööras ta rohkem tähelepanu kergetööstusele ja põllumajanduse arengule, andes rohkem otsustamisvabadust tootjatele. See tõi kaasa olukorra, kus rahva elatustase paranes . Ta tegi ka suuri vigu. Tal puudus püsivus ning aeg ajalt oli ta meel väga heitlik, see tõttu viidi tema valitsusajal läbi mitmeid läbimõtlemata kamaaniaid, millistest tuntuimad oli Kasahstani steppidesse uudismaade rajamine ja maisikasvatamise kampaania.
Sellega algas majanduslangus , mis oli tingitud väärast majanduspoliitikast.
LEONID BREžNEV – Hruštšovi järglane. Uus juhtkond püüdis esialgu teha mitmeid uuendusi ja ümberkorraldusi, kuid loodetud edu jäi saavutamata. Nõukogude Liidu sisepoliitilises elus aga tugevnesid aja jooksul tagurlikud poliitilised jõud. Loobuti Stalini kuritegude kritiseerimisest ning karmistati kontrolli ühiskonnas.
STAGNOTSIOON – seisak , soikumine, peatumine, tardumine, liikumatus. Ühiskonnas ja majanduses tähendab see edasiliikumise ja efektiivsuse kadumist.
DISSENTLUS – 1960 aastate teisel poolel tekkis nõugkogude ühiskonnas vastuseks tagurluse pealetungi teisitimõtlemine. Selle eestvedajatesk olid eelkõige haritlased, kes astusid välja ühiskonnaelu järkjärgulise karmistamise vastu. Püüdeti protestida ja hukkamõista inimõiguste rikkumist.
DISSIDENDID – 2 tuntuimat dissidenti olid Andrei Saharov. Tema protesteeris tuumarevastuse vastu. Teine dissident oli Aleksandr Solženitšõn. Tema kirjutas pool riiulitäit teoseid selle kohta, mis toimus sunnitöö laagrites. Sai preemia, aga nõuti, et ta ei võtaks seda vastu, aga ta ikkagi võttis.
GERONTOKRAATIA – valitsejad olid oluliselt vanemad, kui enamik riigi täiskasvanud elanikkonnast. Näiteks NL valitsemiskorda 1980 aasatate algul nimetati gerontokraatiaks.
NÕUKOGUDE LIIDU MAJANDUS – neil oli plaanimajandus . Tooteid ei toodetud vastavalt turu nõudlusele, vaid vastavalt riigi poolt kehtestatud plaanile.
NSV VALITSEMINE JA MUUDATUSED – Kõige tähtsaim partei juht oli sekretär. Ametlik valitsusministrite nõukogu, parlament ülemnõukogu. Muudatused tehti kaardil, Eestit vähendati. Petserimaa ja Narva jõe osi liideti Nõukogude aladega. Maakonnad läksid reajoonideks. Ei olnud enam Läänemaa vaid oli Haapsalu reajoon. Ei olnud viljandimaa vaid oli Viljandi reajoon.
SEKRETÄRID
NIKOLAI KAROTAMM JOHANNES KÄBIN KARL VAINO
1944-1950 1950-1978 1978-1988
- kolhooside loomine -suurtööstuste rajamine -uus venestamis aeg
-2. Suur küüditamine - linnastumine -vene keel suruti peale
(1949,25-26 märts, 24k) -3. Suur küüditamine 1952
-sisepoliitiline elu
KÜÜDITAMINE – 1949, 26-30 märts kolhoosidesse astumine, suur hulk lapsi ja alaealisi. Kõige noorem oli 14 päevane, kes küüditati ka Siberisse. Talupojad asutsid vabatahtlikult juba kolhoosidesse, kuna tapeti ja küüditati jne. Tehti seal neid surma näitusi jne.
METSAVENDLUS – 1944-1953 oli Eestis peamiseks vastupanuvormiks metsavendlus. Metsavennad tegutsesid üle Eesti, aktiivsemalt siiski Pärnu-, Viru- ja Võrumaal. Samal ajal oodati ja loodeti alusetult, et lääneriigid soovivad taastada Eesti iseseisvust ning tõkestada Nõukogude Liidu ülevõimu tugevnemist Ida-Euroopas. Nende vastu kasutati sõjaväge, miilitsaüksusi ja julgeolekuorganeid. Vastupanu nõrgenes oluliselt aastal 1949. Siis hakkas pihta suur küüditamine ja nendel ei olnud nii külm süda, et pere lasta küüditada ilma temata vms.
VASTUPANU VÕIMUDELE
1940’l aastatel 1950’l aastatel 1970’l aastatel
Metsavendlus, küüditamine Avalik vastupanuliikumine vastupanuliikumine
Relvastatud vastupanu Põrandaalused raamaturühmad muutus taas avalikuks
SIDE LÄÄNEGA – nad kasutasid väliseid raadiojaamasid, soome televisiooni saateid jälgisid, turistide vahendusel ja tänu hipide liikumistele . Eesti muutus omamoodi ka Nõukogude lääneks, kuna seal hakati supermarketeid ehitama.Venemaalt voolas rahvast sisse ja nad tahtis Eesti täiesti endale saada ja sellega suurenes ka rahvaarv. Oli ka Eestis Rootslasi, Soomlasi ja Sakslasti, aga pärast nad põgenesid ikkagi oma maale tagasi nii paljud kui said.
KULTUUR – Olid eraldatud läänemaailma vaimsest arengust ja suundumustest. Selline infosulg tingis omakorda orienteerituse vene kultuurile . Lisaks prooviti avalikult hävitada ellnevat kultuuripärandit. Hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Alles jäeti vaid üksikud aastakäigud. Tsensuur oli ühiskonnas koguaeg olemas. Selle tagamisel etendasid rolli ka julgeolekuorganid.
ETV – alustas saateid aastal 1955. 1970 aastatel mindi üle värvitelevisioonile. Suurenes ka Eesti raadiosaadete maht.
MAAELU HÄVIMINE – 1960 aastatel hakati järjest rohkem raadioid, telereid ja magnetofone otsima . Maarahval lubati käia aina rohkem ja rohkem linnas teatris, kinos ja näitustel. Maadel hakkas samuti juurduma linklik eluviis. Väikesed maakoolid, klubid ja raamatukogud pandi kinni ja pidi hakkama linnas käima koolis. Seega mõtekam oli linna üle kolida ja siis maaelu hakkaski maha surema ja linnas hakkas rohkem rahvast elama. Kuna kõik võimalused olid seal olemas ja tekkis koguaeg ka uusi.
HARIDUS – NL likvideeris iseseisvusaegse haridussüsteemi. Uue koolikorralduse aluseks võeti kasutusele nõugkogude vabariikides ühtluskooli süsteem. Paljud õpetajad ja kõrgkoolide õppejõud kuulutati rahvusvaenlasteks ja vallandati. Maailma ja Eesti ajaloo kõrval hakati süvendatult õpetama NSV Liidu ajalugu ja vene keelt.
KIRIK – Vormiliselt tunnistati usuvabadust, aga kirikud riigistati ja hakati igasuguseid takistusi tegema. Nende eesti pidi maksu maksma ja Tartu ülikoolis kaotati usuteadusosakond. Ametliku usuvastase propaganda eesmärk oli kujundada inimestes vaenulikku või siis vähemalt ükskõikset suhtumist kirikusse ja religiooni. Ilmselgelt see ei läinud läbi neil.
40 KIRI – 1980 koostati ja saadeti ajakirjandusele kiri ’’40 kiri’’ milles osundati paljudele lahendamata probleemidele. Tollel ajale iseloomulik tulevikuväljavaate puudumine sundus tagasi vaatama minevikku , et vastu pidada olevikus .
HIINA KODUSÕDA JA KOMMUNISTID – 1945-1949 oli Hiinas kodusõda valitsuse vahel. See toimus Guomindangi ja Hiina kommunistide vahel. Guomindang sai lüüa, aga neil õnnestus põgeneda Taiwani saarele ja tegid seal enda Hiina Vabariigi. Mao Zedung kommunistide juht kuulutas ka välja oma vabariigi – Hiina rahvavabariik.
MAUISM – kommunistlik idealoogia. Revulutsiooni kandvaks jõuks pidid olema talupojad.
SUUR HÜPE – 1958 geniaalne kommunistlik partei kuulutas välja nn Suure Hüppepoliitika. Eesmärgiks oli hüpata lühikese ajaga teistele riikidele järele ja neist ette. Selleks loodi rahvakultuure. Kõik asjad ja riided olid ühised, kõik pidid hakkama tootma terast. Hiina tootis rauda, millest ei olnud võimalik midagi teha. Põllumajanduses hakati tapma varblaseid. Nad eksisid, kuna varblased hoopis sõid kahjulike baktereid mitte ei hävitanud riisi saadut.
KURSIMUUTUS – 1976 sai võimule Deng Xiaoping tema lauseks oli ’’pole tähtis mis värvi on kass , peaasi , et ta hiiri püüaks.’’ See tähendas seda, et polnud tähtis mismoodi majandus paraneks, peaasi, et paraneks. Ta rakendas turumajandust ja loobuti rahvakommuunidest.
Alustati 1 lapsepoliitikat. Kui sul oli rohkem lapsi, siis seda rohkem sa pead hakkama maksma riigile. Sooline tasakaal väljus ja Vanemaid mehi oli palju, aga tütarlapsi oli veel ja veel rohkem. Tänaseks on osaliselt loobutud sellest ehk siis sul on maal 3 võimalust lapse tegemiseks, et sul ei oleks seal raske elada ja oleks tööjõudu.
VÄLISPOLIITIKA – See on neil raskendatud täna rahvusvahelisele isolatsioonile. Nende katsed ÜRO’ga ühineda on nurjunud. Hiina taasühinemine jäi ka ära, kuna neil olid lahkarvamused . Kes selle kommunistliku riigiga ikka tahab suhelda?! + hiiinas puuduvad igasugused inimõigused.
TIIBETI KÜSIMUS – 1950 Tiibet okupeeriti Hiina poolt. Sellest ajast alates on tiibeti rahvas pidanud taluma ülekohut ja väärkohtlemist ning poliitilisi ja majanduslikke otsuseid, mis on rahvale ja tema kultuurile palju kahju teinud. Kommunistlikust ideoloogiast juhtiud propaganda tõi kaasa näljahäda, tagakiusamise ja paljude tiibetlaste põgenemise oma kodumaalt . Kõige selle tõttu palus seni isolatsiooni eelistanud Tiibeti poliitiline eliit maailma üldsuse abi.