Peatükid 22-24 (0)

Sotsialistlike riikide poliitiline elu ja majandus ühtlustati Nõukogude Liidu eeskujul: kogu ühiskond allutati kommunistliku partei kontrollile , valdav osa majandusest riigistati, kehtestati plaanimajandus .
Sotsialismileeri Euroopas kuulusid NSVL , Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria , Jugoslaavia , Albaana ja Saksa Demokraatlik Vabariik. Aasias aga Hina Rahvavabariik, Põhja- koera , Mongoolia ja Vietnami SV. 1959 .aastal tuli Kuubal võimule Fidel Castro.
Sotsialistlikku sõprusühendusse kuulusid: Nõukogude Liit, Vietnam , Poola, Rumenia, Saksa DV, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria, Kuuba ja Mongoolia.
Erimeelsused Jugoslaavia ja Moskva vahel: Moskvaga kooskõlastamata välispoliitika, Marshalli plaani raames abi vastuvõtmine, liidri isepäine käitumine.
Sotsialistlikusse sõprusühendusse kuulusid need rigid , kes jäid Nõukogude Liidule kuulekaks.
Kolmanda maailma riike toetas Nõukogude Liit majanduslikult ja rahaliselt(sõjatehnika, sõjaväelised nõuandjad), neid riike nimetati otsialistliku orientatsiooniga riikideks.
Kommunistliku partei peamine roll oli liidril (peasekretär), kes pidi olema vastuvõetav Moskvale , enamasti oli ta võimul surmani. Kommunistlik partei kontrollis poliitilist ja vaimuelu . Partei oluliseks toeks olid julgeolekuorganid. Iseloomustasid range tsensuur ja ulatuslik propaganda . Selline sotsialistlik demokraatia pidi varjama valitseva partei ülemvõimu.
Sotsialistlike riikide poliitiline süsteem:

• Kommunistlik partei (võim koondatud ühe partei kätte)
  
• Parteiline ametnikkond (juhid vastuvõetavad Moskvale, tähtis liider)
  
• Valimised (ebademokraatlikud)
  

Majandussüsteem:

• Plaanimajandus (riigistatud ettevõtted, rasketööstuse eelisarendamine, kollektiviseeritud põllumajandus)
  

Tekkis kaks olulist rahvusvahelist organisatsiooni.
Majanduses Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN), mis loodi aastal 1949, Ida-Euroopa riikide poolt. Eesmärk oli sotsialistlike riikide majanduslik koostöö ning see pidi aitama Moskva -meelsetel riikidel majandusraskustest üle saada. Sotsialistlik majandusmudel osutus elujõuetuks ja varises 1980. aastal kokku.
Sõjalises valdkonnas loodi 1955. aastal Varsavvi Lepingu Organisatsioon (VLO) ehk Varssavi Pakt. Selle paktiga seadustati Nõukogude vägede viibimine Ida-Euroopa riikides. Eesmärk oli sõjalispoliitiline koostöö.
Stalin suri 1953. aastal. Tema kohale pretendeerisid valitsusjuht Georgi Malenkov, siseminister Lavrenti Beria ja partei keskkomitee sekretär Nikita Hruštšov. Beria eestvedamisel hakati normaliseerima suhteid Jugoslaavia ja lääneriikidega. Beria vastu organiseeriti 1953. aasta juunis vandenõu, sest tema võimu kasv hakkas ohustama tema kaaslaste võimupositsioone. Beria mõisteti partei- ja riigivastases tegevuses süüdi ja ta hukati detsembris 1953.
Stalini aeg (1929-1953)
Majanduslik koostöö teiste sotsialistlike riikidega. Toetus kitsale lähikondlaste ringile , umbusk, totalitaarne riik.
Hruštšovi aeg (1956-1964) ehk sulaaeg
Vägivallapoliitika pehmendamine ja piirangute tühistamine ühiskonnaelu valdkondades. Ta tunnistas piiranguid nng arendas kergetööstust. Poliitika oli vägivallapoliitika, ta suri 1971 . aastal.
Brežnevi aeg (1964-1982)
Ühiskonnaelu kõigis valdkondades valitses seisak ehk stagnatsioon . Nõukogude Liit ei suutnud kaasa minna tehnilise progressiga ja jäi maha lääneriikidest. Brežnev suri 1982. aastal.
Dissidentlus hakkas ühiskonnaelu järk-järgulise karmistamise vastu seida, teisitimõtlejaid oli vähe, sest neid vallandati töölt, arreteeriti ja saadeti maalt välja.
Malenkov hakkas muutma majanduspoliitikat peale Stalini surma: seadis eesmärgis elanikkonna majandusliku ja kultuurilise olukorra parandamise. Tema pani aluse majanduslikule arengule.
Hruštšovil puudus läbimõeldud majanduse arendamise kava. Majandus arenes ikkagi hoogsalt. 60datel majanduslik areng pidurdus.
Nõukogude majandussüsteem püsis eelkõige tänu soodsatele välistingimustele. Naftahind suurendas NSV Liidu sissetulekuit. Sissetulek võimaldas kaasaegsustada sõjatehnikat.
Lammutati lõplikult senine kodanikuühiskond, talud sunniti ühinema kolhoosideks, kehtestati riiklikule plaanimajandusele tuginev käsumajandus, okupatsiooniežiim.
Nõukogude võim taastati eestis 1944 Punaarmee abil. ENSV võimustruktuuris kuulus juhtiv roll kommunistlikule parteile, kes lähtus oma tegevuses Moskva juhtnööridest. Eesti NSV valitsus koosnes 1946. aastani rahvakomissatiaatidest, seejärel ministeeriumitest jt. keskasutustest. Kõrgem seadsandlik organ oli ENSV Ülemnõukogu, kellel ei olnud reaalset võimu. ENSV partei- ja valitsuskaader koosnes sõja järel peamiselt juunikommunistidest, Eesti Laskurkorpuse Veteranidest, Venemaa eestlastest ning teistest NSVLi piirkondadest päris inimestest.
Nikolai Karotamm (1944-1950)
Tagines juunikommunistide ja laskurkorpusest tulnud eestlastele, arvestades liiduvabariigi vajadustega.
Johannes Käbin (1950-1978)
Ajas laveerimispoliitikat, oli Moskva- meelne , arvestas ENSV eripäradega, harjus kiirelt erinevate kordadega.
Karl Vaino (1978-1988)
Uus venestamisaeg , vene keele kasutamise propaganda.
Nad kõik arvestasid Moskvaga ning üritasid rahva jaoks olukorda parandada.
Metsavendlus oli peamiseks vastupanuvormiks 1944-1953. Tegutseti üle kogu Eesti. Nende vastupanu nõrgendas suurküüditamine (20700 inimest, 1949 26.märts).
1950datel asendus metsavendlus põrandaaluste noorteorganisatsioonidega.
Eestlased said infot läänemaailmast:

Ameerika Hääl – raadiojaam NYs

Euroopa raadiost Vaba Euroopa

Vabadusraadiost
Oluliseks aknaks läände oli Soome, sest P-Es oli võimalik vaadata Soome televisiooni saatseid, avati Tallinn-Helsinki laevaliin , mis tõi meile turiste, kes tõid kaasa tarbeesemeid ja tarbimiskultuuri läänest.
Käsumajandusega kaasnes massiline võõrtööliste sissevool teistest riikidest. Samuti ka vene keele levik. Näiteks Ida-Virumaa muutus venekeelseks ja tühjenes pea täielikult eestlastest.
Ideoloogiline surutis ühiskonnas oli eriti tugev Stalini ja Brežneri võimuloleku ajal.
Poliitiliste olude liberaalsusest või rangusest hoolimata ei kadunud ühiskonnast kunagi vaba mõtte levikut takistav tsensuur.
Nõukogude võim püüdis valikuliselt hävitada varasemat kultuuripäradit, selleks hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Teise maailmasõja järel jagunes eesti kultuur kaheks: Välis- ja Kodu-Eesti kultuuriks .
Pärast 1950 aastal toimunud EKP VIII pleenumit olid paljud haritlased sunnitud oma loomingut umber tegema ja taluma repressioone. Rahva kultuuriline aktiivsus väljendus eelkõige isetegevusharrasuses, näiteks pilli-, rahvatantsu- ja näiteringides.
Nõukogude aja rahvusliku värvinguga massiüritusteks kujunesid laulupeod . Laiemat kultuuritarbimist soodustasid massiteabevahendid.
1960 aastatel hakkas maakultuur hääbuma, sest toimus linnastumine. Üleminek kohustuslikule keskharidusele tõi kaasa probleeme, näiteks tunnistuste andmine õpilastele, kes polnud seda ära teeninud . Ümberkorraldusi tehti ka kõrgkoolide õppetöös, näiteks võeti vastu kursuste süsteem.
Nõukogude võimu eesmärk oli vähendada kirkiku mõju ühiskonnas, selleks kirikud riigistati ja Tartu ülikoolis kaotati usuteaduskond.
Paguluses ilmus rohkem raamatuid, sest seal said kirjanikud vabalt kirjutada ja nende töid ei kontrollitud. Eestis kommunistlik võim kontrollis raamatuid ja kirjanikud ei saanud enda arvamusest kirjutada.
Nõukogude kultuurielu positiivsed jooned:

• Kui tegid venelaste vaelasi maha, siis võidi teos läbi lubada
  
• Rahva kultuuriline aktiivsus jäi püsima
  
• Laulupeod jäid püsima
  

Negatiivsed jooned:

• Tsensuur
  
• Terror
  
• Karm kontroll
  
• Välismaine kultuur oli raudse eesriide eraldatud ja läbi imbus vähe
  
• Vene keele osatähtsuse suurenemine
  

1980 – “40 kiri” kultuuritegelaste poolt.