Seksuaalsel teel edasikanduvad haigused (2)

Üldiselt

Seksuaalsel teel edasikanduvad haigused ehk suguhaigused (STD – sexually transmitted diseases ) kuuluvad gruppi „nakkushaigused“. See hōlmab rohkem kui 20 haigust, mida pōhjustavad bakterid , viirused , seened vōi parasiidid . Üldteada on fakt, et kōik STD-d levivad peamiselt läbi seksuaalsete kontaktide. Siiski on nende haiguste vahel erinevused, seda nii viirust pōhjustavate toimeainete hulgas, haiguse käigus, vōimalikes teraapilistes vōi ennetavates vahendites.
Klassikalised suguhaigused (süüfilis, gonorröa jne) on kaotanud oma ōuduse alates ajast, mil nad said ravitavaks antibiootikumidega. Hepatiit B (haigus, mis arenedes osutub väga tōsiseks), vastu on juba kaua aega olemas ka kaitsev vaktsiin . Tänapäeval on kardetavaim STD AIDS, kuna selle vastu pole suudetud luua ei ravimit ega ennetavat vaktsiini.
Erinevate hinnangute kohaselt nakatub maailmas suguhaigustesse igal aastal 330 miljonit inimest. Levinuimad on trihhomonoos (120 miljonit nakatunut), järgneb klamüüdia (50 miljonit) ja gonorröa (25 miljonit). Praegusel hetkel HIV-i nakatunud inimeste arvu hinnatakse 42 miljonile.
Nakatumine STD-sse toimub peamiselt seksuaalse vahekorra ajal, mil terve limaskest satub otsesesse kontakti haigust kandvate kehavedelikega (nagu seemne- ja tupevedelik). Enamus suguhaigused, eriti herpesviirused , levivad ka oraalseksi, suudlemise vōi intiimse puudutamise läbi (jällegi läbi nakkust kandvate kehavedelike). Ka ema vōib oma sündimata vōi vastsündinud last nakatada . Osad suguhaigused (hepatiit B, AIDS ja süüfilis) kanduvad edasi läbi vere – vereülekandel ja verepreparaatidega vōi süstalde korduvkasutamisel narkomaanide hulgas. Mōnede patogeenide puhul on vōimalik kaudne nakatumine läbi käterätikute, tualettruumi esemete jne. Siiski peab nentima , et sellised juhtumid on haruldased . Ülekandumine kas köha- vōi nohutilkade kaudu pole vōimalik. Argipäeva tavaliste tegevustega (majapidamistööd, viibides tööl, reisides jne) vōib STD nakatumise välistada, eeldades, et on täidetud kōik asjakohased hügieeninõuded.
Enamus STD (suurimateks eranditeks on vaid hepatiit B ja AIDS) ilmnevad tavaliselt kohas, kus nakatumine alguse sai. Näiteks peenisel, vagiinal, häbememokal (häbeme serv). Nakkus vōib edasi kanduda ka suu ja päraku naha kaudu. Mõned STD-d on lihtsalt ebameeldivad, samas on neid, mis on ohtlikud – jäädes väljaravimata, suudavad nad levida üle kogu organismi ning mōnedel juhtudel pōhjustada parandamatut kahju, näiteks viljatust, ajukahjustusi vōi pimedaks jäämist. Nii palju kui teatakse praegu kōige ohtlikumast STD-st, HIV-ist, viib see keskmiselt pärast 12. aastat lōpplikku faasi AIDS, mis lōpeb surmaga.

Ülevaade tähtsaimatest seksuaalsel teel levivatest haigustest

Haigus
Tekitajad
Aeg nakatumise ning haigestumise vahel
Ravi
Märkused
Süüfilis
Bakter (Treponema pallidum)
kolm nädalat
Antibiootikumid
õigeaegse raviga on saavutatav täielik paranemine
Gonorröa
Bakter (Neisseria gonorroeae)
mõned päevad
Antibiootikumid
õigeaegse raviga on saavutatav täielik paranemine
Ulcus Molle
Bakter (Haemophilus ducreyi)
mõned päevad
Antibiootikumid
õigeaegse raviga on saavutatav täielik paranemine
Lymphogranuloma
inguinale
Bakter ( Chlamydia trachomatise eriline tüvi)
mõned päevad
Antibiootikumid
õigeaegse raviga on saavutatav täielik paranemine
Klamüüdia
Bakter (Chlamydia trachomatis)
mõned päevad
Antibiootikumid
õigeaegse raviga on saavutatav täielik paranemine
HIV-nakkus/ AIDS
Viirus ( HIV-1/-2)
HIV-test on positiivne kahe kuni kuue nädala, kõige rohkem kolme kuu pärast
umbes kaksteist aastat
antiretroviiruslikud medikamendid
pole ravitav, viirus jääb kehasse; eluiga pikendav või haiguse kulgu leevendav ravi on võimalik
Hepatiit B/C
Viirus (HBV/ HCV)
kuni kuu aega
sümptomaatiline, antiviiruslikud medikamendid
enamasti paraneb inimene ravita teatud aja jooksul; viirus võib jääda kehasse (suurenenud maksavähi oht); ennetav vaktsineerimine HBV vastu on võimalik
Genitaalherpes
Viirused ( Herpes simplex viirus 2)
mõned päevad
sümptomaatiline
osaline ravi; viirus võib jääda kehasse
Suguelunditenäsad
Viirus (papiloomiviirus)
neli nädalat
kirurgiline
paranemine võimalik, suurenenud emakakaela vähi tekkimise risk
Trihhomonoos
Parasiit (Trichomonas vaginalis)
mõned päevad
antiparasiitsed vahendid
täielik paranemine on võimalik
Seennakkused
Pärmseen (peamiselt Candida albicans)
mõned päevad
antimükootika
täielik paranemine võimalik
Kubemetäid
Parasiit (Phthirus pubis)
mõned päevad
antiparasiitsed ravivahendid
täielik paranemine on võimalik
Sügelised (Scabies)
Lestad (Scabies)
sageli nädalaid
antiparasiitsed ravivahendid
täielik paranemine võimalik

Enam levinud suguhaigused

Süüfilis

Süüfilise pōhjustab spiraalikujuline bakter (Treponema pallidum). Haiguse kulgu vōib jagada nelja faasi: esimeses faasis, umbes kolm nädalat pärast nakatumist, ilmub nakkuse asukohta kōva, valutu kühmuke (tavaliselt peenisele vōi vagiinale). Kōige lähemal asetsevad lümfisōlmed paistetavad üles. Enamasti paraneb haavand isegi ravita, kuid sellisel juhul ilmneb umbes kuue nädala pärast haiguse teine faas. Bakter levib kogu kehal, pōhjustades nahalöövet, palavikku ja lümfisōlmede paistetust. Need ilmingud kaovad aja jooksul, kuid ilmuvad korduvalt uuesti. Kui ka seda faasi ei ravita, nakatuvad aastate pärast sisemised organid, eriti närvisüsteem - kolmandas faasis näiteks seljaaju (kōnnaku häiritus) ning neljandas aju ( dementsus ).

Viirus tehakse kindlaks mikroskoopilise uuringuga vōi süüfilise-testiga, kus kontrollitakse verd. Viimane annab usaldusväärse vastuse umbes kolm nädalat pärast nakatumist. Ravi antibiootikumidega (näiteks pentsiliiniga) varajaseimas faasis viib täieliku paranemiseni. Kahjustusi hilisemates faasides (III ja IV) ei saa aga peatada ka juhul, kui bakter on antibiootikumide abiga hävitatud. Raseduse ajal pōetav süüfilis vōib sündimata lapsele pōhjustada tōsiseid kahjustusi.

Gonorröa

Ka selle haiguse pōhjustajaks on bakter (Neisseria gonnorrhoea). Kaks kuni seitse päeva pärast nakatumist hakkab peenisest vōi vagiinast erituma kollakasrohelist mäda, kaasneb valu urineerides. Esineb juhtumeid, kus naisel loetletud sümptomid puuduvad. Kui haigust ei ravita, viib see meestel eesnäärme vōi munandimanuste pōletikuni. Naistel vōivad haigestuda emakas, munajuhad ja munasarjad sellisel määral, et tulemuseks on viljatus . Gonorröa hilisemates faasides levib bakter kogu organismi, eriti liigestesse ning maksa piirkonda (perihepatitis acuta). Gonorröa kindlaks tegemine toimub mädaeritise mikroskoopiliste uuringutega.
Haigust on vōimalik ravida antibiootikumidega. Viimasega kaasneb aga probleem, mis saab alguse seksturismist, eriti just Kaug-Idas. Sealsed prostituudid kasutavad tihti antibiootikume, et end suguhaiguste eest kaitsta. Sellisel juhul areneb tarvitajal bakter, mis on antibiootikumidele vastupidav ning seksturistid toovad haiguse ikkagi “koju”.

Ulcus Molle

Sellegi haiguse pōhjustab bakter (Haemophilus ducreyi). Kesk-Euroopas leidub nakkust vähe, kuid arengumaades esineb seda sageli. Kaks kuni kuus päeva pärast nakatumist tekib ōrn valu ning teataval määral leviv haavand viiruse asupaiga juurde. Kubeme piirkonna lümfisōlmed vōivad tugevalt üles paistetada. Diagnoos antakse haavandite mikroskoobilisel uuringul, viimast selleks, et leida bakter. Ravida on vōimalik antibiootikumidega.

Suguelundite lümfisōlmede viirus (Lymphogranuloma inguinale)

Haiguse pōhjustab Klamüüdia trachomatise iseäralik tüvi ning Kesk-Euroopas esineb seda väga harva. Vähemalt neliteist päeva pärast nakatumist tekib genitaalide piirkonda väike varjatud sōlmeke, mis vōib edasi areneda haavandite tekkimiseni. Need vaevu valutegevad sōlmekesed paranevad iseeneslikult 10–14 päeva jooksul ning tihti neid ei märgatagi. Alles siis kui lümfisōlmed kubeme piirkonnas paistetavad kuni rusika suuruseks, on patisent sunnitud viivitamatult arstiga ühendust vōtma. Kōige suuremad probleemid tekivad lümfisōlmede rebenedes välispidiselt vōi kui sisemised lümfisōlmed nakatuvad. Diagnoos antakse läbi haigust kandvate osade otsese vaatluse vōi vereanalüüsiga. Haigus on ravitav esialgses faasis, kasutades antibiootikume.

Klamüüdia

Nakatumine klamüüdiasse on Euroopas väga levinud. Pōhjustajaks on kindel bakter (Chlamydia trachomatis). See viib ebameeldiva kuseteede pōletikuni, millega kaasneb rohke sügelus ning pōletav tunne urineerides. Meestel vōib kannatada saada eesnääre ja munandimanused. Naistel aga vagiina , emakas, munajuhad ja munasarjad, mis vōib viia viljatuseni ning emakavälise raseduseni. Haiguse kulg on enamasti probleemitu. Ravida on vōimalik antibiootikumidega. Edasikandumine vastsündinule on harva esinev juhus , kuid kui see juhtub, on tulemuseks silma sidekesta pōletik ning kopsupōletik.

AIDS

AIDS (Omandatud Immunpuudulikuse Sündroom) on HIV-nakkuse (Inimese Immuunpuudulikkuse Viirus) viimane faas. Senini on avastatud kahte tüüpi viirust (HIV 1+2), mōlemal on arvutult alagruppe. Periood, mis jääb nakatumise ja ohtliku haiguse puhkemise vahele, on keskmiselt kaksteist aastat. Selle aja jooksul vōivad haigestunud inimesed enese teadmata haigust edasi anda. Samaaegselt eksisteerivad klassikalised suguhaigused (eriti süüfilis ja ulcus molle) nōrgendavad organismi, suurendades vastuvõtlikkust AIDS-le. HI-viirus tehakse kindlaks vere kontrolliga (HIV-test). Haigus on praeguseni veel ravimatu ning lōpeb alati surmaga. Kui viirus avastatakse varajaseimas faasis ning haige saab ōiget ravi, on vōimalik edasi lükata AIDS-i tekkimist. Samuti on vōimalik nakatunud inimese elukvaliteeti märkimisväärselt parandada. Praegusel hetkel pole leiutatud ka ühtegi haiguse eest kaitsvat vaktsiini.

Hepatiit (kollatōbi)

Hepatiit viiruseid on erinevaid. Nende hulgast hepatiit B (HBV) ning vähemal määral ka hepatiit C (HCV) on seksuaalsel teel edasikanduvad viirused. Haiguse kulg on igal juhtumil väga erinev. Viirus vōib kulgeda komplikatsioonideta, samas vōib endaga kaasa tuua ägeda maksapōletiku (hepatiit), mis mōnedel juhtudel on isegi surmav. Enamikul inimestel areneb viirus krooniliseks maksapōletikuks, mis vōib omakorda viia tsirroosini vōi maksavähini. Hepatiidiga seondub ka järgnev probleem – paljud inimesed kannavad nakkust endaga elu lōpuni, ilma, et ise haigestuksid, kuid nakatavad samas teisi. Lisaks seksile, levib hepatiit B/C ka läbi vereülekannete, süstalde korduvkasutamisel narkomaanide hulgas ning vahel isegi läbi otsese kontakti kehavedelikega. Viimast juhul, kui hädavajalikest hügieeniinõuetest on loobutud. Nii-nimetatud kolmanda-maailma maades on hepatiit B laialt levinud just tavainimeste hulgas. Euroopas on enamus nakatunud kas narkomaanid vōi meditsiinitöötajad. Praegusel hetkel on hepatiit B ainus STD, mille vastu on suudetud luua vaktsiin.

Genitaalherpes

See herpese vorm on väga laialt levinud ning on sarnane herpes labialisega (palavikuline vesivill huultel). Kolm kuni seitse päeva pärast nakatumist, ilmuvad genitaalide piirkonda väikesed, tugevalt sügelevad vōi valulised vesivillid, mis sisaldavad nakkuslikku viirust. Lisaks vōib tekkida lümfisōlmede paistetus ning palavik . Viirust on vōimalik tuvastada otse villist eralduva vedeliku kaudu vōi kaudselt, vereprooviga. Hoolimata ravimist, mis viirust tapab (Aciclovir), on haigus suuteline närvirakkudes ellu jääma ning vōib aastaid hiljem uuesti tekkida. Viimasel juhul on haiguse kulg enamasti leebem. Nakatunud rase naine vōib sünnituse ajal nakatada enda vastsündinud last, mis toob kaasa tōsiseid haigusi (näiteks entsafaliidi).

Suguelundite näsad (Condylomata acuminata)

Umbes neli nädalat pärast nakatumist tekivad suguelundite juurde näsad, mis sageli on lillkapsa sarnase kujuga. Pōhjustajateks on viirused (inimese papilloomiviirusnakkus = HPV) ning tekkinud näsasid on vōimalik kirurgiliselt eemaldada ( laseriga , külmutades, kōrvetades vōi skalpelliga). Papilloomiviirusnakkus vōib sünnitmisel edasi kanduda vastsündinule. Mōnda selle viiruse vormi arvatakse pōhjustavat emakakaela vähki.

Trihhomonoos

Trihhomonoos on laialt levinud üherakuline parasiit, mis nakatab kusitit ning vagiinat. Viiruse ilminguteks on vesine mädaeritus ja sügelus. Diagnoos antakse haigust pōhjustavate parasiitide kindlaks määramisel mikroskoobiga. Seda maailmas kōige sagedasemalt esinevat suhteliselt kahjutut suguhaigust ravitakse kindlate ravimitega (näiteks metronidazolega).

Seennakkused

Pärmseen (Candida albicans) on laialt levinud ning kōige sagedasem seennakkuste kandja. See iseenesest kahjutu nakkus (vagiina vōi sugutipea pōletik) osutub aga üsna ebameeldivaks, sest kaasneb rohke sügelus ning pōletav tunne. Naistel eritub lisaks veel mäda. Seenhaigused on ravimitega täiesti ravitavad, kaasata tuleb ka vajalikud hügieeninõuded.

Kubemetäid

Täid on väikesed putukad, kes ründavad kubemekarvu. Täid ja nende munad (ehk tingud ) on palja silmaga nähtavad ning nad kinnituvad karvade külge. Intensiivne sügelus on kōige tähelepandavam sümptom. See kahjutu haigus on ravitav spetsiaalse emulsiooniga.

Kuidas käituda, kui teil on suguhaigus ?

Kui arvate , et olete nakatunud mōnda suguhaigusesse, peaksite koheselt ühendust vōtma arstiga, keda te usaldate. Lisaks oma perearstile, vōib selleks olla ka nahaarst , günekoloog, uroloog vōi sisehaiguste arst. Iseseisev suguhaiguste ravi on problemaatiline ning vōib osutuda isegi ohtlikuks. Viimane raskendab hilisemat arsti diagnoosi ning infektsioon vōib jääda avastamata.
Enamus suguhaigused on ōige ravi korral mööduvad. Eranditeks on viiruslikud STD-d, nagu näiteks herpes, hepatiit B/C ja AIDS. Isegi HIV-i puhul on praegu saadaval olevate preparaatidega vōimalik pikendada patsiendi eluiga ning, mis kōige tähtsam, parandada elukvaliteeti. Ravist ōnnestub maksimaalselt kasu saada aga ainult neil haigetel , kes avastavad oma olukorra juba varajaseimas faasis. Seepärast on alati mōtekas teha HIV-test, ka juhul, kui olete mōne muu suguhaiguse kandja. Arutage seda oma arstiga.
Kui olete nakatunud mōnda suguhaigusesse, peaksite oma partneri huve silmaspidades hoiduma seksuaalsetest kontaktidest seni, kuni haigus on väljaravitud ning te ei saa enam viirust edasi kanda. Teie arst annab teile teada, kui tegemist on pikemaajalise nakkuse ohuga. Samuti peaksite haigusest informeerima oma praegust ja/vōi endiseid partnereid . Vähemalt üks neist inimestest kannatab sama haiguse all (vastasel juhul poleks te nakatunud) ning on vōimalik, et olete mōlemad haigust omakorda edasi levitanud. Ka need inimesed peaksid konsulteerima arstiga ning vajadusel end ravima. Šveitsis kehtib Epideemia Seadus, mis puudutab ka suguhaigusi. Patsiendid , kes põevad “klassikalisi” suguhaigusi (näiteks süüfilis, gonorröa), peavad enda ravimiseks ühendust vōtma arstiga. Lisaks tuleb arstidel selle eest hoolt kanda, et patsiendid informeeriks oma seksuaalpartnereid, ning et ka viimased saaksid ravi. Kui haige vōi kontaktpersoon ei konsulteeri arstiga, viivitab raviga vōi katkestab selle enneaegselt, on arst kohustatud tervisekaitsele patsiendi olukorrast teada andma, avaldades ka ta nime. Paljudel inimestel on raske rääkida suguhaigustest . Just seepärast on oluline, et arstiga tekiks usalduslik suhe, kus suudetakse olla täiesti avameelne. Sel juhul saab ta teid ravida kompetentselt, eelarvamuste vabalt ning olla samas täiesti konfidentsiaalne.

Kuidas end suguhaiguste eest kaitsta?

Kuna nakatumine suguhaigustesse toimub peaaegu alati läbi seksuaalvahekorra, ei tohi kunagi unustada kaitsevahendeid. Mōned STD-d on välispidiselt nähtavad, kuid tavaliselt ei tunta neid ära.

Truudus

Monogaamses suhtes kahe terve inimese vahel, on nakatumine suguhaigustesse niisama hästi kui välistatud.

Partneri hoolikas valik

Uus seksuaalsuhe toob endaga alati kaasa ohu nakatuda mōnda suguhaigusesse. Vaid juhul, kui teie partner on terve, pole vaja riski karta . Sellepärast on partneri hoolikas valik väga oluline. Vōimalikkudest riskidest peaksid partnerid omavahel avameelselt rääkima. Selgeks tuleks teha, milline oli teie partneri varasem elustiil. Samuti tuleb teada, kuidas peaksite end kaitsma. Kandes HI-viirust ning seda varjates , ainult soodustate patogeenide teket.

HIV-test

Kuna AIDS on ravimatu haigus, on soovituslik teha HIV-test, et teada saada enda tervislik seisund.

Ütelge “Ei” juhusuhetele

Asjaolu, et mitte kōik suguhaigused pole ravitavad, mōned vōivad olla surmavad (AIDS, hepatiit B/C) ning osad kaasa tuua näiteks viljatust, on pōhjuseks, miks seksuaalsetest juhusuhetest tuleks hoiduda (eriti reisides). Ainult ühest seksuaalkontaktist vōib piisata, et inimene nakatuks suguhaigusega. Sage partnerite vahetus vōib kergesti kaasa tuua olukorra, kus teie partneriks on STD-d kandev inimene.

Kondoomid

Kasutades kondoomi, saab küll vähendada, kuid mitte täielikult välistada suguhaigustesse nakatumise ohtu. AIDS-i puhul kaasneb ka kondoomi kasutades mitme protsendine jääkrisk, et viirus kandub edasi. Noortel pole enamasti kas üldse vōi siis on äärmiselt väikesed kogemused kondoomi kasutamisega, seega kaasneb suur risk, et kaitsevahendi ōige kasutamine ebaōnnestub.

Sōltuvus narkootikumidest

Narkootikumid ja alkohol ähmastavad inimese reaalsustaju ja vastutustunnet, samuti nōrgendavad nad otsustusvōimet ning enesekontrolli . Tulemuseks vōivad olla juhuslikud ja kaitsmata seksuaalvahekorrad. Seepärast omab narkootikumidest hoidumine AIDS-i ennetsutöös suurt tähtsust.

Vaktsiin hepatiit B vastu

Kui te kuulute hepatiit B viiruse riskigruppi (meditsiinitöötajad, dialüüsitavad patsiendid, veenisüstivad narkomaanid vōi inimene, kes peatub pikemat aega arengumaades), peaksite end selle haiguse vastu vaktsineerima.
Suguhaigused levivadki peamiselt sugulise vahekorra ajal ühelt inimeselt teisele. Nakkuse ülekandumise ja naktumise tõenäosus sõltub mitmest tegurist. Esmalt sellest kui palju haigustekitajaid asub partneri suguteedes ning kas tal on üks või mitu nakkushaigust. Teisalt sellest kui vastuvõtlik on inimese enda organism - kas ta põeb teisi haigusi, milliseid ravimeid ta tarvitab. Näiteks naistel, kes kasutavad antibeebipille, on haigestumisoht suurem. Võttes pille, loobutakse suure tõenäoasusega kondoomist ja ollakse seetõttu suguhaiguste suhtes kaistmata vahekorras.
Nakatumise tõenäosus on määratud nakkava haigustekitaja omaduste poolt. Mikroobid on väliskeskkonna tingimuste suhtes äärmiselt tundlikud ning seetõttu ei saa sellist nakkust ukslingilt, istmelt või vannitoast. Lisaks äärmisele tundlikkusele väliskeskkonna tingimustele suhtes peab haigustekitaja sattuma ka vastuvõtlikule naha/limaskesta piirkonnale inimorganismis (emakakaelale naisel).
Nakatumise tõenäosus gonorröasse või klamüdioosi peale üht vahekorda haige inimesega on mehe jaoks 30-40%, naistele 60-80% tulenevalt anatoomilistest iseärasustest.
Suguline ülekanne ei ole siiski ainuke võimalus nakatumiseks. Nakkus võib üle kanduda:
 verega (nt süstanõelte korduvkasutamisel), nii võib levida B-hepatiit ja HIV.
 Emalt lapsele raseduse ja/või sünnituse käigus.
Suguhaigustel on kindlad haigustunnused . Nad võivad põhjustada põletikku ja/või haavandeid. Vaevusteks on peamiselt ebameeldiv eritis suguteedest, valulikkus, kipitus ja haavandid .
Vaatamata sellele, et esineb tüüpilisi haigustunnustega kulgevaid juhtumeid, on peamine ja kõige sagedasem vorm sootuks haigustunnuste puudumine.
Sümptomite puudumisest hoolimata nakatab inimene teisi ja kujunevad välja hilistagajärjed, nagu kroonilised valud , viljatus, loote või vastsündinu haigused ning vähk.
Sümptomiteta kulg on tüüpiline peaaegu kõigile suguhaigustele. Genitaalherpese ja süüfilise puhul on klassikaline, et haigustunnused esinevad ajuti. Genitaalherpese korral ei kujune peaaegu pooltel nakatunutest haigusnähte. 70%-l meestest ja 50%-l naistest kes põevad klamüdioosi, puuduvad sümptomid. Ka gonorröal on ilmselt aegad jooksul välja kujunenud kohastumus- vähesed või hoopis puuduvad haigustunnused annavad mikroobile võimaluse pikka aega organismis püsida.
Klamüdioos, gonorröa, trihhomonoos, mycoplasma genitalium nakkus
Meestel põhjustavad need haigused eelkõige kusetorupõletikku (uretriiti), mis väljendub suurenenud eritusena kusetorust, valulikkusena, ebamugavustundena kusetorus (“okastraat kusetorus”) ja/või urineerimise (kusemise?) ajal. Vahel on põletikutunnused väga tagasihoidlikud, nii et ainukeseks on hommikune kusetoruava piirkonnas esinev kleepumise tunne. Nimetatud põletikulised haigused võivad meestel tüsistuda st. põhjustada põletikku eesnäärmes ja munandites.
Naistel põhjustavad need haigused põletikku tupes (trihhomonoos) või emakakakaelal (klamüdioos, gonorröa) aga ka kusetoru põletikku nagu meestel. Naistel põletikud suguteedes väljenduvad ennekõike suurenenud voolusena tupest, kusjuures peale suurenenud hulga võib naist häirida ka vooluse muutunud värv (kollakas, rohekas , iseloom (vahutav, tükiline) ja oluliseks põletiku tunnuseks on vooluse halb lõhn.
Gonorröa Gonorröa on muutunud Eestis üsna suureks probleemiks ja seda õige mitmel põhjusel:

• nakatumise järsk tõus 90. aastatel;
  
• tagasihoidliku kliinilise pildiga haigusvormide ülekaal, mis muudab haiguse avastamise algstaadiumis raskeks, sageli võimatuks;
  
• ravimresistentsete haigusjuhtumite esinemissageduse pidev suurenemine.
  

Gonorröatekitajaks on mikroob nimega Neisseria gonorrhoeae
Viimase 10-15 aasta jooksul on gonorröa kliiniline pilt Eestis muutunud: klassikalist ägedat gonorröad, mille tunnuseks on meestel mädaeritus kusitist ja naistel emakakaelast, tuleb igapäevases veneroloogilises praksises ette suhteliselt harva. Hoopis sagedamad on haigusjuhud, kui gonorröa avaldub kroonilise alaägeda põletikuprotsessina, mis patsiendil vaevusi peaaegu ei põhjusta.
Meeste gonorröa avaldub enamasti kroonilise kusitipõletikuna, mille puhul patsiendi enda kaebused on suhteliselt tagasihoidlikud ja haigusnähud peaaegu puuduvad.
Naistel on gonorröa tüüpiliseks avaldumisviisiks kroonilise kuluga emakakaelapõletik, mis tihti annab end tunda alles siis, kui on juba ülenenud ning edasi kandunud emakamanustesse- munajuhadesse ja munasarjadesse.
Niisugune hiiliv kulg muudab selle haiguse palju ohtlikumaks kui varasematel aegadel. Et kaebused on ebamäärased ja kliiniline pilt tagasihoidlikult väljendunud, siis ei pruugi patsient enda nakatumisest üldse aru saada ning võib tahtmatult osutuda nakkusallikaks oma partneritele.
Ka on niisugust asümptomaatilist või alaägedalt kulgevat gonorröad tunduvalt raskem diagnoosida kui ägedalt kulgevat protsessi. Sageli on korduvalt vaja teha keerukaid laboratoorseid uuringuid , et jõuda haigustekitajate avastamiseni.
Ägeda, värske gonorröa ravi on suhteliselt kiire ja lihtne - piisab vastava antibiootikumi ühekordsest annusest. Kroonilise, tüsistunud kuluga gonorröa nõuab pikemaid ravikuure. Tuleb arvestada, et gonorröa on muutunud tundetuks paljude antibiootikumide suhtes, seega on soovitav ravida vastavalt laboratoorselt määratud mikroobi tundlikkusele.
Süüfilis, genitaalherpes
Süüfilis on kuulsusrikka ajalooga suguhaigus. Vaatamata sellele, et 20 sajandi alguses selgitati välja haigustekitaja, 1950ndail võeti kasutusele odav ja efektiivne ravim ( penitsilliin ) ja et haiguse diagnostika on laboratoorselt küllalt lihtne ja kättesaadav on haigus ikka veel meiega! Ka meil Eestis. Süüfilis põhjustab ~1 kuu nakatumist peale ühe kuni paar haavandit piirkonnas, kus haigustekitajad organismi pääsesid st. tavaliselt suguelunditel , harva suu piirkonnas ja mujal. Süüfilise haavand on valutu (mistõttu jääb vahel tähelepanuta) ja paraneb ka ravita 4-6 nädala jooksul. Haavand küll paraneb, kuid mitte haigus: ~2-3 kuud peale nakatumist kujunevad välja haavandid suguelunditel ja suus (huultel) ning mitte-sügelev nahalööve kehatüvel. Kui inimene ei pöördu ravi saamiseks arsti poole korduvad sellised haiguse episoodid (haavandid ja nahalööve) aeg-ajalt 4 aasta jooksul, peale seda kujuneb välja peidetud haigusperiood. Haigus lõppeb 20-30 aastat peale nakatumist invaliidistumise (nõdrameelsus, liikumishäired, põie pidamatus) või surmaga.
Suguelundite herpes e. genitaalherpes on teine suguelunditel haavandeid põhjustav haigus. Erinevalt süüfilisest on genitaalherpes korral haavandid väiksemad (läbimõõdus 0.5 cm), neid on rohkem ja nad on äärmiselt valusad. Kuna Lihtherpes viirus on inimorganismis seotud närvikiududega on genitaalherpesele iseloomulik valu, vahel ka erinevad tundmused: tuimus või ülitundlikkus, “sipelgate tunne” suguelundite piirkonnas. Üpris sarnased sarnane näopiirkonnas, huultel kulgeva ohatisega (“külmavillid”). Genitaalherpes korral on tegemist eluaegse infektsiooniga, kord nakatunul jääb viirus organismi kuni surmani. Haiguse kulg on siiski väga erinev: osal õnnelikel nakkus haigusena ei väljendugi, kuid tavalisem on siiski aegajalt piinavalt-valusate villikeste esinemine suguelundeil. Kuigi nakkus on eluaegne on siiski kaasaegsed ravimid haiguse all kannatajaile oluliseks abiks.
Inimese papilloomiviirus (Human papilloma virus - HPV) on üks viiruslikest sugulisel teel levivatest haigustest. Inimese papilloomiviiruste hulgas eristatakse 100 alatüübi, millest igaühel on oma number, nt. HPV-1, HPV-16 jne. Suguelundite piirkonna papilloomiviirus nakkus kui sugulisel teel leviv haigus fikseeriti 1954 aastal, ning nüüdseks on see suguhaiguste hulgast kõige sagedamini diagnoositavaks haiguseks üle kogu maailma. Suguelunditele tekivad pehmed, roosakad või kahvatud näsalised moodustised (võivad meenutada lillkapsast ) - teravad kondüloomid e. suguelundite tüükad, nad võivad esineda üksikult, kuid ka suurte inetute vohanditena. Tavaliselt on tekkinud vohandid valutud. Ravi seisukohalt on oluline teade, et kaasaegne meditsiini käsutuses on ravivõtted, mis likvideerivad kujunenud inetud kasvajalised vohandid, kuid lõplikus lahenduses - kas ja kui kauaks jääb HPV viirus nahka või limaskestale püsima - on keskne roll inimese enda immuunsüsteemil. Ükski seni meditsiini käsutuses olevatest võimalustest ei ole nii efektiivne (ja sealjuures igasuguste kahjulike kõrvaltoimeteta) kui inimese enda immuunsüsteem. HPV nakkuse kulg inimese organismis võib olla väga erinev: pidevast süvenemisest kuni täieliku iseenesliku paranemiseni. Siiski jääb HPV viirus teatud juhtudel naistel emakakaelale püsima, ning põhjustab 5-30 aasta pärast vähkkasvaja tekke. Erinevatel viirusalatüüpidel on vähi tekkes erinev roll. Nn. pahaloomulised viirustüübid on HPV-16, HPV-18, HPV-31, HPV-45. Uuringutes on selgunud, et kuni 95%-l emakakaela vähi haigetest on mõni HPV pahaloomulistest tüüpidest vähikoest eraldatav. Riskifaktoritena lisaks papilloomiviirusele (selle pahaloomulistele alatüüpidele) rõhutatakse emakakaela vähi korral suurt seksuaalpartnerite arvu osatähtsust (HPV kui suguhaigus!) ja ka suitsetamise negatiivset rolli. Kaasaegsete geenitehnoloogiliste meetoditega on võimalik väga täpselt erinevaid HPV tüüpe määrata ka Eestis, kuid vastavaks uuringuks on vaja spetsiaalselt materjal koguda. Kindlasti tuleb rõhutada, et mõne isegi nn. pahaloomulistest papilloomiviiruse tüübi leidmine emakakaelalt ei tähenda kaugeltki veel, et inimesel on vähk. Vähk ei teki kunagi üleöö, ning regulaarsete tervisekontrollide eesmärgiks naistel ongi vähieelsete muutuste tekke või olemasolu määramine. Hiljutised teadusuuringud, mis on läbi viidud võrdlevalt Eesti ja Soome naistel, on selgitanud, et inimese papilloomiviiruse esinemise sagedus ei ole Eesti naistel kõrgem võrreldes põhja- naabritega , kuid haigestumus emakakaela vähki on meil pea 3 korda kõrgem. Probleemiks Eestis võib olla naiste puudulik pöördumine regulaarsele kontrollile vähieelsete jt. muutuste võimalikuks selgitamiseks ja hästi toimiva ennetusprogrammi puudumine.
Siinjuures tuleb kindlasti rääkida kahest naistel küllalt sageli esinevast haigusest, mis väljenduvad küll eelpool kirjeldatud põletikku põhjustavate suguhaigustega sarnaselt, (st. suureneb või muutub vooluse hulk tupest), kuid mis ei kuulu nn. suguhaiguste hulka. Ilmselt kõige sagedasemaks põhjuseks rohkenenud, halvalõhnalisele (“kalalõhn”) voolusele tupest on BAKTERIAALNE VAGINOOS. See on sage, kordumakippuv haigus. Tegemist on tupes esineva normaalse mikroobide koosluse häirumisega: laktobatsillide hulk väheneb ja anaeroobsete mikroobide hulk oluliselt tõuseb. Anaeroobsete mikroobide poolt produtseeritavad ensüümid vedeldavad muidu limajat tupesisaldist, mis seejärel valgub kiiremini ja suuremas hulgast tupest välja. Just bakteriaalse vaginoosiga seondubki naistel selliste mikroobide nagu Mycoplasma hominis ja Ureaplasma urealyticum leidmine. Kuid siinkohal tuleb rõhutada, et bakteriaalse vaginoosi diagnoosimiseks ega ka korrektse ravi korraldamiseks ei ole viimati mainitud mikroobide määramine vajalik.
Teiseks selliseks haiguseks on SEENKOLPIIT e. SOOR e. KANDIDOOS . See on reeglina tugevate põletikutunnustega (tupe limaskesta, tupeesiku, naha tugev turse , valulikkus, intensiivne sügelus) ja tüüpiline valge tükiline (“kohupiimataolise”) voolusega väljenduv haigus. Põhjuseks on siin Candida perekonda kuuluvad pärmseened. Sageli provotseerib haiguse eelneb antibiootikumide kasutamine, kuid mitte alati ei õnnestu selgitada, mis põhjustas põletiku väljendumise.
Meeste osas tuleb rõhutada, et kandidoosi põevad 2 “tüüpi” mehed: diabeedi (suhkrutõve) haiged ja mehed kelle suguelupartneril on äge seenkolpiit. Peale kaitsmata (kondoomita) vahekorda seenkolpiidi haige naisega tekib mehel punetus , sügelus vahel ka valkjas katt eesnahale ja selle all, kuid kui vahekord ei kordu või onnaine tervistunud, taanduvad tervel mehel tekkinud haigustunnused ka ravita.
Selleks, et üht või teist haigust diagnoosida, tuleb võtta proovid just konkreetse haigustekitaja kindlaks tegemiseks.
Et teada saada ega te pole nakatunud suguhaigusesse, tuleks teha klamüdioosi, gonorröa ja trihhomonoosi testid. Kaaluda tuleks ka süüfilise ja HIV testi tegemist.
Noori seksuaalselt aktiivseid inimesi on õige kontrollida klamüdioosi suhtes vähemalt kord aastas. Kui inimene on kord juba põdenud klamüdioosi, tuleb teda testida sagedamini.
Erinevad uuringumeetodid on erineva täpsusega. Vaid väga hea tasemelise laboratooriumi teenust kasutades saab ühest proovist määrata mitut haigustekitajat ja siiski mitte kõiki tekitajaid. Tavaliselt on vähe usaldatavad kiirtestid (eriti klamüdioosi testid, kus vastuse võib saada juba 20 minuti möödudes).
Parimad on kaasaegsed geenitehnoloogial põhinevad meetodid, mis on kättesaadavad ka Eestis.
Suguhaiguste põdemine põhjustab olulisi vaevusi haigele, tõsiseid probleeme inimsuhetes ja omavad tõsist ohtu inimese tervisele.
Suguhaigused on olulised eelkõige oma võimalike tüsistuste tõttu.

• Põdemise tagajärjeks võib olla viljatus (nii meestel kui ka naistel), eelkõige soetud põletikku põhjustavate suguhaigustega (klamüdioos, gonorröa).
  
• Suguhaigused kanduvad üle emalt lapsele raseduse või sünnituse käigus: tulemuseks võivad olla raseduse katkemised, vastsündinu haigestumine , aga ka surm.
  
• Sugulisel teel levivad haigused osalevad halvaloomuliste kasvajate – vähi tekkes.
  
• Soodustavad HIV nakkuse seksuaalsel teel ülekannet ühel inimeselt teisele.
  

Suguhaigused tekitavad põievähki
10.01.2007 12:06
USA Harvardi ülikooli rahvatervise instituudi andmetel kasvatavad suguhaigused, sealhulgas gonorröa, meeste põievähki haigestumise riski.
USAs tehtud uurimuse käigus uuriti 51 529 mehe haiguslugusid 20 aasta jooksul, kirjutab Siencedaily.com.
Uurijad leidsid , et 286 gonorröad põdenud mehel oli tekkinud ka põievähk.
«Kui kaks varasemat uurimust näitasid, et suguhaigused võivad olla põievähi tekitajaks , siis meie uurimus tõestas, et see ongi nii,» sõnas arst Dominique Michaud.
Michaud jätkas, et gonorröa tekitab suguelundites põletikku, mis omakorda kandub üle põide.
« Sagedane suguhaigustesse haigestumine kasvatab põievähi tekkimise riski veelgi,» lisas Michaud.
Uurijate arvates tuleks suguhaiguste tekitatud põletiku edasilevimist suguelunditest teistesse organitesse veel lähemalt uurida.
«Organite põletikulised koed on altid vähi tekkele,» selgitasid uurijad.
Gonorröa ehk tripper on seksuaalnakkushaigus, mida tekitab diplokokk Nesseria gonorrhoeae. Eristatakse ägedat, rohke mädase eritisega ja kroonilist, vähese limase eritisega gonorroilist põletikku. Meestel harilikult kusiti, naistel emakakaela ja kusiti limaskestal.
Tervisekaitseinspektsiooni andmetel 2006 a seisuga 13 jaanuar on Eestis diagnoositud 12  HIV-nakatunud isikut. Kokku on aastate jooksul Eestis HI-viirus diagnoositud 5075 inimesel, sealhulgas AIDS 100 inimesel.