Suguhaigused (2)

Tallinna Humanitaargümnaasium
Referaat
Suguhaigused
Tsõpov Vladislav 8a
Üldiselt
Seksuaalsel teel edasikanduvad haigused ehk suguhaigused (STD – sexually transmitted diseases ) kuuluvad gruppi „nakkushaigused“. See hōlmab rohkem kui 20 haigust, mida pōhjustavad bakterid , viirused , seened vōi parasiidid . Üldteada on fakt, et kōik STD-d levivad peamiselt läbi seksuaalsete kontaktide. Siiski on nende haiguste vahel erinevused, seda nii viirust pōhjustavate toimeainete hulgas, haiguse käigus, vōimalikes teraapilistes vōi ennetavates vahendites.
Klassikalised suguhaigused (süüfilis, gonorröa jne) on kaotanud oma ōuduse alates ajast, mil nad said ravitavaks antibiootikumidega. Hepatiit B (haigus, mis arenedes osutub väga tōsiseks), vastu on juba kaua aega olemas ka kaitsev vaktsiin . Tänapäeval on kardetavaim STD AIDS, kuna selle vastu pole suudetud luua ei ravimit ega ennetavat vaktsiini.
Erinevate hinnangute kohaselt nakatub maailmas suguhaigustesse igal aastal 330 miljonit inimest. Levinuimad on trihhomonoos (120 miljonit nakatunut), järgneb klamüüdia (50 miljonit) ja gonorröa (25 miljonit). Praegusel hetkel HIV-i nakatunud inimeste arvu hinnatakse 42 miljonile.
Nakatumine STD-sse toimub peamiselt seksuaalse vahekorra ajal, mil terve limaskest satub otsesesse kontakti haigust kandvate kehavedelikega (nagu seemne- ja tupevedelik). Enamus suguhaigused, eriti herpesviirused , levivad ka oraalseksi, suudlemise vōi intiimse puudutamise läbi (jällegi läbi nakkust kandvate kehavedelike). Ka ema vōib oma sündimata vōi vastsündinud last nakatada . Osad suguhaigused (hepatiit B, AIDS ja süüfilis) kanduvad edasi läbi vere – vereülekandel ja verepreparaatidega vōi süstalde korduvkasutamisel narkomaanide hulgas. Mōnede patogeenide puhul on vōimalik kaudne nakatumine läbi käterätikute, tualettruumi esemete jne. Siiski peab nentima , et sellised juhtumid on haruldased . Ülekandumine kas köha- vōi nohutilkade kaudu pole vōimalik. Argipäeva tavaliste tegevustega (majapidamistööd, viibides tööl, reisides jne) vōib STD nakatumise välistada, eeldades, et on täidetud kōik asjakohased hügieeninõuded.
Enamus STD (suurimateks eranditeks on vaid hepatiit B ja AIDS) ilmnevad tavaliselt kohas, kus nakatumine alguse sai. Näiteks peenisel, vagiinal, häbememokal (häbeme serv). Nakkus vōib edasi kanduda ka suu ja päraku naha kaudu. Mõned STD-d on lihtsalt ebameeldivad, samas on neid, mis on ohtlikud – jäädes väljaravimata, suudavad nad levida üle kogu organismi ning mōnedel juhtudel pōhjustada parandamatut kahju, näiteks viljatust, ajukahjustusi vōi pimedaks jäämist. Nii palju kui teatakse praegu kōige ohtlikumast STD-st, HIV-ist, viib see keskmiselt pärast 12. aastat lōpplikku faasi AIDS, mis lōpeb surmaga.

Enam levinud suguhaigused

Süüfilis

Süüfilise pōhjustab spiraalikujuline bakter (Treponema pallidum). Haiguse kulgu vōib jagada nelja faasi: esimeses faasis, umbes kolm nädalat pärast nakatumist, ilmub nakkuse asukohta kōva, valutu kühmuke (tavaliselt peenisele vōi vagiinale). Kōige lähemal asetsevad lümfisōlmed paistetavad üles. Enamasti paraneb haavand isegi ravita , kuid sellisel juhul ilmneb umbes kuue nädala pärast haiguse teine faas. Bakter levib kogu kehal, pōhjustades nahalöövet, palavikku ja lümfisōlmede paistetust. Need ilmingud kaovad aja jooksul, kuid ilmuvad korduvalt uuesti. Kui ka seda faasi ei ravita, nakatuvad aastate pärast sisemised organid , eriti närvisüsteem - kolmandas faasis näiteks seljaaju (kōnnaku häiritus) ning neljandas aju ( dementsus ).

Viirus tehakse kindlaks mikroskoopilise uuringuga vōi süüfilise-testiga, kus kontrollitakse verd. Viimane annab usaldusväärse vastuse umbes kolm nädalat pärast nakatumist. Ravi antibiootikumidega (näiteks pentsiliiniga) varajaseimas faasis viib täieliku paranemiseni. Kahjustusi hilisemates faasides (III ja IV) ei saa aga peatada ka juhul, kui bakter on antibiootikumide abiga hävitatud. Raseduse ajal pōetav süüfilis vōib sündimata lapsele pōhjustada tōsiseid kahjustusi.

Gonorröa

Ka selle haiguse pōhjustajaks on bakter (Neisseria gonnorrhoea). Kaks kuni seitse päeva pärast nakatumist hakkab peenisest vōi vagiinast erituma kollakasrohelist mäda, kaasneb valu urineerides. Esineb juhtumeid, kus naisel loetletud sümptomid puuduvad. Kui haigust ei ravita, viib see meestel eesnäärme vōi munandimanuste pōletikuni. Naistel vōivad haigestuda emakas, munajuhad ja munasarjad sellisel määral, et tulemuseks on viljatus. Gonorröa hilisemates faasides levib bakter kogu organismi, eriti liigestesse ning maksa piirkonda (perihepatitis acuta). Gonorröa kindlaks tegemine toimub mädaeritise mikroskoopiliste uuringutega.
Haigust on vōimalik ravida antibiootikumidega. Viimasega kaasneb aga probleem, mis saab alguse seksturismist, eriti just Kaug-Idas. Sealsed prostituudid kasutavad tihti antibiootikume, et end suguhaiguste eest kaitsta. Sellisel juhul areneb tarvitajal bakter, mis on antibiootikumidele vastupidav ning seksturistid toovad haiguse ikkagi “koju”.

Ulcus Molle

Sellegi haiguse pōhjustab bakter (Haemophilus ducreyi). Kesk-Euroopas leidub nakkust vähe, kuid arengumaades esineb seda sageli. Kaks kuni kuus päeva pärast nakatumist tekib ōrn valu ning teataval määral leviv haavand viiruse asupaiga juurde. Kubeme piirkonna lümfisōlmed vōivad tugevalt üles paistetada. Diagnoos antakse haavandite mikroskoobilisel uuringul, viimast selleks, et leida bakter. Ravida on vōimalik antibiootikumidega.

Suguelundite lümfisōlmede viirus (Lymphogranuloma inguinale)

Haiguse pōhjustab Klamüüdia trachomatise iseäralik tüvi ning Kesk-Euroopas esineb seda väga harva. Vähemalt neliteist päeva pärast nakatumist tekib genitaalide piirkonda väike varjatud sōlmeke, mis vōib edasi areneda haavandite tekkimiseni. Need vaevu valutegevad sōlmekesed paranevad iseeneslikult 10–14 päeva jooksul ning tihti neid ei märgatagi. Alles siis kui lümfisōlmed kubeme piirkonnas paistetavad kuni rusika suuruseks, on patisent sunnitud viivitamatult arstiga ühendust vōtma. Kōige suuremad probleemid tekivad lümfisōlmede rebenedes välispidiselt vōi kui sisemised lümfisōlmed nakatuvad. Diagnoos antakse läbi haigust kandvate osade otsese vaatluse vōi vereanalüüsiga. Haigus on ravitav esialgses faasis, kasutades antibiootikume.

Klamüüdia

Nakatumine klamüüdiasse on Euroopas väga levinud. Pōhjustajaks on kindel bakter ( Chlamydia trachomatis). See viib ebameeldiva kuseteede pōletikuni, millega kaasneb rohke sügelus ning pōletav tunne urineerides. Meestel vōib kannatada saada eesnääre ja munandimanused. Naistel aga vagiina , emakas, munajuhad ja munasarjad, mis vōib viia viljatuseni ning emakavälise raseduseni. Haiguse kulg on enamasti probleemitu. Ravida on vōimalik antibiootikumidega. Edasikandumine vastsündinule on harva esinev juhus , kuid kui see juhtub, on tulemuseks silma sidekesta pōletik ning kopsupōletik.

AIDS

AIDS (Omandatud Immunpuudulikuse Sündroom) on HIV-nakkuse (Inimese Immuunpuudulikkuse Viirus) viimane faas. Senini on avastatud kahte tüüpi viirust (HIV 1+2), mōlemal on arvutult alagruppe. Periood, mis jääb nakatumise ja ohtliku haiguse puhkemise vahele, on keskmiselt kaksteist aastat. Selle aja jooksul vōivad haigestunud inimesed enese teadmata haigust edasi anda. Samaaegselt eksisteerivad klassikalised suguhaigused (eriti süüfilis ja ulcus molle) nōrgendavad organismi, suurendades vastuvõtlikkust AIDS-le. HI-viirus tehakse kindlaks vere kontrolliga (HIV-test). Haigus on praeguseni veel ravimatu ning lōpeb alati surmaga. Kui viirus avastatakse varajaseimas faasis ning haige saab ōiget ravi, on vōimalik edasi lükata AIDS-i tekkimist. Samuti on vōimalik nakatunud inimese elukvaliteeti märkimisväärselt parandada. Praegusel hetkel pole leiutatud ka ühtegi haiguse eest kaitsvat vaktsiini.

Hepatiit (kollatōbi)

Hepatiit viiruseid on erinevaid. Nende hulgast hepatiit B (HBV) ning vähemal määral ka hepatiit C (HCV) on seksuaalsel teel edasikanduvad viirused. Haiguse kulg on igal juhtumil väga erinev. Viirus vōib kulgeda komplikatsioonideta, samas vōib endaga kaasa tuua ägeda maksapōletiku (hepatiit), mis mōnedel juhtudel on isegi surmav . Enamikul inimestel areneb viirus krooniliseks maksapōletikuks, mis vōib omakorda viia tsirroosini vōi maksavähini. Hepatiidiga seondub ka järgnev probleem – paljud inimesed kannavad nakkust endaga elu lōpuni, ilma, et ise haigestuksid, kuid nakatavad samas teisi. Lisaks seksile, levib hepatiit B/C ka läbi vereülekannete, süstalde korduvkasutamisel narkomaanide hulgas ning vahel isegi läbi otsese kontakti kehavedelikega. Viimast juhul, kui hädavajalikest hügieeniinõuetest on loobutud. Nii-nimetatud kolmanda-maailma maades on hepatiit B laialt levinud just tavainimeste hulgas. Euroopas on enamus nakatunud kas narkomaanid vōi meditsiinitöötajad. Praegusel hetkel on hepatiit B ainus STD, mille vastu on suudetud luua vaktsiin.

Genitaalherpes

See herpese vorm on väga laialt levinud ning on sarnane herpes labialisega (palavikuline vesivill huultel). Kolm kuni seitse päeva pärast nakatumist, ilmuvad genitaalide piirkonda väikesed, tugevalt sügelevad vōi valulised vesivillid, mis sisaldavad nakkuslikku viirust. Lisaks vōib tekkida lümfisōlmede paistetus ning palavik . Viirust on vōimalik tuvastada otse villist eralduva vedeliku kaudu vōi kaudselt , vereprooviga. Hoolimata ravimist, mis viirust tapab (Aciclovir), on haigus suuteline närvirakkudes ellu jääma ning vōib aastaid hiljem uuesti tekkida. Viimasel juhul on haiguse kulg enamasti leebem. Nakatunud rase naine vōib sünnituse ajal nakatada enda vastsündinud last, mis toob kaasa tōsiseid haigusi (näiteks entsafaliidi).

Suguelundite näsad (Condylomata acuminata)

Umbes neli nädalat pärast nakatumist tekivad suguelundite juurde näsad, mis sageli on lillkapsa sarnase kujuga. Pōhjustajateks on viirused (inimese papilloomiviirusnakkus = HPV) ning tekkinud näsasid on vōimalik kirurgiliselt eemaldada ( laseriga , külmutades, kōrvetades vōi skalpelliga). Papilloomiviirusnakkus vōib sünnitmisel edasi kanduda vastsündinule. Mōnda selle viiruse vormi arvatakse pōhjustavat emakakaela vähki.

Trihhomonoos

Trihhomonoos on laialt levinud üherakuline parasiit , mis nakatab kusitit ning vagiinat. Viiruse ilminguteks on vesine mädaeritus ja sügelus. Diagnoos antakse haigust pōhjustavate parasiitide kindlaks määramisel mikroskoobiga. Seda maailmas kōige sagedasemalt esinevat suhteliselt kahjutut suguhaigust ravitakse kindlate ravimitega (näiteks metronidazolega).

Seennakkused

Pärmseen ( Candida albicans) on laialt levinud ning kōige sagedasem seennakkuste kandja. See iseenesest kahjutu nakkus (vagiina vōi sugutipea pōletik) osutub aga üsna ebameeldivaks, sest kaasneb rohke sügelus ning pōletav tunne. Naistel eritub lisaks veel mäda. Seenhaigused on ravimitega täiesti ravitavad, kaasata tuleb ka vajalikud hügieeninõuded.

Kubemetäid

Täid on väikesed putukad, kes ründavad kubemekarvu. Täid ja nende munad (ehk tingud ) on palja silmaga nähtavad ning nad kinnituvad karvade külge. Intensiivne sügelus on kōige tähelepandavam sümptom. See kahjutu haigus on ravitav spetsiaalse emulsiooniga.

Kuidas käituda, kui teil on suguhaigus?

Kui arvate , et olete nakatunud mōnda suguhaigusesse, peaksite koheselt ühendust vōtma arstiga, keda te usaldate. Lisaks oma perearstile, vōib selleks olla ka nahaarst , günekoloog, uroloog vōi sisehaiguste arst. Iseseisev suguhaiguste ravi on problemaatiline ning vōib osutuda isegi ohtlikuks. Viimane raskendab hilisemat arsti diagnoosi ning infektsioon vōib jääda avastamata.
Enamus suguhaigused on ōige ravi korral mööduvad. Eranditeks on viiruslikud STD-d, nagu näiteks herpes, hepatiit B/C ja AIDS. Isegi HIV-i puhul on praegu saadaval olevate preparaatidega vōimalik pikendada patsiendi eluiga ning, mis kōige tähtsam, parandada elukvaliteeti. Ravist ōnnestub maksimaalselt kasu saada aga ainult neil haigetel , kes avastavad oma olukorra juba varajaseimas faasis. Seepärast on alati mōtekas teha HIV-test, ka juhul, kui olete mōne muu suguhaiguse kandja. Arutage seda oma arstiga.
Kui olete nakatunud mōnda suguhaigusesse, peaksite oma partneri huve silmaspidades hoiduma seksuaalsetest kontaktidest seni, kuni haigus on väljaravitud ning te ei saa enam viirust edasi kanda. Teie arst annab teile teada, kui tegemist on pikemaajalise nakkuse ohuga. Samuti peaksite haigusest informeerima oma praegust ja/vōi endiseid partnereid . Vähemalt üks neist inimestest kannatab sama haiguse all (vastasel juhul poleks te nakatunud) ning on vōimalik, et olete mōlemad haigust omakorda edasi levitanud. Ka need inimesed peaksid konsulteerima arstiga ning vajadusel end ravima. Šveitsis kehtib Epideemia Seadus, mis puudutab ka suguhaigusi. Patsiendid , kes põevad “klassikalisi” suguhaigusi (näiteks süüfilis, gonorröa), peavad enda ravimiseks ühendust vōtma arstiga. Lisaks tuleb arstidel selle eest hoolt kanda, et patsiendid informeeriks oma seksuaalpartnereid, ning et ka viimased saaksid ravi. Kui haige vōi kontaktpersoon ei konsulteeri arstiga, viivitab raviga vōi katkestab selle enneaegselt, on arst kohustatud tervisekaitsele patsiendi olukorrast teada andma, avaldades ka ta nime. Paljudel inimestel on raske rääkida suguhaigustest . Just seepärast on oluline, et arstiga tekiks usalduslik suhe, kus suudetakse olla täiesti avameelne. Sel juhul saab ta teid ravida kompetentselt, eelarvamuste vabalt ning olla samas täiesti konfidentsiaalne.
Kasutatud allikad:
[ http://www.aids-info.ch/es_te/aas-es-f4.ht m] - 25.11.07
[ http://www.sjg.edu.ee/tyybel/suguhaigused.html ] – 25.11.07