Kaarma kirik (0)

 Ühelööviline kirik rajati ilmselt 13. sajandi teise poole algul. Kaarma kirik , kui uue võimu ja ideoloogia tugipunkt, ehitati muistsesse asustuskeskusse, saarlaste maalinna vahetusse lähedusse. Võimalik, et see ehitati pärast saarlaste 1260.a ülestõusu.
Kaarma algkirik koosnes pikihoonest, veidi kitsamast kooriruumist ja ühekorruselisest käärkambrist koori põhjaküljel. Esmakordselt Saaremaal võeti siin kasutusele tugipiilarid (neist on enam - vähem algkujul säilinud kaks idapoolset kiriku põhjaküljel). Käärkambri ümarkaarsed aknad ja uksekaar ning hoone põhjaseinas paikneva külgportaali romaanipärane lehtdekoor annab tunnistust romaani stiili mõjule. Peamiselt naiste sissepääsuna mõeldud külgportaal paiknes põhjamaa katoliku kirikuis tavaliselt lõunaseinas, siin erandlikult põhjaseinas. Hiljem kinni müüritud portaalil on omapärane kolmikkaarekujuline ava. Teravkaarne peaportaal lääneküljel on aga iseloomulik juba gooti stiilile . Kooriruumi idaseina kaunistab Eestis haruldane kolmikaken, mis oli üks tsistertslaste arhitektuuri lemmikmotiive. Ainulaadsena Eestis kulges kooriosas välisseinal räästakarniisi all lai maalitud punase - sinisevärviline ornamentaalne friis, mis on osaliselt säilinud hiljem teise korruse saanud käärkambri katuse varjus . Algsed võlvid on säilinud ainult käärkambris ja kooris. Ehitusjäljed näitavad, et käärkambri teine korrus on hilisem. Eeskujuks on siin olnud Karja kirik: mõlemas on analoogsetes ruumides kaminad . Arvatavasti peeti silmas võimalust majutada üle Gotlandi saabuvaid palverändureid. Et kasutada Kaarma kiriku käärkambri teist korrust sõltumatult kirkus toimuvast, ehitati sellele ka omaette sissepääs puittrepiga, mis on rekonstrueeritud viimaste aastate ennistustööde käigus. Et torn esialgu puudus, siis olid kiriku viiludel kellarõdud.
Arvatavasti toimus peatselt, pärast kiriku valmimist, katastroof. Vundament ei vastanud võlvide raskusele, mistõttu pikihoone võlvlagi langes sisse. Võlvid jäidki endisel kujul taastamata, pikemat aega asendas neid puust lagi .
Uuesti tulid ehitusmeistrid Kaarmale 1430. aasta paiku. Püstitati praegune 47 meetri kõrgune torn ja kirik võlviti uuesti, nüüd juba kahelöövilisena, ühtlasi tugevdati vanu tugipiilareid. Kolm servjoonvõlve toetavat saledat kaheksatahulist piilarit viitavad , et ilmselt on tegemist Tallinna hilisgooti meistrite tööga. Sambaid kaunistavad väikesed raidreljeefid.
Keskmise piilari tüvesel on kujutatud kaks äärmiselt primitiivsetes vormides mehefiguuri. Need pärinevad kiriku rekonstrueerimise ajast ning esindavad omanäolist rustikaalset stiili, mis levis Põhja - Eestis hilisgootika ajastul. Siin on kujutatud kiriku kaitsepühakuid. Üks figuuridest hoiab käes võtit, millest tunneme ära apostel Peetruse. Mõõk teise mehe käes on aga apostel Pauluse atribuudiks. Pauluse mõõgal võib olla kaks tähendust. Kui mõõga tera on pööratud üles, siis sümboliseerib see apostlit , kui usu eest võitlejat. Alla suunatud mõõk meenutab aga apostli märtrisurma: teda, kui Rooma kodanikku ei löödud risti, vaid hukati mõõgaga.
15. saj. rekonstrueerimise käigus valmisid ka piilarite baase kaunistavad reljeefid . Keskmisel näeme mõõgaga meest sarve puhumas ning mitmesuguseid loomi tähistamas head ja kurja. Esimesse leeri kuuluvad koerad ja lõvid, kuna halbu jõude kehastavad siin hirv , siga, hunt ning fantastiline suust kasvava sarvega olend . Siin on ilmselt kujutatud Põhjamaades levinud nn. Metsiku jahi stseeni, mis kehastas võitlust hea ja kurja vahel. Sellele vastandudes katab läänepoolsema piilari baasi Paradiisi sümboliseeriv viinapuuväät, kus kaks tuvi hoiavad nokas päästetud inimsüdant.
Nii moodustavad need kaks kompositsiooni keskaegset dualistlikku maailmapilti väljendades ühe terviku. Reljeefide lame primitiivne laad jätkab Tallinna dominiiklaste ja Padise kloostrist lähtuvat traditsiooni.
Lisaks baasireljeefidele ja kiiriku kaitsepühakutele on piilaritel ka kaks vappi. Ilmselt kuulusid need kiriku patroonidele, kes vahest olid ka uute võlvide ehitamise initsiaatoreiks. Läänepiilari karukujutisega vapp kuulub nõndanimetatud kõnelevate vappide hulka - selle omanikuks oli von Behr . Keskmisel piilaril kahe apostli vahel paikneb von Polli vapp.
Torni seinal, peaportaali kohal näeme dolomiidist unikaalset ristikolmikut meenutamas Kristuse ristisurma Kolgatal. Portaali kõrval on tahvel raidkirjaga "Sel aastal on se kirk walmis sanud Petri paewal an 1407 ", mida on peetud vanimaks säilinud eestlaste kirjutatud tekstiks. Ðrift ja sõnastus osutavad siiski sellele, et tekst pärineb märksa hilisemast ajast kui 15. sajand.
Portaali kaare all näeme dolomiidist maagilise tähendusega mehepäid, viinapuuoksa ja tammelehti, mille saamatu teostus , võrreldes põhjaportaali dekooriga, kajastab ehitusskulptuuri taseme langust 15. sajandil.
Ümberehituste käigus kohandati kirik kaitsekirikuks: käärkambri võlvidele ehitati suure kaminaga varustatud teine korrus, kuhu viib kitsas müüritrepp; peaportaal oli riivpalgiga suletav.
Kaarma kiriku ehteks on rohked kunstimälestised. Saaremaa keskaegsete katoliku kirikute värvirikkust tunnistavad mitmel pool säilinud 13. - 15. sajandi seinamaalingute fragmendid. 16. sajandil reformatsiooniga kaasnenud puritaanlus tunnistas muu toreduse kõrval ülearuseks ka seinamaalid ning need kattusid sajandite jooksul paljude lubjakihtidega. Kaarmal näeme sekotehnikas (kuivale krohvile maalitud) ornamentaalseid ja figuraalseid maalifragmente, mis on algkirikuga üheaegsed. Üleminekustiili esindavaina on need tõenäoliselt seotud Vestfaali eeskujudega. Just keskaegsel Reinimaal oli väga populaarne pühak Christophorus. Hiiglasest, kes Kristust üle jõe kandis , on näha ainult jalad, samuti võib näha eremiiti, kes laterna valgel toimunut jälgib. Teda võime aimata suure kompositsiooni keskse kujuna.
Dekoratiivset ümarakent kaunistab meisterlikult komponeeritud pentagramm. 13. sajandi teisest poolest pärineb Ojamaa tüüpi ristimiskivi kupa (vaagnaosa), mille iga 12 tahu kaunistuseks on ümarkaarne, allapoole ahenev süvend. Jalg on hilisemat päritolu.
Keerukas ajalugu on Kaarma kiriku vanal hilisgooti altaril. Ilmselt kahest vanemast altarist rekonstrueeritud altari kinkis kirikule Kaarma lääniisand Berent Berg 1547 . aastal. Võimalik, et ta hankis selle Tallinnast, kus 1524 . a. pildirüüstekampaanias said kannatada paljud kunstiteosed . Altari algset skulpturaalsest keskkompositsioonist "Viimne kohtupäev" on säilinud üksikud fragmendid; nähtavasti oli see tugevasti purunenud juba enne Kaarmale toomist. Liikuvate altaritiibade sisekülgedel paiknes kompositsiooni juurde kuulunud 12 apostlifiguuri, mis 1884. a. paigutati uue altari tiibadele (praegu Saaremaa muuseumis ). Umbes 1520 . a. loodud skulptuurid kuuluvad ilmselt Lüübeki viimase hilisgooti meistri Claus Bergi loomingu mõjuringi.
1547. aastal koostatud altari vanim osa oli suurepärane reljeef "Maarja kroonimine " altari keskel. Umbes 1497 . - 1500. a. valminud teose autoriks peetakse Bernt Notke laialdasse koolkonda kuulunud lüübeklast Henning von der Heidet. Reljeef, mille lahendust asjatundjad peavad antud teema kõige rikkalikumaks ja meisterlikumaks Põhja - Euroopas, asub praegu Saaremaa Muuseumi põhiekspositsioonis. Altarilt eemaldati "Maarja kroonimine" 1791. aastal (asendati norralase A. Schieldrupi maaliga " Kolgata ", mis oli valminud aasta varem ja asub praegu kirikla saalis), muuseumi toodi 18. sajandi lõpus.
Kaarma kiriku uus altar on loodud historismi kõrgperioodil 1884. aastal. Neogooti stiilis monumentaalse altariseina keskosas domineerib tuntud vene kunstniku Otto Friedrich Theodor von Moelleri ( 1812 - 1874 ) maal "Kristus ristil ", mille loomisel olevat pärimuse kohaselt modelliks olnud kohaliku mõisa kutsar.
Kuna Saaremaal on vähe rikkalikult nikerdatud kantsleid, on suureks erandiks 1645. aastast pärinev Kaarma kiriku kantsel , mille on valmistanud meister Jakob Jakobson . Ebatraditsiooniline on ka kantsli kujundus. Tavaliselt kaunistavad selle rinnatist üksikud skulptuurid, siin on aga reljeefid stseenidega Kristuse elust ( ristimine , Kristus Ketsemani aias, ristilöömine, ülestõusmine, Püha Vaimu väljavalamine). Meister on võtnud eeskujuks Lübecki toomkiriku ligi 70 aastat vana kantsli. Nii muutuvad ka arusaadavaks reljeefide kummaliselt hilised renessanssvormid. Imiteerimaks Lübecki alabasterreljeefe on Kaarma pilditahvlid värvitud valgeks. Varasema restaureerimise käigus, tõenäoliselt 19. sajandi lõpul on kantslit parandatud, asendatud puuduvaid liiste ja mõned reljeefsed putopead. Samal ajal on kantsel ka üle värvitud. Reljeefe, putopäid ja kõlakatuse figuuri valgendati kriitvärviga. Puuduvaid lehtkullatise fragmente imiteeriti ookerkollase liimvärviga. Uks, trepi balustraad ja konsool kaunistati sinistes - punastes toonides marmoreeringuga. Pilastrid värviti siniseks .
1998 - 1999 viidi läbi kantsli konserveerimistööd. Uuringute käigus teostati värvisondaazid, fikseeriti ja dokumenteeriti kantsli seisukord, teostati laboratoorsed analüüsid pigmentide ja sideaine kindlaksmääramiseks. Uuringutele tuginedes selgitati välja kantsli esialgne värvilahendus, millest ettekujutuse peaks andma juuresolev joonis. Algne kujundus põhines kontrasti printsiibil - tume vahatatud tammepuit vastandub heledate puidulõigetega (must lepp ). Tekst, aktsendid reljefidel, pilastritel ja profileeringutel on vormistatud lehtkullaga. Kõlakatuse värvilahendust pole muudetud. Konserveerimistööde käigus kantsel demonteeriti, puhastati ja konserveeriti kõik olemasolevad värvikihid. Asendati puuduvad detailid, tugevdati kantsli konstruktsiooni ja fikseeriti ühenduskohad. Kantsli põrand uuendati.
Kantsli juures paiknev, Põhja - Saksa koolkonda kuuluv polükroomne puuskulptuur " Siimon Kürreenest" on valminud 1450 . a. paiku, praegune värvkate pärineb aga alles 1778. aastast. Võib arvata, et algselt kandis Siimon risti, alles hiljem asendati see raamatuga .Loodud arvatavasti mingi suurema kompositsiooni osana , hiljem on kasutusel olnud kantslitoena. Lihtsas, elulähedases laadis teostatud skulptuuri autoriks on peetud Clawes van der Sittow ´d ( ? - 1482 ).
Pool sajandit enne kantsli valmimist (1601) müüriti pikihoone keskmise travee põhjaseina reljeefne dolomiitplaat kiriku kooriosa remondi mälestuseks. Plaadi ülaosas on kolmnurkviilu paigutatud tiibadega inglipea, samasuguseid näeme ülanurkades. Kolmnurga kaateteid kaunistavad lopsakad voluudid. Enamikku plaadist täidab joonia sammastega raamistatud süvistatud tekst, milles mainitakse isikuid, tänu kellele remont teoks sai. Ehkki raies on teostatud küllaltki rohmakalt, on ta 17. saj. alguse kunstiteosena huvitav.
Barokkstiilis puunikerduskunsti esindab kinnimüüritud põhjaportaali ehisraamistus, mis koosneb väga erineva kunstitasemega osistest. Külgedel asuvad korintose kapiteelidega rippsambad, mida ümbritseb meisterlikult lõigatud lopsakas akantusornament. Kapiteelidest väljakasvavad ilmselt hilisemat päritolu akantsuslehed on märksa saamatuma teostusega. Ukse kohal viiluväljal näeme naiivses laadis polükroomset skulpturaalset kompositsiooni "Haudapanek". Selle kohal paiknevale kaarele toetuvad võrdlemisi tahumatud polükroomsed inglikujud, mõlemal üks käsi pea all, teine üles sirutatud. Ilmselt on 17. sajandi teise poole dateeritud taiese põhiosad kohalike meistrite töö.
Kiriku põhjaseina läänepoolsesse tugipiilarisse on müüritud trapetsikujuline hauaplaat , mis arvatavasti 13. sajandist pärinevana esindab selliste plaatide uuemat liiki. Paganliku päikeseketta - ratasristi motiivi kõrval näeme juba selgelt kristluse sümboolikasse kuuluvat Maarjaroosi.
Kiriku sissepääsust kümmekond meetrit põhja pool seisab massiivne 15. sajandi (?) kivirist, mille idaküljel paiknevad omakorda süvistatud ristikesed.
"Saaremaa ajaloo - ja kultuurimälestised"
Olavi Pesti
Külli Rikas
Kaarma kiriku restaureerimistööd on jätkunud vahelduva eduga. 1992. aastal valmis kiriku pikihoonele uus katus. 1996. aasta suvel hakati restaureerima kiriku kooripealset võlvistikku, mis oli sissevarisemise ohus juba 1950 - ndatel aastatel. Seoses 1997. aastal kiriku tornikiivri ennistamisega, kooripealse võlvistiku restaureerimine seiskus. Kuid 1998. aastal 11. mail alustati selle tööga uuesti. Kooriruumi ennistamise käigus demonteeriti ka lühter ja kantsel ning transporditi Tallinna restaureerimisele. Kiriku restaureerimistööd jätkusid 1999. aasta suvel, mil renoveeriti pikihoone vööndkaared ja tornialuse välismüüri müüritised. Loodame, et ka edaspidi jätkub vahendeid vanade kirikute korrashoiuks.