Eesti keele vormiõpetus (2)

Tartu Ülikool - Eesti keel - Eesti keel

4 HEA

Lõik failist

I KÄÄNDKOND

Pearõhust lugedes 1-silbilise tüvega noomenid
Tüvi lõpeb pika vokaali või diftongiga
Enamikus substantiivid, lühendid, tähtede ja nootide nimed jm
Näiteks: jää, luu, tee, vöö, hai, krae , täi, või, argoo, halvaa , kanuu , revüü, epopöa, kakao , hea, hää, pai, prii , prostoi, truu, muu.
Võõrsõnadest: aaloe , kardavoi, meierei , salvei .

PÕHITÜÜP PUU

Puu, puud, puusse, puude, puid e puusid, puudesse e puisse
Omasõnad: -aa, -oo, -uu, -öö.
Võõrsõnad: -ee
Näiteks: kuu, luu, maa, muu, soo, suu, truu, töö, vöö, öö, hää, pää, hea, pea
Võõrsõnadest: abee, apogee, bidee, defilee, dekoltee, epee , fuajee, konferansjee, kupee, livree, mošee, relee , turnee, varietee.

VORMISTIKUST:

Ains part : -d (kuud, sood, truud, turneed)
Ains illat : -sse (karreesse, luusse, öösse). Ka masse e maha, peasse e pähe, soosse e sohu, susse e suhu , töösse e töhe, öösse e öhe.
Mitm part: kuid, kuusid, soid , soosid, truid, truusid, töid, töösid

PÕHITÜÜP KOI

Koi, koid, koisse, koide, koisid, koidesse
Diftongiga lõppevad oma sõnad (au, hai, (h)ui, kae, kai, krae, lõo, mai, nõu, pai, peo, peoleo , prei, rai, reo, tai, toi, tui, tõu, täi, vau, viu, või, väi)
Pika vokaaliga ee, ii ja üü, ää lõppevad sõnad (jää, kee, kii, klii, küü, lee, pee, pii, prii, püü, rüü, süü, tee, tüü)
Pika vokaalifa aa ju uu lõppevad sõnad raa, muu (Hiina pinnaühik), paa, suu (Prantsuse rahaühik).
Diftongiga lõppevad võõrsõnad ( asalea , bei, boi, boa, duo, epopöa, gonorröa, kakao, kauboi, konvoi, krai, lakei , levkoi, oboe , onomatopöa, prostoi, samurai, suhhovei, trio). (aaloe, eefeu, kantselei , kardavoi, meierei, papagoi, patarei , salvei, vaarao)
Pika vokaaliga, välja arvatud ee, lõppevad sõnad (ampluaa, argoo, avenüü, büroo, depoo , eküü, esprii, fopaa, halvaa, kanuu, kanvaa, menüü, metroo , miljöö, partii, raguu, režii, revüü, žürii, tabloo , trikoo) ( intervjuu , kakaduu, kompanii, randevuu)
Vokaaliga lõppevad nootide silpnimed
Hääldamisel vokaaliga lõppevad nootide tähtnimed
Hääldamisel vokaaliga lõppevad konsonantide nimed
Vokaalide nimed
Hääldamisel pika vokaali või diftongiga lõppevad muude keeltetähtede nimed
Suurtähelised lühendid, mis hääldamisel lõpevad pika vokaaliga
Võõrnimed, mis hääldamisel lõpevad pika vokaali või diftongiga
Pika vokaali või diftongiga lõppevad Eesti kohanimed .

VORMISTIKUST:

Ains part: -d aloed, jääd, duod, taid , triod
Au ja nõu, ainsuse part lõputa. Kaitseb mehe au. Uut eelnõu.
Ains illat: -sse
de-mitmuse tunnus –de
Mitm part: -sid
i- mitmus puudub

II KÄÄNDKOND
Astmevahelduseta :

2-silbilised I-vältelised noomenid, mille ainsuse nominatiivi lõpul ei ole e (genitiivi lõpul võib e olla)
4- või 5-silbilised võõrnoomenid, mille kaks viimast silpi on lühikesed ning algavad konsonandiga
Olenevalt hääldamisest 3- või 4-silbilised võõrnoomenid, mille nominatiivi lõppkonsonandi ees on kirjapildis eri vokaalide ühend
tar- ja elu-liitelised sõnad
Võõrnimed ja võõrsõnad, mille viimane silp on lühike ning pearõhuline ja kõpeb tähega b, d, g, l, m, n, r, s, z

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-01-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti

175 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

KatrinKata Õppematerjali autor

Kokkuvõte Jaak Peebo raamatust "Eesti keele muutkonnad"

vormiõpetus muutkonnas käändkonnad pöördkonnad

Sarnased õppematerjalid

doc

Eesti murrete erijooned

· Kaasrõhuline pikk silp: toredaid, toredalle · Teise rõhutu silbi lühenemine: pidand · Assimlatsioonid mb > mm, nd>nn, lj>ll, sj>ss: lammad, nõnna, väl'la, kossad · Rõhutute vokaalide madaldumine: eela õhta · Algup. Diftongi järelosis alaneb Q2-s: sõitma : sõedab, saun:saanad · Ains os pikemates sõnades kaasrõhulise silbi järel d-tunnus: kandjad 'kandjat' Keskmurde liigendusi Ühelt poolt Eesti põhjaosale ühised jooned (mies, tüö, kerst, kerves), teisely poolt mitmed lõunaeesti murrete jooned (kavva, ühessa ütessä, 'istu 'istuda') Lääne- (tugev seesütlev (nurkas), nõrga aste üldustumine (kurv:kurva), mb>mm ('(h)ammad), e esinemine liidetes (abilene)) ja idaosa (o>õ (kõdar), st-transl (east köstrest), i- imperfekt (kuulid 'kuulsid'), mitm 3p vad (naerivad), kaudse kv mitm 3 p nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi)

Eesti murded

docx

Eesti murded I konspekt

Eesti murded I Läänemeresoome lõunarühma keeled  vadja;  põhjaeesti;  liivi;  lõunaeesti; Tallinna keel on nagu soome ja setu keele segu! Eesti keele ajalooline kujunemine  Varajase läänemeresoome keele keskmurded – 2500 a eKr?;  Hilise läänemeresoome algkeele lõunamurded;  Põhjaeesti hõimumurre – tugevad Skandinaavia kontaktid. Eesti-Rootsi asustus on juba viikingiaja alguses (7.,8., 9. saj);  Keskpõhjaeesti murded;  Põhjaeesti keskmurre;  Eesti ühiskeel;  Eesti kirjakeel + erinevad jooned teistest eesti murretest: 1920-1930ndad; Muinasaja keskused:  Sakala – Lembitu;  Saaremaa;  Virumaa – soomlaste Viru jmt;  Rävala;  Harju;  Ugandi – keskuseks Otepää; Kirjakeel kujunes välja keskuste vahel: Paide-Põltsamaa; praegune kirjakeel on neile murretele kõige lähedasem. KEEL JA MURRE Mis on keel? Mis on murre?

Keeleteadus

doc

Eesti keel käänamismallid

missuguse?) ja annab silpide arvu. B-tüvi on alati sõna osastav kääne (mida? missugust?). Astmevaheldus (AV) on sõna A- ja B-tüve muutus. Laadivaheldus (LV) on astmevahelduse alaliik, mille puhul k, p, t, g, b, d, s tekib või kaob (jalg). Vältevahelduse (VV) puhul muutub sõna rõhk II ja III välte vahel, kirjapildis ei muutu midagi (lill). Kujuvaheldus (KV) on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõppeb mõnes vormis vokaaliga ja mõnes vormis konsonandiga (lamba/lammast). Eesti keele sõnad on 1-, 2- või 3-silbilised ja nende arvu tuleb lugeda A-tüvest. Mall Tüüpsõna Ains. os. Mitm. om. Mit. os. I Õpik (3 silpi, astmevahelduseta) (60%) Hammas (astmevaheldus, kujuvaheldus, s-lõpp) II Liige (astmevaheldus, kujuvahelduseta, III välde) Aasta (2 silpi, astmevahelduseta) Suur (2 s A-t II välde või 1 s B-t III v, AV, l-, n-, r-, s-

Eesti keel

odt

Eesti keele konspekt

meeleelundite tajusid (kuuleb, haistab, kompab) aega (ootan, ootas, on oodanud, oli oodanud) suhtumist (tuleb, tuleks, tulgu, tulevat) Muutumatud sõnad sidesõnad seovad osalauseid tervikuks hüüdsõnad väljendavad emotsioone Ei saa esitada küsimusi! Moodusta lauseid järgnevate sõnadega, nii, et need sõnad oleksid kord nimi-, kord omadussõna. ::D vale, tark, pime, hull, haige, terve, külm, soe, võõras, tuttav, punane. Vormiõpetus Sõnavorm = tüvi + tunnus + lõpp Tüvi väljendab sõna põhitähendust. Tunnus väljendab mitmust, kõneviisi, tegumoodi, aega Lõpp väljendab käändeid, pöördeid. Sõnavorm võib koosneda ainult ka tüvest. Tunnused mitmus -D tragöödia-d -DE, -TE tragöödia-te-s -I tragööd-i-ais kõneviis -ks ela-ks tingiv -vat ela-vat kaudne

Eesti keel

doc

Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine

Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist

Eesti keel

doc

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks

EESTI KEELE VORMIÕPETUSE KURSUSE PROGRAMM (KORDAMISKÜSIMUSED) 1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond. *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem,

Eesti keel

pptx

Ladina keel käänded

3) Mis soost nimisõnadel on Nom.Pl. lõpp a ? 4) 2. rühma omadussõnadel Nom.Pl. lõpp on ... 5) 1. rühma naissoost omadussõnadel Gen.Pl. lõpp on ... , kesk- ja meessoost omadussõnadel on ... . 6) 3. deklinatsiooni nimisõnadel Gen.Pl. lõpp on -um ja ... . Um on siis, kui ... Kasutatud kirjandus Gross, L., Kleis, R., Torpats, Ü. (1986). Lingua latina in medicina. Tallinn: Valgus. Hindikainen, A. (2009). Ladina keel algajatele. Tartu: Eesti Maaülikooli keelekeskus. Rein, K. (2008). Ladina keel meditsiinierialadele. Tallinn: Eesti keele Sihtasutus.

Ladina keel

docx

Eesti keele ajalugu

Eesti keele ajalugu Kordamisküsimused eksamiks, sügis 2015 1. Kui vana on eesti keel? Eesti keel kujunes hõimumurretest, mis omakorda lahknesid läänemeresoome keeleühtsusest 2000-2500 aastat tagasi. Huno Rätsepa sõnul juhtus see 1000. aastate esimesel poolel ning keskuseks võis olla lõunaeesti murdeala. Eesti keel, mida ma täna teame, on umbes 500-800 aastat vana. Eesti keele arenemine toimus uuenduste läbi, sh lõpukadu, sisekadu, laadivahelduse ja vältevahelduse teke. Uurali → soome-ugri → läänemeresoome keeled. Kujunes 13.–16. sajanditel läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise tulemusel. 2. Eesti keele ajaloo periodiseeringud. Mitmed keeleteadlased on teinud oma periodiseeringud. Andrus Saareste jagas 1952. aastal eesti keele periodiseeringu neljaks:

Eesti keele ajalugu

Rohkem sarnaseid