7 elutähtsat mikroelementi (0)

 7 elutähtsat mikroelementi:
KROOM (Сг)
 
Kroomi tähtsaim bioloogiline roll seisneb süsivesikute ainevahetuse ja vere glükoosi taseme reguleerimises, kuna kroom on madalmolekulaarse orgaanilise kompleksi - glükoosi tolerantsusfaktor (Glucose Tolerance Factor, GTF) koostises tähtsal kohal. Ta normaliseerib rakumembraanide läbilaskvust glükoosile ja tema omastatavusprotsesse rakkudes. Samuti on tal tähtis roll glükoosi deponeerimises ja selles plaanis teeb kroom insuliiniga suurt koostööd. Oletatavasti moodustavad nad koostöös kompleksi, mis reguleerib veres glükoosi taset. Kroom suurendab raku retseptorite tundlikkust insuliini suhtes, kergendades nende koostoimimist ja vähendades organismi vajadust insuliini järele. Ta võimendab insuliini toimet kõikides metaboolsetes protsessides, mida see hormoon reguleerib. Seetõttu on kroom vajalik kõikidele diabeedihaigetele (eelkõige II tüübi diabeet), sest neil haigetel on kroomi tase organismis langenud. Väga suur kroomi defitsiit võib olla diabeedieelse seisundi tekkepõhjuseks. Naistel langeb kroomi tase nii raseduse ajal kui ka peale lapse sündi. Sellega saab selgitada rasedate diabeeti, kuigi seda ei saa pidada ainsaks selle seisundi tekkepõhjuseks. Kroomi defitsiit organismis, millega kaasneb veresuhkru taseme tõus põhjustab ka triglütseriidide ja kolesterooli taseme tõusu vereplasmas ja mis lõpuks võib viia ateroskleroosi tekkeni. Kroomi mõju lipiidide ainevahetusele seostub tema mõjuga insuliini funktsioneerimisele organismis. Kroom omab väga suurt tähtsust diabeedi- ning südame-veresoonkonna haiguste profülaktikas.
Katsed näitavad, et kroomi defitsiit põhjustab: kasvu kängumist, neuropaatiaid, kõrgema närvitegevuse häireid ning vähendab spermatosoidide viljastamisvõimet. Väga oluline on teada seda, et suhkru liigtarbimine suurendab kroomi vajadust ja tema väljutamist uriiniga.
Üks glükoosi molekul seob organismis endaga kaks kroomi aatomit.
MANGAAN (Мn)
 
Mikroelement , mis on hädavajalik luu- ja sidekoe moodustumisel osalevate fermentide funktsioneerimisel ja glükogeneesi regulatsioonis. Mangaan mõjutab aktiivselt kolesterooli biosünteesi, insuliini metabolismi ja teisi ainevahetuse liike. Enamikel juhtudel pole mangaan nende fermentide struktuurseks koostisosiseks, kuid ta mõjutab nende katalüütilist aktiivsust.
Mangaani eriline tähtsus seisneb sugunäärmete funktsiooni, närvi- ja immuunsüsteemi ning tugi-liikumisaparaadi tööshoidmises. See mikroelement on vajalik diabeedi-, kilpnäärme patoloogiate ja südame koronaararterite puudulikkuse profülaktikas.

VASK (Сu)
Vask mängib tähtsat rolli heemi sünteesiprotsessides ja vastavalt siis ka hemoglobiini sünteesis. Seetõttu on tema puudus, nagu ka raua puudus, aneemia üheks tekkepõhjuseks. Vask kuulub tsütokroomi oksidaasi struktuuri – mitokondrite hingamisahela terminaalne ferment – ning sellest johtuvalt on ta hädavajalik rakkudes toimivate energia generatsiooni protsessides. Vasel on väga tähtis ülesanne organismi oksüdantses kaitseahelas, kuna koos tsingiga kuulub ta antioksüdantse fermendi superoksiidi dismutaas ja vereplasmas leiduva antioksüdantse valgu Tseruloplasmiin (Cer) koostisesse ning mis on ka vase edasi kandjaks organismis. Vasel on põletikuvastased ja antiseptilised omadused. Ta reguleerib serotoniini, türosiini, melaniini ja katekolamiini ainevahetust. Vask tõstab insuliini aktiivsust ja soodustab süsivesikute täielikumat utiliseerimisprotsessi. See mikroelement osaleb sidekoe struktuurvalkude – kollageen ja elastiin – formeerumises ning millised kuuluvad luu- ja kõhrkoe , naha, kopsude ning veresoonte struktuuri. Seetõttu võib vase puudusel kergesti tekkida aordi või peaaju veresoonte aneurüsm. Vase puudus põhjustab luukoe demineralisatsiooni ja osteoporoosi. Vask osaleb närvikiude ümbritseva rakumembraani – müeliini – moodustumises ja millede degeneratsioon võib viia sclerosis multiplexi ja teiste raskete närvisüsteemi häirete tekkimiseni.
 
  JOOD (I)
 
Jood reguleerib kilpnäärme ja hüpofüüsi tööd, ennetab radioaktiivse joodi ladestumist organismi ning tõstab organismi kaitsevõimet radiatsiooni vastu. Jood kuulub kilpnäärme hormoonide türoksiin T4 ja trijoodtüroniin T5 koostisesse. Kilpnäärme poolt toodetav jodeeritud valk – türeoglobuliin – madalmolekulaarne aine mille piiratud proteolüüs viib T4 moodustumiseni. T3 moodustub T4-st seleenisõltuva dejodinaasi käigus. Sel moel on jood ja seleen organismis metaboolselt väga tihedalt seotud – organismis jood ilma seleenita ei funktsioneeri.
Nende hormoonide peamine metaboolne funktsioon seisneb ATP sünteesi stimuleerimises ja sellega seotud hapnikutarbe suurenemises mitokondrites toimuva fosforülatsiooniprotsessi käigus. (Adenosiintrifosfaat (ATP) — nukleotiid , mis mängib väga tähtsat rolli organismi aine- ja energiavahetusprotsessides. Ainet tuntakse kui universaalset energiaallikat kõikides elusorganismides toimuvate biokeemiliste protsesside käigushoidmiseks.) Läbi selle universaalse mehhanismi osutavad kilpnäärme hormoonid süsteemset mõju kogu organismile. Seetõttu põhjustab joodi defitsiit ainevahetuse üldist langust. Kõige esmalt väljendub see läbi närvisüsteemi. Laps peab saama piisavalt joodi juba emaüsas. Lastel põhjustab hüpotüreoos kõrgema närvisüsteemi sügavaid tegevushäireid, mittetäielikku intellektuaalset arengut ja raskematel juhtudel isegi kretinismi. Täiskasvanutel põhjustab joodi defitsiit psüühilist inertsust, pidurdatust, mõtlemisvõimekuse langust, südamelihase kokkutõmbejõu ja –sageduse vähenemist ja diastoolset hüpertooniat. Energiaga kindlustatuse protsesside pidurdumine viib ainevahetusproduktide mittetäieliku oksüdeerimiseni ja mis omakorda põhjustab organismi endoökoloogilise seisundi häirumist ja organismi šlakistumist. Samaaegselt pidurdub kolesterooli oksüdeerimine ja tema aterogeensete vormide hulga suurenemine ja see põhjustab varajast ateroskleroosi. Koos südame veresoonkonna töö häirumisega on tagajärjeks müokardi infarkt ning insult . Energiatootmise defitsiidi tõttu langeb üldine lihastoonus , lihased, silelihased ja soole- seedetrakt sealhulgas, muutuvad laisaks
Joodi puudus (eriti emakasisese arengu perioodil) põhjustab laste füüsilise ja psüühilise võimekuse langust ja intellektuaalset degradeerumist. Teadusuuringud näitavad seda, et neis joodivaestes regioonides elavatel inimestel on intellekti tase 10-15% madalam, kui joodirikastes regioonides elavatel inimestel. Joodi ainevahetuse häirumist võivad põhjustada ka kõik spetsiifilised dieedid. Mõned ristõieliste sugukonda kuuluvad taimed, muuhulgas ka kapsas ja naeris , sisaldavad kilpnäärme suurenemist põhjustavaid aineid, seetõttu inimesed, kes neid taimi pidevalt tarvitavad, peaksid kindlasti võtma lisajoodi. Nende ainete toimet on näha vana-vene kunstitöödes: nähtavalt suurenenud kilpnääre on paljudel vene ikoonidel kujutatud isikutel. Põhjustatud on see sellest, et kapsas ja naeris olid vene köögi põhilisteks alustaladeks kuni 17. sajandini välja.
Jood ja rasvumine ?
Toiduainetega organismi sattuva joodi abil toodetakse hormoone (trikood-türoksiin ja türoksiin). Nende kontrolli all on paljud organismi ainevahetusprotsessid, lipiidide- ja rasvkoe ainevahetus sealhulgas. Joodi vaegus viib rasvkoes rasva ladestumise suurenemiseni. Järelikult, rasvade ainevahetuse normaliseerimiseks on vaja organismist kõrvaldada joodi puudujääk. Kilpnäärme hormoonide tootmise taastumine, taastab rasvade ainevahetuse, viib tasakaalu veerežiimi ning aitab väljutada toksiine. Kõik see soodustab kehakaalu langust.
Kõikidele kehakaalu ja rasvumisega võitlejatele on siinkohal sobilik meelde tuletada, et jood pole imerohi – selle probleemi korral aitab ainult kompleksne lähenemine !
 
RÄNI (Si)
 
Tegemist on ühe enamlevinuma maakoores leiduva keemilise elemendiga, kuid, mis tavaolukorras on organismile väga raskesti omastatav ja see toimub väga väikeste koguste kaupa. Tal on täita tähtis roll sidekoe struktuuris. Madal räni tase organismis viitab sidekoe nõrkusele ja kõrgenenud juuste-, küünte-, naha-, bronhide - ja kopsu-, veresoonte- ja liigeste haiguste tekkeriskile. Ka haavad ning luumurrud kasvavad halvasti kinni. Räni defitsiidi korral langeb organismi mittespetsiifiline vastupanuvõime haigustele, sealhulgas ka uusmoodustiste tekkele (kasvajad) . Räni on vajalik lastele kuna soodustab nende kiiremat kasvu, aitab „ehitada” luustikku ja initsieerib mineralisatsiooniprotsesse. Murdunud luude taastumisprotsessis tõuseb neis räni tase kuni 50 korda.
Enam võib räni leida tüüpiliste polüvitamiinide komplekside koostisest. Enamus dietoloogidest on arvamusel, et normaalselt toitudes on räni vajadus täielikult rahuldatud. Kõik aga pole seda meelt , sest organism vajab seda mikroelementi 20 – 30 mg ööpäevas. Toidu ja joogiveega saame seda 3,5 mg ja õhust 15 mg. Inimese organism on võimeline ööpäevas omastama 9-14 mg räni, mis praktiliselt vastab uriiniga ööpäevas väljutatavale räni kogusele - 9mg.
Räni omastatavus kiudainerikkast toidust on 2 korda kõrgem, kui kiudainevaesest toidust. Huvi räni vastu hakkas kasvama möödunud sajandi 70-80-ndatel ja see võimaldas avastada selle, et räni on sidekoe arengus ja ateroskleroosi profülaktikas asendamatu mikroelement. Räni on kõhre ja luukoe moodustumisel hädavajalik. Ta osaleb glükosamiinglükaanide, elastiini ja kollageeni (juuste, küünte, kõhrede ja sidemete koostisosis) sünteesis ja milleta ei toimu luustiku, veresoonte ja aju normaalset arengut.
Räni aeglustab vananemisprotsesse, tugevdab veresoonte seinu, luukoes on ta vajalik kaltsiumi sidumiseks, mille kohta uurinud ütlevad, et vähenenud luu tihedus on seoses räni defitsiidiga, samuti soodustab see ateroskleroosi teket ja süvenemist. Sellele annab kinnitust uuringu tulemus, mis kinnitab, et ränirikkama toiduga regioonides elavatel inimestel esineb ateroskleroosi tunduvalt vähem. On alust arvata, et räni defitsiit soodustab hüpertoonia ja südame isheemiatõve arengut.
Uuemad uuringud seovad omavahelisse sõltuvusse räni ning alumiiniumi ladestumisega ajusse, mis väga suure tõenäosusega suurendab vanadusnõtruse (Alsheimeri tõbi) tekkeriske. Kui pinnases leidub vähe räni, siis väga sagedasti on seal kõrgenenud alumiiniumi sisaldus ning samasugune suhe esineb ka ajus.
Räni on alumiiniumi antagonistiks ning aitab seda ajukoest „välja sikutada”. Samuti aitab räni väljutada organismi ladestunud üleliigset kaltsiumit.
 
SELEEN (Se)
Seleen oma ülitähtsat rolli esmalt tema osaluses ühe tähtsaima antioksüdantse fermendi – seleeni sõltuva glutatioonperoksidaasi sünteesis ning milline kaitseb rakke peroksüdatsiooni protsessis tekkivate jääkainete eest, kaitstes seeläbi raku tuuma ja -valgusünteesi aparaati. Seleen on E vitamiini sünergist ning suurendab tema antioksüdantset aktiivsust. Seleen kuulub fermendi joodtüroniin-5-dejodinaas koostisesse ja see kontrollib trijoodtüroniini moodustumist. Ta kuulub lihaskoe valkude koostisesse, mis aga eriti tähtis - müokardi valkude koostisesse. Seleenproteiini näol kuulub ta munandite koe koostisesse. Seetõttu põhjustab seleeni defitsiit antioksüdantse staatuse langust, müokardi düstroofiat, seksuaalfunktsiooni häireid ja immuundefitsiite. Peale selle on seleenil antimutageenne, antiteratogeenne ( teratogeen – kahjustav välistegur, mis raseduse ajal toimides võib tekitada loote väärarenguid) ja radiatsiooni eest kaitsev efekt, ta reguleerib nukleiinhapete ja -valkude ainevahetust, parandab reproduktiiv -funktsiooni, normaliseerib eikosanoidide (prostaglandiinid, prostatsükliinid, leukotrüeenid) ainevahetust ja reguleerib kilnäärme ning kõhunäärme tööd. Eelnevale toetudes võib öelda, et seleenil on vananemisvastane toime (geroprotektor).
 
TSINK (Zn)
 
Tsink kuulub mitmesaja metallofermendi struktuuri aktiivsüdamikku. Ta on hädavajalik DNA ja RNH-polümeraasi funktsioneerimisel, osaledes pärilikkuse informatsiooni ülekandeprotsessides ning valkude biosünteesis ja samaaegselt ka organismi separatiivsetes protsessides. Ta osaleb heemi biosünteesi võtmefermendi tekkeprotsessis, kuuludes seeläbi hemoglobiini koostisesse, ta on vajalik mitokondrite hingamisahelate tsütokroomides, tsütokroom Р-450-, katalaasi- ja müeloperoksidaasi koostises. Tsink kuulub võtme-antioksüdantfermendi Zn ja Cu – superoksiid dismutaasi koostisesse ja indutseerib raku kaitsevalkude metallotienoeniinide biosünteesi olles seeläbi reparatiivse toimega antioksüdandiks.
Tsingil on tähtis roll organismi hormonaalfunktsioonide täitmisel. Ta mõjutab vahetult insuliini tootmist ja funktsionaalset aktiivsustja seeläbi kogu insuliinisõltuvate protsesside spektrit. Meestel osaleb tsink testosterooni sünteesis ja sugunäärmete funktsioneerimisprotsessides ja seeläbi on võimalik seostada organismi tsingitaseme ja potentsi seoseid . Olles 5-alfa-reduktaasi inhibiitoriks, reguleerib tsink testosterooni metaboliidi – dihüdrotestosterooni - taset, mille liigne kogus põhjustab eesnäärme hüperplaasiat. Tsink on hädavajalik ka naise organismile, kuna ta kuulub östrogeeniretseptorite struktuuri, reguleerides seeläbi kõikide östrogeenisõltuvate protsesside kulgemist.
Eluliselt tähtis on tsingi roll tüümuse- ja organismi immuunsüsteemi normaalses funktsioneerimises. Olles retinooli kandevalgu koostises aitab tsink koos A ja C vitamiiniga vältida ja vähendada immuundefitsiite, kuna stimuleerib antikehade sünteesi ja osutab viirustevastast toimet. Tal on haavade ja haavandite kinnikasvamist soodustav toime, ta osaleb maitsemeelte töös ning on hädavajalik kesknärvisüsteemi funktsioneerimises. Sinna hulka kuuluvad ka mäluprotsessid.