Pragmatismi tõekontseptsioon (2)

Pragmatismi tõekontseptsioon
Antud artikli põhiväide:
Tõesed ideed on need, mida me saame omaks võtta, kehtestada, tõendada ja verifitseerida.
Mingi idee tõesus ei ole selle loomuomane tardunud omadus. Tõde on see, mis ideega juhtub. Sündmused teevad selle tõeseks. Selle tõesus ongi tegelikult sündmus, protsess: nimelt selle verifitseerimise verifikatsiooni protsess ise. Selle kehtivus on selle kehtestamise protsess.
Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n.ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudest saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus , et peavalurohi võtab meil peavalu ära, kui peale tableti võtmist peavalu kaob. Pragamatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus , heaolu vms. Näiteks usk sellesse, et elu väärib elamist, on tõene siis, kui sellest usust lähtudes inimene tunneb elust rahuldust. Pragmatist ei nõua taolisel juhtumil teoreetilist tõestust, et elu väärib elamist - teda huvitab vaid, kas see uskumus antud inimese puhul n.ö toimib.
Kriitika autori suhtes: Artiklist loen välja, et väide on tõene, kui ta annab kasulikke tagajärgi ja tõde pole midagi muud kui kasulikkus. Aga kui tõde on meile nii kasulik, siis miks on meie ümber nii palju valet? Esialgu me ju ei saa aru, kas meile valetatakse või mitte, see selgub alles hiljem, kui kunagi tõde selgub. Kui me oskaksime kohe kindlaks teha, mis on tõde ja mis vale, siis ei eksisteeriks valetamist.
Kuna see artikli sisu jäi mulle täiesti arusaamatuks, siis küsiksin: " Aga, mis siis on pragmatismi üldine kasu?"