Üldmetsakasvatus I osa mõisted (0)

Üldmetsakasvatus I osa mõisted
1) Metsakasvatus ­ esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida, kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamiseks, eesmärgiga kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Metsakasvatuse valdkonda kuuluvad sellised distsipliinid nagu dendroloogia , metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse , metsaselektsioon, puhkemetsandus jne. Tegeletakse probleemidega, mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamisega, olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega. 2) Metsakorraldus ­ esindab ökonoomilist suunda metsanduses. Selle valdkonna tegevussuundadeks on metsade inventeerimine ja mõõtmine, metsaressursi arvestamine , metsanduslike tegevuste planeerimine , metsadele majanduskavade koostamine jne. Siia valdkonda kuuluvad sellise õppeained nagu metsatakseerimine , metsakorraldus, kaugseire , geoinfosüsteemid, puidukaubandus, metsamajanduse ökonoomika jne. 3) Metsatööstus ­ esindab tehnilist ja tehnoloogilist suunda metsanduses. Tegeletakse küsimustega, mis on seotud puidu varumise ja töötlemisega. Uuritakse, milliste tehnoloogiate ja meetoditega on kõige keskkonnasäästlikum ja ökonoomsem teostada raieid ja töödelda saadud puitu. Peamisteks uurimisobjektideks on mitmesugused metsamasinad ja tehnoloogiad . Siia kuuluvad distsipliinid: raietöödetehnoloogia, metsamasinad, metsakeemia, metsa (puidu) kõrvalsaaduste tootmine ja töötlemine, saetööstuse tehnoloogiad jne.
Eesti metsade liigiline koosseis on mitmekesine , kõige levinum puuliik Eestis on mänd ­ 34% (enamuspuuliigiti metsade pindalast), teisel kohal on kask ­ 31%; ja kolmandal kohal kuusk ­ 16%. Hall- lepikute osakaal meie metsade koosseisust on 8%, haab ja sanglepp moodustavad vastavalt 5,3% ja 3%.
Vääriselupaik (võtmebiotoop) - Vääriselupaik on kuni seitsme hektari suuruse pindalaga kaitset vajav ala väljaspool kaitstavat loodusobjekti , kus kitsalt kohastunud , ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur. Vääriselupaiga klassifikaatori ja valiku juhendi (ehk vääriselupaiga tunnused) kehtestab keskkonnaminister määrusega. Selleks võivad olla väikeste veekogude ja allikate lähiümbrus, väikesed lodud, põlendikud ja soosaared, liigirikkad metsalagendikud, metsa kasvanud kunagised aiad, metsaservad, astangud, põlismetsa osad jne.
Euroopa pindalast on metsaga kaetud ligikaudu kolmandik (30%, ca 370 milj. ha). Metsa osatähtsus on riigiti väga kõikuv (1%-74%). Kõige suurem on metsaressurss Põhjamaades (Rootsis, Soomes 75%) ja väiksem Maltal 1,1% Islandil 1,4%, Iirimaal 6,6%, Taanis 10% ja mägipiirkondades. Umbes pooled Euroopa metsadest on okaspuumetsad, 1/3 lehtpuumetsad ja 15% segametsad.
Looduse seaduspärasuse tulemusena on mets tekkinud taimkatte evolutsiooni käigus, kindlates keskkonnatingimustes (erinevad ökoloogilised tegurid) ning tänapäeval käsitletakse metsa, kui kõigi tema koostisosade tervikut . Mets pole mitte vaid hulk puid ühel kasvukohal, vaid iseloomuliku taimestiku , loomastiku ja mikrokliimaga ökosüsteem. Metsa defineeritakse kui maastiku osa ja taimekooslust, mis on kujunenud puude koos kasvades, kus ilmneb puude vastastikune mõju üksteisele ja puude vastastikune seos kasvukoha ja ümbritsevate keskkonnateguritega ( mullastik , õhkkond, rohttaimestik , loomastik).
Sellest definitsioonist tulenevad peamised tunnused, mille alusel võib mingit puudekogumit nimetada metsaks:
- puude omavaheline vastastikune mõju
- mõju ümbritsevale keskkonnale.
Esinevad erinevused vabalt kasvava ja metsas kasvavate puude vahel:
- Vabalt kasvava puu võra on tunduvalt suurem, liigist olenevalt kas kerakujuline, püramiidjas, kooniline vms. Laiuv võra ulatub peaaegu maani, kusjuures oksad on jämedad. Metsas kasvaval puul on suurem osa tüvest oksavaba; võra algab tavaliselt 1/2...3/4 tüve kõrguselt, puude tiheda asetuse korral veel kõrgemalt. Võra on tunduvalt kitsam, oksad lühemad ja peenemad.
- Erinevused ilmnevad ka tüve kujus: üksikult kasvava puu tüvi on ühesuguse vanuse ja mullastiku korral alati madalam, kuid tüve alumine osa on jämedam. Tüve läbimõõt alusest ladva poole väheneb vabalt kasvaval puul kiiresti: tüvi on selgelt koonusekujuline. Metsas kasvava puu läbimõõt väheneb aeglaselt: tüvi läheneb oma kujult rohkem silindrile, tüvi on nn. täistüveline. Tüve vormiarv (tüve mahu ning puu diameetrile ja kõrgusele vastava silindri mahu suhe) on metsas kasvaval puul suurem.
- Erinevused kajastuvad samuti puude viljakandvuses: üksikult kasvav puu viljub varem ja annab rikkalikumalt seemneid kui metsas kasvav puu.
- Ka juurestik on vabalt kasvaval puul paremini arenenud, kui puistus kasvanud puul.
Erinevusi põhjustab asjaolu, et metsas kasvavate puude võrad moodustavad üldise v õ r a s t i k u, mistõttu ökoloogilised tingimused muutuvad. Asjaolu, et puud paiknevad üksteise lähedal, loob nende kasvuks teistsugused tingimused kui vabalt kasvavatel puudel. Puud varjavad üksteist külgedelt ja sunnivad seega teineteist kasvama kõrgusse. Võrastik laseb läbi vähe valgust. Teatud kohtades on valgust nii vähe, et assimilatsiooniorganid (lehed, okkad) surevad ja kuivavad, see toob kaasa ka neid