tervise eest). Herodotos ajaloolane (ajaloo isa), kes avaldas teose ,,Historia". Käsitleb peamiselt Kreeka-Pärsia sõdu. Tema kirjutatu on hindamatuks allikmaterjaliks tänapäeva ajaloolastele. Sokrates filosoof, kes ajas inimesi oma küsimustega pidevalt kimbatusse. Tegeles mõistetega nagu voorus ja teadmine. Sokrates oli veendunud, et õpetaja kohus on üksnes õpilase juhatamine, asja tuumani peab õpilane ise tundma. Platon Sokratese õpilane, kes samuti tegeles voorusega. Veel tuli Platon välja ideede õpetusega ja esitas ettekujutuse ideaalsest riigist. Aristoteles Platoni õpilane, kel oli lai silmaring. Tegeles nii loodusteaduste, füüsika, loogika, kirjanduse, muusika, ajaloo, riigikorraldusega, moraali ja maailmakorra põhimõtetega. Võttis eelmiste filosoofide- teadlaste ideed kokku ja süstematiseeris nad. Nii kujundas omaenese põhjendatud ja sageli orginaalsed seisukohad. Iseseisvalt lõi loogika. Vana-Kreeka ajalugu, 10. klass 20
3.2 Margaretal puudus õige perekond. Ta isa suri, kui tüdruk oli väike. Samuti suri väikene õde, keda Margareta väga armastas. Muidugi eksisteeris veel ka Margareta vend, kuid teda polnud kunagi perekonnale toeks. Tüdruku ema oli väga karm ja kasvatas oma lapsi usklikus vaimus. Margareta ei võinud kusagil lõbutseda ja pidi kogu aeg tööd tegema ja emaga koos olema. Nende omavahelised suhted olid üsnagi halvad. Vend hooples Margareta voorusega ja muud ta teose jooksul korda ei saatnudki (läks küll kahevõitlusesse Faustiga, kuid seda põhjusel, et too olevat rüvetanud tema õe maitse. Lühidalt öeldes ei olnud Margareta vennal enam millegagi hoobelda ja teiste silmis eriline näida). Ema oli kohutavalt karm ning usklik ja isa roll peres põhimõtteliselt puudus. Kokkuvõttes võib öelda, et Margareta ei saanud pöörduda oma muredega ema või kellegi teise poole, sest ta ei tahtnud teisi oma
" kitsalt eetilises tähenduses, vaid lihtsalt eesmärgina, mida üldse Ja vastab: "See on hinge toimimine tahetakse saavutada. kooskõlas voorusega." Inimese ülimaks hüveks on õnn. Mis on õnn? * www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos
rüütliideaali fiktsiooni, taandades sellega kõik kaunile pildile vürstiaust ja rüütlivoorusest, õilsate reeglite kaunile mängule, ja luues nii vähemalt korra illusiooni. (73) Kauni elu ideaalina on rüütlimõte väga erilist laadi. Olemuselt on see esteetiline ideaal, kokku punutud kirevast fantaasiast ja hingeülendavast tundmusest. Kuid see tahab olla eetiline ideaal keskaja vaateviis võis eluideaalile üksnes seeläbi õilsa koha anda, et viis ta suhtesse vagaduse ja voorusega. (73) Charles Südi näide on sobilik osutama, kuidas renessansi vaim, kihk ilusa elu järele antiikaja vaimsus, juurdub juba otseselt rüütliideaalis. (76) Hiliskeskaegne kangelaste austamine leiab oma kirjandusliku vormi täiusliku rüütli eluloos. (77) Säärastes vagaduse ja vaoshoituse, lihtsuse ja truuduse värvides maaliti ideaalse rüütli kaunis pilt.(79) Rüütliideaali ühendamine religioosse teadvuse kõrgete väärtustega kaastunde, õigluse
Tundub nagu metrooehitaja eesmärgid on isekad, aga sõduri omad ei ole. Tegelikult rabavad ehitajad võib olla rahkem tööd teha, aga ei saa peaaegu üldse tunnustust. Ehitaja elukutse on liiga tavaline ja odav o Sellepärast, et töölistest (metrooehitajatest) ei arvata, et nad on järginud ideaale James'i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse, vapruse ja visadusega). Selgitage seda väidet? o See on võimalik siis kui inimese teeb tegusid et elada oma sisemise ideaalilähedast elu. Nt kui ta usub, et askeetlik eluviis on ainuõige, siis ta elabki ja teeb kõike et elada askeetlikult. Või pühendab end perele, kuna tema jaoks on ideaalne elu perele pühendatud elu o On üpriski ilmne, et muutmaks elu mingis imetlusväärses mõttes
Hilisemates dialoogides väidab ta, et vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest ehk armastusest. Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab. Pidusöögis kirjeldab Platon läbi Alkibiadese, Aristophanese ja Sokratese erinevaid armastuse vorme.
söömaaeg, voodikoht ning alustada järgmine päev uuesti ja viilida nii paljlu kui võimalik. See ongi põhjus, miks me ei püstita ausammast metrooehitajatele, ehkki linnad on rajatud nende kannatlikule südamele ning vastupidavusele. Me püstitame ausambaid sõduritele, kelle välised tingimused on veelgi jõhkramad. Arvatakse, et sõdurid on järginud ideaali ning töölistest seda ei arvata. · James'i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega). Selgitage seda väidet? Inimeste vahel eksisteerib vastastikkust pimedust ja kurtust, mis on meie loomuomaduseks. Sellest hoolimata tunnetame sisemist tähendust, mis välja ei paista ja mis võib teiste elus esineda seal, kus me seda kõige vähem märkame. Jõuamegi järeldusele, et selline sisim tähendus kehtib ainult siis, kui see sisemine rõõm, vaprus ja vastupidavus on seotud ideaaliga. Küsimused Sartre'i Eksistentsialism on humanism kohta:
Metrooehitajatele ehk tavainimestele pole Jamesi arust püstitatud mälestusmärke, kuna erinevalt näiteks kunstnikest, sõduritest ja riigiisadest ei järgi nende teod selliseid ideaale nagu kuulsus, au, rikkus ja edu. Nn metrooehitajad tegutsevad lihtsamate hüvede eesmärgil, hoolimata sellest, et nende töö, vaev ja kannatused hoiavad koos kogu ühiskonda. 5) James’i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega). Selgitage seda väidet? Jamesi arvates inimese sisemised ideaalid ei ole tähendusrikkad, kui need toetuvad ebakindlusele, võrdlustele teiste inimestega, kadedusele, oma olukorra üle kaebamisele, teiste süüdistamisele jne. Vaid voorusega saabub ideaalide tähendusrikkus. Õnnelikuma ja rahulikuma elu saavutamiseks tuleks keskenduda visalt oma unistuste teostumiseks vaeva
sokraatiline küsimine Sellega püüdis ta inmestele näidata kui rumalad nad on aga ühtlasi ka aidata neil iseenaast tundma õppida Sokratese pannus filosoofiasse oli väga suur eriti selle pärast et tema jaoks ei kujutanud väärtust taevakeha, maakera, plved jne vaid inimhinge universum. Hakkab inimese mõttemaailmaga tegelema "Ma tean, et ma midagi ei tea" "Tunne iseennast!" "Õpin, kuni elan." "Keegi ei ole meelega halb." "Linnu tuleb ehtida kujudega, hinge voorusega" pühendus eetikale ehk kõrbelise hüve, vooruse ja õigluse otsingule elu põhimission tõsta noorte moraalset ja intelektuaalset taset ja aidata kaaskodanikke näha oma rumalust ja ühes sellega aidata ennast tundma õppida. Inimese esmane eesmärk peab olema tõeotsing ja enesekontroll ning ülim hüve peitub võimalikult suures hingeharimises ja kõlbelise mõistlikkuse otsingutes Kõlbeline mõistlikus ei tohi üle pingutada
Aga mida neile siis õpetada tuleks? Kena küsimus! Neil tuleb õppida seda, mida nad peavad tegema siis, kui nad on saanud täiskasvanuks,[9] ja mitte seda, mille nad peavad unustama. Meie aiad on kaunistatud kujudega ja meie galeriid maalidega. Mis te arvate, millest need üldiseks imetlemiseks väljapandud kunstisedöövrid räägivad? Isamaa kaitsjatest? Või noist veelgi suurematest inimestest, kes on isamaad oma voorusega rikastanud? Ei. Nad kujutavad kõiki südame ja mõistuse eksisamme, mis on antiikmütoloogiast hoolega välja nopitud ja asetatakse juba varakult meie laste uudishimulike pilkude alla; kahtlemata selleks, et halbade tegude musternäidised seisaksid neil silme ees juba enne, kui nad lugema õpivad. Millest sünnivad kõik need kuritarvitused, kui mitte saatuslikust ebavõrdsusest, mille seab inimeste vahele vaimuannete ülendamine ja vooruste alandamine? See ongi kõigi
mingi tegu seda on? Voorus on teatud oskus. Kui seda õpitakse tegutsedes, on vaja hoolitseda selle eest, et moraaliharjutused järgiksid harjutustele omaseid põhimõtteid. Midagi ei tohi olla ülearu ega midagi liiga vähe. Voorused saavad loomult kannatada kui midagi on liiga palju või vähe. Mõistus on inimese kõige jumalikum osa. Voorus tekib suhtes kahte äärmust moodustavasse pahesse. Mõistus peab otsima keskpaiga. Nii liitub voorusega sünteesiv element, mis tõstab selle pahedest kõrgemale. Kesktee ei puuduta üksikuid tegusid. Praktikas juhib inimest eriline mõtlemine, mis erineb nii teoreetilisest mõtlemisest kui oskustest. Praktiline mõistus erineb teoreetilisest mõistusest just selle poolest, et haarab üksikuid tegureid. Praktilise mõistuse tegevus on seotud suhte ja situatsiooniga. Praktiline süllogism. Vooruslik inimene toimib paratamatult vooruslikult.
praegu, on tehtud õigesti) · Seda ei ole kerge mõjutada oma huvides, s.t. ei saa õigustada oma moraalselt kahtlast käitumist oletatavate heade tagajärgedega. FLFI.02.003 Eetika alused 49. Vooruseetika kesksed küsimused antiikajal ja tänapäeval. Millest on tänapäeval tingitud huvi antiikse vooruseetika vastu? Aristoteles küsib ,,Nikomachose eetikas": ,,Mis on hüve?" Ta leiab, et hüve/õnn/õitseng/hea elu on hinge toimimine kooskõlas voorusega (loomutäiusega). Sellest lähtuvad küsimused on, et kuidas elada hästi ning missugune inimene peab olema. Selleks, et saavutada õnn ja hästi elada, tuleb oma loomutäiused (voorused) hästi välja arendada ja elada neile vastavalt. Aristoteles vaevalt mainib printsiipe, ta näib arvavat, et ebamoraalsed teod on seesmiselt ja silmnähtavalt halvad. Printsiipide asemel rõhutatakse hea kasvatuse ja harjumuste, enesekontrolli, vapruse ja iseloomu tähtsust, milleta on eetiline elu võimatu
kangelastele) ei püstitata mälestusmärke sellepärast, et tavaliste inimeste idealid on justkui isekad. Tavaline inimene teeb tööd selle pärast, et raha teenida ja lubada endale süüa, suitsu ning juua. Ta ei jahi sellega tunnustust ega kuulsust. Sõduritele püstitatakse ausambaid sellepärast, et arvatakse, et erinevalt tavalistest inimestest järgivad nemad oma tegevustes ideaale. 5. James'i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega). Selgitage seda väidet? James arvab, et kui inimese ideaalid lähtuvad ainult sellest, et olla teistest parem, omada rohkem ning alavääristada teisi, siis ei ole elu tähendusrikas. Voorustega, ehk ustavuse, vapruse ja visadusega muutuvad ideaalid tähendusrikkaks ning oluliseks. Sügavam tähendus tekib ellu alles siis, kui reaalsus ning ideaalne uudsus ühenduvad. Elu tuleb elada püüeldes enda eesmärkide ning
praegu, on tehtud õigesti) Seda ei ole kerge mõjutada oma huvides, s.t. ei saa õigustada oma moraalselt kahtlast käitumist oletatavate heade tagajärgedega. FLFI.02.003 Eetika alused 49. Vooruseetika kesksed küsimused antiikajal ja tänapäeval. Millest on tänapäeval tingitud huvi antiikse vooruseetika vastu? Aristoteles küsib „Nikomachose eetikas“: „Mis on hüve?“ Ta leiab, et hüve/õnn/õitseng/hea elu on hinge toimimine kooskõlas voorusega (loomutäiusega). Sellest lähtuvad küsimused on, et kuidas elada hästi ning missugune inimene peab olema. Selleks, et saavutada õnn ja hästi elada, tuleb oma loomutäiused (voorused) hästi välja arendada ja elada neile vastavalt. Aristoteles vaevalt mainib printsiipe, ta näib arvavat, et ebamoraalsed teod on seesmiselt ja silmnähtavalt halvad. Printsiipide asemel rõhutatakse hea kasvatuse ja harjumuste, enesekontrolli, vapruse ja iseloomu tähtsust, milleta on eetiline elu võimatu
· Kant ütleks: voorused aitavad meil moraaliseadust täita. · Mill ütleks: voorused aitavad meil üleüldist heaolu edendada. Vooruseetikas primaarne: · Vooruseetikas on vooruste omamine ise esmatähtis, sõltumata sellest, millised teod neist johtuvad või kas need üldse mingite tegudega päädivad. Antiikne vooruseetika · Aristoteles küsib "Nikomachose eetikas": "Mis on inimese jaoks hüve?" · Vastab: "See on hinge toimimine kooskõlas voorusega (loomutäiusega)." Aristoteles: inimese hüveks on õnn · Kõik tegevused püüdlevad mingi hüve poole. · Ülim hüve tähendab tegevuse lõppeesmärki, seesmist hüve. · Inimtegevus (poliitika) taotleb õnne. · Inimese ülimaks hüveks on õnn (eudaimonia), õitseng, hea elu. · Mis on õnn? Inimese toimimine (ergon ) · Igale asjale on omane mingi toiming ehk tema funktsioon (ergon ). · Nt noa toiming on lõikamine, arsti toiming ravimine.
uueks ja osaliselt uueks võimuks. Machiavelli kontseptsioon valitseja "voorusest" on ilmalik ja pragmaatiline. Valitseja juhib riiki efektiivselt ning asjatundlikkuse ja südikusega seisab vastu "saatusele". Valitseja vooruseks on halastamatus, jõud, kavalus, energia, ettenägemisvõime, oskus oma patuseid alamaid asjaolude kohaselt sundida ja juhtida ning sihikindlus võimule pääsemisel ja võimul püsimisel. Loomulikult pole poliitilisel voorusel selliselt midagi ühist kristliku voorusega. [29]c) "naasemine aluste juurde". Vabaduse ja saatuse vastandamise teema oli humanistidele väga oluline. Machiavelli järgi inimkonna üks osa on saatuse vallas, teine sõltub voorustest ja vabadusest. Valitseja seisab oma voorusega saatuse vastu, kasutamaks seda enda huvides ära. M. leidis, et Rooma impeerium võlgnes oma sünni pigem (vallutaja) voorustele, kui saatusele. Ehkki M. realistlik käsitlus keskendub ainuvalitsusele, on tema ideaaliks siiski
Ka poliitikud vajavad poliste juhtimiseks filosoofide nõuandeid, sest nemad on jõudnud tarkuse juurde ja teavad, kudias polist korraldada. Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimesele õnneliku elu: selleks on riik, kus kõik kodanikud saavad poliitikas osaleda ja toimivad vastavalt loomutäiusele; Heas riigis peaks olema võimalikult suure keskklass. 5. Epikuurlased õnnest Epikuurlased sidusid õnne eeskätt naudinguga, mitte voorusega. Ilma naudinguteta ei saa õnnest rääkida. Ainus tõeline hüve on nauding ja ainus tõeliselt halb on valu. Õnn ei ole lihtsalt maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne(ataraxia), mis seisneb valu ja vaimse rahutuse puudumises. Ataraxia on mõõdetamatu suurus see kas on või seda ei ole. See saavutatakse vooruse läbi ning eeldab ka näiteks heade sõprade olemasolu ning ihade ja soovide piiramist (et vältida pettumusi ja rahutuks muutumist)
magamiskoht. See ongi põhjus, miks ei püstitata ausambaid metrooehitajatele, kuigi linnad on rajatud just nende kannatlikele südametele ja vastupidavatele turjadele. Ja sellepärast püstitataksegi ausambaid hoopis sõduritele, sest arvatakse, et nemad on järginud ideaali, mis lihttöölised pole teinud. 5. James'i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega). Selgitage seda väidet? Meie loomuomaseks pärandiks on küll vastastikune pimedus ja kurtus, kuid sellest hoolimata tunnustame me sisemist tähendust, mis ei paista välja ja mis võib esineda teiste eludes seal, kus me seda kõige vähem märkame. Sellest ka järeldus, et sisim tähendus võib meie jaoks olla täielik ja kehtiv ainult siis, kui see sisemine rõõm, vaprus ja vastupidavus on seotud ideaaliga. 1
olles seega loomupärane. Või seda mitte aktsepteerida ja mingil muul viisil ülesehitatult olla loomuvastane. Niisiis, Platoni poliitilise õpetuse aluspõhimõtteks oli tees, et inimeste loomu- ehk sünnipärane võimete erinevus põhjendab nende õiguslik-poliitilist ebavõrdsust. Silmas pidades Platoni eetilist õpetust igale hingejaole spetsiifilisest voorusest võiks siis arvata, et iga niisuguse ühiskonnaseisuse õigustatud funktsioon ühiskonnas on defineeritud selle voorusega, mis seondub temas domineeriva hingejaoga. Kuid seda loogikat saab küll ehk mõnel määral läbi viia valitsejate ja sõjalise seisuse puhul, kelle spetsiifilisteks voorusteks oleks siis vastavalt tarkus ja vaprus. Raskem on näha kuidas mõõdukus defineerib tootmistegevusega hõivatud inimeste funktsiooni sotsiaalses tervikus. Pigem on mõõdukus, sophrosyne, voorus, mida vajavad kõik ühiskonnaliikmed, domineerivalt ihaleva hingega inimesed küll ehk teistest enam.
Tavalisema töölise elu tühjus ja madalus seisneb tõsisasjas, et seda ei pane liikuma ideaalsed sisevedurid. Nad kannatavad seljavalu, ületunde, ohtu ilmselt üksnes seetõttu, et välja teenida suutäis närimistubakat, klaas õlut, tass kohvi, söömaaeg, voodikoht ning nii päevast päeva, viilides niipalju kui võimalik. James'i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega). Selgitage seda väidet? Ainuüksi kultuurist ja rafineeritusest ei piisa, ideaalsetest püüdlustest ei piisa, kui nad ei ole ühendatud südiduse ja tahtega. Aga ka südidusest ja tahtest, kannatlikust visadusest ja kartmatusest ohu ees omaette ei piisa. Need printsiibid peavad andma mingi sulami, teatava keemilise ühendi, et tulemus oleks objektiivselt ja täielikult tähendusrikas elu. Inimeste vahel on päris palju vastastikkust pimedust ja kurtust
49. Antiikse vooruseetika kesksed küsimused. Millest on tänapäeval tingitud huvi antiikse vooruseetika vastu ? ·Vooruseetika õitseng oli antiikfilosoofias. Klassik kreeka filosoof Aristoteles (384-322 e.m.a.), eetikaalane peateos "Nikomachose eetika". ·Peamine küsimus on "Missugune inimene ma pean olema?", mitte "Mida ma pean tegema?" ·Aristoteles küsib "Nikomachose eetikas", "Mis on inimese jaoks hüve?" ·Vastab: "See on hinge toimimine kooskõlas voorusega (loomutäiusega)" ·Eetika jaoks kõige olulisem teada, "Missugused iseloomuomadused teevad heaks inimeseks?" ·Fookuses on elu eesmärk ja täiuslikkuse saavutamine. ·Kui keskaja kristlikud filosoofid kõnelesid voorustest, siis pidasid nad silmas, et moraalne headus on sõltuvuses enda allutamisest Jumala tahtele. ·Voorused olid "teoloogilised voorused" nagu usk, lootus, heategemine, kuulekus. Uusajal: ·Jumaliku seaduse asemel räägiti moraaliseadusest inimese enda sees.
Iseenesest tähendab see oskust mõistuspäraselt toimida. Sel juhul, kui toimida täiuslikemalt mõistuspäraselt kogu elu jooksul, on see inimese suurim hüve ning parima, kauneima, nauditavaima õnne alus. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud väitsid, et voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamisteks voorusteks nende jaoks õiglus, mõõdukus ja julgus. Tõeline hüve on see, mis seesmiselt, loomult on hea. Vooruste valesti
10 Tööline kannatab oma igapäeva tööd tehes pikki ületunde ja selja valu. Töö tasuks saadud sentidega maksab ta oma õlu ja toidu eest, et siis järgmine päev tööle naasta. Mälestusmärgid püstitatakse aga sõduritele kuna nende elu kaevikus on tunduvalt hullem kui lihttöölise elu. 5. James’i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega). Selgitage seda väidet? Ideaalid võivad Jamesi arvates olla igal ühel joodikust kuni luuletajani välja. ideaal avardab haridus. Aga kannatused ja töö muudavad ideaalid alles väliselt nähtavaks kõigi teiste jaoks. Paljud kõrgema klassi inimesed ei mõista, et ka tavaline inimesel on nendega sarnased voorused, ning paljud neil on eraldiseisvad ideaalid. Nendega arvestades saaksid paljud tööjõuga seotud probleemid oma lahenduse.
õlut või magamiskoht). Järgmine päev alustab ta sama tööga, üritades viilida nii palju kui võimalik, nad ei ilmuta ei vapruse ega visaduse märke. Ausambaid püstitatakse hoopis nt sõduritele, kes on järginud ideaale ning nende elu on väliselt veel hullem. Sõdur on ühiskondlikult positsioonil kõrgemad ning neid austatakse rohkem. 81. James'i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega). Selgitage seda väidet? Ideaalid peavad olema uudsuse poole suunatud, innovaatilised. Ideaalid ise omaette pole uudsed, samuti pole seda voorus. Kuid elu suudab siduda need kaks asja, selle tulemusena aga tekib midagi sellist, mille poole püüelda, see mis on uudne ning huvitav. Nii ustavus, vaprus kui ka visadus on voorused, mis koos sisemiste ideaalidega teevadki elu tähendusrikkaks. 82
-) Raamat ,,Politeia" ahk ,,Vabariik" on raamat, kus on kokku võetud enamik Platoni filosoofilisi käsitlusi, sealjuures peamiselt on siiski rõhk linnriigi ehitusel. *) Kodanikud olid jaotatud: käsitöölise ja talupojad; sõdrud ehk valvurid & filosoofid ehk valitsejad. Seisused tuletas Platon inimseisundite järgi: ihad-tungid, afektid ja kognitiivne- aju ehk mõtlemise tasand. *) Seisundid võrdsustas Platon kolme voorusega: enesevalitsus või kasinus - Aristoteles asendas selle hiljem mõistega mõõdukus; vaprus & tarkus kõiki neid kolme voorust sidus õiglus. Paavst Gregorius lisas veel usu, lootuse ja armastuse ning ütles, et kõik need seitse voorust kokku kannavad nime kardinaalvoorused. *) Platon uskus, et riigi suurus oleks maksimaalselt nii suur, et mäe otsast oleks kõiki piire näha. * Aristoteles (384-322 eKr) Platoni õpilane, kes on pärit Makedooniast ja kelle isa oli
Ajalugu · Antiikeetika: Aristoteles (384-322 eKr), peateos "Nikomachose eetika" · Keskaegne vooruste käsitlus · Kaasaegne vooruseetika (alates 1958. a G.E.M.Anscombe'i artikkel: "Modern Moral Philosophy"), praegu anglo-ameerika moraalifilosoofia üks enim tähelepanu pälvivaid suundi. Antiikne vooruseetika Aristoteles küsib raamatus Nikomachose eetika*: "Mis on inimese jaoks hüve?" Ja vastab: "See on hinge toimimine kooskõlas voorusega." * www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos Hüve õnn Igal tegevusel on suundumus mingi hüve poole. Hüve pole siin mõistetud kitsalt eetilises tähenduses, vaid lihtsalt eesmärgina, mida üldse tahetakse saavutada. Inimese ülimaks hüveks on õnn. Mis on õnn? Voorused ja õnn Selleks, et saavutada õnn ja hästi elada, tuleb oma voorused hästi välja arendada ja elada neile vastavalt. Keskaja filosoofia voorustest
Inimestel on kolme liiki eluviise: ihuliste naudingute, poliitiline ja teoreetiline või filosoofiline elu. Enamus tegeleb ihuliste naudingutega. Teine tase on inimesed, kes peavad elu eesmärgiks au ning püüdlevad selle suunas näidates välja oma voorust poliitilistes tegudes. Kõige vähem on neid, kes püüdlevad selliseid naudinguid, mis tulenevad puhtalt intellektuaalsest tegevusest. NE 1.6 "Õnn või inimlik hüve on hinge tegevus vastavuses loomutäiusega või voorusega, ning kui on erinevaid loomutäiusi, siis vastavalt parimate ja kõige täiuslikumatega." Naudingu ja õnne vahel konflikti ei ole. Samas on raske, kui mitte võimatu, toimida loomutäiuslikult vapruslikult või saavutada õnne ilma omamata asju. Teatud määral rikkust, sõpru, poliitilist võimu, lapsi, sündimist heasse perekonda, hea väljanägemine. Nt halva väljanägemise, lastetu, sõpradeta, inimene ei saa olla eriti õnnelik (NE 1.8).
omadused ei olnud juba selle esmapõhjuseks, et antud riik võis üldse tekkida. Sellise või teise riigi tekkimine on alati vältimatult (igal juhul oma arengu esimestel astmetel) tingitud just nimelt eel- toodud faktoritest. Seejuures saavad kaotuse osaliseks rahvaste võitluses enesesäilitamise eest, s.o. sattuvad orjusse ja sellega varem või hiljem määratakse väljasuremisele, just nimelt need rahvad, mis paistavad silma väikseima sangarluse ja voorusega, kõrvuti nende rahvastega, kes ei suutnud õigeaegselt mõista parasiitlike riikide valelikkust ja salakavalust. Nendel viimastel juhtudel on asi mitte ainult niivõrd mõistuse puudumises, kuivõrd mehisuse ja otsustavuse puudumi-ses, kusjuures mehisuse puudumist püütakse sageli peita "humaansuse" mantoo alla. Ainult väga harvadel juhtudel langeb ühe või teise riigi sisemine kindlus kokku niinimetatud majandusliku õitsenguga
kõik hingelised takistused. Kuid seekord tuli tal võidelda seltsimatu, range ning tundetu karakteriga. Usk ja lihasuretamine olid teinud Feltonist inimese, keda ei saanud võita tavalise võrgutamisega. Feltoni kuumas peas keerlesid nii suured plaanid ja mässulised kavatsused, et ei jäänud enam ruumi ei juhusliku ega hingelise armastuse jaoks -- tunde jaoks, mida toidab jõudeaeg ja kasvatab pahelisus. Niisiis oli mileedi oma teeseldud voorusega läbi murdnud tema vastu ässitatud mehe arvamustest ning oma iluga tunginud karske ja puhta mehe südamesse ja meeltesse. Katse kaudu, mis oli sooritatud kõige tõrksama objektiga, mille võisid luua loodus ja usk, oli mileedi endas avastanud senitundmatuid võimeid. Siiski oli mileedi õhtu jooksul korduvalt enese ja oma saatuse pärast meeleheitel. Nagu me teame, ei kutsunud ta appi jumalat, kuid ta uskus kurja vaimu, seda inimelu
annaabi.ee 
