Vigastuste ennetamine (0)

Tervisepsühholoogia
Kasutatud kirjandus:
Linda Brannon, Jess Feist. Health Psychology, an introduction to behavior and health.
2003.aastal Eestis toimunud inimkannatanutega liiklusõnnetuste statistika. Manteeamet, 2004
Lapsed Eestis. ÜRO Tallinn, 2000
Laapotti, S. What are young female drivers made of? Turun Yliopisto, Turku 2003
Vigastuste ennetamine.
Enne 1970, nii psühholoogid, kui ka peaaegu kõik teised, nimetasid tahtmatuid vigastusi õnnetusteks - termin, mida seostati juhuse , saatuse ja paratamatusega. (Whilliams & Lund, 1992). 1970 ja 80 aastate jooksul, muutis William Haddon viisi, kuidas psühholoogid ja teised asjatundjad käsitlesid tahtmatuid vigastusi. Selle asemel, et käsitleda neid lihtsalt inimeste vältimatute vigade tagajärgedena, vaatavad tervisepsühholoogid neid nüüd kui tingimustekompleksi, mis sisaldab:
1. individuaalseid käitumismudeleid
2. ohtlikke keskkonnatingimusi
3. tugeva seadusandluse ja selle elluviimise puudusi.
Tervisepsühholooge huvitavad kõik need kolm valdkonda erinevates inimese arengustaadiumites.
Tahtmatud vigastused.
Kuigi kõik vanusegrupid võivad tahtmatuid vigastusi saada, varieerub surma ja vigastuste tase erinevates arengustaadiumites (vaata Diagramm 1).
Lapsepõlv.
Tahtmatud vigastused lapsepõlves on tihtipeale tekitatud täiskasvanute ohtliku tegevuse või keskkonnaga, mis on täiskasvanute poolt mitteturvaliseks muudetud. Kõige sagedamini tekivad fataalsed vigastused autoavariide tõttu, mis on samal ajal ka peamiseks tahtmatute vigastuste põhjuseks igas vanuses.
Teiseks lapse surma põhjuseks on uppumine . Mitte kõik lapsed ei upu basseinis või veekogus, vaid alla viieaastastele lastele võvad ka vann ja suured vett täis konteinerid ohtlikuks osutuda.
Veel võivad lapsed surra põletushaavadesse või vigaseks jääda. Paljud tulekahjud on põhjustatud suitsetavate täiskasvanute poolt, milles ohvriteks on lapsed.
Teised laste tahtmatud vigastused kaasnevad kukkumiste, lämbumiste, mürgistuste ja jalgrattaga seotud õnnetustega.
Noorus.
Ameerikas lapsepõlvest nooruseikka üleminekuga kaasneb suurendatud risk surra tahtmatutesse vigastustesse, eriti autoavarii tagajärjel. Autoavariid on vaieldamatult üheks peamiseks fataalsete ja mittefataalsete vigastuste põhjuseks noorukite ja noorte täisealiste seas. Eestis 2003. aastal ligikaudu poole hukkunutest moodustasid alkoholijoobes roolikeerajate ohvrid ja kõigest liiklusõnnetustest on ligi 19% nande süül (Vaata Diagramm 2)
Alkohooli mõjul muutub inimene ettevaatamatuks, kaotab enesevalitsuse, annab voli tunnetele. Inimene hindab ennast üle, riskib, muutub kergemeelseks ja uljaks. Alkohooli mõjul ei reageeri meeleorganid enam nõrkadele ärritajatele, väheneb nägemisväli ja nõrgeneb värvieraldusvõime. Valesti hinnatakse kiirust, kaugust, peatusteekonna pikkust jne. Järelduseks võib nii öelda, et alkohooli mõju autojuhtimisele seisneb kahest aspektist :
1. suurem riskikäitumine
2. halvenenud psühhomotoorsed funktsioonid (Honkanen, 1993)
Lisaks alkohoolile, teine autoavariid tekitav faktor on turvavöö kinnitamata jätmine, kuigi turvavööd on efektiivsed fataalsete vigastuste ennetamisviisideks, olenemata inimese vanusest , transpordivahendi suurust, liikluse kiirusest, tee tüübist, avarii tüübist, aastaajast, geograafilisest piirkonnast ( Evans , 1987).
Siin võiks tuua ka naiste ja meeste erinevuseid autojuhtimisel.Ühiskondlik arvamus naisjuhtidest on selline, et nad on halvemad autojuhtid kui mehed. Nad isegi hindavad oma juhtimisoskust madalamalt kui mehed (vaata 2. diagramm). Vastavalt sellele arvamusele, koosneb juhikäitumine sõiduki käsitsemisest ja meisterlikkusest liiklussituatsioonides. Järelikult, hea juht on oskusliku juhi sünonüüm.Aga tegelikult, samal ajal kui oskuslik juht teab, kuidas autot kriisisituatsioonis käsitleda, hea ja turvalik juht teab kuidas neid situatsioone vältida. Parim juht on see, kes on nii meisterlik , kui ka turvalisusele orienteeritud. Naissoost juhid võivad olla uhked oma oskustega ohutult autot juhtida, sama uhked võivad olla ka keskealised ning vanad autojuhtid. Üldiselt, noored naisjuhid on turvalisusele orienteeritud, ning järgivad reegleid. Nad on vähem huvitatud autojuhtimisest ja näitavad tagasihoidlikuid autojuhtimise oskuseid. Naised on rohkem motiveeritud oma autosid transpordi vahendina, mitte mänguasjana kasutama (Sirkku Laapoti, "What are young female drivers made of?")
Noortel on oht saada vigastusi ka jalgrattaga sõites. Alkohol on jällegi tugev faktor tahtmatu jagratta vigastustes ja fataalsustes noorte inimeste seas. Peale alkoholi mõjutab, tahtmatut vigastustust saada ka jalgrattakiivrite mittekandmine.
Kuulihaavad on veel üheks surma ja vigastuste allikaks noorte inimeste jaoks. Ameerika Ühendriikides enamus kuulihaavade tõttu surmadest on tahtlikud - inimesed tulistavad teistesse või iseendasse. Aga ikkagi suur arv nendest surmadest on tahtmanud.
Kuigi kukkumised , jalgrattasõidu õnnestused, uppumised ja kuulihaavad vastutavad enamike, mitte autoavariis juhtunud, noorte inimeste surmade eest, seletavad aga sportiga seotud vigastused palju rohkem hospitaliseerimisi, kui mingi teine tahtmatu vigastuste kategooria. Spordivigastused on harvem fataalsed, aga nende tõttu kutsuvad igal aastal umbes 2,6 millionit inimest kiirabi , ja peaaegu kõik need inimesed on noorukid või täiskasvanud.
Täiskasvanuiga.
Üleminek nooruki täiskasvanu ikka toob kaasa väikese isikliku riski võimaluse. Täiskasvanutel (pärast 25 a. vana) on tähtsusetu väiksem tahtmatu fataalne üldrisk aga kergelt suurem surmarisk autoavariis. Võrreldes laste ja vanainimestega, kes saavad enamusi vigastusi kodus, saavad täiskasvanud neid palju sagedamini töökohas. Kõige ohtlikumad tegevusalad, mida mehed traditsiooniliselt eelistavad, on ehitus, autotransport, põllumajandus.
Aga ei ole töötingimused ainukesteks tahtmatu vigstuste põhjusteks töökohal, avaldavad samuti mõju ka suhtumine turvalisusse ( Cohen &Colligan, 1997). Töötajad ja juhatajad võivad soodustada vigastuste saamiseks võimalusi juhul kui nad ei tunneta ohumäära või annvad töötajatele liiga suure iseseisvuse. Isegi kui ollakse teadlik ohust, tihti arvavad juhatajad, et turvalisus on töötajate enda vastutus (Eakin, 1997).
Vanematel täiskasvanutel on märgitud kõrgem tahtmatu vigastuste suremustase ja tendents surma saada autoavariides, kukkumiste, tulekahjude tõttu, ning seoses haigestumise tüsistusega.
Tahtmatute vigastuste arvu kahandamise strateegiad.
Viimaste 25 aastate jooksul mängisid psühholoogid tähtsat rolli tahtmatute vigastuste vähendamise strateegiate arendamises ja rakendamises. Tahtmatute vigagtuste surmajuhud langesid tänu sekkumisele, mis oli suunatud
1. individuaalse käitumise muutmisele
2. keskkonna muutmisele
3. seaduste muutmisele
Individuaalse käitumise muutmine
Strateegiad kodus saadud vigastuste vähendamiseks.
Psühholoog Lizette Peterson ja tema kolleegid uurisid juhtumeid, kus teise klassi õpilased said tahtmatult vigastada. Nad uurisid eelnevat sündmust, sündmust ise ja tagajärgi. Kasutades seda analüüsi juhendina, Peterson & Schick arendasid reeglite kategooriaid vigastuste vältimiseks. Änalüüsist selgub , et paljud vigastused võiksid olla välditud, kui lapsed selliseid põhireegleid järgiksid: ära käi tagurpidi , ära jookse kui sul on suus midagi, ära puutu , ära proovi, ära nuusuta ravimeid või puhastusvahendeid". Selline strateegia lubab mingil määral laste tahtmatuid vigastusi vähendada, kui vanemad on võimelised selle programmi tööle panna.
Nagu oli eelpool mainitud , võivad saada vigastusi kukkumise tõttu kodus ka vanad inimesed.
Individuaalse käitumise muutmise strateegiad ei olnud eriti effektiivsed sellist liiki tahtmatute vigastuste vähendamiseks. Mõne uuringute tulemused näitavad et nendest ei piisa.
Strateegiad töökohas saadud vigastuste vähendamiseks.
Need strateegiad lähevad pigem "keskonda muutmise" kui "individuaalse käitumise muutmise" alla ( Hofmann & Stetzer, 1996). Turvaliku töökoha tagamine ja selliste tööõhkkondade loomine, mis suurendaksid turvalisust, on palju kindlamad lähenemised, kui püüdmine individuaalset käitumist muuta, aga ikkagi töötajate käitumine on tähtis ja muudetav faktor töökoha turvalisuse tagamisel . Töötajad ei saa ohutult käituda ilma teadmiseta ja oskuseta, mis lubaks nendele ohtu äara tunda ja vältida (Cohen&Colligan, 1997). Järelikult, töötajatele õpetamine on üheks vigastuste preventsiooni strateegiaks töökohas.
Kui töötajad saavad tagasisidet ohutu käitumise kasulikkusest, siis nende käitumine paraneb (Cohen&Colligan, 1997). Töötajad ei täida tihtipeale ettevaatusabinõusid, mis on seotud pikaajalise vigastusega nagu, näiteks, kõrvatroppide kasutamine selleks, et kuulmiskaotust vältida. Programm, mis näitas kuulmistesti tulemusi, mis oli tehtud päevil, millal nad kasutasid kõrvaroppe, ning päevail, millal ei kasutanud, suurendas tunduvalt järgimist kõrvatroppide kandmise nõuet.
Liiklusõnnetuste preventsiooni strateegiad.
Mootorsõidukitega surmade arvu kahanemine toimus tänu ohututele autodele ja teedele, aga sotsiaalsed programmid ja interventsioon , suunatud käitumise muutmisele, aitasid selle kahanemisele kaasa.
2003. aastal toimusid Eestis liikluskampaaniad:
 "Turvavöö kaitseb!" - turvavöö ja lapse turvavarustuse kasutamine autosõidul. Kampaania oli jätkuks kolmele eelneval aastal toimunule. Kampaaniajärgselt AS EMOR poolt läbiviidud küsitlusuuring andis turvavöö kasutamise määraks autojuhtidel 82% (aastane kasv 4%). Küsitleti 1000 inimest.
 "Enne sebrat hoog maha!" - jalakäijate ohutuse suurendamiseks reguleeirmata ülekäiguradadel. Küsitlusuuringu järgi 68% vastanutest leidis, et kampaania mõjutas autojuhtide käitumist vöötrajal positiivselt.
 "Sõida kaine peaga!" - joobes juhtimise vähendamiseks. Kampaania viidi parraleelselt kolmes osas: postreklaamina baaride, pubide ja ööklubide siseruumides; üleskutsega jaanilaupäeval, sellele järgneval päeval joobes juhtimisest hoidumiseks ("Selge grupijuht"); võimaluse andmise inimestele oma seisundi kontrollimiseks enne rooli istumist õllefestivaalidel.
 "Turvaliselt koju, kanna helkurit!"- jalakäija helkurite kasutamise suurendamiseks.
Jalgrattaõnnetuste preventsiooni strateegia.
Fataalsed ja mittefataalsed jalgrattaõnnetused on jätkuv tähtis terviseprobleem Ameerika Ühendriikides. Tõendusmaterjalid oletavad, et jalgrattakiivri kandmine päästab elu ning kaitseb näo, peavigastuste eest.
Kahjuks ainult ligi 12% üliõppilastest kannab kiivrit jalgrattaga sõites (vaata tabel 1; Kann et al., 1998). Selline olukord oletab et oleks vaja effektifsemat sekkumist jalgrattaõnnetuste vähendamiseks.
Carol Runyon & Desmond Runyon (1991) esitasid sel teemal mitu ettepanekut. Esiteks nad tunnustasid , et haridusprogrammid ei tööta. Teiseks pakkusid välja, et efektiivne kampaania peab fokuseeruma laste suhtumise kiivrite kasulikusse muutmisele. Järgmiseks, sekkumine peab olema suunatud "veidriku" faktorile – muuta laste usku, et kiivrid veidralt välja näevad. Lisaks, nad nõustusid hakata müüma odavaid ja atraktiivseid kiivreid . Viimaseks , kampaania peab korduma erinevates kontekstides , meedia mitmekesisust kasutades. (Eestis kampaania " Tegija kannab kiivrit!")
Keskonna muutmine.
Keskkonna muutmise strateegiad on üldiselt edukamad, kui need, mis üritavad midagi muuta individuaalsusesse sekkumise läbi. Keskkonna muutmised tähendavad ohutumate autode ja teede ehitamist, kodu ja ümbruskonna turvalisemaks tegemist, ning töötajatele turvalisema varustuse tagamist. Siiski, kui inimesed peavad suuremat jõupingutust või mahukat rahalist kohustust ette võtma, muutub ühiskondik sekkumine vähe edukamaks. Paljude uuringute tulemused näitavad, et rahapuudus ja kellegi ümbruse üle kontrolli puudus viivad võimetusele täita paljude vigastuste preventsiooni ja strateegiate nõudmiseid.
Seaduste muutmine.
Üldiselt öeldes, seaduslikud sekkumised, mis nõuavad turvalisust, olid palju efektiivsemad, kui haridusprogrammid või keskkonnaga manipuleerimine (Zador & Ciccone, 1993). Võib ühe uuringut näitena tuua. Selles uuringus pandi kokku Maryland`i maakonnas kohustuslkku kiivri kandmise seadust ja hariduslikku kampaaniat. Teine maakond sai ainult hariduslikku sekkumist, ning kolmas – vähe hariduslikku informatsiooni. Pärast seda, kui seadus oli mööda lastud , kiivrite kasutamine suurenes 11% kuni 37% - esimeses maakonnas, 8% kuni 13% - teises, ning 7% kuni 11% kolmandas maakonnas. Seadus töötas efektiivsemalt kui õpetamine.
Seadused, mis nõuavad mootorsõidukites laste turvalisust, lapsekindlaid ravimite konteinereid, teatud situatsioonides mittepõleva riietuse kandmist, turvavöö, kiivrite kasutamist, päästsid palju elusid ja hoidsid tuhandetest rasketest vigastustest.
Tahtlikud vigastused
Tahtmatud vigastused on peamine surmapõhjus alla 35 aastastele inimestele Ameerika Ühendriikides, kuid on ka tahtlikud vigastused üheks juhtivaks põhjuseks. USAs, rohkem kui mõnes teises industrialiseeritud rahvas, vägivaldsus on tavaline vigastuste ja surmade põhjus (Aciermo, Resnik, & Kilpatrik, 1997).
Lapsepõlv.
Lapsepõlv on periood, mil suremuse tase on madal. Lastel on risk suurem saada tahtmatuid vigastusi, kuid nad on ohus ka vägivalla all. Vägivald lähtub nende vanematelt. Ajalooliselt on vanema võimukasutust oma laste alistamiseks peetud mitte ainult lubatavaks, vaid isegi vajalikuks. Veel käesoleva sajandi algul oli lapse füüsiline karistamine üldiselt aktsepteeritud kasvatusvahend. Praegu on paljudes maades füüsiline karistus keelatud, selle kahjulikest tagajärgedest on palju kirjutatud ka Eestis kuid võib ka lähtuda ühiskonna poolt. Vägivaldne käitumine põhjustab mitte ainult vigastusi, kuid ka arengu ülesannete täitmise kinnipidamist (lähisuhete formureerimine, probleemide lahandamise oskus, enda kui isiksuse nägemine, füüsiliste, kognitiivsete ja keeleoskuste arendamine). Vanemad maadlevad tihti siiski sisemiste vastuolude küüsis. Nad teavad, et üldine hoiak mõistab füüsilise karistamise hukka, kuid väga paljud inimesed toetavad seda endiselt, peavad hädavajalikukski. Seega tegelikkuses ei ole laste kehaline karistamine kuhugi kadunad.
Siiski veel keerulisem kui füüsilise vägivalla vähendamine laste igapäevases kasvatamises on võitlus vaimse vägivalla vastu. Vaimset vägivalda on märgatavalt raskem määratleda. Lapsega pahandamist ja noomimist peetakse loomulikeks ja hädavajalikeks kasvatusmeetoditeks. Lapsed peavad siiski vanemate verbaliseeritud viha, manitsusjutlusi, irooniat, pilke- ja hüüdnimede kasutamist mõnigi kord niisama hirmutavaks ja haavatavaks kui (kerget) füüsilist karistuski - seejuures on vanematel voli neid piirangutena kasutada.
Lisaks füüsilisele karistusele on lapsed ohus seksuaalse väärkohtlemise all (Bagley & King , 1990). Suurem risk on tüdrukutel ning mõningal määral ka poistel. Bioloogilised vanemad ei esine selle kurjategijatena (kuid nad tihti ilmnevad füüsilise kahju tekitajatena), vaid kasuisad ja boyfriend`id on sagedamad solvajad, sealhulgas ka teised meessoost pereliikmed ja täiskasvanud, kellele usaldatakse.
Lapsed satuvad ohtu ka erinevates seltskondades (kool, huviringid). Eriti on haavatavad lapsed vaesest linnaümbruskonnast. (Jenkins & Bell, 1997).
Noorus.
Vägivaldsus on palju olulisem probleem nooruki- ja nooretäisskasvanueas ja omab erilist tähtsust vanuses 16-19 (Jenkin&Bell, 1997). Noorele inimestele avaldavad mõju erinvad vägivaldsuse tüübid: ühiskondlik ja koolivägivaldsus, vägistamine, mõrvad, ning enesetapud . Noormestel on üldiselt suurem risk vägivaldsuse ohtu sattuda, kui neiudel, välja arvatud vägistamine.
Suitsiidi kaitsvad riskifaktorid on sarnased riskifaktoritega ka teistes vanusegruppides: relvade kättesaadavus, alkohol ja uimastid , isolatsiooni tunne, sotsiaalse toetuse puudus, madal enesehinnang. Gei, või biseksuaalina olemine samuti surendab suitsiidi riski noormestel (Remafedi, French , Story, Resnik&Bloom, 1998). Relvade kättesadavus on ka mõrvade riskifaktor noorte inimeste seas. Mõned avalikustatud koolis tulistamised tõstsid kerget relvade kättesadavust noortele, kuid eksisteeris kooli vägivaldsus probleemina juba aastaid tagasi – peksmised ja kaklused ka ilma relvata.
Täiskasvanuiga
Samad sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid mis mõjutavad noorte vägivaldust, jätkavad oma mõju avaldamist ka täiskasvanu eas.
Koduvägivald on peamine surma ja vigastuste põhjus, mis täiskasvanuid mõjutab. Koduvägivalla eksisteerivad tüübid: laste, partneri ja vanade inimeste ahistamine.
On loomulik, et igas perekonnas tuleb ette lahkarvamusi. Vanematevahelised lahkhelid tulenevad tavaliselt erinevusest harjumustes, kommetes, arvamustes, hoiakutes ja käsitustes selle kohta, mis on elus oluline. Ka vaba aja veetmine ja seksuaalelu võivad eriarvamusi põhjustada. Perekonnasisene otsuste langetamine pole lihtne, pereliikmete erinevaid tarbeid pole kerge arvesse võtta. Kui otsustada koolieelikute vanemate vastuste põhjal, lahendatakse enamik tülisid rahuliku vestluse teel või vastastikuseid järelandmisi tehes. Kasutatakse ka agressiivset taktikat: tülid lahendatakse karjumise ja füüsilise vägivalla abil. Tuleb ette ka peidetud agressiivsus , mille korral üks abikaasadest tõmbub kõrvale või läheb hoopis minema (Hämaläinen jt 1994).
Michael Johnson (1995) väitis, et perevägivald võib olla jagatud kahe tüübi vahel. Esimest tüüpi nimetas ta paari ühiseks vägivallaks, ning teist tüüpi – patriarhaalseks terrorismiks. Esimesel koduvägivalla tüübil kasvavad konfliktid ümber kaklustesse. Teine koduvägivalla tüüp kirjeldab situatsiooni, kus mees valitseb oma pere füüsilist jõudu ning teisi kontrollistrateegiaid kasutades, mille tulemusena – naise ja laste vigastused või surm. Kokkuvõtteks: naised langevad sagedamini mõrvade ohvriteks kui mehed. Mis puudutab vanemaid inimesi, on nad samuti ohus teiste inimeste poolt tuleneva vagivalla all. Vanade inimeste ahistamise puhul võib kaasa arvata: füüsilist, psühholoogilist, seksuaalsest, rahalist ahistamist või hoolimatut suhtumist (Schalck&King, 1998). Lisaks ülaltoodule ohustavad täiskasvanute elu tahtlikud vigastused töökohas või tänaval, ning enesetapud.
Strateegiad tahtlikute vigastuste vähendamiseks.
Vägivalla preventsiooni strateegiad töötavad läbi kolme valdkonna: individuaalse käitumise muutmine, keskkonna muutmine ja seaduse muutmine. Lisaks, võiks ka sotsiaalse aktsepteeritavuse muutmise abil vägivalda vähendada. Koduvägivalla sekkumine on suunatud laste, partnerite, ja vanade inimeste ahistamise vähendamisele.
Väärkoheldud lapsed võivad saada inimesteks, kes tulevikus teistega hakkavad vägivaldselt käituma, sellepärast võib vanemate poolt lähtuva perevägivalla vähendamine redutseerida sotsiaalset vägivalda pikas perspektiivis.
Partneri ahistamise vähendamise strateegiad fokusseruvad ohvrite eest hoolimisel ning järelintsidentide ennetamisel ning jagunevad kaheks grupiks : sotsiaalsed teenused ja seaduslik sekkumine. Enamus sotsiaalsetest teenustest on sotsiaalsed varjendid kuhu ahistatud inimesed võivad pöörduda, ja saada konsultatsiooni, seaduskikku nõuannet või eluaseme abi. Seaduslikud strateegiad sisaldavad: areste ja süüdimõistmist, käsku pahategijat oma partnerist eemal hoida, ja seadusliku aruande nõuet.
Vanade inimeste kaitsestrateegiate põhimõte on sarnane lastekaitsestrateegia põhimõttega: kaitsta indiviidi, kes ise ennast kaitsta ei saa, ning toimub kahel viisil: kas sotsiaalse abi seadusliku interventsiooni läbi.
Töökoha vägivalla vähendamine võib ka perevägivalla vähendamiseks strateegiaid kaasa arvata, sellepärast et partneri ahistamine võib ka töökohal ilmneda. Teise strateegia otseseks eesmärgiks on töökohas vägivaldsuse vältimine. Ühiskondlikku vägivalda ja koolikiusamist on raskem kahandada. Strateegiad on suunatud sagedamini riskifaktoritele, mitte otseselt agresiivsele käitumisele (Stivvman, Earls, Dare , Cynningham&Farber, 1996). Näitena võib tuua programme vanemate jaoks: püüdes vanemaid perevägivallast ära hoida, ei lase need programmid ka lastel oma vanemate vägivadlset käitumist endale eeskujuks võtta. Või teine näide - uimastite tarbimise preventsioon , mis võimaldab agresiivset vägivaldset käitumist redutseerida.
Umbes sama asi on ka suitsiitide arvu kahanemisega . Enesetapu preventsiooni strateegiad on suunatud faktoritele, mis on seotud ennasthävitava käitumisega. Programmid mille sihiks on selliste faktorite nägu depressioon, võõrandumine, lootusetuse tunne tuvastamine ja leevendamine - lubavad ilmselt enesetappude arvu madalamaks teha.
Tabel 1. « Youth Risk Behavior Surveillance» Unated States , 1997
Rarely or never usedseatbelts
%
Rarely or never used motorcycle helmets %
Rarely or never used bicycle helmets
%
Rode with a driver who had been drinking
%
Drove after drinking alcohol
%
Female
15
32
98
35
12
Male
23
38
88
38
21
Total
19
36
88
37
17