Sotsiaaltöötaja Akuutravi üksuses (0)

Sotsiaaltöötaja akuutravi üksuses.

Sissejuhatus

1. Sotsiaaltöö akuutravi üksuses

Kaasaegne meditsiin liigub suurema kättesaadavuse ja tehniliste lahenduste aktiivse kasutamise poole. Sellisteks märkideks on kindlasti internetiapteegid, perearsti nõuande telefonid , võimalus konsulteerida teiste arstidega interneti vahendusel. Lisame veel edusammud infotehnoloogia arengus, mis tagab järjepideva teabe ja mõningatele juhtudel ka järelevalve krooniliste probleemidega patsientidele. Sellised teenused vähendavad akuutravi üksuste koormust aga sellest hoolimata jääb akuutravi üksus esimeseks tervishoiuprobleemide lahendajaks.
Siiski on alati neid isikuid, kelle probleemid ei sobi „kena teenuse“ kategooriasse, kes on valesti hinnanud oma vajadusi ja kes lõpuks satuvad hooldusasutustes. Nemadki vajavad kedagi, kes kuulaks nende lugu, kes aitaks neil oma situatsiooni näha perspektiivis ja juhiks neid õiges suunas. Kõikidel eespool kirjeldatud olukordades mängivad jätkuvalt suurt rolli sotsiaaltöötajad. Nende roll ja hoiakud, teadmised ja oskused peavad ja erinevadki teiste spetsialistide omadest.
Teised võivad näha sellistes inimeste lisakulusid asutusele, järjekordade ja ressursside raiskajaid. Osa personalist võib ilmutada sallimatust, hoolimatust ja kalkust nende suhtes. Mõnikord kuni selleni välja, et ignoreeritakse nende patsientide õigustatud kaebusi. Siis aitab sotsiaaltöötaja sekkumine.
Akuutravi üksustes esinevad neli erinevat tüüpi situatsiooni sotsiaaltöö mõistes:
a) vältimatu ja kiire meditsiinilise abi,
b) sotsiaalsed situatsioonid,
c) meditsiinilist ja sotsiaalset abi vajavad situatsioonid
d) vältimatu meditsiiniline abi terroriaktide puhul
1.1 Vältimatu ja kiire meditsiinilise abi situatsioon
Tavaliselt on nendeks põletused, südame probleemid, mürgistused ja traumad. Kõik need on tõelised väljakutsed kiirabile. Kõigil neil on mõned ühised omadused: nad on ootamatud , ohustavad patsiendi elu ja patsient ja/või tema pere ei ole valmis nende jaoks. Moonilal (1982) ütles oma uuringus , et need patsiendid võivad kogeda šokki, liigset verekaotust, rasket hingamispuudulikkust või südameseiskumist.
Hulgi traumade ohvrid on tavaliselt põhjustatud liiklusõnnetustega, tulistamised, pussitamised või enesetapukatsed ja tavaliselt on nad šokis, teadvuseta või surmale väga lähedal. Enamik neist jõuavad haiglasse kiirabiga- vaid mõned tuuakse pere või sõprade abiga.
Kohe nende saabumisel on selliseid patsiendid muutunud intensiivse elupäästmise protsessi objektiks . Olukord tekitab terve hulga tervisega mitteseonduvaid probleeme. See sisaldab endas ka näiteks perekonnale teatamise . Enamus meditsiinipersonali on saanud hea koolituse tegelemaks vigastuste ja raviga aga suhtlemine perekonnaga, halbade uudiste edastamine ja emotsionaalsete kriisidega toimetulek on nende jaoks raskendatud. See osa tööst viiakse läbi mõnikord juhuslikult. Osaliselt on põhjuseks erinev informatsioon ja erinev teadmine perspektiividest.
Valesti edastatud sõnum raske haiguse, surma või perspektiivide kohta või mõjuda perekonnale laastavalt. Tulenevalt kiirabi situatsioonist võib perekonna reaktsiooniks olla uskumatus , segadus, ärevus, hirm, viha, süütunne või lein .
Kiirabi töö võib lõppeda patsiendi
(a) surmaga;
(b) üleviimisega haigla intensiivravi üksusesse
(c) üleviimisega tavalisesse akuutravi osakonda
(d) saadetakse kriminaalse tegevuste puhul politsei järelevalve alla
(e) lastakse koju.
Kõik need võimalused toovad kaasa lõputult küsimusi ja emotsionaalseid raskusi. Olukord vajab aga samal ajal perekonna adekvaatset reageeringut ja tegutsemisplaani.
Perekonnad vajavad abi vähendamaks ebakindlust ja saavutamaks kontrolli olukorra üle, väljendada ja saada kinnitust oma emotsioonidele, saada ausaid vastuseid ja järjepidevat teavet ning ettevalmistust kõigeks, mis võib juhtuda nende lähedasega.
Sotsiaaltöötaja peab perekonda valmistama ette nägema enda lähedasi vigastatuna, ühendatuna masinate külge ja abitutena. Akuutravi üksused tekitavad hirmu, ärevust ja teevad perekonna valusalt teadlikuks raskest haigusest või isegi lähedase võimalikust surmast.
Kui sellistel hetkedel pole sotsiaaltöötaja saadaval- pöörduvad lähedased oma emotsionaalsete küsimuste ja hirmudega teiste saadaval olevate spetsialistide poole – kelle tegelikke tööülesandeid nad sellega takistavad.
Sotsiaaltöötajate arusaamine kriisiteooriast ja üksikisikute kriisist ja oskus anda kriisiabi , teeb neist kvalifitseeritud spetsialistid selliseks tööks. Lisaks ühendusele perekonnaga saab sellel etapil määrata oma edasise tegevuse koos perega . Tuleb keskenduda kriisist tekkinud stressi leevendamisele ja aidata perel mõista reaalset olukorda ning mobiliseerima neid oma sisemiste ja väliste ressurssidega sellega tegelema.
Sotsiaaltöö tegevus perega hõlmaks hindamist, konsulteerimist, kriisiabi, leina nõustamist ja lõpetamist. (Moonilal, 1982).
Kuigi sotsiaaltöö sekkumise fookus on pere, olenevalt patsiendi seisundist, iseloomust ja terviseraskusastmest, võib kohati olla ruumi ka sotsiaaltöö tegevuseks patsiendi endaga. Siis tavaliselt kaasneks psühhosotsiaalne hindamine ( sealhulgas ka rikastada meditsiinipersonali arusaama patsiendist). Sotsiaaltöötaja rolliks oleksid perekriisi nõustamine, vajalike teenusteni juhatamine ja võtmeisik erinevate teenuste ja asutuste vahendamisel.

1.2 Sotsiaaltöö sotsiaalsetel juhtudel

Meil on valitsev vägivallakultuur, mis on mõjutanud rahvaste toimetulekut raskete tunnetega Meie ühiskonnas pole tõenäoline, et see kultuur lähiajal muutuks või kaoks. Vägivalda jätkuvalt seadustatakse ja ratsionaliseeritakse. Kui vägivald on suunatud nõrkadele ja kaitsetutele, toob see kaasa sotsiaalsed hädaolukorrad, milledel on märkimisväärsed meditsiinilised mõõtmed.
Sotsiaalse hädaolukorra all me mõtleme laste väärkohtlemise juhtumeid perevägivalda, eakate väärkohtlemist ja vägistamist. Need on alati esinenud ambulatoorse eriarstiabi üksustes, eriti vältimatu abi osakondades ja keskustes. Mõnikord on väärkohtlemise ilmingud reaalselt hästi näha, kuid vahel tuleb osata otsida. Arstid ja õed on üldiselt üsna head kehalise väärkohtlemise märkajad. Kergesti saab avastada füüsilise hooletussejätmise lastel ja laste seksuaalset kuritarvitamist. Raskemini on avastatav pere või eakate vägivald.
Sotsiaaltöötajad peavad suurendama tervishoiuasutuste võimet kuritarvitamise väljaselgitamiseks, haldamiseks kuritarvitamise olukorras ning parandada asutuse võimet reageerida ohvri vajadustele ja käivitada protsess olukorra parandamiseks. Igas riigis on oma protokollid edasisteks tegevusteks kahtluste tekkimisel. Eestis tuleb lapse suhtes järgida õiguskantsleri büroo poolt välja antud juhiseid. (Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse 2012)
1.2.1 Laste väärkohtlemise juhtudel on sotsiaaltöötaja roll aktiivravi üksustes on:
(a) osutada emotsionaalset (ja informatiivset) abi lapsele ja/või tema vanemale,
(b) vestelda lapse ja/või teistega ja lisada järeldusi arstliku läbivaatuse tulemustele ja viia läbi psühhosotsiaalne hindamine;
(c) koordineerima asutuse tegevusi kohaliku õiguskaitse organite ja/või lastekaitse spetsialistidega.
Tihti pole laste vigastused selgelt seotavad väärkohtlemisega. Väärkohtlemise avastamiseks on meedikutel tihti vaja toetuda testidele või kahtlustele. Kui meedikud tunnevad ennast kindlalt meditsiinilistes küsimustes, siis väärkohtlemise juhtudel sõltub nende kindlus väga palju isiklikest suhtumistest seksuaalsusesse ja suhetest tunnistamisse kohtusaalis. Siin peaks meedikutele osutama abi sotsiaaltöötaja nii teadlikkuse kui ka kindluse tõstmiseks.
Sotsiaaltöö funktsioonid laste väärkohtlemise juhtumitel aktiivravi asutuses on järgmised:
• meditsiinipersonali teadlikkuse tõstmine
• vähendada tõenäosust, et kuritarvitamise olukord jääb avastamata ja kinnitamata. Viia läbi põhjalik psühhosotsiaalne hindamine, mis lisab kaalu meditsiinilistele leidudele.
• anda abi emotsioonidega toimetulemisel nii lapsele kui vanematele.
• ette valmistada last ja vanemaid sündmuste jadaks , mis järgnevad kuritarvituse kahtluse puhul
• teavitamine ja koostöö laste kaitse personaliga.
Boes ja McDermott (2000) protokoll soovitab järgmist hindamist ja sekkumist laste väärkohtlemise juhtumitel:

Patsiendi kahtlaste vigastuste visuaalne hindamine, nagu (1) mitut värvi sinikad (näitab eri aegadel kuritarvitamist); (2) verevalumid, mis on kummalise kujuga, või on koondunud või asuvad kohtades, kus nad ei saanud olla õnnetuse tagajärjel; (3) võrkkesta kahjustus (raputamise sündroom); (4) suu või näo luumurrud (kui laps ei olnud autoõnnetuses); (5) sidumise või kinnihoidmise märgid randmetel; (6) märke juuste tõmbamisest (kiilad laigud, lahtised juuksed, või paistes peanahk} ja (7) "arg käitumine" nagu :patsient räägib väga vaikselt , vaatab ringi enne kui vastab küsimustele. Vajadusel tuleb last küsitleda eraldi ja konfidentsiaalselt.

Verbaalne küsitlus, mis sisaldab (1) intervjuu patsiendiga ilma pere juuresolekuta, otsides infot (a) mis sündmused tõid patsiendi vältimatu abi üksusse, (b) kes juhib patsiendi majapidamist ja mis vanuses ja tervis ning sotsiaalses seisus on pereliikmed (c), kas pereliikmetel esineb vaimse tervise probleeme (d), mida sisaldab patsiendi haiguslugu minevikus -kas tal on olnud sarnased vigastusi minevikus, ja (e) kuidas patsiendi hooldaja väljendab viha
(2) intervjueerida lapse ravile toonud isikut, et näha kas on olemas mingi konflikt tema ja lapse jutu vahel.

Patsient on stabiliseeritud ja üleviidud haigla lasteosakonda või lastehaiglasse edasiseks raviks vajadusel.

Kui kuritarvitamise kahtlus on leidnud kinnitust, anda teada kohaliku lastekaitse spetsialistidele kui ka politseiteenistusele.

Küsitleda privaatselt lapse ema, kui tema on lapse ravile toonud, kas tema suhtes on rakendatud vägivalda.
1.2.2 Perevägivald.
Peresisene vägivald on vältimatu abi üksustes moodustanud läbi aegade veerandi abivajavatest juhtudest. Sellest hoolimata on meditsiinitöötajad aastaid vältinud pere ja vanurite vägivalla juhtumeid.
Pagelow (1981) leidis, et ohvri süüdistamine on kindel käitumismuster arstidel ja õdedel. Neile omistatakse sageli ohvri koju saatmist kuritahtliku mehe juurde. Pagelow on jõudnud.(1992) järeldusele, et olukord on aeglaselt muutumas. Näiteks on sagenenud õdede vabatahtlikult teatamise juhud naiste kuritarvitamisest politsjaoskondades.
Siiski jääb sotsiaaltöötaja parimaks lahenduseks peresisese vägivalla (edaspidi PV) juhtumitega toimetamiseks.
Sotsiaaltöö funktsioonid peresisese vägivalla puhul on :
• Teadlikkuse tõstmine PV ohvrite äratundmisel meditsiini spetsialistidel
• propageerib PV testimist ja koolitusi tervishoiu meeskonna liikmetele
• propageerib täiskasvanute isikute kuritarvitamise protokolli väljatöötamist ja kasutamist
• teostab psühhosotsiaalset hindamist kuritarvitamise korral
• osutab ohvritele emotsioonidega toimetulemise abi.
• avardab sekkumise ala pärast meditsiinilist ravi
• julgustada ohvreid, annab teavet ja selgitab võimalusi
• võtab ühendust ohvritele asjakohase kogukonnateenuste pakkujatega , sealhulgas partnerite väärkohtlemise varjupaikadega
• juhendab ohvreid regulaarselt tervishoiuteenuseid kasutama
Naistevastane vägivald omab nii lühi kui ka pikaajalist mõju nende füüsilisele ja vaimsele heaolule. Väärkohtlemise ohvritel on palju tõenäolisemalt halb tervis, kroonilise valu probleemid, sõltuvushäired, rasked rasedused, depressiooni ja enesetapukatseid (Plichta, 1992).
Vägivalla komitee (2004) on soovitanud kasutada RADAR metoodikat arstidele:
R rutiinselt testida ;A alati küsida; D, dokumenteerida vastused, A hinnata ohutust ja letaalsust; ja R, reageerida .
Hinnang peaks sisaldama järgmist:
1. Praegune PV: (1) uurida ohvri turvalisust- ähvardamist tapmisega, relvadega ähvardamist ja/või selle ajalugu või jälitamine, (2) suitsidiaalsust ja mõrva kavatsusi; ja (3) laste turvalisust
2. Möödunud PV: (1) kuritarvitamise muster ja (2) eelnenud kuritarvitamise tagajärgi, näiteks (a) vigastused / hospitaliseerimistega (b) füüsilise ja vaimse tervise mõju ja (c) majanduslik, sotsiaalne ja muud mõjud
3. Kõrvaline toetus toimetulekuks, strateegiad ja valmisolek muutusteks (Kimberg, 2007)
Sekkumine PV juhtumitel peaks sisaldama järgmisi:
I. kannatanu julgustamine, et esitada politseile avaldus.
2. selgitada kannatanule tema võimalusi ja õigusi, tagades tema ohutuse.
3. Julgustada ohvrit helistama nõustamise, informatsiooni- ja naiste turvakodude, lasteabi ja õigusabi pakkuvatele tasuta numbritele.
4. Abistavad kannatanut selliste kõnede puhul aktiivravi üksustes,
5. Olla tähelepanelik ohvri laste võimalike kuritarvituste ja hooletuse jätmisel. (Boes & McDermott, 2000; Roberts & Roberts, 2000)
1.2.3 Vanuritele suunatud vägivald
Eakate väärkohtlemine hõlmab kehalist väärkohtlemist ja hooletusse jätmist, psühholoogilist ja sotsiaalset tagakiusamist ja rahalist kitsikust. Välja arvatud juhtudel, kui kehalise väärkohtlemise märgid on ilmsed, on isegi füüsilise vägivalla avastamine eakatel raske. Kognitiivsete häiretega ja sageli segaduses eakad ei saa öelda umbes kes või millal kuritarvitamist ja tihti nad ei ole vanurid vägivallast eriliselt häiritud. Tihti ei jaga vanurid oma ebameeldivaid saladusi, sest eitamine on parem kui häbi või hirmu avalik jagamine väärkohtlemise tagajärjel. Väga sageli on vanurite väärkohtlejad nende hooldajad. Muud kuritarvitamise juhtumid jäävad üldiselt kajastamata. Eitamine ja ebaõige hindamine tervishoiutöötajate poolt on ka üks tegureid eakate väärkohtlemise identifitseerimisel ( Benton & Marshall, 1991).
Terviklik lähenemine tuvastamiseks eakate väärkohtlemist on pakutud Fulmer (1984)poolt. See instrument koosneb kaheksast osast, mis kokku annavad hinnangu kõikide eaka inimese eluaspektidele nagu vaimne seisund; hügieeni-ja toitumistavad; elustiil; suhtlemine oluliste teistega; sinikaid, kriimustuste, lamatiste ja rebendite olemasolu ; ja muid meditsiiniliste tunnuste ja sümptomite olemasolu võimaliku kuritarvitamise või hooletuse jätmise korral.
Sotsiaaltöö funktsioonid vanuritele suunatud vägivalla juhtudel oleks sarnased nagu ka PV puhul:
• arsti diagnoosi täiendamine läbi psühhosotsiaalse hindamise
• patsiendi sotsiaalsete vajaduste märkamine
• Aruandlus kuritarvitamisega tegelevatele asutustele
• Koordineerida akuutravi, hooldusasutustes ja täiskasvanud isikutele mõeldud abiorganisatsioonide koostööd
• patsiendi ravi lõpetamisega seotud planeerimine
1.2.4. Vägistamine
Vägistamine on unikaalne traumaatiline kogemus, sest see on kõige selgem näide vägivallast mille tõttu ohvrid tunnevad ennast ärakasutatud, kahjustatud ning rüvetatud (Soskis, 1985). Norris (1992) uuris 10 potentsiaalselt traumaatiliste sündmuste sagedust ja mõju 1000 täiskasvanul ja leidis, et traagiline surm tekitab sagedamini stressihäiret ja mootorsõiduki õnnetustel on kõige ebasoodsam kombinatsioon stressihäire sagedusel ja mõjul, siis seksuaalkuritegudel saadi kõrgeim traumajärgse stressihäire näitaja.
Frazier ja Cohen (1992) on läbi viinud uuringuid levimuse ja mõju kohta kolme liiki seksuaalse tagakiusamise kohta : naiste-laste seksuaalse kuritarvitamise, seksuaalse vägivalla ja seksuaalse ahistamisel. Nad jõudsid järeldusele, et need kogemused on üsna levinud naiste seas ja neil on tõsiselt kahjulik mõju nende vaimsele tervisele .
Sotsiaaltöö funktsioonid nendel juhtudel on järgmised:
• Tagada, et vägistamise ohver ei pea istuma ooteruumis nagu enamik patsiente teiste terviseprobleemidega
• patsiendi empaatiline kuulamine ,tema emotsioonide aktsepteerimine,
• Aidata konstruktiivselt toime tulla ohvri süütunde ja häbiga
• Taastada kontrollitaju mis tahes viisil, mida olukord võimaldab
• Pöörduda kohalikku vägistamise kriisikeskusesse
• Aidata ohvril leida ja mobiliseerida tema enda sotsiaalne võrgustik
• Olla saadaval ohvrile järelmeetmete jaoks ja ühendada teda asjakohase vaimse tervise-, õigus-ja sotsiaalteenustega.
Sotsiaaltöö funktsioonid sotsiaalse hädaolukorra tingimustes nõuavad sotsiaaltöötajalt astumist abimehe rolli, kriisiga patsiendile on ta esindaja ja asutustele on ta koordinaator tervishoiuasutuse ja muude asutuste vahel.
1.2.5 Sotsiaaltöö terroriakti järgselt meditsiiniasutuses.
Terrorirünnaku järel on mitmed aspektid : tuleb ravida suurt hulka inimesi, suureneb inimohvrite arv, protokollida kriisijuhtimine, ravimite ja vahendite varumine , tarnete ligipääsetavus kohtadel ja sidesüsteem, mis ühendab haiglat teiste haiglatega ning õiguskaitseorganite ja ohvrite perekondadega. Ohvreid on tõenäoliselt korraga palju ja neil mitmeid vigastusi korraga. Nad on tõenäoliselt rabatud, neil on mõttes raev , kurbus, meeleheide ja jõuetus ( Larkin & Woody, 2005; Miller, 2004).
Patsiendid, kes saabuvad vältimatu abi ruumidesse, näitavad erinevaid psühholoogilisi reaktsioone. Mõned võivad olla väga rahulikud, samas kui teised võivad olla väga õnnetud. Selline stress sisaldab sageli ärevuse sümptomeid: nutt , värisemine ja vaidlemist ja agitatsiooni, patsiendid tunnevad, nagu nad ei ole "siin“, või on sile ees pealetükkivad pildid rünnakust, või ei ole nad teadlikud oma vahetust ümbrusest. ( Freeman , 2009, lk. 417)
PTSD (posttraumaatiline stressihäire) on levinud nendel ohvritel , kuid seda ei pea tingimata pidama patoloogiliseks. Peamine eesmärk on peatada traumaatiline sündmuse jätkumine patsiendile. Vajalikku teabe pakkumine ja abistamine, tagades samal ajal patsiendile , et nad on nüüd kindlas kohas, aitab peatada traumaatilise sündmuse (Freeman, 2009).
Larkin ja Woody (2005) hoiatavad üksikasjalikud küsitlemise eest traumaatilise kogemus kohta, sest patsientidel "on sageli kõrgendatud erutuse seisundis, traumaatilise kogemuse sõnastamine ja väljaütlemine selles punktis võib suurendada stressi" (lk 391). Sotsiaaltöötajad on kvalifitseeritud, et täita eelpool nimetatud ülesandeid. Nad aitavad ka patsiendi lähedasi ja täidavad ka muid ülesanded, mis on raske täita kiirabi töötajatel.
1.3 Sotsiaalsed/ meditsiinilised probleemid
Teadaolevalt suur osa patsientidest akuutravi üksustes koosnevad nendest , kellel ei ole tegemist hädaolukorraga. Enamik neist inimestest tulevad akuutravi üksustesse sest neil ei ole kuhugi mujale minna. Neil kõigil on vajadused ja nad usuvad ,et väärivad kohest tähelepanu ja abi. Mõnedel on tervise probleeme, mida võivad edukalt ravida perearstid. Kuid nendele patsientidele ei ole see abi kättesaadav ei rahaliselt ega logistiliselt.
Paljudel on sotsiaalprobleeme mida lahendavad teised ametid, mis ei ole õhtuti, öösiti ja nädalavahetustel avatud. Esmaabiüksuste kõige külgetõmbavam omadus on see, et nad on avatud 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas.
Nagu Soskis (1985) kirjutas ,on need :alkohoolikud, kodutud, isikud psühhiaatriliste häiretega ja "kosmose juhtudel. "Kosmose juhtudel on kauaaegsed kroonilised psüühikahäirega isikud , kes elavad tänaval aga väldivad teisi kodutuid. Kõik nad on mittesoovitavad patsiendid, kuna neid peetakse eksikombel isikuteks kes kuritarvitavad ressursse akuutravi asutustes.
Paljude arvates tuleks neile võimaldada ainult vältimatut abi ja saata kiiresti tagasi tänavale. Nende seas on : (a) krooniliste ja keeruliste probleemidega isikud, kes tulevad sageli, ja on nõudlikud ja vaenulikud; (b) need, kes on emotsionaalselt häiritud või on narkootikumide ja alkoholi kasutamise probleeme ja kes tulevad pärast võitlusi või õnnetusi, on üritanud enesetappu või kokku puutunud mõrvakatsetega, ning on häiritud; ja (c) eakatega, kellel tekitavad probleeme vananemine , nagu unetus , isutus , liikumatus ja mälu, valud , alatoitumine ja emotsioonid , millega ei suudeta toime tulla (Soskis 1980).
Sotsiaaltöö tegevusi seoses nende patsientidega on neli: (1) hinnata nende vajadusi; (2) tagada, et nende tervist on uuritud ja vajaduse korral ravitud; (3) vajalike konkreetsete sotsiaalteenuste osutamine; ja (4) aidata neil pöörduda asjakohaste sotsiaalteenuste, vaimse tervise teenuse või muu tervishoiu ressursside kasutamiseni.
Teised sotsiaaltöö rollid akuutravi üksustes:
Lisaks patsiendile orienteeritud rollile on sotsiaaltöötajal jätkuvalt kaks rolli: üks keskendub teistele spetsialistidele / teenuse osutajatele ja teine on keskkonna tingimustega seotud . Sotsiaaltöötaja on õpetaja rollis, kui ta a) annab teavet patsiendi sotsiaalse, emotsionaalse ja demograafilise olukorra kohta; b) tõlgendab patsiendi vajadusi ja / või aitab patsiendil väljendada neid vajadusi, selgitades ebamääraseid kaebusi; c. abistab meditsiinitöötajatel avastada mitte nii ilmseid füüsilise, seksuaalse ja muu väärkohtlemise juhtumeid; ja d. aitab teisi spetsialiste, et neid ei takistaks nägemaks tõelisi terviseprobleeme, stereotüüpseid vaateid kodutute, uimastisõltlaste ja krooniliste vaimuhaiguste ning raske patsientide kohta.
10