Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Vastlapäev - referaat". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
vastla, vastlap, vastlapäev, paast, vastlapäeval, võinädal, karneval, seitse, söömine, eelse, kada, ajamine, kotti, tähtpäev, seajalad, visata, nöör, vahukoore, noorkuu, pööripäeva, vastlakuklid, tähistavad, linade, soovitav, mindi, kosja, mehele, kondid, sigadele, maagiline, usuti, saun, metsiku, oligi, tavaks, vastlasandid, keedistsöömise ja austavate, vargsi viidud ohvriandidega 20. sajandi lõpuni. Selle juures lausuti karja- ja viljaõnne tagamiseks tõnnipalve. Tõnnile viidi ohvreid veel siis, kui uudseviljast, -piimast või -lihast midagi valmistati, olulisem ohvriaeg langes üldse sügisele, kuid vajadusel viidi andeid neljapäeviti ja muudel maagiliselt olulistel aegadel. Setudel oli tavaks näidata tõnisepäeval sigadele päikest. Lääne- Eestis seevastu näiteks aeti sigu välja vastlapäeval, nende edenemiseks veeretati ümmargusi puukettaid, viidi seakonte lakka ja lausuti palveid. Selle põhjal on kalendri- ja usundi-uurijad tuletanud mitmesuguseid seoseid sea- ja päikesekultuse vahel. Tõnisepäeval käidi mõnel määral külas ja peeti pidusid. Selle kohta on rohkem andmeid Setumaalt, kus mitmetes külades peeti nn praasnikut, kuhu kutsuti sugulasi paariks päevaks pidutsema. Mujal Eestis telliti 19. sajandil kõrtsis mokalaadal endale sulaseid ja tüdrukuid
VASTLAPÄEV 8. veebruar 7. märts Mari murakas Vastlapäev Liikuv püha, noorkuu teisipäev seitse nädalat enne lihavõtteid, päev enne tuhkapäeva, algselt kolmepäevane kirikupüha enne suure paastu algust. Vastlapäeva pühitsetakse eriti suure pidulikkusega kreeka ja roomakatoliiklikes maades. Vastlavurr (urr, urriluu, uuriluu, unn) Sea sääreluu keskele tehti auk, aeti nöör läbi ja tõmmati see siis hooga undama. Hiljem muutus tavaks asendada kondid nööpidega suure nööbiga sai ligilähedaselt samasuguse vurri teha. Keelud
viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu. Vastlapäeva nimetus ongi pärit saksakeelsest (fasten) või rootsikeelsest sõnast (fastlag), mis tähistab paastu. Vastlapäev on liikuv tähtpäev, mille kuupäev sõltub ülestõusmispühadest. Ülestõusmispüha peetakse esimesel pühapäeval, mis järgneb esimesele täiskuule pärast kevadist pööripäeva või pööripäeval (milleks loetakse 21. märts). Vastlapäev on päev enne tuhkapäeva, millele järgneb nelikümmend päeva (seitse nädalat miinus pühapäevad) kestev ja ülestõusmispühaga lõppev suur paast. Vastlapäev kuulus nn naistepühade hulka – naised läksid kõrtsi, kuid näiteks külas käimine oli sel päeval keelatud, kirjutab Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas. Vastlapäeval võisid vanatüdrukud ise kosja minna - äraütlemine oli sealjuures üsna keelatud. Naistetööd olid keelatud, eriti ketramine
on kristlikus kirikukalendris ja eesti rahvakalendris tuhkapäevale eelnev päev ehk viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu. Vastlapäeva nimetus ongi pärit saksakeelsest(fasten) või rootsikeelsest sõnast (fastlag), mis tähistab paastu. Et paastuajal olid keelatud lõbustused ja rammus toit, siis kasutati vastlapäeval juhust, et enne veel korralikult pidutseda ja süüa. Vastlapäev eestis Eesti traditsiooniline vastlatoit on herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid. Eesti vastlapäevakombestikku kuulub kelgutamine ning pikk vastlaliug ennustab järgnevaks suveks head linakasvu. Vastlapäev mujal maailmas Paljud romaani rahvad tähistavad vastlapäeva karnevalidega. Anglosaksi traditsiooniks on vastlapäeval pannkookide söömine. Vene rahvatraditsioonis on pidustustele ja pannkookide söömisele pühendatud terve nädal
.............. 4 Kasutatud kirjandus................................................................................................ 5 Lisad....................................................................................................................... 6 2 Olemusest Vastlapäev on iga-aastane liikuv püha, mida tähistatakse noorkuu ajal teisipäevasel päeval. Vastlapäeva arvestatakse ülestõusmispühadest, vastlapäev toimub 47 päeva enne ülestõusmispühasid. Eestis peetakse vastlapäeva, Rios sambapidusid, Lääne-Euroopas karnevale, kõikide nende pidudega tähistatakse talve ära saatmist, kuid samal ajal on see ka viis, kuidas enda välja elada ja pidutseda enne suurt paastu. Vastlapäeva nimi tuleb saksakeelsest sõnast Fasten, mis tähendab paastu. Paastumist nõudis kirik, kuid liha kadus laualt selle pärast, et kevadel hakkasid soolaliha varud otsa saama ning
Et piim oli lahti läinud, hakati liha asemel rohkem piimasööke ja võid sööma. Vastlarasva sõrmedelt ära ei lakutud ja palgeid rasvaläikest puhtaks ka ei nühitud muidu pidavat suvel terariistad kõik kergesti sõrme hakkama. Seajalgadest jäänud kondid viidi lauta sigadele asemete alla see pidi sigade kasvule hea olema. Kontidest tehti ka vurre. Vurritamisel arvatakse olevat algselt olnud maagiline funktsioon. Et vastlapäev on noore kuu aeg, siis niideti sel päeval lambaid või lõigati lammastel vähemalt tukad ära see pidi selle ära hoidma, et nõiad ei saanud öösel võõrasse lauta tulla lambaõnne ära lõikama. Teati ka rääkida, et kui keegi vastlaööl endale üheksast laudast villa toob ja sellest siis kindad koob, võib ta neid kindaid kandes astuda ükskõik missuguse kohtu ette ükskõik mis jutuga ja alati õiguse saada.
vahukoorega katta ning koorik selle peale tõsta . Et peres ikka sealiha jätkuks ,pandi seajalad odrakruupide ja ubade või hernestega,mõnel pool hapukapsastega koos keema.Hiiumaa erijoon on keeta supp sea või veise rinnatükiga. Samuti oli siin kombeks keeta korraga kolme liiki liha : sea-,lamba-ja veiseliha.Künni- ja külvimees pidi siis koguni viis,seitse või üheksa korda sööma,et põld mitmekordselt seemet annaks ning perele kogu aastaks toitu jaguks. Vastlapäeval võiks laste menüü järgida vanu kombeid: Hommikusöögiks tangupuder , Lõunasöögiks hernesupp, Õhtusöögiks pannkoogid , Peoks vastlakuklid. Tulevase ennustamine seajalakontide koerale valida andmisega on kogu maal tuntud ennustusviis.Seda võeti ette nii kodus kui ka simmaniõhtulteiste noorte seas.Juhtus sedagi ,et ennustus täide läks.Tavaliselt valmistati seajala suuremast kondist pärast sööki vurr
jahu paisuks. 4. Prae kuumal pannil õhukesed ülepannikoogid mõlemalt poolt helepruuniks. 5. Serveeri suhkru, moosi või meega. Hüva nõu: · Kohevamate pannkookide saamiseks vahusta munavalge eraldi. · Ülepanni-pannkoogid sobivad ka täidisega pannkookideks: prae kook ainult ühelt poolt, aseta küpsetatud poolele täidis, pane kook kokku ja prae ahjus või pliidil üle. Hoia kuumas, et ka täidis ühtlaselt soojeneks. Vastlapäeva kombed ajaloos Eesti · Vastlapäev lõpetas jõuludega alanud söömaaja · Pärast vastlapäeva algas suur paast · Vastlapäeva teatakse ka lihaheitepäevana, sest sel ajal sai liha otsa. · Mitmel pool oli tavaks süüa kuni seitse korda päevas. · Hommikuks valmistati tangupuder. · Kui tangupudrule oli lisada soolaseeni ja lihakõrneid, sobis see ka pidusöögiks. · Lapsed said lisaks veel seasaba. · Lõunaks või õhtuks keedeti seajalgu, mida söödi ubade ja hernestega.
Küpsetati saia. Küünlapäev oli naiste püha. Joodi küünlapuna- kõrvetatud suhkruga punaseks värvitud viina. Söödi ära viimased jõulutoidud. Kõige olulistemaks toitudeks oli aga: hapukapsasupp seapeaga, hapukapsasupp põldubadega, ahjuliha, keedetud seakülg, searibi küpsetatud kartulipudruga, odratangupuder ning kruubipuder sealihaga. Ka see tähtpäev on jäänud ,,kaugeks" ning ei peeta kinni vana-aja traditsioonilistest söökidest. Vastlapäev- (liikuv püha, vastlapäev on noorkuu teisipäev ajavahemikus 3. veebruarist 9. märtsini) söömisega ei võidud vastlakommete järgi pimeda peale jääda. Enne õhtusööki mindi kindlasti sauna. Traditsiooniliseks vastlapäeva toiduks olid seajalad herne-, oa- või läätseleemega. Loodeti, et seajalgade söömine teeb sööjad järgmisel aastal käbedaks. Vastlapäeva põhiroogadeks, mida tehti, olid: läätsesupp, hernesupp seajalgadega,
teraviljakohvi.Kohvile valati peale piima,kuna suhkrut alati polnud.Eestlatele oli tavaliselt joogiks kali ehk taar.Munakohviks klopiti mune,lisati juurde rukkijahu,niiet sai veeretatada ümmargusi kuulikesi,ahjus kuivatati,ja kohvimasinaga jahvatati. 20.Joogid- kali,kadakamarjajook,tee,meejook,kasemahl,jahukö rdiga segatud hapupiim,õlu,mahl,piimakohv,leivakali. 21. Mina valisin vastlapäeva.. Vastlapäev oli päev, mis lõpetas jõuludega alanud söömaaja, pärast mida algas suur paast. Üheks püha nimetuseks sobis ka lihaheitepäev, sest sel ajal sai liha otsa ja ega seda ei tohtinudki enam süüa. Seepärast võeti välja viimased seajalad ja keedeti koos hernestega, nii saadi tõeliselt rasvane ja toitev kõhutäis. Paiguti keedeti aga hoopis alleshoitud seapead koos tangudega. Mitmel pool oli tavaks süüa kuni seitse korda päevas. Hommikuks valmistati vastlapuder, milleks oli tangupuder. Tangupuder sobis ka pidusöögiks,
Sel päeval soovitati õmmelda. Palgati suveks abilisi ja teenijaid. Toiduks oli sealiha. Küünlapäevast arvestati ka edasisi tähtpäevi, lugedes selleks nädalaid. Näiteks loeti, et ,,küünlast üksteist jürisse, jürist üheksa jaani". VASTLAPÄEV Vastlapäeva arvestamine on üsna keeruline. Tarvis on · Leida kalendrist lihavõttepühade lõpp- esimene täiskuujärgne pühapäev pärast kevade algust; · sealt lugeda seitse nädalat tagasi; · Sealt omakorda kaks päeva edasi, sest vastlapäev on alati teisipäeval. Vastlapäev on algselt seotud kirikliku sündmusega, millega algas paast ehk lihasöömiskeeld. Seetõttu söödi vastlapäeval viimast korda sealiha. Kuna aga liha oli uba otsa lõppemas, keedeti seajalgu, juurde anti herne- või oasuppi. Seajala kontidest tehti vurri. Kontide järgi püüti ka ennustada: kelle kondi koer esimesena suhu haarab, saab kõige enne mehele
Vastlapäev on noorkuu teisipäev ajavahemikus 3. veebruarist 9. märtsini. Vastlapäev on päev enne seitsmenädalast paastu. Et paastuajal olid keelatud lõbustused ja rammus toit, siis kasutati vastlapäeval juhust, et enne veel korralikult pidutseda ja süüa. Eesti traditsiooniline vastlatoit on herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid. Eesti vastlapäevakombestikku kuulub kelgutamine ning pikk vastlaliug ennustab järgnevaks suveks head linakasvu. Tõnisepäev on eesti rahvakalendri tähtpäev, mida tähistatakse 17. jaanuaril
lammaste niitmine. Öeldi, et kui sel päeval lammast niita, siis kasvab tal karm vill. (1995 ppsea aasta) MADISEPÄEV – 24. veebruar. Madisepäev oli eestlaste rahvakalendris tuntud tähtpäev. See päev ei olnud tööpüha, kuid selle päevaga oli seotud hulk töökeeldusid. Polnud soovitatav kedrata, kududa ega õmmeldada need tegevused pidavat tooma suveks rohkelt putukaid. (1995 puusea aasta) VASTLAPÄEV – 8. veebruar – 7. veebruar. Vastlapäev kuulub nn.liikuvate pühade hulka. Vastlapäev nõuab noort kuud ja teisipäeva. Osaliselt on selle päeva pühitsemistraditsioonid tänaseni säilinud. Eestlaste vastlakommetes on tähtsal kohal liulaskmine, millega loodeti head lina- ja kanepikasvu. Arvati, et mida pikem liug, seda piem lina. Vastlapäeval küpsetati leiba, mitmesuguseid kukleid ja kakukesi. Karjas väideti, et vastlapäeval küpsetatud leib ei lähe hallitama. Vastlapuder – tangupuder, harvem jahupuder – keedeti vastlapäeva hommikuks
(Haavik, 1996, lk. 47-48). Ridamisi oli ilmaendeid, sest küünlapäeva ilma seostati suvise ilmaga, eeskätt aga viljasaagiga. Oli küünlapäev selge, siis oodati head suve. Sajune küünlapäev ennustas vihmast suve. Küünlapäeva sula toob külma märtsi. Kui küünlapäeval jää külmast praksunud, siis oli jaagupipäevaks oodata äikest. (Sihvart, 2000, lk.17) Üks tähtis rahvakalendri tähtpäev on Eestis vastlapäev. Vastlapäev on liikuv tähtpäev, mille kuupäev sõltub ülestõusmispühadest. Vastlapäeva rööpnimedeks on olnud liugupäev, pudrupäev ja lihaheide. Lihaheite nimetus võib olla tulnud vastlapäevale järgnenud suurest paastust, aga ka asjaolust, et talvisest loomatapust oli varakevadeks enamasti liha otsakorral. Viimaks võeti seajalad ja keedeti neist leent ja rasva välja, ka koos herneste või ubadega. Keedeti ka tanguputru viimaste lihariismetega. Kontidest tehti ka vurre
lõpetatud kolmekuningapäevaga. Keedeti rituaalseid toite, nagu (tangu)putru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad heledalt Jaanipäeval - Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi. Mardipäev - Nagu paljudel Kesk-Euroopa rahvastel, nii ka Eestis oli sümboolne toit mardihani või muu linnu liha, eeskätt on tapetud kukkesid ja kanu. Kukeliha söömine arvati kindlustavat hobuseõnne. Söödi ka sea- või lambaliha. Põhja-Eestis valmistati veel toiduks seapea. Sellegi tava poolest kuulub mardipäev vanade oluliste tähtpäevade hulka, nagu vastlad, jõulud või tõnisepäev. Tehti mardimaugud ehk tangu- ja jahuvorstid. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast. Kardipäev - Tangupuder, mida viidi ka naabritele. Kiisel, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid
Kevadiste põllutööde algus Tõrjemaagia ohvri pidustused 1. Kevadpüha- urbepäev 16.03-19.04 Pühapäev enne lihavõtteid Kombed: Palmioksad Pajuurvad Piitsutamine Magajate äratamine urvastega löömisel 2. Kevadpüha Pikseoht Kombed: Lõpeb 40. Päevane paast Söök/Jook: Puder Herned Oad Töö keelud: Mürarikaste tööde keeld Koristamise keeld Ehitustööde keeld Pidutsemise keeld 3. Kevadpüha-e. suur neljapäev Kombed: Üldine elamukorrastus Kariloomad kaitse Kalavõrkude kudumine Leivaga tervitati kevade tulekut Saatuse ennustamine Söök/Jook: Oad
Viimasel ajal on jälle erilise au sisse tõstetud täisteratooted. Peamisteks pudruviljadeks on kaer helveste ja nisu manna näol, võõramaise külalisena ka riis. Üks tohutu suur teraviljatoitude grupp on aga eestlase toidulauale oma tee rajanud. Need on pasta- ja riisitoidud. Pannkoogid on meie toidulauale kindlalt püsima jäänud, küll aga valmistatakse täna pannkooke mitte enam odrajahust, vaid nisujahust. Liha söömine on viimasel ajal kindlalt tõusutrendi näidanud. Värske kala on täna kättesaadav enamikes paigus. Värsket kala praetakse, grillitakse, küpsetatakse, kuid peaaegu üldse ei valmistata enam roogi keedetud kalast. Piima juuakse endiselt toidu, eriti putrude juurde. Seda kasutatakse ka putrude ja piimasuppide valmistamiseks. Piim kuulub ka pannkoogitaignasse ja pärmitaignasse, seda kasutatakse kastmete ja piimamagustoitude valmistamiseks. Hapupiima juuakse tänapäeval vähem, enam
jaanuarini. Toidud on traditsiooniliselt liha kartulite ja kapska, kalatoidud ( räimest ja heeringast), tangu ja verivorstid, rukkileib, odrajahustleib, Tõnisepäeval 17 jaanuaril söödi seapea või kõrvu hapukapsaste, ubade, hernestega. Küünlapäeval 2 veebruaril keedeti seakülge kapsaste ja tangudega. Joodi küünlapuna ( kõrvetatud suhkruga värvitud viina). Mõnel pool söödi ka tanguputru võiga või rasvasilmaga. Vastlapäeval söödi seajalgu ja keedetud ube või oasuppi, vastlakukleid, vastlaputru ( tangupuder liha tükkidega), söödi ka seasaba või pead, lambaliha või veiseliha. Vastlapäevale järgneval päeval tuhkapäeval söödi odrakaraskit, odrajahukooke ja pannkooke. Madisepäeval 24 veebruaril küpsetati kooki ja keedeti tanguputru. Lihavõttepühade ajal keedeti ja värviti mune. Söödi muna ja piimatoite, kohupiimatoite ( sõira), sülti, sinki ja
Marte ja kadrisid kostitatakse ning neile antakse andeid ,et põld hästi vilja kannaks ja kari kosuks. Mardipäev on igal aastal 10. novembril tänini elav Eesti rahvakalendri tähtpäev. Kadripäev on 25. november, eesti rahvakalendri tähtpäev, mis on saanud nime Aleksandria pühaku Katariina mälestuspäeva järgi. · Seitsmevennapäeva (10. juuli) kohta on üksainus uskumus ja just nimelt ilmaenne. ,, Kui sajab seitsmevennapäeva, sajab veel seitse nädalat, aga kui nii palju päikest paistab, et mees jõuab hobuse selga hüpata, siis jõuab ka heina ära teha." · Kõige olulisem on kevadine pööripäev, sest siis saabub põllumehele külvi õnnestumiseks kõige vastutusrikkam aeg. Kehtib analoogiapõhimõte: kui pööripäeval on külm ning tuul põhjast, jätkub külma ja põhjatuult kogu veerandaastaks. Kalapüük. · Tõnisepäevast hakkab lutsupüük, paastumaarjapäevast ilmub haug
Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium Janno Tetsmann, 12. reaal Eesti rahvatoite Lühitutvustus. 04.04.2001 1 Ma valisin just selle raamatu, kuna toiduga me puutume ju kõik igapäev kokku, kuid millised olid eestlaste toitumisharjumused eelnevatel sajanditel, seda tõenäoliselt ei tea meist paljud. See raamat sisaldabki lühikese ülevaate eesti rahva argi- ja pidupäevatoitudest ning toitudega seoses olevatest pärimustest, nii nagu need olid välja kujunenud XIX sajandi teiseks pooleks. Kõigepealt räägib raamat toidu üldajaloost 19. ja 20. sajandil. Kuni sajandi keskpaigani olid toitlusolud Eestimaal küllaltki kehvad ning toituti põhiliselt aganaleivast ja silgusoolveest. 1849. Aastast hakkas põllumajanduse olukord paranema, ning samuti ka toitlusolud. Kuid toit oli siiski veel küllaltki ühekülgne. Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni 19. sajandi viimase veera
kombeid, et vabaneda putukatest. Näiteks aeti käsikivi ringi ehk "jahvatati kärbseid", nii pidid tüütud putukad hävima. Ka on mõnel pool naabrile ukse taha viidud õlest tehtud ja nööri otsa seotud "kärbseid" kui neid ei märgatud edasi teise perre sokutada, siis oli suvel ees suur kärbsenuhtlus ja pererahvas laisk. Keelud: Õmblemine ja nõela kasutamine sigitab palju ohtlikke usse ümbruskonda. Kapsaste, ubade, herneste söömine ussid söövad need muidu suvel ära. 4 DETSEMBER JÕULUKUU Tähtpäev: Toomapäev 21. detsembril Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Asudes skandinaavia ja germaani mõjualal on mõlemast eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest.
kõigi oma kastrulite, praepannide ja vahukulpidega. Vene toidulaud täienes võileibade, salatite, pasteetide ja puljongitega, laienes nende roogade sortiment, mida praeti pannil. · Koos ristiusu levikuga jagunes vene köök kaheks: paastuaegne ja igapäevane toit. Paastuaja range järgimine viis rohkearvuliste jahu, juurvilja, seene ja kalatoitude tekkimiseni. Paastu ajal ei tohtinud süüa liha ega piimatoite, mune ja suhkrut, range paast keelas isegi kala söömise. Paastu lõppedes saabusid pidupäevad lihasöömise aeg. Peamised toiduained ja nende kasutamine · Piim jatooted. Smetana ehk hapukoor on hädavajalik põhitooraine, paljud road on mõeldamatud ilma hapukoore ,,törtsuta". Lehmapiima, hobusepiima ja rõõska koort tarvitatakse paljudes roogades ja joogina. Hapupiima paljudes vormides, kodujuustu, ahjujuustu. ·
Õlenukud ja kaltsukujud Enamasti sümboliseerivad sellised nukud personifitseeritud ebaõnne, mis tuleb viia majast või külast eemale või koguni metsa. Nukke on pekstud ja viidud protsessiooniga külast ära. Küllalt sageli oli viimine siiski salajane toiming, mida hämaruse varjus toimetati. Õlenukke valmistati ja nende abil suunati ebaõnn ja haigused eemale toomapäeval (Tahma- Toomas, Must-Toomas, Jõulu-Toomas), nääride ajal (nääritont, näärimees, näärinäkk), vastlapäeval (metsik), tuhkapäeval (kada, tuhkapoiss). Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse.
kutseoppes/rahvakalender Rahvakalender Lihavõtted ( munapühad ehk ülestõusmispühad,kiigepühad,kevadpöhad)- liikuvad pühad, algavad esimesel täiskuupühapäeval pärast kevdist pööripäeva. Päev tähistas Jeesuse Kristuse surnust ülestõusmist. Sellele järgnevad teine ja kolmas lihavõttepüha, mis lõpetasid paastuaja. Kõige levinum lihavõttega seotud tava Euroopa maades ja ka Eestis on munade värvimine, kinkimine ja söömine. Sel päeval on olnud sajandite vältel palju vabas õhus pidutsemist ja ringiliikumist, nagu kogu vaiksel nädalal. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on meil noormehed käinud külapidi mune korjamas, samuti ristilapsed ristivanematelt neid saamas. Muutus toimus täisealiseks saamise, varem ka leeris käimise järel, sest sellest ajast alates pidid hoopis ristilapsed ristivanematele mune kinkima. Urbepäeval ja lihavõtte ajal viidi õigeusu kirikusse
juurde ja koos keeduveega suurde savikaussi. Keeduvesi tarretas ära; sealt siis võeti ja söödi. Tolle aja pulmad ei olnud teab mis uhked, kindlasti oli jõukamat ja nõukamat rahvast, kuid kindel on see, et need olid teguderohked ja lõbusad hetked maaperedes. Peale perekondlike tähtpäevade tähistati ka rahvakalendris tuntud jaanipäeva ja vastlapäeva. Lisaks muule toidule valmistati jaanipäevaks munavõid ja ei tohtinud puududa ka õlu. Vastlapäeval valmistas pereema vastlakukleid vahukoorega. Ning söögiks oli oa-või hernesupp koos seajalgadega. Küpsetati karaskit ja kooke. Seda võis lugeda tollel ajal lausa luksuseks. Suurimad pühad ja nendega kaasnevad toidud Sel ajal peeti Eestimaal pühi tagasihoidlikumalt kui praegu. Heaks pühadetoiduks peeti näiteks kartuliputru ja jõhvikakisselli, ahjus küpsetatud kartuli- lihapraadi. Kui oli võimalik, tehti ka vahukoort. Suurte pühade puhul lisandusid mitmesugused maiustused marjadest
asetada, siis pidi pereema ära surema. Leivale vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda halva silma eest. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba – pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne, sooja leiba tuli murda. Kui sööja leidis leiva seest midagi sobimatut, ei tohtinud ta sellest rääkida, sest see oli leiva häbistamine, mille tagajärjeks oli nälg majas. Ka usuti, et maha visatud leivatükk nutab seitse aastat. Leivaga seotud toimingute puhul ei tohtinud soovida „jõudu”, vaid ainult „jätku”, et leiba ikka jätkuks. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva arusaamade järgi seotud halbade tagajärgedega. Leival oli oluline osa ka rahvakalendri tähtpäevade tähistamisel. Karja õnneks pidi vastlapäeval leiba küpsetama. Küpsetati nii pikergusi leibu kui ka väikesi vastlakakke. Neid hoiti kuni kevadeni viljasalves ja karjalaskepäeval anti
Sinna pandi leib, ovaalsetes kaanega todukarpides soolasilgud, või jm. 3-5-toobises trummikujulises lähkris oli kali, taar või piim, mida kõrvale rüübata. Heinamaale ja põllule võeti suppi, silku, hapu- ja kohupiima kaasa ka suurema, kuni 10-toobise länikuga. [] Teraviljatoidud Otra, nisu ja hirssi peetakse vanemateks teraviljadeks []. Kaer läks eeskätt hobustele söödaks. [] 8 Odratoitude söömine Eestis ulatub kaugele maaviljeluse algaegadesse (kuskil 6.-8. sajandist). Eestlaste toidulaual püsis terviljatoit olulisel kohal 19. sajandini. Vanimaks võib pidada terarooga (uhmris kestadest puhtaks tambitud odrateradest, keedetud). Odratangudest ja jahust keedetud puder ja leem oli kogu maal armastatumaid sööke. Odrajahust tehti käkke, küpsetati karaskit, ahjutule paistel paistekakke. Odrast valmistati ka tähtsamaid jooke alates õlust, kaljast, taarist huni hapurokani
armsamat. Enamasti sümboliseerivad sellised nukud personifitseeritud ebaõnne, mis tuleb viia majast või külast eemale või koguni metsa. Nukke on pekstud ja viidud protsessiooniga külast ära. Küllalt sageli oli viimine siiski salajane toiming, mida hämaruse varjus toimetati. Õlenukke valmistati ja nende abil suunati ebaõnn ja haigused eemale toomapäeval (Tahma-Toomas, Must-Toomas, Jõulu-Toomas), nääride ajal (nääritont, näärimees, näärinäkk), vastlapäeval (metsik), tuhkapäeval 5 (kada, tuhkapoiss). Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu
Leib oli eesti rahvakultuuris nii oluline, et seda sõna kasutatakse kogu toidu ja elatise kohta. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. Mahapillatud leivatükk tuli üles võtta ja sellele suud anda. Leiba ei tohtinud panna lauale selili, see ennustanuks pereliikmele surma. Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda kurja silma eest. Leiva otste söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti
mihklipäeval, millal tapeti lammas, mardiks tapeti hani, kadriks - kana, näärideks -- siga ja kevadpühadeks -- vasikas. Veiseid tapeti kas mihkli- või mardipäevaks. Toiduks kasutati kogu loom. Kohe pärast tapmist keedeti rupskisuppi. Seajalad soolati vastlapäevaks, seasaba hoiti kevadeks ja anti siis odrakülvajale supis keedetult, et hästi pika peaga oder kasvaks. Sea nina kärsaliha anti lapsele, et temast kirjutaja saaks. Ka üdi oli laste toit. Südame söömine pidi andma jõudu ja tugevust. Neerud keedeti supis ja söödi alati teisega pooleks, et oleks hea läbisaamine. Kes põrna sõi, õppis kerge vaevaga vööd kuduma. Liha keedeti tavaliselt supis. Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles eelmise sajandi algul. Varem tehti magusaid toite vähe ja ainult pühadeks või perekondlikeks sündmusteks, näiteks õllesuppi, sõirapudi jt. Magustoite valmistati «linnumagusa», s.o. mee abil, mida toodi esialgselt ka metsast
Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Seitsmemagajapäev - 27. juuni Päev on saanud oma nime ülimalt tuntud kristlikult legendilt. Eesti rahvakalendris sel tähtpäeval viimastel sajanditel tähtsust pole olnud on 4 teada üksnes analoogial põhinev ilmaenne, et kui sel päeval sajab, siis sajab seitse päeva (nädalat) järjest. JUULI. Heinamaarjapäe-2.juuli Nagu kõik maarjapäevad on seegi püha seotud maarjapuna joomise ja teatavate naistetööde keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol. Heinamaarjapäev oli üks piksega seotud pühadest, mistõttu äikese kartusel oli heinatöö keelatud. Üldiselt algas suurem heinategu selle püha järel.Kalapüügikeeld, kuid kalasaagi heaks tuli vette ohverdada
kombeid, et vabaneda putukatest. Näiteks aeti käsikivi ringi ehk "jahvatati kärbseid", nii pidid tüütud putukad hävima. Ka on mõnel pool naabrile ukse taha viidud õlest tehtud ja nööri otsa seotud "kärbseid" kui neid ei märgatud edasi teise perre sokutada, siis oli suvel ees suur kärbsenuhtlus ja pererahvas laisk. Keelud: Õmblemine ja nõela kasutamine sigitab palju ohtlikke usse ümbruskonda. Kapsaste, ubade, herneste söömine ussid söövad need muidu suvel ära. Autor: ,,Antud rahvakalendri tähtpäevaga juures võib siiski öelda, et tööd tehakse sel päeval vähem, ka minu peres. Eelkõige on ühepäevane tööviljakuse vähenemine seotud Eesti Vabariigi sünniaastapäevaga, kuid mitte niivõrd madisepäevaga." 5 MÄRTS PAASTUKUU Tähtpäev: Naistepäev 8. märtsil
lammas, mardiks tapeti hani, kadriks - kana, näärideks -- siga ja kevadpühadeks -- vasikas. Veiseid tapeti kas mihkli- või mardipäevaks. Toiduks kasutati kogu loom. Kohe pärast tapmist keedeti rupskisuppi. Seajalad soolati vastlapäevaks, seasaba hoiti kevadeks ja anti siis odrakülvajale supis keedetult, et hästi pika peaga oder kasvaks. Sea nina kärsaliha anti lapsele, et temast kirjutaja saaks. Ka üdi oli laste toit. Südame söömine pidi andma jõudu ja tugevust. Neerud keedeti supis ja söödi alati teisega pooleks, et oleks hea läbisaamine. Kes põrna sõi, õppis kerge vaevaga vööd kuduma. Liha keedeti tavaliselt supis. Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles eelmise sajandi algul. Varem tehti magusaid toite vähe ja ainult pühadeks või perekondlikeks sündmusteks, näiteks õllesuppi, sõirapudi jt. Magustoite valmistati «linnumagusa», s.o. mee abil, mida toodi esialgselt ka metsast
annaabi.ee 
