Kreeka Hellenistlik kunst (0)

Kirjeldage Kreeka hellenistlikku kunsti ning tooge välja olulised erinevused klassikalise perioodiga. Umbkaudne dateering .
Kreeka kunst arenes välja umbes aastaks 600-480 e.m.a. , milles eristatakse kolme perioodi.
1) ARHAILINE e vana aeg - 600-480 e.m.a.
2) KLASSIKALINE e õitseaeg - 480- 323 e.m.a.
3) hiline e HELLENISTLIK aeg - 323 e.m.a.-30 a m.a.j.
Arhitektuur
Hellenistlikul ajajärgul domineerisid kreeka arhitektuuris joonia ja korintose stiil. Tekkisid ka mitmed stiilide segud, mille näiteks on komposiitkapiteel.
See kapiteel on sarnane nii joonia kui ka korintose stiiliga.
Mõõtmetelt olid ehitised sageli kolossaalsed ja kreekalikke proportsioone rikuti üha rohkem.
Sammas kaotas järk-järgult oma senise funktsiooni ja muutus rohkem kaunistavaks elemendiks .
Tihti oli hoone alus 1/3 terve hoone kõrgusest.
Ka katused tehti kas hästi lamedad või hoopis terava viiluga.
Skulptuur
Kuni hellenismini olid skulptuurid inimmõõtmetes.
Enne hellenismi ei näe skulptuurides emotsioone. Hellenismis tekkisid uued temaatikad.
Portreed muutusid naturalistlikeks.
Hellenistlik skulptuur muutus toretsevamaks, mõnedes töödes esines ülepakutud tundeid, kentsakaid liialdusi.
Senised klassikalise ajajärgu jumalate, kangelaste ning idealiseeritud kodanike üldistatud kujud vahetusid aegamisi välja hellenismi naturalistlike figuuride ja portreedega, milles rõhutati kujutatava individuaalsust.
Hellenistlikus skulptuuris hakati rohkem tähelepanu pöörama inimlikele kirgedele, kannatustele ja piinadele. Nüüd sai domineerivaks rahutu ja visklev inimtüüp. Varem oli see rahulik ja optimistlik.
Hellenismi ajastu kunstnike skulptuurid ja skulptuurkompositsioonid, kujutasid ennekõike füüsilisi ja hingelisi kannatusi, võitlust, võitu ja surma.
Kuid sisse tungisid ka niisugused kujud nagu kurnatud näo ja kondise kehaga vana kalur , viltkübar peas, korv ja kepp käes, kelles võib ära tunda inimese rahva hulgast. Samast ajastust pärineb ka reljeef talupoja ja härja kujutisega, mis annab pildi tolleaegsest maaelust. Nii et võib öelda, et lisaks kannatustele, võitlusele jms, oli hellenistlike kunstnike töödes ning mängisid suurt rolli ka olustikulised üksikasjad ja maastikud , mille taustal põhiteemat kujutati.
Eksisteeris ka paraaditsev temaatika, mida harrastati eriti just õukondades ning kus skulptorid kujutasid peeni ja maiseid Aphroditesid ja Apolloneid, kes kaunistasid altareid ja templeid.
Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure; tänu nendele koopiatele teamegi paljusid kujusid , mis ise on hävinud või alles üles leidmata .
Kreeka skulptuur
Arhailine aeg: alasti meesfiguurid, naisfiguurid . Sirged kujud, 1 jalg ette astumas. Keha vormid üldistatud.
Ilme puudub – arhailine naeratus
Klassikaline aeg: keerukamad poosid, kontraposti rakendamine.
Inimese nägu idealiseeritud. Kreeka iluetalon.
Hellenistlik aeg: pronksitehnika, antiikkreeka mütoloogia erinevad stseenid .
Hellenistlikus skulptuuris võib jälgiga mitut erinevat suunda/koolkonda.
 Ateenas ja Aleksandrias käsitleti teemasid ja kasutati võtteid, mis olid alguse saanud klassikalise ajastu meistri Praxitelese juures; need skulptuurid teenisid jõukate inimeste maitset, kes püüdsid elust naudingut saada ja nägid kunstis eelkõige imetlusobjekti.
 Pergamoni koolkond ulatub tagasi Skopaseni. Selle koolkonna stiili iseloomustab suur dramatism ja efektsus. Silmapaistvaimaks teoseks ja samas kreeka monumentaalkunsti viimaseks teoseks võib lugeda Pergamoni altarit , mille friisil kujutatakse jumalate võitlust gigantidega. See on suurepärane kunstiteos , kuid varasema kreeka skulptuuri harmooniat ja rafineeritust sealt ei leia. Võitlus on erakordselt äge. Kohmakad gigandid on jumalatele alla jäämas ja nende ilme reedab agooniat ning raevu. Et mulje jääks veelgi ägedam, pole reljeef seinaga tasapinnas vaid koosneb peaaegu iseseisvatest kujudest, mis näivad võitluse käigus altari treppidele välja tungivat. See friis iseloomustab hästi Pergamoni koolkonna tundeküllasust, dünaamilisust ja kirglikkust.
 Rhodose koolkond, mis ulatub tagasi kuulsa Lysipposeni, kujutas võimsaid sõjamehi ja atleete ning erinevaid võitlusstseene. Kindlasti tuntuim on nn Rhodose koloss , III saj Rhodose sadamasuud kaunistanud 31 meetri kõrgune Heliose pronkskuju, mis purunes pärast paarikümmet seisuaastat maavärina ajal. Teine Rhodose koolkonna tuntud teos on “Samothrake Nike . Võidujumalannat on kujutatud hetkel, mil ta oma tiibu veel kokku pole tõmmanud, on asetanud jala laevaninale ning püüab tuulele vastupanu osutada. Raskelt saavutatud võidu dramaatilisus näib väljenduvat jumalanna lehvivas rüüs ja selle peaaegu kuuldavas kahinas. Kuju on täis ohjeldamatut kirge ning kuigi Pariisis säilitataval kujul puuduvad pea ja käed, võib Niket lugeda siiski kreeka kunsti kaunimate teoste hulka.
Hellenismi teisel poolel tugevnes skulptuuris püüd pöörduda tagasi klassika idealiseeritud vormide juurde. Selle koolkonna suurpärane mälestusmärk on maailmakuulus “Melose Aphrodite ” (tuntud ka kui “ Milo Venus”), mis asub Louvre ´is. See skulptuur suisa nõretab klassikalistest ideaalidest. Tema rahulikus suuruses peitub palju inimlikku ja ülev- ilusat , ehkki segunenult teatud külmusega, mis seda teost siiski V ja IV saj klassikast eristab.
Hellenistliku ajajärgu lõpul hakkab aga skulptuuri paatos manduma, muutudes ülemääraseks hirmsate teemade harrastamiseks ja maneerlikkuseks. Niisugust pitserit kannavad kaks silmapistvat skulptuurgrupil – “Pharnese härg” (II saj eKr) ja “ Lakoon ” (I saj eKr). Viimane neist kujutab traagilist stseeni, mida on kirjeldatud ka Vergiliuse “Aeneises”: Trooja preester Lakoon hoiatas oma kaasmaalasi, et nad ei võtaks vastu puuhobust, milles olid peidus kreeka sõdalased. Jumalad, nähes, et nende kava hävitada Trooja on nurjumas, saatsid merest välja kaks hiigelmagu, kes põimusid ümber preestri ja tema kahe poja ning lämmatasid nad. Lootusetu võitluse pingutusi ja piinu annavad kompositsioonis edasi käe- ja rinnalihased, valu Lakooni näol, poegade peaaegu silmaga tajutav rabelemine ja kogu see viis, millega kujur stseeni on liikumatusse kiviskulptuuri raiunud.
Terrakota pisiplastika
Pisiplastika alal hakati hellenismi ajal massiliselt valmistama terrakotat. Neid õrnalt maalitud savikujukesi valmistati suurtes kogustes Tanagras Boiootias ning need on väga laialt levinud. Mõnikord kutsutaksegi neid olustikulise tarbega kujukesi lihtsalt tanagra figuurideks . Terrakotameistrid jäljendasid sageli suuri kiviraidureid, eriti Praxitelest. Enamik neist figuuridest kujutab naisi, mitte aga jumalannasid ja nümfe vaid täiesti tavalisi elust võetud surelikke, kauneid tütarlapsi või ilusaid sarmikaid naisi. Tanagra- kujukesed mõjuvad sageli aga ka iroonilistena, peaaegu paroodilistena, väljendades kainelt proosalist ellusuhtumist . Kõrvuti koketsete naistega kujutatakse pisiplastikas ka hulgaliselt igapäevaseid ja tänaval kohatavaid tüüpe: Korvidega kokki, laadakaubitsejaid, koolipoisse jne.
Maalikunst
Hellenismi ajastu maalidest, mis olid tehtud peamiselt vahavärvidega, ega freskodest ei ole tänaseks säilinud peaaegu mitte midagi. Ettekujutuse nendest saab rooma koopiate, enamasti Pompeiist ja selle lähedalt leitud freskode ja mosaiikide põhjal. Pompeiist avastatud dekoratiivsete seinamaalidelt võib leida peaaegu kõike, mida maalida saab: seal on kenasid natüürmorte ja loomade pilte ning isegi maastikumaale, mis on vast kõige suurem uuendus hellenistlikus kunstis. Kunstnikud püüavad kujutada ka lihtsat maaelu ja selle võlusid. Need maalid kujutavad endast kokkukuhjatud motiive , mis annavad kokku idüllilise stseeni, nagu näiteks karjused ja kari , lihtsad pühakojad, kaugelt paistvad villad jms. Kuigi need pildid on kaunid ja kõik kujutatu on selgelt välja toodud ning on püütud maalida jäljendada tegelikkust , ei ole nad siiski nii realistlikud , kui esmapilgul tundub. Üpris mõttetu on neid kujutatud paiku maakaardilt otsida. Me ei tea kui kaugel kujutatud motiivid teieteisest asusid, sest kuigi hellenistliku ajastu kunstnikud maalisid kaugeid objekte väikestena ja lähedasi suurtena, ei tundnud nad siiski perspektiiviseadusi, nii nagu meie neid mõistame. Seega on isegi antiigi kõige hilisemate ja vabameelsemate kunstiteoste juures säilinud midagi egiptuse maalikunstist.
Lisaks Pompeiist ja selle lähiümbrusest leitud mosaiikidele ja seinamaalingutele, saame hellenistliku maalikunsti kohta teavet ka tolleaegsetest kirjanduslikest allikatest, mida on kaunis palju.
Hellenismi ajastul levis kreeka kunst kõigis Vahemeremaades ning Lähis-Idas, see tõik on tähtis kogu maailma kunsti edasise arengu seisukohalt. Samal ajal mängisid erilist rolli ka kreeka kunsti kokkupuuted Idamaade vanade kultuuridega, sest idamaad äratasid uuesti kreeka kunstis uinunud jõud. Inimene kaotas enesevalitsuse, tasakaalu, temas ärkas kirga ja sügav erutus . See ei olnud pöördumine minevikku , vaid märkis inimvaimu haarde laienemist ja sügavamaks muutumist. Tänu sotsiaalsete motiivide sissetoomisele, indiviidi väärtustamisele, maastiku ilu nägemisele ning linnaehituse ülesannetele arendas hellenistlik kunst edasi kreeka kunsti peateemat – inimese teemat kunstis.
 Kuulsamaid skulptuure sellest ajajärgust on Samothrake Nike ja Milo Veenus .
Dünaamilisemat laadi sellest ajast esindab Zeusi altar Pergamonis. Altarit ümbritses 130 m pikkune , 2,3 m kõrgune friis kõrgreljeefidega (võitlusstseenidega)
Kaks kuulsamat tööd on veel ka Farnese härg (kaks noormeest seovad metsiku härja sarvede külge kuninganna Dirke, kes oli piinanud nende ema) ja
Laokoon `i grupp ,millel näeme Trooja preestri Laokooni tema poegade tapmist.