jaoks. Ta nimetab inimese tegutsemise eesmärgina hüve saavutamist, mis tähendab aga hüvedele vastavaid toiminguid. Praktilises elus ei saa vaadelda eesmärki tegevusest eraldi -- eesmärgile viivad üksikud toimingud moodustavad osa sellestsamast eesmärgist. Aristoteles on öelnud:"Hüve olekski see, mida tegutsemisel saavutatakse /.../ see mida järgime ta enda pärast, mitte vahendina muu jaoks" Aristoteles tegeleb eetikaküsimustega analüütiku vaatekohalt. Võib öelda, et ta küll vaatleb moraali, kuid ise ei moraliseeri. Kui jagada eetikaalased käsitlused ettekirjutavateks ja kirjeldavateks, siis Aristoteles kaldub kindlalt viimase suunas, olles pigem vaatleja ja analüüsija, kui näpuga näitaja ja manitseja. Aristoteles ise ütleb, et õnn seisneb riigi majanduslikus sõltumatuses, kui elu on meeldiv omaette võetuna, selle enda pärast ja mitte millestki muust tingitult. Selleni viib inimesele
Immanuel Kant (22. aprill 1724 12. veebruar 1804) Immanuel Kant oli saksa filosoof. Kant leidis, et kõigil inimestel on võime ja vabadus näha asju lisaks isiklikule ka "inimkonna" vaatekohalt. Vabadusega kaasneb kohustus seda, mida me mõistlikuks peame ka ellu viia. Miski hea saab aga mõistlik olla ainult siis, kui see on pidada heaks inimkonnale: "Toimi nii, et sinu toimimise maksiim võiks saada üldise õiguskorra printsiibiks!". Kanti arvates ei tunneta me maailma sellisena, nagu see on omaette, vaid sellisena, nagu see on meie jaoks. Üksnes kunsti imetletakse sellepärast, mis ta on. Elulugu
Gümnaasiumiaastail tegi G. Suits algust värsiloominguga, millest esimese näitena jõudis 1899. aastal avalikkuse ette luuletus "Vesiroosid". ,,Elu tuli" Tema esikkogu "Elu tuli" mis ilmus 1905 Helsingis oli kaasaegse nooruse kultusraamat, milles autor ülistas noort armastust ja revolutsioonilist hoogu. See koondab Suitsu luulet aastast 1900. Kogumiku nimiluuletus valmis viimaste hulgas, ning on mõtestavaks raamatule ja tema luulele tervikuna. See on loodud noore inimese vaatekohalt, kus autor näeb eelkõige noortes jõudu ja valmisolekut elu uuendamiseks. Uudsena mõjus omas ajas Suitsu armastuslüürika samas kogumikus, mille avab igatsuslaul ,,Oma saar". Humanistina kujutas Suits ka tihti valitseva võimu julmust. (1905 ilmunud ,,Jõululaul" häbimärgistas tsaarireziimi) ,,Tuulemaa" Suitsu 2. kogumik ilmus 1913. a. Selleks ajaks oli autor jõudnud kõrgema nõudlikuse ja esteetiliste tõekspidamisteni. See kogu esitab teda küpse meistrina. "Tuulemaa"
alustel Ateena sõjaväes. Poliitilisi õiguseid neil polnud, kuid elu ja vara oli Ateena seadustega kaitstud. Kuna neil puudus õigus omada Atkas kinnisvara, tegelesid nad peamiselt kaubanduse ja käsitööga või otsisisid juhuslikke tööotsi. Neid oli nii rikkad kui vaeseid. Peloponnesose sõda. pÕHJUSED JA AJEND. 431. a. eKr lahvatasid pinged kahe vastasleeri vahel üle-Kreekalise sõjana, mis on ateenlaste vaatekohalt tuntud Peloponnesose sõjana. Sõja vallandas tüli P liitu kuuluav Korintose ja neutraalse Kerkyra vahel. Ateenlased toetasid Kerkyrat ning korintlased nägid selles rahuleppe rikkumist. Teised riigidki esitasid ateenlaste vastu kaebuseid ja nii kuulutasid spartalased ja p LIIT aTEENALE sõja. Kuna Peloponnesose liidu maavägi oli Ateena omast selgelt tugevam, ateenlastel aga oli sama kindel ülekaal merel, siis
Tähtsust isikususe kuj ja kinnitas,et psühhol meetodeid saab rakendada inimeste käitumise muutumisel 2)Biheivorism-*e käitumine *kujunes välja vastukaaluks introslektsiooni meetodile *..loogika järgi saab uurida ainult seda,mida on võimalik objektiivselt vaadelda.Kõik see,mida objektiivselt vaadelda ei saa tuleb kõrvale jätta. *uuele suunale pani aluse John Watson oma 1913a ilmunud artikliga "Psühholoogia biheivoristi vaatekohalt" *...arvates võib kogu käitumist määratleda kui lihtsat vastest stiimulile(väline object kutsub esile organismi vastuse) *enamus katsed tulevevad loomakatsetel(tuvi,koer,rott) , keksenduti probleemile- "kuidas käitumist omandatakse?", kasutati katse ja eksitusmeetodit *1925.a ilmus Watsoni raamat "Biheivorism" *Stiimulite alla kuulusid kõik välismaailma objektid ja kõik muutuse organismis . Reaktsioonide all aga inimolendi enda tegevus kuni raamatu kirj välja *..
ÄRIPLAAN Loengukonspekt © Arvi Kuura 2013 Lisajoonis: Elutsükli kulude selgitus (originaalkeeles) LISAMATERJAL Enamik projekte saab alguse probleemi(de)st, millele hakatakse otsima lahendust. Seega projektiprotsess on sageli probleemi(de) lahendamise protsess: probleem põhjused ideed ideede teostatavuse uuring lahenduse valik heakskiitmine planeerimine teostamine lõpphinnang Organisatsiooni vaatekohalt võivad probleemid (täpsemalt nende allikad) olla: · sisesed (sisekeskkonnast tulenevad), · välised (väliskeskkonnast tulenevad, milles ettevõtete jaoks põhiline TURG). Kooperentsi ja võrgustumise paradigmas ei pruugi see klassikaline jaotus ,,töötada"! Probleem on lahknevus soovitava (tuleviku)seisundi ja olemasoleva seisundi vahel. Probleemi analüüsimisel tuleks leida vastused järgmistele küsimusele: 1) mis on valesti? 2) miks?
Statistiline tõenäosus iseloomustab sündmuse A suhtelist sagedust ja võrdub suhtega h(A)/N, kus h(A) on sündmuse A toimumise arv N katsest. 20. Juhusliku suuruse jaotusseadus, Selle esitusviisid; tõenäosusfunktsioon, jaotusfunktsioon(integraalne jaotusseadus) tihedusfunktsioon(diferentsiaalne jaotusseadus) PILT! Juhusliku suuruse jaotusseadus iseloomustab täielikult juhuslikku suurust tõenäosuslikult vaatekohalt. Jaotusseadus võimaldab leida juhusliku suurusega seotud iga sündmuse tõenäosust. Jaotusseaduse põhikujudeks on teatavasti jaotustabel diskreetse juhusliku suuruse puhul ja jaotusfunktsioon (jaotustihedus) pideva juhusliku suuruse korral. Jaotusseadus-eeskiri, mis seab igale juhuslikule suuruse väärtusele vastavusse tema tõenäosuse. Juhusliku suuruse (tõenäosusfunktsioon) jaotusseadus on eeskiri, mis seob juhusliku suuruse
. 51. Kõik peavad muidugi seda teadma ja arvestama, ja seepärast ei tohi sõda maale sisse lasta ega tagasi vaadates, kui lihtne oli tolleaegne sõda spartlastega, ülepeakaela söösta õnnetusse; vaid tuleb end kaitsta ettevaatusabinõude ja sõjaliste ettevalmistuste varal, hoides vaenlast võimalikult kaugemal ja valvates, et ta üldse omalt maalt ei liiguks, mitte aga temaga rind rinna vastu otsustavasse võitlusse astuda. 52. Tõsi küll, sõjaliselt vaatekohalt on meil palju looduslikke eeliseid, kui meie, aga tahame, Ateena kodanikud, teha seda, mis vaja - nimelt looduslikud olud tema maal, mida võib paljudes kohtades riisuda ja laastata, millele võib kahju teha ja musttuhat muud eelist; kuid võitluseks on ta paremini ette valmistatud kui meie. 53. Ent pole tarvis mitte ainult seda mõista ja mitte ainult sõjaliste üritustega end kaitsta tema vastu, vaid peab samuti kogu veendumuse ja mõttejõuga vihkama neid, kes" esinevad teie ees
kujunemisel ja kinnitas, et psühholoogia meetodeid saab rakendada inimeste käitumise muutmisel. 2)Biheiviorism - e käitumine .Kujunes välja vastukaaluks introspektsiooni meetodile. Biheivioristide loogika järgi saab uurida ainult seda, mida on võimalik objektiivselt vaadelda. Kõik see, mida objektiivselt vaadelda ei saa tuleb kõrvale jätta. Uuele suunale pani aluse John Watson oma 1913a ilmunud artikliga "Psühholoogia biheivioristi vaatekohalt". Biheivioristide arvates võib kogu käitumist määratleda kui lihtsat vastust stiimulile (väline objekt kutsub esile organismi vastuse). Enamus katsed tulenevad loomakatsetel (tuvi, koer, rott) , keskenduti probleemile- "kuidas käitumist omandatakse?", kasutati katse ja eksitusmeetodit. 1925.a ilmus Watsoni raamat "Biheiviorism". Stiimulite alla kuulusid kõik välismaailma objektid ja kõik muutused organismis .
paremini kui valitsetavad ise seada nende jaoks eesmärke ja prioriteete. Ning tõepoolest, kui see paika peaks, siis oleks ka väga raske tagasi lükata Platoni teesi, mille kohaselt võimu riigis peaksid teostama eranditul üksnes eelpool kirjeldatud intellektuaalse eliidi esindajad ning kõiki, kellel vastavad intellektuaalsed eeldused puuduvad, ollakse õigustatud võimu teostamisest eemal hoidma. Muidugi on see tänapäevaste demokraatlike väärtuste vaatekohalt kaugele jääv seisukoht. Kui laeva võrdpilti eelkõneldut silmas pidades edasi arendada, siis võiks paradoksaalselt ütelda, et riigilaeva tüürimees teab sel juhul mitte ainult seda, kuidas kõige paremini sihtsadamani jõuda, vaid ta teab kõige paremini koguni seda, kuhu laeval omanikul tema heaolu ja õnnelikkuse nimel tuleks tegelikult sõita – arvaku omanik ise mida tahes. Platoni käsitlus haridusest ja kunstist. Kuna tõeline teadmine on otsustava
vaatenurk on oluline. Loodusteadlased valivad taustateadmiste abil välja fenomenid, mille abil midagi tõestatakse, uuritakse jne. Ontoloogiline – asjad nagu nad tõesti reaalsuses on; epistemoloogiline – asjad nii nagu me neid mõistame, representeerime – seega paradoksaalne. Siiski limiteeritud, objektiivne vaatepunkt peaks asuma mittekusagil, et mitte olla subjektiivne (T. Nagel) Objektiivne ei saa olla ilma subjektita, ilma tema vaatenurkadeta. Vaatleja peaks distantseeruma oma vaatekohalt, et näha, mis objektiivsus on. Karl Popper – seaduseid ei saa tõestada, vaid ainult falsifikeerida , kummutada. Relativism ja ratsionaalsus 1962 T. Kuhn „the structure of Scientific revolution“ - teaduse ratsionaalsusest, dekoloniseerimine, sotsioloogia ja dekoloniseerimine – kulturaalne relativism. Teised teadlased süüdistasid Kuhni relatiivsuses ja irratsionaalsuses ehk tegelikult objektiivsuse hülgamises. Kokkuvõttes viis see kõik distsiplinaarsuseni (vt edasi) 2
põhjalikust muutusest. Üheaegselt iseenda peeglis äratundmisega hakkab laps märkama teisi, suutes näiteks imiteerida teise lapse liigutusi. Ta hakkab ilmutama esimesi sotsiaalse kaasaelamise tunnuseid ja tundma emotsioone, mis eeldavad enesetunnetust, nagu näiteks kohmetus. Kõik need märgid viitavad sellele, et laps teeb oma teise sünnipäeva paiku elu ühe suurima avastuse: ta avastab iseenda ja selle, kuidas võiksid asjad paista teise inimese vaatekohalt. Kuna kolmeaastane laps võib kohelda puuklotsi nii, nagu see oleks auto ja ta saab väga hästi aru ka sellest, kui keegi mängib koera, siis peab lapsel olema vähemalt algeline võime teha vahet asja ja vaimse seisundi vahel, mis seda asja kujutab 10. Mõtlemise kaasaegne tõlgendus (A.Toomela, P.Tulviste) Peeter Tulviste Mõtlemise kultuurierinevuste käsitlusele avaldavad mõju järgmised hinnangud:
nulltasand, mittetegevus, mis võib kummatigi olla tähendusküllane Näitleja ülesandeks on o taasluua tegelase tunnusjooned ja omadused (rollitõlgendus võib tekstis antust ka kõrvale kalduda); o esitada tegelase repliigid, muutes kirjutatu kuuldavaks; o näidata neid tegevusi, mille subjektiks tegelane on. Lavakuju sünnib paljude tegurite koostoimes. Rolliloome põhilised determinandid. o Tegelane on teatri vaatekohalt võimalik (virtuaalne) kuju, mille näitleja laval konkretiseerib. Lavapraktikas on tegelasel kaks tahku: · tegelane draamatekstis - kujutluslik konstruktsioon, mille näitleja lugejana dialoogi ja tegelast kirjeldavate remarkide põhjal endale loob; · tegelane varasemates lavakehastustes, s.o. teatritraditsioon, mille taustale loodav roll paigutub.
kahanema, kuid ei muutu kunagi olematuks. Seega kiireim kreeklane (Achilleus) ei suuda järele jõuda aeglaseimale loomale (kilpkonnale), mis on muidugi absurdne väide. Absurdsus tekib aga ainult siis, kui eeldada liikumise olemasolu. Järelikult, pole mingit reaalset liikumist, nagu Parmenides oligi õpetanud. Eleaatidega tuleb kreeka filosoofilisse mõtlemisse midagi uut, kuivõrd oleva ühtsuse probleemi ei käsitle nad enam mitte genesis`e vaatekohalt nagu joonlased. Oleva ühtsusprintsiip pole neil enam ühtlasi ka maailmaarengu algus. Küsimus maailma algusest kuulub oma tüübilt pigem loodusteadusliku mõtlemise juurde. Filosoofiline küsimus on küsimus oleva ühtsusest. Parmenides lahutab need kaks küsimust, mis seni olid ühtesulanuna maailmamõistmisliku teoretiseerimise keskmes. Tema probleemikäsitlus viib teda aga ilmsesse vasturääkivusse tavaelulise maailmamõistmisega,
Küsimusele “Milleks olla kõlbeline?” vastas Kant: “Selleks, et olla kõlbeline.” Ta oli nimelt veendunud, et kõlblust ollakse kõlbeliselt õigustatud käsitlema üksnes iseseisva eesmärgi, mitte aga vahendina selleks, et saavutada midagi muud, kõlblus-välist. Kui keegi küsib: “Aga mis ma selle eest saan, et ma kõlbeline olen?”, siis on ta Kanti silmis juba kõlblus-vaatekohalt hälbinud. Kuid just selline oli mitte ainult sofistide, vaid ka enda Platoni seisukoht: vooruslik tuli olla seetõttu, et see tasus ennast ära. Tänu voorustele omab inimene enam šansse saavutada eudaimonia`t, oma loomupärast sihti. Seega ei olnud kõlblus Platoni jaoks mitte väärtus omaette, nagu Kanti käsitluses, vaid oli seda ikka koos nende soovitavate tagajärgede, konsekventsidega, mis kõlblusest eeldatavasti pidid tulenema. Kui nii, siis on aga Sokratese
Loogika ja füüsika ei tähenda siinkohal päris seda, mida need sõnad tänapäeval tähendavad. Loogika tähistab antud juhul eelkõige epistemoloogiat – käsitlust sellest, mida on võimalik teada ja kuidas tõene teadmine kujuneb. Füüsika aga ontoloogiat – õpetust välise maailma ülesehituse printsiipidest. Samas iseloomustas seda aega ka eriteaduste teke ja nende iseseisvumine filosoofia suhtes. Seetõttu käsitles filosoofiline füüsika välist maailma enam inimese elu vaatekohalt. Füüsika pidi eelkõige kirjeldama välise keskkonna neid külgi, millest inimese elu oli oluliselt mõjutatud. Loogika ja füüsika olidki pigem ettevalmistavad distsipliinid, tolle aja õpetuste keskseks distsipliiniks kujunes eetika. On arusaadav, et sellise koolis õpetatava asjana sai filosoofia eksisteerida ainult siis, kui ta leidis tarbijaid. Siit vajadus olla populaarne, st tulla vastu tarbijaskonna vajadustele ja maitsele. Mida filosoofia-huvilised
nähtuse põhjused ja millistel teedel oleks võimalik seda ületada. Mõisteid ja küsimuseasetusi kui teoreetilisi vahendeid selle situatsiooni mõtestamiseks võis leida aga varasema kreeka filosoofia traditsioonist. Platon koondaski selles seni eraldi arendatud ontoloogilised, epistemoloogilised, eetilised ja poliitika-filosoofilised küsimuseasetused üheks terviklikuks õpetuseks, mis püüab leida inimeksistentsi ajalooliselt ilmnenud vastuoludele lahendusi igaviku vaatekohalt. Selle lahenduse aluskomponendiks sai Platoni olemisõpetus, tema ontoloogia. Mõistagi ei seisnenud tema poolt arendatud inimeksistentsi kogutõlgitsus selles, et ta oleks varasemate mõtlejate arutluskäike valmiskujul üle võtnud, vaid kujunes kriitilises dialoogis oma eelkäijatega. Nii võib Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks pidada kogu kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku.
Näiteks kultuurides, kus kollektiivi huvid on olulisemad indiviidi huvidest, on inimestevaheline distants väiksem kui kultuurides, kus esmaseks peetakse indiviidi huve. Mitmete uurimuste järgi (Realo & Allik) on eestlaste kollektivistlikkus tunduvalt väiksem kui venelastel (nii Venemaa venelastel kui Eestimaa venelastel) ning märgatavalt väiksem kui ameeriklastel (USA). Hofstede uurimuse järgi on ameeriklasi siiani peetud kõige individualistlikumaks. Distantsi vaatekohalt võime siit teha järelduse, et eestlaste ruumivajadus on üpriski suur ja võib lähinaabritega võrreldes ületada soomlaste oma, kelle kollektivistlikus on eestlaste omast suurem (vt ka Hofstede 1980). Eestlaste ruumikasutust uurisin küsitluse teel, kus olid ette antud situatsioonikirjeldused nelja võimaliku käitumisvariandiga. Situatsiooniküsimused jagasin kolme rühma: kodune keskkond, töökeskkond ning suhted väljaspool kodu ja tööd. Analüüsides vastanute valikuid, kõrvutasin
seda teha, sest see on hea? Kui aktsepteerime jumaliku käsu teooria kontseptsiooni heast ja halvast (hea on see, mida Jumal käsib), siis satume raskustesse. Ükskõik kumma variandi valime, satume raskustesse. Kas moraalsete mõõdupuude kehtivus sõltub Jumalast, või on eetika autonoomne, nii et isegi Jumal allub moraalsele korrale ? Väide: Mingi tegu on hea, sest jumalad käsivad seda teha. Järeldus: Jumal oleks võinud anda ka teistsugused käsud. Jumala käsud on moraali vaatekohalt meelevaldsed, sest enne seda, kui ta kuulutas valetamise halvaks, polnud see halb. Ta oleks võinud käskida meil ka valetada, varastada. Kuidas on aga lood Jumala headusega? Väide: Jumal käsib head tegu teha, sest see tegu on hea. (autonoomia tees) Järeldus: Jumala käsud pole juhuslikud, vaid põhinevad tema jumalikul tarkusel, ta teab mis on hea. Peab aga olema mingi Jumala tahtest sõltumatu standard, mis ütleb, mis on hea/halb
Sofistid ei moodustanud ühtset koolkonda, kuid paljud neist jõudsid veendumusele, et inimühiskonna seadused ja normid pole jumalaist antud, vaid põhinevad inimeste omavahelisel kokkuleppel. Ateenas tegutsenud kuulus sofist Protagoras (u 480 - 415 eKr) väitis, et ,,kõigi aasjade mõõt on inimene" ja et ,,jumalatest ei tea ma ei seda, et nad on, ega seda, et neid ei ole, ega seda, millised nad on". Tõe kriteerium on seega inimene, mitte jumalad ja kogu olevat tuleb mõista inimlikult vaatekohalt. Mõisted "hea" ja "halb" on suhtelised mis ühele näib hea, ei tarvitse seda olla teisele. Ka seadused pole jumalatest ette kirjutatud, vaid inimliku kokkuleppe tulemus. Iga polis on pädev endale ise sobiva "mõõdu", ehk teisisõnu, sobivad seadused leidma. Enda eesmärki nägi Protagoras poliitilise tarkuse õpetamises, mis aitaks kodanikel sobivat elu- ja riigikorraldust leida. SOKRATES JA TEMA VAHEKORD ATEENA RIIGIGA: Ka Ateena filosoof Sokrates (470 -
on seose loomiseks sisse kiilutud. Nn. kompilatsiooniteooria eitas seevastu vaadet, mille kohaselt Homerose eeposed kujutavat endast üksteisest sõltumatute eepiliste laulude mehhaanilist ühendust, ja püüdis tõendada, et eeposte koostisosadeks olevat suurema ulatusega üksused, nn. väike-eeposed. Nii olevat ,,Odüsseiaks" töödeldud neli iseseisvat poeemi, millest ühes käsitletakse Telemachose matka, kahes Odysseuse rännakuid ja viimases Odysseuse tagasipöördumist kodumaale. Sellelt vaatekohalt esineb väike-eepos vahelülina laulu ja suure eepose vahel. Wolfi ja volfiaanide teooriad äratasid laialdast tähelepanu ja kutsusid esile ägedaid vaidlusi. Wolfi vastaste hulka kuulusid Schiller, Goethe ja Hegel. Unitaarlased rõhutasid esijoones kummagi eepose ühtsuse ja kunstilise terviklikkuse momente, seletades vasturääkivusi hilisemate vahelisandite ja moonutustega. Nn. ühtsusteooria looja G. W. Nitzschi vaatekoht polnud õieti uus, vaid taastas
NB! Antiikteadus oli eelkõige poliitiline õpetus õigest, s.t kosmilise korra ja looduse logosega kooskõlalisest eluviisist. Teiseks, väga tihe vastasseos poliitiliste ja eetiliste ideede vahel. Õigupoolest eetiline perspektiiv ja mure moraalse täiuse poole liikumise takistuste ületamisest domineeris poliitilise problemaatika üle. Poliitika suhet avaliku eluga kujutati analoogiliselt moraali ja eraelu suhtega. Eetika käsitleb poliitilist elu tegutseja vaatekohalt, poliitika aga riigivormide ja institutsioonide perspektiivist. Nii ühe kui teise suhte aluseks peeti omakorda looduse korda, logost. (Loodusseaduse mõistet tollal ei tuntud, küll aga tajuti looduse toimimises teatud püsivusi.) Parim kodanik oli parima loomutäiusega, eeskujuliku moraalse käitumisega inimene. Headuse domineerimist kurjuse üle indiviidi käitumises hinnati kui kõrgeimat õiglust, kui ühiskonna kõlbluse alust, milleta pole ei õiguskorda, seadust ega õigusmõistmist.
Arheoloogias ilmneb Jeruusalemm arvestavana 9 saj peale, eksisteeris 10 saj aga ei olnud eriti silmapaistev sel ajal, ei saanud olla nii suur. Salomoni surma järel põhjapoolsed 11 hõimu hakkasid mässama ja lõid lahku, Jeruusalemma dünastia kontrolli alla jäi Juuda võimu ala. Põhja-riik ja Lõuna-riik Lõunapoolne on Juuda, püsis ja Põhjapoolne on Iisrael, siin dünastiad vaheldusid. VT on kokku pandud Juuda vaatekohalt, seega käsitleb seda Iisraeli riiki kui vaenulikku ja on väga kriitline põhja-poolsete riikidevalitsejate vastu ja nad ei austa Jahvet vaid neid baale jne. Asüüria tekstides põhjapoolne oli märgatavalt suurem, tihedada diplomaatilised suhted, damaskusega, foniikia linnadega, ta oli täiesti arvestatav , kindlasti eksisteeriv kohalik võim, kes muu hulgas moodustas koalitsioone tugeneva Asüüria vastu.
Sokrates: "Kas mingi tegu on hea, sest jumalad seda teha käsivad või jumalad käsivad seda teha, sest see on hea?" Dilemma Kui aktsepteerime jumaliku käsu teooria kontseptsiooni heast ja halvast (hea on see, mida Jumal käsib), siis satume raskustesse. Ükskõik kumma variandi valime, satume raskustesse. Esimene variant Väide: Mingi tegu on hea, sest jumalad käsivad seda teha. Filosoof: Jumal oleks võinud anda ka teistsugused käsud. Jumala käsud on moraali vaatekohalt meelevaldsed, sest enne seda, kui ta kuulutas valetamise halvaks, polnud see halb. Ta oleks võinud käskida meil ka valetada ja varastada. Kuidas on aga lood siis Jumala headusega? Teine variant Väide: Jumal käsib head tegu teha, sest see tegu on hea. Filosoof: Jumala käsud pole juhuslikud, vaid põhinevad tema jumalikul tarkusel, ta teab mis on hea. Peab olema mingi standard, mis ütleb, mis on hea/halb ning see võib olla ju Jumala tahtest sõltumatu
sõbralikes suhetes rahvusvahelisega (nagu üks põhiseadus olla saab). Euroopa Liiduga liitumise tulemusel inkorporeeriti Eesti õiguskorda ja normihierarhiasse ka Euroopa Liidu õigus, mis paigutus ülimuslikuna õigusaktide hierarhiasse. Praktilises plaanis on pingete ohjamiseks ka selged mehhanismid ja võib isegi öelda, et üksteist peegeldavad topeltmehhanismid (kompetentside hindamine, lähimuspõhimõtte hindamine, kaasamine, mõjude hindamine, hinnang põhiõiguste vaatekohalt). Pädevused : Pädevuste teostamine on piiritletud aluslepingus sõnastatud kompetentsidega nii valdkonnana kui sekkumisvalikuna, näiteks eksklusiivkompetentsid, jagatud kompetentsid ja koostöö ja koordinatsioonimehhanismid (nn pehmed kompetentsid). Siin peitub ka peamine põhjus, miks Lissaboni leping ei ole ega saa olla „lihtne lugemine“ ja eriti keeruline ilmselt unitaarriikides (föderaalsel ja konföderaalsel
Sparta ja Ateena vahel 445. a. sõlmitud rahuleping fikseeris jõudude tasakaalu. Suur osa Kreekast jagunes kahte leeri Peloponnesose liitu ja Ateena mereliitu millest esimene soosis üldjuhul aristokraatlikke ja teine demokraatlikke riigikordi. Sellest tulenevalt kippus rikaste ja suursuguste kreeklaste sümpaatia kalduma Sparta ja lihtrahva oma Ateena poole. 431. a. lahvatasid pinged kahe vastasleeri vahel üle-Kreekalise sõjana, mis on ateenlaste vaatekohalt nähtuna tuntud kui Peloponnesose sõda (ka teine Peloponnesose sõjana, eristamaks seda paarkümmend aastat varem aset leidnust). Sõja vallandas tüli Peloponnesose liitu kuuluva Korintose ja neutraalse Korkyra (tänapäeva Korfu) vahel, kelle toetuseks ateenlased välja astusid. Korintlased nägid selles rahuleppe rikkumist. Kui teisedki Kreeka riigid ateenlaste vastu kaebusi esitasid, kuulutasid spartalased ning Peloponnesose liit pikkade läbirääkimiste järel Ateenale sõja.
päevakajalisele kirjutisele: Silmasin viimases "nädala" numbris kirjutise, kus juttu oli armatsemisest Jaapanis ja ülistati seda kui kõrget esteetilist nähtust, kultuuri ülimat saavutist, mida soovitada Euroopa reisijatel ühes naistega vaatama minna, et sealt õppida. Puuris naised - geisad - kahel pool teed Jakoshihas: 30000. Andku oma tütred seesugusteks kasvatada tolle kirjutise autor. Inimene on alandatud riistaks, abinõuks, elab selleks, et teisi lõbustada. Sääraselt vaatekohalt on ka orja pidamine õigustatud. Säärane vaimustus on pärit mõne elumehe-aristokraadi kõlbluskoodeksist, kelle heaks tuhanded ja sajad käed töötavad, et tema võiks maitsta, "esteetilisi" elamusi saada. Õiguslikud väärtused määravad vahekorrad nii üksikute isikute vahel, üksiku ja ühiskonna kui ka riikide vahel. Õiguse üldpõhimõtteks on kindlustada igale üksikule maksimaalset tegevusvabadust, kaitstes ühtlasi ühiskonna huve
niipalju sedalaadi toimetusi, et osutus vajalikuks sel alal teatud kord sisse seada. Kui teie järjekord kätte jõuab, on mul au teile sellest teatada. Suudlen kätt. Krahv de Wardes.» Mitte sõnagi safiirist. Kas soovis gaskoonlane säilida relva mileedi vastu või -- olgem ausad -- kas ta ei säilitanud safiiri kui viimast vahendit varustuse muretsemiseks? Liiatigi oleks vale ühe ajastu tegude üle otsustada teise ajastu vaatekohalt. See, mis tänapäeval oleks olnud häbiks aumehele, oli tol ajal päris lihtne ning loomulik -- paremate perekondade nooremad pojad lasksid ennast üldiselt oma armukeste poolt üleval pidada. D'Artagnan ulatas kirja lahtiselt Kettyle, kes seda algul luges midagi taipamata, kuid seda teist korda üle lugedes pidi rõõmust hulluma. Ketty ei suutnud uskuda niisugust õnne: d'Artagnan pidi talle suusõnal kinnitama seda, mida kiri ütles paberil
annaabi.ee 
