Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Vaarikas". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
maasika, vaarika, vaarikas, istanduse, sobivaim, vart, puitunud, poolpõõsas, oksad, õitsemine, liitlehed, kasvukohta, rajamist, puhastada, loota, harima, jooksva, katkised, aedvaarikas, rohtne, risoomiga, maasikal, õied, aedadesE ESTI VABARIIK R ÄPINA AIANDUSKOOL V AARIKAS ISESEISEV TÖÖ K OOSTAS: LEA VARTSUN 1AK2 R ETSENSEERIS: R ÄPINA 2009 SISSEJUHATUS Arvatakse, et vaarikas on üks vanemaid marjakultuure. Esmased kirjalikud andmed vaarika kultuuristamise kohta pärinevad 16. saj keskpaigast Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Esimesed vaarikasordid hakkasid levima 18. sajandi lõpul. Eestlaste esivanemad korjasid metsast vaarikaid tõenäoliselt ammu enne seda, kui hakkasid neid koduaedades kasvatama. Rahvameditsiinis kasutatakse vaarika vilju, lehti, õisi ja varsi. Marjad on väga maitsvad. Süüakse värskelt ja tehakse keediseid, kompotte, mahla, siirupit. Rikkad mõnede vitamiinide ja mikroelementide poolest
...7 Võsundid......................................................................7 Maasika õied..................................................................8 Maasika viljad.................................................................9 Viljade põhikujud...........................................................10 4. Viljade iseärasused......................................................10 5. Paljundamine............................................................13 6. Maasika istandiku hooldus.............................................14 7. Kokkuvõte................................................................15 8. Kasutatud kirjandus......................................................16 3 Sissejuhatus Maasikas on üks väärtuslikumaid ja hinnatavamaid marjakultuure. Maasikas on väga vormirikas perekond, käesoleva ajani on kirjeldatud üle 50 liigi.
......................4 2. Marjade liigid....................................................................................................4 2.1 Aedmaasikas................................................................................................4-5 2.1.1 Kuumaasikad ja taasviljuvad maasikad..................................................................6 2.2 Metsmaasikas..................................................................................................6 2.3 Harilik vaarikas............................................................................................7-8 2.4 Mustikas.......................................................................................................8-9 2.5 Mesimurakas..............................................................................................9-10 2.5.1 Põldmurakas...................................................................................................10 2.5.2 Rabamurakas...............................
RAVIM- JA MAITSETAIMED 1. AEDSALVEI • Lad. Salvia officinalis • Lad. k. “salvus”, “salvare” = terve Botaaniline iseloomustus • Huulõieliste(Labiatae)(Lamiaceae) sugukond, mitmeaastane poolpõõsas. Botaaniline iseloomustus Vars on alumises osas puitunud, ülalt rohtne hallikarvane. Botaaniline iseloomustus – Lehed pikliksüstjad, hallikasrohelised, pealt kortsulised, täkilise servaga. – Noored lehed ja varte ülemine osa hallikasviltjad. Botaaniline iseloomustus – Õied asuvad varre ladvas ja on enamasti violetsed (ka sinised, harva valged). – Õitseb juunis ja juulis. Botaaniline iseloomustus – Seemned on suured, ümarad, mustad. – 1000 seemne mass 7..
Kuna puul on suvel vaja vilju küpsetada ning järgmise aasta pungi tekitada, siis ei hakka ta pärast lõikamist paaniliselt uusi kasve kasvatama. Lõikus hoiab puu noorena. (Aialeht) Kirsipuule on iseloomulik, et võra on tihedam kui õunapuul. Neid lõigatakse võrreldes õunapuuga vähem ja valikuliselt. Vanad kirsipuud saab hõlpsalt korda, kui kuivanud oksad välja lõigata. Järgmistel aastatel lõigatakse võra selliselt, et oksad, ka peened, üksteise vastu ei puutuks. Kõikidel puudel on vaja jälgida okste harunemist. Oksad, mis on väga lähestikku ja paari aasta pärast jämenedes kokku kasvavad, lõigatakse kohe välja. Vanade luuviljaliste noorenemisvõime ei ole kuigi suur, seetõttu tuleb vältida korraga tugevat lõikust. (Aialeht) Kasvukoht peab olema avatud, päikeseline ja tuulevarjuline. Külma seina ääres kasvavad viljad on kehva kvaliteedi ja maitsega. Oluline on hea, sügav ja hea
Aedmajoraan e. vorstirohi Majoranahortensis (Origanum majorana) 19. Vürtsbasiilik Ocimum basilicum 20. Salatkress Lepidium sativum 21. Ürtallikkress Nasturtium officinale 22. Teekummel Chamomilla recutita 23. Kurgirohi Borago officinalis Eestikeelne nimetus Aedsalvei Ladinakeelne nimetus Salvia officinalis Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks. VARS kergesti puituv LEHT tugeva lõhnaga piklik hallikasroheline sametkarva; terved või sulglõhised ÕIS valged, sinised või helelillad õied paiknevad männastena tähkades, kobarais või pööristes; SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada eriti rannikualadel
15 Istutamine Eelistab lubjarikast pinnast. Talub mõningast varju. Istutatakse iga 30...40 cm tagant (Calmia Istikuäri OÜ). Talub hästi puude juurekonkurentsi ja varju, seetõttu saab kasvatada teda ka suurte puude all ja läheduses (Aiasõber). Kasvab ka kehval mullal. Talub hästi ümberistutamist (Calmia Istikuäri OÜ). Hooldus Hariliku lumimarja lõigatakse suvel, kohe peale õitsemist. Sügiseks arenevad tugevad oksad uute õitepungadega. Harvendatakse varakevadel 2-3 aasta tagant või ainult liiga tihedaks muutunud põõsaid. Õitsevad rikkalikult aastaid ka ilma lõikamata (Kärner ja KO). Põõsas talub hästi pügamist, kuid vabalt kasvav korralikult harvendatud üksikpõõsas õitseb ja viljub paremini kui pügatud hekk. Harvendamisel lõigake välja kõik 45 aasta vanused oksad (Sander, 2010). Kuna lumimari annab palju juurevõsusid, tuleb need regulaarselt välja lõigata, et
Sobib istutamiseks üksinda ja rühmiti, näiteks hekina (A.Niine Haljastaja käsiraamat). 1.2.Paljundamine Saab paljundada seemnete külviga. Istutamiseks peavad olema värsked seemned, kuivanud seemned ei idane hästi. Seemnega külv sobib eeskätt dekoratiivmaterjaliks või pookealusteks. Dekoratiivne ja puuviljanduslik sordimaterjal paljundatakse vegetatiivselt. Selleks kasutatakse juurevõsa, põõsa jagamist, rennvõrsikuid, haljaspistikuid või meristeempaljundust. Puitunud pistikutega toompihlakaid paljundada ei saa. Toompihlakaid poogitakse või silmastatakse teise liigi seemikute peale. Kultuursortide puhul võib kasutada sama liigi seemikuid. Ka hariliku pihlaka seemikud on sobivad pookealusteks. Pookimine tuleks teha aprilli lõpus või mai alguses. Silmastamiseks on parim aeg augusti esimene pool. Haljaspistikute tegemise parim aeg on juuni lõpus, kui võrsete intensiivne kasvuaeg hakkab juba vaibuma (R. Piir, Toompihlakad kultuuris).
pakituna 1-5 °C juures. Oluline on teha pistoksad enne pungade puhkemist, sest hilisemad juurduvad halvasti. Pistoksi lõigatakse teravate aiakääride või noaga, kusjuures alumine lõige tehakse veidi kaldu punga alt ja ülemine lõige risti oksast ja mustikaliigist, kuid sellel peab olema vähemalt 3-4 punga. Liiga lühikesed pistoksad on väikese toitainete varuga ning vähem vastupidavad temperatuuri, niiskuse ja valgustingimuste kõikumisel. Oksad pistetakse kasvusubstraati nii sügavale, et ainult üks pung jääb substraadi pinnale. Eesti oludes pannakse kultuurmustikad pistokstest juurduma küttega kasvuhoonetesse kasti, kilerulli või kasvuhoones paiknevatesse lavadesse. Paremini juurduvad pistikud suure õhuniiskuse (üle 95%) ning 20-25 °C mulla- ja õhutemperatuuri juures. Kasvusubstraadi optimaalse temperatuuri tagamiseks paigaldatakse lavade alla küttekaabel, mis soojendab ka altpoolt
Punane sõstar sõstralised mulda. Poolvarjutaluv 1-1,5 m Küllaltki varjutaluv, kuid varjus õitseb vähe. Eelistab niiskemaid Must sõstar sõstralised viljakaid alasid. 1-1,5 m Valge sõstar sõstralised kuivem ja kergem 1-1,5 m poolvarjutaluv. Eelistab viljakamaid Harilik vaarikas roosõielised huumusrikkaid muldi 1,5-2 m päikeseline ja parajalt niiske Aedmaasikas roosõielised kasvukoht, u. 20 cm eelistab kasvukohana happelise pinnasega märgalasid ja Harilik jõhvikas mustikalised valgusküllast u. 15-30 cm sobib viljakas, turbasegune (hapu)
Roomav hõlmised. lillad või roosad, rohttaim paiknevad lehekaenaldes. Õiekroon kahehuuleline.. Mimulus Lehed vastakuti Maski meenutavad Õmblustest Rohttaim, õited, lehterjad, avanev kupar poolpõõsas. umbes 4 cm pikad. Verbascum Suured juurmised Õied pikas õisikus, Paljuseemneline Rohttaim, lehed, mis enamasti enamasti kollakat kupar. poolpõõsas. moodustavad roseti. värvi, harvem Lehed on sageli purpursed, punakad viltjaskarvased. või valged. Õisikud püstisesd, harunemata
Peale tugevat tagasilõikamist on soovitatav väetada. Täiskasvanud põõsas tavatingimustes kastmist ei vaja. Läikiv hõbepuu on tundlik seenvähi suhtes. Haigestunud võrsed surevad välja, surnud koorele tekivad oranžikasroosad umbes millimeetrise läbimõõduga pustulid. Varasematel aegadel esines haigust põhiliselt surnud okstel, kuid tänapäeval on muutunud haigus agressiivsemaks. Haigusest vabanemiseks eemaldada haigestunud ja kuivanud oksad. KUSLAPUU (Lonicera) Iseloomustus Kuslapuu on Lonicera uniohakalaadsete seltsi kuslapuuliste sugukonda kuuluv põõsas. Kuslapuu perekonnas on meil kaks looduslikku liiki: harilik ja sinine kuslapuu. Harilikku kuslapuud võib leida kõikjalt Eestist salumetsadest, metsaja niiduservadelt. Sinine kuslapuu kasvab Lääne- ja Kesk-Eestis ning puudub meie saartelt. Ilupõõsastest on meil tuntuim lõhnav kuslapuu Lonícera caprifólium. Mis on kaunite suurte (kuni 4.5 cm pikad), õhtuti
LEESIKAS - Arctostaphylos uva-ursi nime tõlkimisel ladina keelest eesti keelde saame - põhjamaine karu mari. Sugukond kanarbikulised. Kasvukoht: leesikas kasvab laiuvate padjanditena lagedatel liivastel aladel: luidetel, mõhnade lagedel, looaladel, nõmmedel. Kasvuks vajab valgust ja kuiva pinnast; varjus jääb kiduraks. Leesikas on väga aeglase kasvuga, seega tuleb lehtede kogumisel jälgida, et ei vigastataks varsi ja juuri. Leesika varred on puitunud, tugevasti harunenud, lamavad või roomavad ja võivad juurekaelast ulatuda pea 2 m kaugusele. Lehed on paksud, nahkjad, enamasti kaheaastased, äraspidimunajad e. tilga kujulised, sujuvalt aheneva alusega, lehe alumisel küljel näha peenike võrgustik. Õied valged, kellukjad 3-10 kaupa tipmistes kobarates. Õitseb mais, viljad - luuviljad - valmivad augustis. Leesika helepunaseid kobaras asuvaid vilju võib pidada pohladeks kuni maitsmiseni
juurmistega, kinnituvad õierao keskkohast veidi kõrgemal. Lehestik kolletub alles juulis. Vars tihedalt karvane. • Kasvab kuivadel pärisniitudel, looniitudel, loometsades vallseljakutel, võsastikes, puisniitudel ja paekaldal. Eelistab huumus- ja lubjarikkaid muldi. Kasvab nii täis- kui ARTEMISIA ABROTANUM - SIDRUNPUJU • pooligihaljas põõsas. Eelistab viljakat, vett läbilaskvat pinnast. Kõrgus 90 cm kuni 2 meetrit. Sidrunpujul on mitu ühesuurust vart, millest vaid mõned lõppevad õisikutega. Vartel sageli tugevad külgharud. Hallikasrohelised lehed õrnade niitjate hõlmadega. Sidrunpuju lehed on tugeva sidrunilõhnaga, mida on juba kaugelt tunda. Õied kollakashallid. Õisikud 2,5–3 mm läbimõõduga. Õitseb augustis-septembris. ARUNCUS DIOICUS - HARILIK KITSEENELAS • Eelistab niisket rammusat pinnast; kasvab hästi nii varjus kui ka päikese käes. Sageli kasvab mägedes.
Mulla ja seemnete Koristamine, Nimi Iseloomustus Kasvunõuded Külv Hooldus ettevalmistamine säilitamine, töötlemine Peakapsas 2-aastane Külmakindel (eriti käharpea Ei ole väga nõudlik Tuleb ettekasvatada Mullata soodustab Esimene saak juuni algul Esimsel aastal kapsapea ja kapsas) Kõige nõudlikum on punane Tugevad ja väljavenimata lisajuurte teket
värvikaid võrseid ja lükkab edasi nende vananemist. Lõikamise aeg sõltub nende õitsemise ajast, kas põõsas õitseb kevadel või suvel. Varakevadel lõigatakse neid põõsaid, mis õitsevad suvel või sügisel. Nende õied tekivad pärast lõikust kasvanud sama aasta võrsetele. Kevadine lõikamine soodustab neil noorte, rikkalikult õitsevate võrsete kasvu. Selliste põõsaste alla kuulub ka kontpuu. Kui põõsas on muutunud koledaks - oksad on jämedad puitunud ja põõsas on liiga suureks kasvanud, tuleb ette võtta selle noorendamine. Peaaegu kõigile põõsastele sobib nn osaline noorendamine. Seda tehakse harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Teine noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5-10cm kõrguselt maapinnast, mis sobib just kontpuule, sest ta kasvatab piisavalt uusi võrseid
epidermialuse koe rakud. Nt roosi okkad, hobukastani viljade ogad. Õhulõhed Ehitus: koosnevad kahest sulgrakust ja nende vahele jäävast õhupilust (sealt avaneb õhukamber). Ülesanded: õhu pääs taime sisemusse (nt CO2 ja O2). Paiknemine: epidermis, epibleemis õhulõhesid ei ole! · Korkkude: sekundaarne kattekude, mis tekib mitmeaastastel taimedel epidermi hävimise tagajärjel selle asemele. · Korp: moodustub vanadel puitunud varrega taimedel korkkoe asemele. · Lõved: tekivad sekundaarse kattekoe moodustumisel õhulõhede kohale; õhulõhed kaovad, lõved asendavad õhulõhesid. Tugikude · Ülesanded Hoiab või aitab hoida taime keha püsti. Tugikoed puuduvad või on vähearenenud veetaimedel, noori ja üheaastasi taimi (õhukese rakuseinaga) hoiab piisava veesisalduse korral püsti raku siserõhk e turgor. · Paiknemine Varres.
epidermialuse koe rakud. Nt roosi okkad, hobukastani viljade ogad. Õhulõhed Ehitus: koosnevad kahest sulgrakust ja nende vahele jäävast õhupilust (sealt avaneb õhukamber). Ülesanded: õhu pääs taime sisemusse (nt CO2 ja O2). Paiknemine: epidermis, epibleemis õhulõhesid ei ole! Korkkude: sekundaarne kattekude, mis tekib mitmeaastastel taimedel epidermi hävimise tagajärjel selle asemele. Korp: moodustub vanadel puitunud varrega taimedel korkkoe asemele. Lõved: tekivad sekundaarse kattekoe moodustumisel õhulõhede kohale; õhulõhed kaovad, lõved asendavad õhulõhesid. Tugikude Ülesanded Hoiab või aitab hoida taime keha püsti. Tugikoed puuduvad või on vähearenenud veetaimedel, noori ja üheaastasi taimi (õhukese rakuseinaga) hoiab piisava veesisalduse korral püsti raku siserõhk e turgor. Paiknemine Varres.
rakukestad, radiaalsed jäävad õhukesteks. Vähelevinud. Kobekollenhüüm -- paksenevad rakuvaheruumidega kokku puutuvad rakukestade piirkonnad. Näib, nagu oleks suurte rakkude vahel väiksemad paksukestalised rakud, mis aga tegelikult on rakuvaheruumid. Sklerenhüüm on sekundaarne tugikude, mis enamasti koosneb teritunud otstega prosenhüümsetest rakkudest. Asub varre siseosas. Täiskasvanult on sklerenhüümirakud surnud ja õhuga täitunud, rakukestad on enamasti puitunud, vaid üksikutel liikidel jäävad need tselluloosseteks. Sklerenhüümi hulka kuuluvad sklereiidid, niine- ja puidukiud. Niinekiud on otstest teritunud, väga paksude kestadega rakud. Esinevad kas üksikult või kimpudena juhtkimpude floeemiosas ning kserofüütide lehtedes. Tekivad kas algkoest (primaarsed niinekiud) või kambiumist. Puidukiud asuvad harilikult juhtkimpude ksüleemis. Sarnanevad niinekiududele, kuid on rohkem puitunud ja lühemad. Esinevad peaaegu kõikides
Vähelevinud. Kobekollenhüüm -- paksenevad rakuvaheruumidega kokku puutuvad rakukestade piirkonnad. Näib, nagu oleks suurte rakkude vahel väiksemad paksukestalised rakud, mis aga tegelikult on rakuvaheruumid. Sklerenhüüm on sekundaarne tugikude, mis enamasti koosneb teritunud otstega prosenhüümsetest rakkudest. Asub varre siseosas. Täiskasvanult on sklerenhüümirakud surnud ja õhuga täitunud, rakukestad on enamasti puitunud, vaid üksikutel liikidel jäävad need tselluloosseteks. Sklerenhüümi hulka kuuluvad sklereiidid, niine- ja puidukiud. Niinekiud on otstest teritunud, väga paksude kestadega rakud. Esinevad kas üksikult või kimpudena juhtkimpude floeemiosas ning kserofüütide lehtedes. Tekivad kas algkoest (primaarsed niinekiud) või kambiumist. Puidukiud asuvad harilikult juhtkimpude ksüleemis. Sarnanevad niinekiududele, kuid on rohkem puitunud ja lühemad. Esinevad
Tihti paljundavad mustikataimed ennast ise, kuid on kaks võimalikku paljundusviisi, et ka ise aidata kaasa mustikataimede uuendamisele oma peenramaal. Kultuurmustika paljundamine pistokstega Pistokstega paljundamisel saavad uued mustikapõõsad ,,valmis" alles kahe aasta pärast ning seega on tegu suhteliselt aeganõudva paljundusviisiga, samuti ei sobi see juhul, kui puudub köetav kasvuhoone. Pistokstega paljundamisel kasutatakse kasvu lõpetanud üheaastaste okste osi. Hästi arenenud, puitunud ning tervetest okstest võib pistoksi lõigata hilissügisest varakevadeni. Sügisel lõigatud pistoksad säilitatakse keldris niiskes turbas või niiskesse riidesse pakituna varakevadeni 1-5 kraadi juures. Oluline on, et neil poleks pungi, muidu juurduvad nad halvasti. Eesti oludes pannakse kultuurmustikas juurduma küttega kasvuhoonesse kastidesse. Pistoksad juurduvad vähemalt kaks kuud ja sellel ajal ei tohi neid väetada. Sobivaks temperatuuriks on 20-25 kraadi ja õhuniiskus 95%
kontpuu). seemikud kasvavad algul väga aeglaselt (pärn, kikkapuu). seemned on madala idanevusega (hortensia, deutsia, enelad). Vegetatiivse paljundamise viisidest kasutatakse kõige sagedamini pistokstega ja haljaspistikutega paljundamist ja pookimist. 27.04.2016 Marje Kask 44 Paljundamine võrsikutega · Võrsikud on emataime küljes juurduma pandud võrsed või oksad. · Nendega saab paljundada lisajuuri moodustavaid taimi. · Muld peab olema viljakas, vaja on väetada. · Emataimed istutatakse vahedega 2,5-3 x 2 m, väiksemakasvulisi põõsaid tihedamalt. · Järgmisel aastal lõigatakse põõsad tüükale. · Kui noori võrseid moodustub peale lõikamist 8 10, võib järgmisel kevadel pooli neist mullata. Kui võrseid moodustus vähe, tuleb neid veelkord tagasi lõigata. · Kui emataimi kasutatakse järjest mitu aastat, tuleb lasta
20. Salatkress Lepidium sativum 21. Ürtallikkress Nasturtium officinale 22. Teekummel Chamomilla recutita 23. Kurgirohi Borago officinalis 2 AED SALVEI Salvia officinalis Huulõielised (Lamiaceae) Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks VARS alumises osas puitunud, ülalt roheline LEHT tugeva lõhnaga, piklikud, hallikasrohelised, sametkarvased. Lehed sisaldavad eeterlikku õli, selle kõrval ka park- ja mõruaineid. ÕIS lillakassinised õied õisikutes SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses
Kuuske kasutatakse tihti ka tuulekaitseriba või kärbitud heki liigina. Abies ühekojaline kõrge igihaljas okaspuu. Perekonnas on kuni 50 liiki, nad on levinud Põhja-Ameerikas, Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Aasia põhja-, ida- ja keskosas. Eestis looduslikult ei kasva. Nt euroopa nulg (Abies alba), palsaminulg (Abies balsamea), hall nulg (Abies concolor), siberi nulg (Abies sibirica) · Võra enamasti koonusjas, harvem kuhikjas. Alumised oksad ulatuvad sageli maani ja võivad juurduda. · Okkad spiraalselt ühekaupa, lamedad, kinnituvad ümardunud alusega otseselt siledale võrsele, okaste asemed siledad. Paljudel nululiikidel on okaste tipus väike sisselõige. Õhulõheribad tavaliselt okaste allküljel. · Võrsed siledad. · Käbid püstised, käbisoomused koos seemnetega varisevad peale käbide valmimist sügisel. Puule jäävad püstised rootsud
1. Perekondade nulg ja kuusk üldiseloomustus ning perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused Perekond Nulg (Ábies Mill.) Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra
Levinuim kollenhüümi tüüp. plaat- paksenevad vaid telgorgani välispinnaga paralleelsed rakukestad, radiaalsed jäävad õhukesteks. Vähelevinud; kobekollenhüüm - paksenevad rakuvaheruumidega kokku puutuvad rakukestade piirkonnad) Sklerenhüüm - sekundaarne tugikude, mis enamasti koosneb teritunud otstega prosenhüümsetest rakkudest. Asub varre siseosas. Täiskasvanult on sklerenhüümirakud surnud ja õhuga täitunud, rakukestad on enamasti puitunud. Sklerenhüümi hulka kuuluvad sklereiidid, niine- ja puidukiud. (niinekiud - on otstest teritunud, väga paksude kestadega rakud. Esinevad kas üksikult või kimpudena juhtkimpude floeemiosas ning kserofüütide lehtedes. Tekivad kas algkoest (primaarsed niinekiud) või kambiumist (sekundaarsed niinekiud); puidurakud - asuvad harilikult juhtkimpude ksüleemis. Sarnanevad niinekiududele, kuid on rohkem puitunud ja lühemad. Esinevad peaaegu kõikides mitmeaastastes taimedes
VANA- ANTSLA KUTSEKESKKOOL Talu- ja kodumajandus Inga Pärn PORGANDIKASVATUS Lõputöö Juhendaja õp. Merike Prätz Vana- Antsla 2010 Sisukord Sissejuhatus Valisin oma äriplaani teemaks porgandikasvatuse, kuna enamik eestlasi, kes elab maal, kasvatab oma koduaias enda tarbeks mitmeid erinevaid puu- ja juurvilju. Olen huvitatud porgandikasvatusest selle pärast, et proovida ettevõtlust tegevuses, mis on mulle tuttav, mida olen õppinud ka kooliajal. Porgand on üks tähtsamaid köögivilju, kuna temas on kõrge karotiini sisaldus, mis organismis muutub vitamiinideks. Porgandit kasvatatakse suurtel pindadel nii Eestis kui ka paljudes talle kasvuks sobivate tingimustega maades. Porgandit kasvatatakse peamiselt toiduks. Peale selle toodetakse porgandit väärtuslikuks s
Kasutatud kirjandus: Hansaplant. Kirjeldus ja kasvutingimused. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/? op=body&id=212&art=287. 10.09.2013. Hansaplant. Pojeng 'Red Grace'. Kättesaadav. http://www.hansaplant.ee/? op=body&id=212&cid=3323&cgid=. 10.09.2013. 1.21 Aedfloks ehk leeklill (Phlox) Konkreetne liik: aedfloks ehk aed-leeklill (Phlox paniculata) (joon. 41, joon.42) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus kuni 100 cm. Taime välislaadi kirjeldus: kõrge puhmik. Lehed: mitu püstist vart, mis on ovaalsete roheliste lehtedega kaetud. Õied või õisikud: lillad, valged, punased, kahevärvilised ja purpur-punased õied koondunud kohevatesse õisikutesse. Liigi eritunnused: 3-4 aasta jooksul peale istutamist kasvavad laiali ja kaotavad oma dekoratiivsuse. Põõsa südamikus vana juurestik puitub, tõuseb mullast välja ja sureb, õitsemine väheneb ja põõsa välimus muutub. Kasvukoha nõuded: kobe liivsavimuld, viljakas, parasniiske. Päikseline kasvukoht.
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt
sisaldav rakukest 2) vakuoolid 3) klorofülli sisaldavad plastiidid 4) paiksus (kinnitumus kasvupinnale) 5) kasvu pidevus. Erinevalt loomadest jätkub taimedel organeid moodustavate rakkude jagunemine, kudede moodustumine ja kasv kogu elu jooksul. Peamiselt juhtkoe puudumise või olemasolu järgi eristatakse põhiliselt kahte suurt taimerühma. Algelisemat rühma (alamad taimed) kuuluvad vetikad. Vetikatel pole juuri, vart ega lehti; nad paljunevad eostega ning nende elukäigus on valdav gametofüüt. Gametofüüt sugulises, gameete moodustavas elujärgus toimuvad. Gamefüüdi rakutuumad on enamsti haploidsed. Teise rühma (kõrgemad taimed ehk soontaimed) kuuluvad hulkraksed juhtkoe, varre, lehtede ja juurtega sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed ja katteseemnetaimed ehk õistaimed. Neil on valdav sporofüüt. Sporofüüt taimede elutsükli diploidne, eoseid (spoore) moodustav järk.
Sõnajalgadel on tavaliselt suured liht- või liitsulgjad lehed. Lehe mõlemal küljel võivad esineda õhulõhed. Leherootsul on sageli kilejad pruunikad sõkalsoomused. Lehe alumisel küljel on sageli näha eoskuhjasid. Need koosnevad eoslatest, mida enamasti katab loor. Eoslate ehitus ja asetus on sõnajalgade olulisteks määramistunnusteks. Kui eosed on valminud, siis loor ja eoslad rebenevad ning eosed paiskuvad hooga eemale. Sõnajalgadel maapealset vart ei ole. Nende võsu esineb mullas püstise või tõusva risoomina. Sellest saavad alguse lisajuured. Sõnajalgtaimedel eristatakse kolme võsutüüpi: kolla-, osja- ja sõnajalatüüp. Koldadel on hulgaliselt pisikesi lehti, eoslad on koondunud varre tippudesse eospeadesse või asetsevad lehekaenaldes.Osjadel on lehed taandarenenud. Nende maapealsed võsud on hästi eristunud sõlmekohtade ja sõlmevahedega. Eoslad on varretippudes eospeadena. Sõnajalgadel on sageli suured
Juur Kõrrelistel teraviljadel puudub peajuur · Juurestik on peen narmasjuurestik · Terade idanemisel arenevad kõigepealt esmased idujuured · Idujuurte arv on teraviljadel erinev (3-8) ja võivad tungida kuni 60 cm sügavusele · Mulla pindmises kihis asetsevast võrsumissõlmest arenevad hiljem teised pärisjuured nn. lisajuured · Lisajuured on tihedalt kaetud rohkete juurekarvakestega, mille ülesandeks on mullast toitainete omastamine · Vars · Kõrreliste vart nimetatakse kõrreks · Vars on harilikult rohtne , ristlõikes ümmargune või veidi lapik, seest õõnes · Kogu kõrre ulatuses asetsevad teatud vahemaa tagant umbsed kõrresõlmed 3-6 sõlme · Sõlmed on lehtede kinnituskohaks. Kõrs kasvab kõigi oma sõlmevahedega, kusjuures noor kasvav kude asub sõlmevahe alumises osas · I rühma teraviljadele on iseloomulik, et nende maapealne kõrs ei harune · Võrsete arenemist kõrre alusel, mullas asetsevate sõlmede
ja alaküljel või ainult ühel neist külgedest. Isasõied koondunud õisikuteks ja sisaldavad hulgaliselt kahe õhupõiega varustatud kollasevärvilisi tolmuteri. Emasõisikud asuvad kas üksikult või rühmiti noore pikkvõrse tipu lähedal. Pärast hiliskevadist õitsemist toimub viljastumine aasta jooksul ja käbid hakkavad intensiivselt arenema alles teisel aastal ja saavad ka küpseks teise (mõnedel liikidel ka kolmanda) aasta lõpuks. Käbide seemnesoomused on paksud ja puitunud, sageli on nende tipp kilpjas (apofüüs). Käbid avanevad raskelt ja jäävad pärast seemnete varisemist puule. Seemned varustatud tiivaga, või ka tiivutud ja suured (seedermännid). Perekonnas umbes 100 liiki, millest enamus kasvab põhjapoolkera parasvöötmes, mõned liigid ka troopikas (P. merkusii, Sunda saared). Männi perekond on leviku-ulatuselt okaspuudest ja üldse puudest üks suuremaid (neid ületab vaid perekond tamm (Quercus))
annaabi.ee 
