Ülevaade Eesti olulisematest kaartidest (0)

ÜLEVAADE EESTI OLULISEMATEST KAARTIDEST
Geoinformaatika II referaat
Tartu 2010

Sisukord

Sisukord 2
Põhikaart 3
Baaskaart 4
Baas –ja põhikaartide Kaardilehtede süsteem 5
Katastri aluskaart 7
Mullakaart 8
Kaitseväekaart 10
Merenavigatsioonikaart 11
CORINE 12
Kokkuvõte 13
Kasutatud kirjandus 14

Põhikaart

Eesti põhikaart on riigi tellimusel ja riigi poolt volitatud organisatsiooni poolt heaks kiidetud normide järgi valmistatav kogu Eesti maismaad hõlmav kaart. Riikliku põhikaardi valmistamise esmane ülesanne on koguda normeeritud täpsusastmega topograafiline informatsioon, tagada selle säilumine ja kättesaadavus. Digitaaltehnoloogia annab head võimalused nende ülesannete täitmiseks.
Olulisemad Eesti põhikaarti käsitlevad dokumendid on: põhikaardi digitaalse andmebaasi moodustamine ja andmevahetus (1994), Eesti põhi ja baaskaardi projektsioon ja tasapinnaliste ristkoordinaatide süsteem, Eesti põhikaardi programm aastateks 1991-2005, Eesti kartograafia arengukava, projektettepanek Eesti Vabariigi põhikaardistamiseks, riikliku põhikaardi põhinõuded, Eesti põhikaardi kohanimede andmebaas , Põhikaardi spetsifikatsioon , Eesti põhikaardi juhend, Mõõtkavas 1 : 10 000 ja 1 : 5000 välikaardistamise leppemärkide kataloog ja märkide kasutamisjuhised ja juhend Eesti põhikaardi digitaalkaardistuseks mõõtkavas 1:10 000. Praktilise kaardistustöö jaoks omavad nendest suuremat tähtsust põhikaardi spetsifikatsioon ja välitööde juhend (Tartu Ülikooli Geograafia...).
Eesti põhikaardi ja tasapinnaliste ristkoordinaatide projektsiooniks on valitud Lamberti
konformne kooniline projektsioon. Eesti minimaalne põhjalaius on 57°30'30" ja maksimaalne - 59°41'15". Nende aritmeetiline keskmine ehk Eesti keskmine paralleel on umbes 58°36'. Kui võtta aga kaalutud keskmine, kus kaaluks on territooriumi pindala jaotus põhjast lõunasse, nihkub keskparalleel veidi põhja poole. Eeltoodust lähtuvalt on valitud koonuse lõikeparalleelid laiustega B1= 58°00' ja B2= 59°20'.
Lamberti projektsiooni koordinaatide alguspunkt on valitud Eesti lõunapiirist natuke lõuna poole. Sellega on negatiivsed x-koordinaadid välistatud ka juhul kui neist maha lahutada xo väärtus (x koordinaadi algväärtus koordinaatide alguspunktis) (Jürgenson, 1995).

Baaskaart

Eesti baaskaardi moodustavad nii paberkaart kui arvutiandmebaas. Eesti baaskaardi aluseks on nn. ortofotokaardi idee, kus kaardi taustaks on kasutatavasse projektsiooni ja mõõtkavasse teisendatud satelliitpilt . Viimasele kantakse topograafiline situatsioon: hüdrograafia, infrastruktuur , reljeef jmt. Fotole kantava lisainfo hulk on minimaalne ja leppemärgid tagasihoidlikud. Eesti baaskaardil on fototaustaks must-valge SPOT satelliidikujutis nähtava valguse alas, mis on toonitud harjumuspäraselt. Eesti baaskaart katab kogu Eesti territooriumi 112-l kaardilehel. Kasutatud kaardiprojektsioon ja kaardilehtede numeratsioon on ühtne kõigile kolmele Balti vabariigile.
Eesti baaskaardi andmebaasi moodustavad satelliidikujutised rasterandmetena ja teiselt poolt andmed, mis on vajalikud fototooni kujundamiseks ja kaardiobjektide esitamiseks vektorandmetena.
Eesti baaskaardi andmebaasil on definitsiooni järgi kõik GIS tunnused. Tema omapäraks on kindlalt defineeritud otstarbe (nt. Rahvastikuregister) ja tarbijate puudumine. See teeb eriti vajalikuks paindliku tarkvarakeskkonna kasutamise.
Praeguseks on baaskaardi algselt ARC/INFO-s loodud andmebaas konverteeritud ja kättesaadav ka teistes enamlevinud GIS keskkondades , nagu ArcView GIS, Intergraph MGE ja MapInfo , samuti CAD programmide standardvormingus DXF ning laialt kasutatavas CAD vormingus Microstation (Tartu Ülikooli Geograafia...).
Baaskaardi teeb kolmele Balti riigile Rootsi firma "Satellitbild" koostöös kohalike kaardikeskustega (mõõtkava 1:50 000). Firma nõudis, et kasutataks ühtset kaardi projektsiooni. Kuna Baltikum on pikem põhja-lõuna suunas, on otstarbekas kasutada TM
projektsiooni. Eestile oleks palju soodsam ka baaskaart valmistada Lamberti projektsioonis, mille tulemusel see jääks samasse süsteemi teiste kaartidega. Paraku kujuneb nüüd baaskaart erandiks Eesti kaartide seerias. Kolmele Balti riigile on võimatu valida ühist telgmeridiaani, mis sobiks ideaalselt kõigile (Jürgenson, 1995).

Baas –ja põhikaartide Kaardilehtede süsteem

Eesti uus baas- ja põhikaart on jagatud 50 x 50 cm suurusteks ruutudeks ja vormistatud need kaardi lehtedena. Mõõtkavaga 1:50 000 kaardileht koosneb 25-st 1:10 000 mõõtkavaga kaardilehest. Põhikaardi 1:20 000 lehtede raamid (10x10 km) ei ühti alati baaskaardi lehtede raamidega. Eri mõõtkavaga kaardilehtede seost on mugav määrata pannes samas mõõtkavas kokkuseade lehed valguslaual kohakuti. Kaardilehed on orienteeritud telgmeridiaani järgi, x koordinaat suureneb põhja - ja ykoordinaat ida suunas. Põhja-lõuna suunas määrab kaardilehe asendi x koordinaat. Uute kaardilehtede nomenklatuur on projekteeritud 1:200 000 kaardil. Kaardilehtede nomenkaltuur on valdavalt numbriline. 1:200 000 kaardilehest hargneb 2 sõltumatut süsteemi: 1) 1:100 000 2) 1:20 000.
1:20 000 kaardilehe nomenklatuuri eristab 1:50 000 kaardilehe nomenklatuurist punkt teise numbri järel. Kuni mõõtkavani 1:5000 tähistab kaks esimest numbrit 1:200 000 kaardi nomenklatuuri. 1:50 000 ja väiksema mõõtkavaga kaardilehtede puhul kahe esimese numbri järel punkti ei tarvitata. 1:5000 kaardileht on saadud 1:10 000 kaardilehe neljaks jagamisel ja 1:2000 kaardileht on saadud 1:10 000 kaardilehe jagamisel kahekümneviieks. 1:2000 mõõtkavaga kaardi1ehtede nomenklatuuris on kasutatud kaardilehe alumise, vasaku nurgapunkti koordinaate, kusjuures x koordinaadil jäetakse number 6 eest ära. Mõõtkavas 1:1000 kaardileht saadakse 1:2000 kaardilehe neljaks jagamisel (A,B,C,D). 1:1000 kaardilehe
neljaks jagamisel saab kaardilehe mõõtkavaga 1:500. Numbrite ja tähtede suurenemise järjekord on vasakult paremale ja alt üles (Jürgenson, 1995).
Joonis 1. Eesti põhikaardi lehtede nomenklatuur.
Joonis 2. Eesti baaskaardi lehtede nomenklatuur

Katastri aluskaart

Katastrikaart e. kõlvikute kaart oli katastrisse kantava info aluskaardiks. Kaardi valmistamiseks joonestati eraldi kiledele majandite alusplaanidelt ning fotoplaanidelt saadud info. Hiljem skaneeriti saadud kiled ning kasutati digitaalsete aluskaartidena nendes katastrites, kus põhikaarti või uusi ortofotosid veel ei olnud. Katastri aluskaardiga on kaetud kogu Eesti. Katastrikaardi lehtede numeratsioon ühtib Eesti Põhikaardi lehtede numeratsiooniga. Tänaseks on tegemist arhiivitootega ( http://geoportaal.maaamet.ee ...).
Katastri aluskaardi mõõtkava on: 1:10 000 ja projektsiooniks Lambert -EST, formaadid digitaalkujul: mustvalge raster (CIT, GeoTIFF) ( http://www.maaamet.ee ...).

Joonis 3. Katastri aluskaart

Mullakaart

Eesti mullakaart on mõõtkavas 1:10 000 andmebaas Eesti mullastiku kohta, mis katab peaaegu kogu Eesti territooriumi. Andmed puuduvad linnade, veealade ja mullastikuta laidude kohal.
Andmestik on saadaval kolmes vektor failiformaadis:

• MapInfo TAB
  
• ESRI Shape
  
• MicroStation DGN+MS Access MDB –
  

Joonis 4. DGN-kaardi näide ( http://geoportaal.maaamet ...).
Eesti mullakaart ja mullaandmebaas on saadaval kolmes erinevas vektorformaadis. Algselt valminud 1:10 000 mõõtkavas digitaalkaardina DGN formaadis , hiljem konverteeritud Mapinfo ja ESRI Shape formaati . Andmestik on "lõigatud" põhikaardi lehtede piiridega - samade atribuutidega mullaalad on erinevate kaardilehtede piiridel kokku liitmata. Seda eelkõige seetõttu, et oleks lihtsamini võimalik andmeid kaardilehtede kaupa levitada ja päringutega kindla kaardilehe mullaalasid eristada.
Mullastiku kaart koostati Maa-ameti tellimusel vahemikus juuli 1997-märts 2001. Kaardi digitaliseeris OÜ E.O.Map Lõuna ja kaardid koostas OÜ "Agrimento". Kaardi koostamise Maa-Ameti poolseks kureerijaks oli kinnisvara hindamise osakond .
Digitaalkaart koostati Eesti Põhikaardi koordinaatsüsteemis (Lambert-EST) ning vormistati aluskaardina kasutatavaile rasterkujul olevaile katastrikaardi lehtedele (mõõtudega 50*50 cm). Kaardi koostamisel olid aluseks omaaegsete suurmajandite ja metskondade mullastiku kaardid. Varem 1: 5000 mõõtkavas koostatud kaardid vähendati ja generaliseeriti 1:10 000 mõõtkavale ( http://www.maaamet.ee ...).

Kaitseväekaart

Sõjategevuse planeerimisel ja juhtimisel on topograafiline kaart aga praktiliselt asendamatu abivahend . Kaitsevägi kasutab maismaategevuses põhiliselt spetsiaalseid kaitseväekaarte, millele on kantud sõjategevuse planeerimiseks ja juhtimiseks vajalik informatsioon. Iga kaitseväekaardi nurgal on ära toodud kaardilehe asukoha viitenumber ja rahvusvahelise ( NATO ) standardi seerianumber . Samuti on igal kaardilehel nimi, mis on omistatud tavaliselt kaardilehel paikneva suurima asula nimetuse järgi. Lisaks eeltoodutele on igal kaitseväekaardil veel magnetilise - ja kaardivõrgustiku suunaparanduse joonis koos väärtustega.
Kaitsejõududes kasutatakse järgneva mõõtkavaga kaarte:
1:20 000 ( maastikul liikumiseks)
1:50 000 (maastikul liikumiseks, taktikaliseks planeerimiseks)
1:250 000 ( operatsioonide planeerimiseks).
Koordinaatvõrgustik võimaldab määrata ja edastada kaardil arvväärtusena asukohti. Kaitseväes kasutatakse reeglina ristkoordinaate , millele vastav võrgustik on ühtlasi kantud 1:20 000 ja 1:50 000 mõõtkavaga kaartidele ( http://www.sodur.co m...).
Tootmistööna alustas EKK topograafilise kaardi koostamise ja trükkimisega Kaitsejõudude Peastaabi tellimusel; esimesed kaheksa Kirde-Eesti kaardilehte ilmusid juba 1997. Möödunud aasta lõpuks sai kirjastatud 82 kaardilehte. Kogu riigi haldusala katmiseks on vaja neid 112. Kõigi NATO suunitlusega kaitseotstarbeliste teemakaartide tegemiseks ja kasutamiseks kehtestas Kaitsejõudude Peastaap 1998. aastal vastavasisulised nõuded. Nendekohaselt on EKK kirjastanud ka teisi kaitseväekaarte, teiste hulgas eespoolmainitud põhikaardi andmestikku kuuluva topograafilise kaardi mõõdus 1:20 000 ( http://www.loodusajakiri.ee ...)

Merenavigatsioonikaart

Praegused navigatsioonikaardid on tehtud enamasti Mercatori projektsioonis, WGS-84 koordinaatsüsteemis ja eri mõõtkavades. Mõõtkava oleneb eeskätt kaardi otstarbest. Mida väiksem on mõõtkava, seda vähem infot on kaardile kantud. Nii näiteks on kaartidel mõõtkavas 1:7500 ja suurematel esitatud samasügavusjooned 2 m, 5 m, 10 m, 50 m, 100 m, jne. Kaartidel mõõtkavas 1:10 000 kuni 1:100 000 puudub kahe meetri isobaat ning alates 1:250 000 ei anta ka enam viie meetri samasügavusjoont.
Kaardil kujutatava ala ulatuse ja mõõtkava järgi on Eesti merekaardid jaotatud avamerekaartideks (1:250 000), rannikumere kaartideks (1:100 000), lähenemiskaartideks (1:50 000), sadamakaartideks (1:25 000 kuni 1:7500) ja sildumiskaartideks (1:7500 ja suuremad).
Et kaardid oleksid kasutatavad ja üheselt mõistetavad maailmamere kõigis piirkondades, on rahvusvaheline hüdrograafiaorganisatsioon (IHO) koostanud ja kinnitanud elektronkaartide koostamise ja kuvamise süsteemi ECDIS (Electronic Chart Display and Information System) standardid ja nõuded. Tavaliselt on selle süsteemiga ühendatud mitu lisaseadet: GPS kohamääranguks, radar oluliste objektide kuvamiseks, gürokompass suuna määramiseks jms., mis võimaldavad erinevalt paberkaardist saada reaalajas märksa täiuslikuma pildi laeva asukohast ja ohtudest. Enamikul tänapäeva laevadel on ECDIS ning selle osatähtsus navigeerimisel suureneb üha. Üleüldist kasutuselevõttu takistab esialgu süsteemi üsna kõrge hind. Samuti pole veel kõigi maailmamere alade kohta digikaarte.
Praeguseks on Eesti vete kohta välja antud 66 digikaarti ja 54 paberkaarti ning jahtide ja lõbusõidukaatrite tarbeks kolm kaardialbumit [3,5,6]. Eesti territoriaal- ja sisemeri on vajalikul tasemel kaetud 1:100 000 ja 1:50 000 mõõtkavas kaartidega, tähtsamad veeteed ja sadamad ka suuremõõtkavaliste kaartide ning plaanidega. Samuti on välja antud lootsiraamat, kus on selgitused navigatsioonikaartide ja -tingimuste kohta ( http://www.loodusajakiri.ee ...).
Joonis 5. Merenavigatsioonikaart

CORINE

CORINE maakatte andmebaas on üleeuroopalise pro­jekti tulemus, mille käigus kaardistati eri riikide maakate, kasutades samu klasse ja sama metoodikat. Tulemuseks on küllaltki hästi riikide vahel võrreldavad ülevaateand­med, mida saab kasutada ka riigisiseste analüüside tarvis. Eesti alal on tehtud kolm CORINE maakatte kaardistust, tinglikult 1990, 2000 ja 2006. Kolme eri ajal tehtud kihi olemasolu annab võimaluse analüüsida maakatte muutusi.
Maakattes eristatakse CORINE klassifikatsioonis eri tasemeid — kolm üldisemat on üle Euroopa samad ning neljas, kõige detailsem, on riigiti veidi varieeruv ja Eesti jaoks kohapeal tõlgendatud. Kogu Euroopat hõlmama mõeldud klassifikatsioon eristab ka maakatteüksusi, mis Eesti jaoks ei ole eriti olulised (meil ei leidu 12 maakattetüüpi) ning mõnda meie jaoks olulist maakattetüüpi ei eristata piisavalt (nt erinevad sood ). CORINE maakatte kaardistuse lahutusvõime — minimaalne kaardistusüksus on 25 ha (muutuste kaardistamisel pindalamuutus 5 ha) — on üsna üldine ning kahtlemata mõjutab tulemusi. CORINE andmestiku üldistusaste tähendab, et väiksemaid maakattemuutusi see ei kajasta ning tegelikud muutused on eeldatavasti mõnevõrra suuremad kui neist andmetest nähtub. Siiski annab see andmestik olulise ülevaate maakatte muutustest ( http://www.keskkonnainfo.ee ...).

Kokkuvõte

Eesti olulisemateks kaartideks on põhikaart, baaskaart, katastri aluskaart, mullakaart, kaitseväekaart, merenavigatsioonikaart ja CORINE maakattetüüpide kaart.
Eesti põhikaart koostatakse riigi tellimusel ja see hõlmab kogu Eestit, mõõtkavas 1: 10 000 ja 1: 5 000. Baaskaardi aluseks on nn ortofotokaart, kus kaardi taustaks on kasutatavasse projektsiooni ja mõõtkavasse teisendatud satelliitpilt. Baaskaardi mõõtkava on 1: 50 000. Eesti põhi- ja baaskaardi projektsiooniks on valitud Lamberti projektsioon.
Katastri aluskaart on mõõtkavas 1: 10 000 ja projektsiooniks Lambert-EST. Eesti mullakaart on andmebaas Eesti mullastiku kohta, mis katab kogu Eesti territooriumi. Mullakaardi mõõtkava on 1: 10 000 ning on samuti Lambert-EST projektsioonis. Kaitseväekaart on abivahend sõjategevuse planeerimisel. Kasutatakse erineva mõõtkavaga kaarte (1: 20 000, 1: 50 000, 1: 250 000). Merenavigatsioonikaardid on praegusel ajal Mercatori projektsioonis ja eri mõõtkavades, mis oleneb kaardi otstarbest. CORINE maakatte andmebaasi abil kaardistatakse eri riikide maakate, milles kasutatakse samu klasse ja sama metoodikat.

Kasutatud kirjandus

Jürgenson, H. 1995. Eesti põhi-ja baaskaardi projektsioon ja tasapinnaliste ristkoordinaatide süsteem. Riigi maa-amet. Tartu.

Tartu Ülikooli Geograafia Instituut. 1998. Eesti ruumiandmete mudelid I etapp. Maa-amet. Tartu.

http://geoportaal.maaamet.ee/index.php?lang_id=1&page_id=68&lang_id=1

http://geoportaal.maaamet.ee/index.php?lang_id=1&page_id=33

http://www.maaamet.ee/index.php?lang_id=1&page_id=68&menu_id=7

http://www.maaamet.ee/index.php?menu_id=7&page_id=73&lang_id=1

http://www.maaamet.ee/index.php?lang_id=1&page_id=69&menu_id=7

http://www.sodur.com/index.php?option=com_content&view=article&id=136&Itemid=175

http://www.loodusajakiri.ee/horisont/artikkel181_155.html

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel980_958.html

http://www.keskkonnainfo.ee/failid/ky/mullastik_maakasutus.pdf
14