Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) (0)

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon
26. juunil 1945 kirjutasid viiskümmend üks riiki San Fransiscos alla ÜRO põhikirjale. See jõustus 24. oktoobril 1945 pärast seda kui kõik Julgeolekunõukogu liikmed ja enamik ÜRO liikmeid olid põhikirja ratifitseerinud. Praeguseks on 193 riiki ühendav ülemaailmne organisatsioon , mille laia tegevusvaldkonda kuuluvad nii rahu- ja julgeoleku-, arengu- kui ka inimõigusküsimused.
Eesti võeti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni - ÜRO (United Nations Organization) liikmeks 17. septembril 1991. Lisaks ÜRO põhiorganitele - Peaassamblee, Julgeolekunõukogu ja mitmed komiteed - kuulub organisatsiooni raamistikku veel hulk programme ja eriorganisatsioone, mille liikmeks Eesti on sõltumata kuulumisest ÜROsse. Nende erinevate programmide ja organisatsioonide tegevuses osalemise eest vastutavad teised Eesti ministeeriumid ja ametkonnad. Mõned neist organisatsioonidest - näiteks Ülemaailmne Postiorganisatsioon UPU (asutatud 1874 ) ja Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (International Labour Organization - ILO, asutatud 1919) on märksa vanemad kui ÜRO ise.
ÜROsse kuulumisel on tähtsaimaks põhjuseks kahtlemata osasaamine ülemaailmsest kollektiivsest julgeolekust, milleks antud organisatsioon loodud ongi. ÜRO on ainuke rahvusvaheline organisatsioon, mille liikmed on põhikirja alusel volitanud organisatsiooni tagama rahvusvahelist julgeolekut kõikides maailma piirkondades kõigil võimalikel tasanditel. Nii aitab ÜRO kindlustada kõikide oma liikmesriikide julgeolekut, mis kuulub otseselt ÜRO Julgeolekunõukogu pädevusse.
ÜRO raames toimub pidevalt mitmete erinevate rahvusvaheliste konventsioonide ning lepete koostamine, milles osalemine on vajalik nii Eesti seisukohtade esiletoomiseks kui ka Eesti huvide kaitsmiseks nende rakendamisel.
Eelmainituga on seotud ka ÜRO rahvusvaheliste erialaste abiprogrammide võimaluste täielikum ärakasutamine. Nii ÜRO Arenguprogramm (United Nations Development Programme - UNDP), ÜRO Lastefond (UNICEF) kui ka mitmed teised ÜROga seotud organisatsioonid on olnud kaastegevad taasiseseisvumisjärgses arengus.
Üheks oluliseks Eesti ÜRO esinduse funktsiooniks on ka diplomaatiliste sidemete hoidmine mitmete Eestile vähemtuntud ja eksootiliste riikidega. Nii peaks 1999. aastal New Yorgis teoks saama diplomaatiliste suhete sõlmimine Monaco Vürstiriigi ning Belizega.
„Last, but not least “ on pidev kohalolek suurimal rahvusvahelisel foorumil oluliseks vahendiks Eesti maine kujundamisel ning kaitsmisel. Aktiivne ning asjalik suhtumine globaalsetesse probleemidesse loob aluse ka kahepoolsetes suhetes erinevate riikidega usaldusliku vahekorra tekkimisele.
1998. aastal oli Eesti Vabariigi ÜRO-alases tegevuses olulisimaks sammuks esmakordsete vabatahtlike annetuste tegemine mitmetesse ÜRO vabatahtlikesse fondidesse ning annetused Rahvusvahelise Punase Risti Komiteele ning UNICEFile. See tähendab, et Eesti pole enam post-sotsialismi tingimustes ajutiselt abivajav riik ning orienteerub senisest paremini abi ja kogemuste andja rollis. Tulevikunägemuses peaks Eesti suutma pakkuda abi neile, kes seda vajavad - kui mitte alati rahalist, siis oma teadmisi ja oskusi ( know -how-d).
Eesti andis oma panuse ka rahvusvahelise julgeoleku kindlustamisele, jätkates osalemist ÜRO rahuvalveoperatsioonides – ÜRO politseijõududes Bosnias (United Nations International Police Task Force - UNIPTF) ja ÜRO sõjalises vaatlusmissioonis Lähis-Idas (UNTSO).
ÜRO eesmärgid vastavalt organisatsiooni põhikirjale on alljärgnevad:

• Tagada rahvusvaheline rahu ja julgeolek;
  
• Arendada riikidevahelisi sõbralikke suhteid;
  
• Saavutada rahvusvaheline koostöö rahvusvaheliste majandus-, sotsiaal-, kultuuriliste ja humanitaarprobleemide lahendamisel;
  
• Inimõiguste järgimise edendamine maailmas.
  

Põhimõtted, millest ÜRO oma tegevuses lähtub:

• kõik ÜRO liikmesriigid on võrdsed;
  
• liikmesriigid järgivad endale põhikirjas võetud kohustusi;
  
• liikmesriigid lahendavad rahvusvahelised vaidlusküsimused rahumeelsete vahenditega;
  
• liikmesriigid hoiduvad jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest teiste riikide territoriaalse terviklikkuse või poliitilise iseseisvuse vastu;
  
• liikmesriigid abistavad ÜROd tema põhikirjast lähtuvas tegevuses;
  
• ÜRO tagab, et organisatsiooni mitte kuuluvad riigid järgivad loetletud põhimõtteid niivõrd, kui see osutub vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks;
  
• ÜRO ei tohi sekkuda riikide pädevusse kuuluvatesse küsimustesse, välja arvatud ÜRO põhikirja artikli 7 raames vastu võetud meetmete puhul.