Lõõtspilli ajalugu, lõõtspill Eestis (0)

Lõõtspill

Lõõtspill on vaba ehk läbilööva keelega (keele üks ots on kinnitatud ja teine lahtine ) vabade aerofonide (st pillikorpus ei piira võnkuvat õhusammast) rühma kuuluv kaasaskantav muusikariist.
Lõõtspill toetub mängimise ajal mängija põlvedele või rihmade abil kätele või õlgadele. Pilli keskosas asuvat voldilist lõõtsa horisontaalselt kokku surudes või lahti tõmmates tekkiv õhusurve paneb vibreerima lõõtsa kummaski otsas korpuses paiknevates metallplaatides olevate avaustele üht otsa pidi kinnitatud õhukesed metalliribad (keeled). Heliavasid katavad pehme materjaliga kaetud klapid , mis on hoobade kaudu ühendatud lõõtsa otsas asuva klaviatuuri nuppude või klahvidega – neid kasutatakse heliavade avamiseks õhuvoole, mis paneb vastava keele helisema. Mängija poolt vaadates paremal on klaviatuur (meloodia mängimiseks), vasakul nupud basside ja akordide mängimiseks. Helitugevust reguleeritakse lõõtsa kokku surudes ja lahti tõmmates käe survega – kui tugevam õhuvoog liigutab keele sügavamale keeleplaadi avasse ja kaugemale välja, tekib valjem heli. Tekkiva heli kõrgus sõltub võnkuva keele mõõtmetest ja materjalist; keele lahtises otsas tekkiva põhitooni ning ülemhelide liitvõnkumine määrab ära heli kõlavärvingu.
Kõige populaarsem lõõtspilli tüüp on nuppudega diatooniline lõõtspill. Mängija poolt vaadates paremal nupulaual on 1...5 nupurida, igas 10...13 nuppu. Vasak käsi mängib bassinuppe, mida on 2...24. Suur osa diatoonilisi lõõtspille on bisonoorsed – ühele poole keelerauda on needitud ühesuguse kõrgusega keeled, teisele poole aga teistsuguse kõrgusega, nii et üht nuppu all hoides tekib lõõtsa lahti tõmmates ja kokku lükates eri kõrgusega heli. Seda tüüpi on ka näiteks Teppo ehk Võru tüüpi lõõtspill. Seevastu unisonoorsetel lõõtspillidel ei sõltu nupule vastav helikõrgus lõõtsa liikumise suunast . Seda tüüpi on näiteks osa vene karmoškasid.

Lõõtspillid Eestis

Esimene lõõtspill jõudis Eestisse arvatavasti 19. sajandi keskpaiku. Esimene kirjalik teade lõõtspillist Eestis räägib, et 1886 . aastal toimus Virumaal "Kalevipoja" seltsi koolimaja ehitamise toetuseks pidu, kus tantsiti lõõtspilli saatel. 20. sajandi vahetusel sai lõõtspill Eestis populaarseks – selle üheks eelduseks oli muuhulgas funktsionaalse harmoonia (nn kolme duuri lood) kodunemine rahvamuusikas.
Eestis olid esialgu kasutusel eeskätt Venemaa vabrikute pillid . Lõõtspille oli Eestisse võimalik tellida Peterburi pilliäride kataloogidest; rannikul ja saartel kauplesid pillidega meremehed. Kuna välismaalt toodud lõõtspille ei jätkunud kõikidele soovijaile ja nende hind oli kõrgem, hakkasid kohalikud meistrimehed neid kodus ise valmistama. Kuna lõõtspill saavutas Eestis suure populaarsuse, hakkasid siinsed meistrid pilli edasi arendama ja kohandama omasse muusikatraditsiooni; vastavalt arenes ka pillimängustiil. Sündis eesti lõõtspill. Eelmise sajandi lõpuaastail valmistati Eestis mitmeid erineva konstruktsiooniga ja eri materjalidest lõõtspille. Kõigi aegade tuntuim Eesti lõõtsameister oli August Teppo (1875– 1959 ), kelle meisterdatud kauni särava kõla ja ülihea häälespüsivusega pillidest on eeskuju võtnud hilisemad pillimeistrid, näiteks Karl Ostra , Karl Namm, Johannes Keder , Kalju Sarnit, Priidu Korberg jt.
Tuntud Eesti lõõtspillivirtuoose läbi aegade: August Teppo, Karl Kikas , Kalju Sarnit, Richard Reino , Aivar Teppo, Ants Taul , Juhan Uppin, Toomas Oks, Enrik Visla, Ain Lindvest, Margus Laugesaar, Asso Int jt.
Lõõtspill on nime andnud mitmele ansamblile . Tuntuim ehk kolme väikese pilliga alustanud Väikeste Lõõtspillide Ühing, lõõtsamuusikat mängivad ka Tuulelõõtsutajad ning Lõõtspillipoisid.
August Teppo sündis 29. augustil 1875. aastal Võrumaal Loosu külas. August hakkas pilli mängima 8 aastaselt. Oli lihtne poiss nagu teised külapoisid, koolisundust tollel ajal ei olnud ja õpetajaks oli talle vend Aleksander. August armastas pillimängu kuulata ja ise ka käed külge panna. Vend oli lõõtsamees, ja tal oli 1- realine , vabrikus valmistatud lõõtspill. Pärast vanema venna surma sai päranduseks pilli, mis enam õieti häältki ei teinud. Tuli siis mänguriist korda seada ja häälde panna. Pilli „timmisättimine“ – see oligi Teppo suurim ime. Omatehtud tööriistad, praktilised ja täpsed. Filigraanse täpsusega meislid , mõned päris mikroskoopilised, millega sai pillile anda kauni välimuse – siiani pole leitud kahte ühesuguse ornamentikaga lõõtsa. Meislid tegi ta vanadest viilidest. Meisleid oli kokku umbes 200.Vend suri, kui August oli 11-aastane. 12-aastaselt hakkas ta vennast järele jäänud 1-realist lõõtspilli parandama ja häälestama.“Pill läts summa” ehk katki, oli August Teppo öelnud. Pärast seda toodi talle teisigi lõõtspille parandada. Esimese pilli tegi ta otsast lõpuni valmis 15-aastaselt. Väidetavalt kasutas ta seal suupilli keeli Vestlusest lõõtsamees Heinar Kahariga selgus, et esimese pilli tegi ta hoopis 17-aastaselt. Väitnud oli seda August Teppo poeg August juunior. See konkreetne pill oli kolmerealine. Ta arendas oma pilli edasi ja tulemuseks oli 4-realine kolmekooriline lõõts. Kust ta need ideed laenas? Eks eelkõige ikka oma peast , mõnikord võttis vaadata ka kellegi teise töö. Mitte kunagi ta aga ei kopeerinud, vaid varieeris, täiendas… Teppo ütles ise oma pilli täiustamise kohta: „Mis ma ilosamba tüü näi, toole naksi viil järgi tegema”.
Kasutatud allikad:
1. Wikipedia. 2013. Lõõtspill. Saadaval http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%B5%C3%B5tspill , külastatud 16.09.2013.
2. Rahvakultuuri Keskus. 2005. August Teppo ja tema lõõtspill. Saadaval https://www.google.ee/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=10&ved=0CGsQFjAJ&url=http%3A%2F%2Fwww.rahvakultuur.ee%2Fvkpnimistu%2Fprotected%2FPages%2FFiles%2F5abfeb1c-c99c-0027_diplomitoo.doc%3FPHPSESSID%3Dfljenihhvifh2qbnfccrsb4db3&ei=vVs3UpiQDvT07Abv0YGwDA&usg=AFQjCNHtG76IV9ToVI1sfcf5XZatK2Zf8g&sig2=6yO3IoLom652bqiLl3Gr8Q , külastatud 16.09.2013.