rida nuppe, neist 4 rida on valmisakordid (mazoor, minoor, septakord ja vähendatud septakord). Meloodiabasside süsteem kujutab endast 5 oktavi ulatuses basse. Iga bassinupu all on üks kindel heli. Akordioni täiustamine jätkub tänapäevani. Tänu kõlakambritega instrumentide tootmisele on kõla kvaliteet ja tämbrid muutunud värvikaks, pehmeks, mõnusaks. Valmistatakse väga erinevat tüüpi pille: Klahvakordion (kromaatiline) nuppakordion kromaatiline nuppakordion (5 realine nuppakordion) diatooniline nuppakordion (diatoonilise häälestusega 1 5 nupureaga väiksemamõõduline lõõtsapill) nö Stradella bassidega akordion meloodia- ehk valikbassidega akordion (vasakpoolsele klahvistikule on lisatud ümberlülitamise võimalus ka vasakus käes on kromaatiline heliredel, mis võimaldab mängida ühehäälset meloodiat) bassakordion (bassinoodid paremas käes, vasaku käe nupustik puudub).
1852. aastal lisas Busson pillile klaveritüüpi klahvistiku. Eestisse jõudsid akordionid 1920. aastate paiku ning seda läbi meremeeste, kes neid Soomest, Rootsist ja Saksamaalt kaasa tõid. Esimesed akordionistid omandasid pillii käsitsemise iseõppimise teel. Vastavad koolid ja kogenumad pillimehed puudusid . Alles hiljem hakati koole rajama kus sai akordioni õpet. Tänapäeva akordion Tänapäeval on akordioneid väga erinevat tüüpi:klahv-ja nuppakordion, kromaatiline-ja diatooniline nuppakordion, Stradella bassidega akordion, meloodia-ehk valikbassidega akordion ja bassiakordion. Nuppakordioni hääleulatus on suurem kui klahvidega akordionil, sest nupud on klahvidega võrreldes palju väiksemad. Enamik uuemast akordionimuusikast ongi kirjutatud nuppudega akordionile ja klahvidega akordionil on paljusid neist teostest raske või isegi võimatu mängida. Akordionit kasutatakse väga erinevates muusikazanrites: rahvamuusikas, popmuusikas,
Lõõtspilli hakati mängima põlvedel, parem käsi mängis meloodiat, vasaku käe jaoks olid nupud meloodia saatmiseks. 1850. aastal paigutas Viini muusik Franz Walther kolmerealise diatoonilise lõõtspilli keeled ümber nii, et sündis 46 noodiga kromaatiline helirida koos kõigi pooltoonidega. Klaviatuuri ülemises osas helirida liikus diagonaalselt üle kolme nupurea ning iga nupp andis vaid ühe noodi sõltumata lõõtsa liikumise suunast. Nii sündis nuppakordion, mis tänapäeval on küll valdavalt viie nupureaga kaks lisarida dubleerivad kahte esimest, et võimaldada erinevat sõrmestust. Eestis kutsutakse sellist pilli ka venepäraselt bajaaniks Venemaal ehitas esimese kolmerealise kromaatilise lõõtspilli Tula meister Nikolai Beloborodov ning sündinud pill sai endale nime vene muinaslauliku Bojani järgi. Nuppakordionil helistikku vahetades jääb sõrmestus samaks ning käsi liigub vaid nupureal üles või alla
Klassikalise muusika austajate seas ei leidnud lõõtspill siiski tunnustust, sest daitooniline heliastmik piiras suuresti mängitava muusika valikut. 1850. aastal paigutas Viini muusik Franz Walther kolmerealise diatoonilise lõõtspilli keeled ümber nii, et sündis 46 noodiga kromaatiline helirida koos kõigi poolnootidega. Klaviatuuri ülemises osas helirida liikus diagonaalselt üle kolme nupurea ning iga nupp andis vaid ühe noodi sõltumata lõõtsa liikumise suunast. Nii sündis nuppakordion, mis tänapäeval on küll valdavalt viie nupureaga kaks lisarida dubleerivad kahte esimest, et võimaldada erinevat sõrmestust. Eestis kutsutakse esllist pilli ka venepäraselt bajaaniks Venemaal ehitas esimese kolmerealise kromaatilise lõõtspilli Tuula meister Nikolai Beloborodov ning sündinud pill sai endale nime vene muinaslauliku Bojani järgi. Nuppakordionil helistikku vahetades jääb sõrmestus samaks ning käsi liigub vaid nupureal üles või alla
annaabi.ee 
