Lõõtspill (0)

Eesti rahvamuusika
LÕÕTSPILL
Aastal  1821  valmistas  Christian Friedrich Ludwig Buschmann (1805 – 1864) esimese suupilli, mille 15 metallkeelt olid kinnitatud kambrite ja puhumisavadega puutükile. Järgneval aastal lisas ta nahast lõõtsa, kaane , nupud ja patenteeris leiutise kui handaeolini. Instrumenti täiustas austerlane Cyrill Demian (1772 – 1847), kes lisas saatebassid ja patenteeris leiutise nimega accordion. Kuigi Demiani lõõtspill erines veel paljus tänapäevasest, on selle põhilised konstruktsioonielemendid on säilinud tänapäevani. Lõõtspilli hakati mängima põlvedel, parem käsi mängis meloodiat, vasaku käe jaoks olid nupud meloodia saatmiseks.
1850. aastal paigutas Viini  muusik  Franz Walther  kolmerealise diatoonilise lõõtspilli keeled ümber nii, et sündis 46 noodiga  kromaatiline helirida  koos kõigi pooltoonidega. Klaviatuuri ülemises osas helirida liikus diagonaalselt üle kolme nupurea ning iga nupp andis vaid ühe noodi sõltumata lõõtsa liikumise suunast. Nii sündis nuppakordion, mis tänapäeval on küll valdavalt viie nupureaga – kaks lisarida dubleerivad kahte esimest, et võimaldada erinevat sõrmestust. Eestis kutsutakse sellist pilli ka venepäraselt bajaaniks – Venemaal ehitas esimese kolmerealise kromaatilise lõõtspilli Tula meister Nikolai Beloborodov ning sündinud pill sai endale nime vene muinaslauliku Bojani järgi. Nuppakordionil helistikku vahetades jääb sõrmestus samaks ning käsi liigub vaid nupureal üles või alla. Ühe käega on võimalik katta heliulatus kaks ja pool oktaavi. Esimene klahvakordion, millel klahvid paiknevad nagu klaveril , sündis Pariisis aastal  1852 . Nii nuppakordione kui klahvakordione valmistatakse erineva süsteemiga bassidega; kõlavärvi muutmiseks on parematel pillidel erinevad  registrid .
Karel Varik
12.B