Kannel, viiul ja lõõtspill. (0)

Kannel
Kannel on muusikainstrument, mis kuulub näppekeelpillide hulka.
Kannelt tunnevad paljud Eestile lähemad ja kaugemad rahvad , näiteks:soomlased, karjalased , marid, udmurdid , lätlased, leedulased ja venelased . Samuti on kannel Eesti muistne pill.
Vanematel kanneldel oli ainult viis või kuus keelt. Sellesse liiki kuuluvad näiteks väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid . Uuematel kanneldel võib aga keelte arv olla kuni 50.
Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast, kuid kandle vanuseks arvatakse olevat isegi paar that aastat.
Tallinna Klaverivabrik on Veljo Tormise ärgitusel tootnud kuuekeelseid väikekandleid ja kromaatilisi kandleid, kuid lõpetas tootmise 1990ndate alguses.
Kandle mängutehnikaid võib mitmes suhtes võrrelda harfiga - mõlema pilli keeli tõmmatakse sõrmepadjaga, mõlemad kasutavad sarnaseid tehnilisi võimalusi nagu flažoletid, arpedžod, glissandod.Kandle kõla on metalsem, kandvam, harfil pehmem. Kõlaliselt on kandlele võibolla kõige lähemal kesk-aegne psalteerium või saksa-austria tsitter .
Keeled asetsevad kandlel kerge nurga all, nii et pilli paremal pool on “valgete klahvide ” noodid veidi kõrgemal, vasakul pool vastupidi. Kandle keskosas on keeled enam-vähem samal tasemel. Keeled on metallist.
Dünaamiline skaala
Kannel on suhteliselt vaikne instrument. Ta pole küll nii intensiivse kõlaga kui enamus klassiklisi pille, kuid tänu oma erilisele tämbrile, on ta erinevates pillikombinatsioonides siiski kosta. Kõige võluvam ja nüanssiderohkem on kandle piano-sfäär.
Kandle erinevad oktavid on veidi erinevate dünaamiliste võimalustega. Kuna teisest oktavist ülespoole on kandle keeled suhteliselt lühikesed, on nad ka vaiksemad - väga raske on panna neid kõlama tõeliselt fortes . Parimat kõlajõudu on võimalik saavutada 1. oktavi piirkonnas.
Kandle kolm põhitüüpi:

• Vanem kannel
  

• Uuem kannel ehk viisikannel
  

• Duurkannel
  

Kandle põhiosad:

• Kõlakast
  

• Keeled (kõlakastile tõmmatud)
  

Viiul
Viiul on kõige populaarsem keelpillide perekonna esindaga. Sageli nimetatakse viiulit ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja mängutehnilised võimalused.
Viiuli ajalugu:
Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Euroopa aladele jõudsid esimesed viiuli eelkäijad umbes IX sajandil tänu Idamaistele ränduritele. Viiuli vaarisaks peetakse keskaegset rebekki. Meie viiuli sarnaseid pille hakkasid põhjapoolse Itaalia meistrid tegema XVI sajandi alguses. XIX-XX sajandi muusikute maitse jaoks täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandi paljud Itaalia viiulimeistrid, kellest ajalukku on tuntuimatena jäänud Nicola Amati, Giuseppe Guarneri ja Antonio Stradivari.
Viiulid tänapäeval:
Tänapäeval valmistatakse viiuleid nii tööstuslikult kui ka enam-vähem samade võtetega nagu seda tegid renessanssiaegsed meistrid. Pealtnäha sarnaste pillide hinnad võivad erineda aga koguni kuni kümneid tuhandeid kordi . Oksjoneil müüdavate pillide hulgas hoiavad hinnarekordeid siskin “vanad itaallased” ning need võivad maksta miljoneid eurosid.
Viiuli põhiosad:

• Kõlakast
  

• Sõrmlaud
  

• Keeled
  

• Roop
  

• Sadul
  

• Pea
  

• Tigu
  

• Virbel
  

• Peenhäälestaja
  

• Keeltehoidja
  

• Lõuahoidja
  

• Kõlalaud
  

• f-ava
  

• Kael
  

Lõõtspill
Lõõtspill on vaba ehs läbilööva keelega(keele üks ots on kinnitatud ja teine lahtine ) vabade aerofonide(st pillikorpus ei piira võnkuvat õhusammast) rühma kuuluv kaasaskantav muusikariist.
Üldiseloomustus:
Lõõtspill toetub mängimise ajal mängija põlvedele või rihmade abil kätele või õlgadele. Pilli keskosas asuvat voldilist lõõtsa horisontalselt kokku surudes või lahti tõmmates tekkiv õhusurve paneb vibreerima lõõtsa kummaski otsas korpuses paiknevates metallplaatides olevate avaustele üht otsa pidi kinnitatud õhukesed metalliribad (keeled). Heliavasid katavad pehme materjaliga kaetud klapid , mis on hoobade kaudu ühendatud lõõtsa otsas asuva klaviatuuri nuppude või klahvidega - neid kasutatakse heliavade avamiseks õhuvoole, mis paneb vastava keele helisema. Mängija poolt vaadates paremal on klaviatuur ( meloodia mängimiseks), vasakul nupud basside ja akordide mängimiseks. Helitugevust reguleeritakse lõõtsa kokku surudes ja lahti tõmmates käe survega – kui tugevam õhuvoog liigutab keele sügavamale keeleplaadi avasse ja kaugemale välja, tekib valjem heli. Tekkiva heli kõrgus sõltub võnkuva keele mõõtmetest ja materjalist; keele lahtises otsas tekkiva põhitooni ning ülemhelide liitvõnkumine määrab ära heli kõlavärvingu.
Lõõtspillide liigid:

• Diatoonilised lõõtspillid
  

• Unisonoorsed lõõtspillid (nt: Vene lõõtspill-karmoška)
  

• Bisonoorsed lõõtspillid (nt: Melodeon, Eesti lõõtspill)
  

• Hübriidlõõtspill (nt: Trikitixa, Schrammeli lõõtspill, Briti lõõtspill)
  

• Kromaatilised lõõtspillid (nt: Nuppakordion-Bajaan, Klahvakordion)
  

• Kontsertiinad (nt Inglise kontsertiina, Anglokontsertiina, Chemnitzer, Bandoonium)
  

Eesti rahvamuusika viljelemine tänapäeval?
Tänapäeval on eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel äärealadel: Setus ja Kihnus. Eesti vanem rahvamuusika oli tänapäeva muusikaga võrreldes erinev süsteem. Muutunud on inimeste eluviis kombed, muutunud on ka muusika kõla, vorm, esitamise olukorrad jm.
Varem lauldi pulmades itkusid, rituaalseid pulmalaule ja loitse, kuid tänapäeval pole see kaugeltki nii.
Kui jätkusuutlikuna näed sina rahvamuusika tulevikku?
Mina arvan, et rahvamuusika ja samuti ka rahvakultuur on suhteliselt jätkusuutlikud. Seda sellepärast, et üha enam tulevad moodi vanemad tavad ja kombed. Aina rohkem üritatakse laulda rahvamuusikat originaalilähedasemalt. Samuti on väga populaarne valmistada rahvuslikke toite(nt: kamakäkk, kiluvõileivad jms). Kui juba muudes kultuurivaldkondades kasutatakse üha rohkem rahvalikke tavasid siis ei pääse sellest ka muusika valdkond .
Pärimuse mõiste minu jaoks?
Pärimus minu arvates on see, kui vanemad inimesed, kellel on kogemusi, oskusi ja teadmisi erinevates valdkondades, jagavad seda ka järgnevatele põlvedele ja oma tutvusringkonnale. Pärimused levivad inimeselt inimesele suhtlemise kaudu.