Tööstuspööre ja industriaalühiskond (2)

Siiri Sooveere, Karl Mihkel Eller , Liis- Grete Arro , Age Völcker XI a klass.
Tööstuspööre ja industriaalühiskonna kujunemine
VABRIKUTÖÖSTUSE TEKKIMINE
Juba 1760 .-1780. aastail oli Inglismaal alanud üleminek manufakuuridelt vabrikutööstusele, mis tähendas tööstuslikku pööret ehk tööstuslikku revolutsiooni. Tööstusliku pöörde aluseks olid leiutised , mis võimaldasid asendada esemete käsitsi valmistamise ( esmalt käsitöösunftides, seejärel manufaktuurides) nende tootmise masinate abil. Viimaste kasutusele võtmine tähendas üleminekut manufaktuuridelt vabrikutele.
Vabrikutööstuse juhtivaks haruks esimesel arneguetapil oli puuvillatööstus, mis tõi kaasa puuvillase riide laia leviku, eriti naiste rõivastuses. Tähtsamad uuendused olid James Hargeavesi leiutatud mehhaaniline vokk ( 1765 ) ja Edmund Cartwrighti konstrueeritud mehhaanilised kangasteljed ( 1785 ), millele lisandus ketrusmasina töölerakendamine veejõul ning Thomas Belli puuvillase riide trükkimise masin.
Uusaja metallurgia kujunemises tähistas murrangut kivisöe kasutuselevõtt malmisulatuses senise puusöe asemel. Masinatootmise peamiseks jõuallikaks sai pikaks ajaks aurumasin ,mille 1711 .aastal konstrueeris Thomas Newcomen ja mida täiustas James Watt . Vabrikutööstusele iseloomuliku võlle, hammasrattaid ja muide pöörlevaid mehhanisme käivatava universaalse aurumasina konstrueeriski just James Watt(1768 valmis patent ja 1782 oli täielikult valmis).
Masinatootmise esimene arenguetapp katkes mitmeksaastakümneks Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade tõttu. 1820.-1830. aastad tähistavad vabrikutööstuse teist arengulainet, mille käigus levis see paljudesse Euroopa maadesse, järgnevatele aastakümnetele aga juba üle kogu Euroopa ning isegi teistesse maailmajagudesse. Tööstus muutus ühiskonna arengut määravaks teguriks . Sõna tööstus ( ing industry, pr industrie) järgi hakati uut ühiskonda nimetama industriaalühiskonnaks. Töööstuse areng tõi kaasa suuri muudatusi eeskätt tootmises, kuid teisenes ka ühiskonna struktuur ning inimeste eluviis ja vaimulaad .
Masinatööstuse tekkimise eeldused, aga ka selle eksisteerimise tagatised olid :

• Kapitali olemasolu ja selle tööstusesse paigutamise võimalused;
  
• Masinate leiutamine ja jätkuv tehniline täiustamine;
  
• Energiaallikate olemasolu;
  
• Vaba tööjõud ja selle juurdevool;
  
• Tooraine olemasolu või selle hankimise võimalused;
  
• Ostuvõimeline turg .
  

Kapitali hankimise peamine allikas tööstusliku pöörde algusaegadel oli kaubandus. Panganduse arenedes hakati ettevõtete rajamist finantseerima laenudega, millega kaasati tööstuse rahastamisse elanike säästud, mis muidu oleksid olnud lihtsalt pangas hoiul. 19.sajandi teisel poolel muutus väga oluliseks akstiakapital. Moodustati aktsiaseltse, mis lasid välja aktsiaid . Aktsiate müügiga tõmmati ettevõtlusse väikeste säästude omanikud , kes said aktsiate pealt rohkem tulu kui tavaliselt pangahoiuselt.
Masinatootmise arnegus oli 18. sajandil tähtsal kohal tekstiilitööstuse tarbeks loodud ketrus- ja kudumismasin . Puuvillatöööstuse jaoks etendas 19. sajandil sama rolli Eli Whitney leiutatud puuvilla puhastuse masin(1793), mis võimaldas eraldada puuvillakiu seemnetest ning kiirendada tööd, mille käsitsi tegemine nõudis palju aega ja vaeva.
Põhiliseks energiaallikaks 18.sajandil ja, suurelt osalt ka veel 19.sajandil, olid aurumasin. 19.sajandi uuenduseks kujunes nafta ning sellest toodetud petrooleum ning bensiin, mille kasutuselevõttu võimaldasid järjekordsed leiutised.
Tõõjõuga varustas arenevat tööstust eeskätt kapitalistlikule arenguteele läinud põllumajandus, kus ei vajatud enam nii palju töökäsi kui varem. Tööstustöölise ameti pidid aga valima ka paljud käsitöölised, kes ei suutnud konkureerida masinatega. Ülemineks põllu - või käsitöölt vabrikutööle ei olnud inimeste jaoks kerge. Eelkõige tähendas see väljumist senisest harjunud keskkonnast, ent puudusid ka vajalikud oskused. Harjumatu oli ka see, et enne sai põllumees või käsitööline kodus töötada, siiis tuli teha tööd kodust väljaspool ja kindlaid kellaaegu järgides.
Toorainetest muutusid 19.sajandil eriti oluliseks rasketööstusele vajalik rauamaak ja tekstiilitöööstuses tarbitav puuvill . Rauamaaki leidus paljudes Euroopamaades: Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal, Venemaal ja muudes. Rauamaagi kasutamine olenes suurelt osalt kivisöe olemasolust . Piirkondades, kus leidus mõlemat või vähemalt ühte toorainet, pandi tööle uued kaevandused ja vabrikud.
Suureks uuenduseks 19.sajandi teisel poolel oli terase suurtööstuslik tootmine. Tehniliseks lahenduse selleks pakkus välja Henry Bessemer, kelle järgi hakati ka uut menetlust nimetama. Bessemeeprotsess seisnes selles, et pöörlevasse sulatusahju, milles oli sulamalm, puhuti sisse õhku. Tulemuseks saati malmist ja rauast tugevam materjal – teras.
Sammu edasi tegi inglane Sidney Gilchrist Thomas, kelle menetlus (1878) võimaldas kasutada fosforirikakid rauamaake. See pani aluse metalllurgiale. Toomaprotsess võimaldas kasutusele võtta ka Põhja-Rootsi rauamaagilademed.
Ostuvõimeline turg kujunes suhteliselt pikkamööda ja tähendas seda, et inimesed hakkasid ostma vabrikus toodetud riiet, kingi , toidunõusid jms, selle asemel, et valmistada neid ise või tellida käsitöölistelt. Eelkõige tähendas see lihtinimeste seostamist turu- ja rahamajandusega – nad pidid midagi müüma või saama rahapalka, mille eest sai osta vabrikutooteid. Mõningal määral tähistas see murrangut inimese mõttelaadis, sest talupojad olid harjunud sugupõlvede jooksul kuduma kodus kangast , kindaid ja sokke, valmistama riideid ja muud sellist.
RAUDTEELIIKLUS, AURIK JA AUTO
Vabrikutööstus esitas uusi nõudeid transtsporile, sest oli vaja vedada toorainet ja turustada valmistoodangut. 1814 .aastal katsetati inglase George Stephensoni ehitatud auruvedurit, mis pani liikuma 8 vedurit kiirusega 6,5 km tunnis.
Maailma esimene raudteejaam pühitseti sisse 1825.aastal Inglismaal. Tööstuslikult oluline raudteeliin sadamalinna Liverpooli ja tööstuslinna Manchesteri vahel alustas vedusid aastal 1830. Järgneval kümnendil rajati Inglismaal 2000 km raudteeliine. 1830. aastal algas tormiline raudteede ehitus Euroopariikides.
Raudteed aitasid kaasa maailmaturu kujuenmisele. Raudtee -ehitus koos selleks vajalike rööbaste valmistamisega, samuti vedurite ja vagunite tootmine, stimuleeris metallurgiat ja masinatööstust, kõik kokku aga andis tööd tuhandetele inimestele.
Maailmakaubandust soodustas ka veetrantspordi edusammud, millega seoses ehitati kanaleid ja sildu . Aurumasinad üritati panna liikuma aurumasina jõul.
Pikkadeks reisideks kõlbliku auriku leiutajaks peetakse Robert Fultonit, kelle ehitatud aurulaev tegi esimese reisi 1807. aastal Hudsoni jõel., pardal 46 reisijat. Kardeti küll palhvatust ja tulekahjud, kuid 240 km läbiti ilusti, kuigi selleks kulus 32 tundi.
Uued võimalused reisimieks ning kaubaveoks veoks avas nafta leidmine ja petrooleum, seejärel aga benssini kasutuselevõtt, mis sobis autole. Esimene auto valmis 1808. aastal. Odavamat kütust kasutava ja ökonoomsema mootori konstrueeris saksa insener Rudolf Diesel , kes ehitas mootori,mille kütuseks kõlbas nafta. 1897 . aastal jõudis ta mootorini, mis laialt kasutusele ja seda hakati kutsuma temanime järgi diiselmootoriks.
RAUDBETOON
Industriaalühiskonna ehitustegevuses avas uusi võimalusi raudbetoon, mille leiutas 1867. aastal prnatsuse aednik Joseph Monier – vältimaks lillepottide purunemist, pani ta neid valmistades betooni sesse raudvõrestiku. Laialdaselt hakati raudbetooni kasutama 1880.aastal.
ÜHISKOND
Vabrikutööstuse areng tõi kaasa ühiskonna ümberkihistumise ehk uue klassikoostise. Olulise osa moodustasid vabrikutööölised, kelle kohta kasutati mõistet proletariaat, mis tähistas kõige vaesemat inimest. Vabrikutöölisel puudus varandus . Tööaeg oli vabrikutes 12-16 tundi, kuid 1847.aastal kehtestati Suurbritannia parlamendi poolt 10-tunnile tööaeg. 18880.aastatel aga USA liikumine 8- tunnise tööpäeva. 18.sajandil oli 20 miljonit vabrikutööölist, 19. sajandil aga 40 miljonit, kes koos pereliikmeteg amoodustasid Inglimaal 75 % rahvastikust, Saksamaal ja Prantsusmaal 45-50%. Proletariaat kihistus , mis ennekõike väljendus palgas.
Industriaalühiskonna teise pooluse oodustas keskklass ehk kodanlus , kuhu kuulus tavaliselt 20% rahavstikust(haritlased). 19.sajandil paranes keskklassi elujärg, mis välejndus uusrikaste luksusjanus.
Tööstuse arenguga seoses vähenes maarahvastik. Linnadesse siirudis tööd otsima talupojad, kes ei olnud saanud maad, et saada peremehks.
Paljudes mõisades rajati ka tööstusettevõtteid, kes leidsid rakendust palgatöölised. Linnaelanike varustamiseks toiduainetega vajati põlllumajandussaadusi ja nii andis tööstuslik pööre tõuke põllumajanduse arengule.
LINNASTUMINE / LINNAÜHISKOND
Tööstusettevõtte kasv tõi linnadesse hulgaliselt uusi inimesi, kellele ei jätkunud sageli korralikke eluasemeid. Hakati ehitama odavaid üürimaju, mis paiknesid tihedalt koos, vanalinnades kujunesid urkad. Rahulolematust tekitasid külmad ja pimedad vabrikuhooned. Suurlinnade planeerimises lõi kaasa riigi- ja linnavõimud. Ulatuslikud ehitustöödvähendasid tööpuudust ja vaesust ning tõi riigile kuulsust . Suurlinnade tõsiseks probleemiks oli trantsport . Jõukad sõitsidoma võlla või voorimehega, vaetele polnud see taskukohane. 1870. aastalhakati kasutama hoburaudteed ehk hobutrammmi, 1890. aastal aga elektritrammi. Suured mured olid ka linnade heakorras – sageli puudus kanalisatsioon , mis tõttu solk imgus kaevandustesse. Linnaühiskond mõjutas inimestevahelisi suhteid. Vähenes perekonna, kiriku ja traditsioonide roll, eriti noorte elus.Uuesolustiku oskakskujunes ka alkoholism ja prostitutsioon, teisalt aga paranesid kooliolud ja arstiabi . Linnades arenes seltsielu.
5