Neile meeldib süüa rohkem puu koort lehti ja võrseid kui heina. Kitsepiima koostis Omab allergiavastaseid omadusi Laktatsiooni lõpus on piim kõrgema rasvasisaldusega ja madalama laktoosisisaldusega. Kitsepiima koostis on sarnane lehmapiima omaga, Lamba piim on rasvasem ja valgurikkam, sobib hästi juustu valmistamiseks. Piimavalk koosneb: kaseiin , vadak ja mitteoluline lämmastik. Kitsede paaritumis periood Kitsed peaksid olema heas toitumuses, rasvas kitsed annavad vähem piima ja on ka väiksema viljakusega. Toimub rühm paaritus 30-40 emast 1 isane , paaritusperiood on umbes 40 päeva. Kasutusel on enamasti masin lüps, (lüpsiplatvorm),lüpsiruum võiks olla laudast eraldi. Kitsede pidamine on sarnaselt lammastele , rühmasulgudes, enamasti on vabaväljapääsuga jalutusalale . Enamasti söödetakse neile heina, Tarad peaksid olema kuni 120cm , kuna kitsed hüppavad väga kõrgele. Kitsede poegine
suurus ja loodete sugu ei mõjuta emisel praktiliselt tiinuse kestust. Ka ei sõltu kandeaja pikkus tavaliselt emise vanusest. Varavalmivus: Varavalmivust väljendatakse päevades, millal siga saavutab teatud kehamassi, peekoninuumal näiteks 100 kg. Meie söötmis-pidamistingimustes kulub selleks 67 kuud. Füsioloogiline suguküpsus saabub sigadel juba 45-kuuselt. Kõrge tapasaagis: (7585%, veistel 5565%). Tapasaagis oleneb sea toitumisest ja kehamassist. Raskematel ja paremas toitumuses sigadel on tapasaagis suurem. Hea söödaväärindus: Eestis aretatavatel seatõugudel on 1 kg kehamassi juurdekasvuks peekoninuumal kulunud keskmiselt 3-3,5 kg jõusööta. Sead on kõigesööjad: Sead tarbivad, seedivad ja omastavad mitmesuguseid taimseid ja loomseid söötasid, samuti kõiksuguseid toidujäätmeid, mistõttu neid saab pidada väga erinevates söötmistingimustes. 2. Sigade reproduktsioonijõudlus 1
tigude hävitajana. SIILIDE TOITMINE Siilid on lõpmata aplad loomad, kes söövad meelsasti mitmesugust toitu. Siilidele ei tasu pakkuda piima, mis on tegelikult siilidele kahjulik, sest võib põhjustada kõhulahtisust, mis nõrgale ja halvas toitumuses loomakesele võib isegi saatuslikuks saada. Piim ja leib täidavad küll siilil kõhtu, kuid täiskõhutunne paneb siili toiduotsinguist loobuma, mille tulemusena jääb tal palju vajalikke toitaineid saamata. Piim ja leib on siilide jaoks ka liiga pehme toit ja vähene närimine mõjub siilide hammastele halvasti. Seega ei tohiks kunagi pakkuda siilidele piima ega leiba! Siilidele võiks anda hoopis muna, vürtsitamata loomseid toidujäätmeid, juustu, eelkõige aga kassi või koeratoitu
Tavalisest lühem varvas Päkk on kõrge Miks tekkib ? Geneetiline defekt Vigastuse tagajärg Halb sepa töö Kuidas ravida ? Pidev ja õige värkimine Vajadusel ravirautus Õige treening ja piisav liikumine Raskematel juhtudel operatsioon Mida noorem on hobune seda kergem ja tõenäolisem on paranemine. Kompkabja teket saab ennetada juba hobuse varjases varsa eas, andes talle piisavalt ruumi liikumiseks, hoides teda õiges toitumuses ja jälgides nende kasvamist. LAMEKABI Milline näeb välja ? Sarvtald on vajunud Verevalumid kabjas Hobune toetub pigem päkale Miks tekkib ? Halb sepa töö Kooletusse jäetud kabjad Kuidas ravida? Ravirautus Ennetada regulaarse ja oskusliku sepa külastusega. AHASKABI Milline näeb välja ? Kabi on ahenenud, eriti päka piirkonnast Ahenenud sarvkiil Miks tekkib ? Halb rautus Raudade pikajaline all hoidmine
kuulsuse hea eksterjööriga ja väljapaistvate saavutustega veovõistlustel. Eesti hobusel on mõned iseärasused, mille poolest ta erineb teistest tõugudest. Olles aastasadu harjunud elatuma rannikualade madalast kasinast rohust ja talvel napist heinast, mida ikaldusaastatel tuli suurelt osalt asendada põhu ja isegi katuseõlgedega, kujunes ta sööda suhtes vähenõudlikuks ja heaks söödakasutajaks. Ta suudab rohtu hammustada madalamalt kui kultuurtõud ja püsib heas toitumuses seal, kus teised hobused lahjuvad. Mereäärsete karjamaade liigirikas rohi on madal, kuid kõrge toiteväärtusega, sisaldades rohkesti valku ja mineraalaineid. Sageli alahinnatakse looduslike tingimuste mõju tõugude kujunemisel. Inimene üksipäini ei loo tõugu, samavõrra tähtsat osa etendab loodus. Kohalikele tõugudele tuleb vaadata kui loodusliku valiku teel tekkinud ökoloogilistele tüüpidele, millele teatavat mõju on avaldanud ka inimene
on vajalik lämmastikuainevahetuse reguleerimiseks. Lüsiini ja metioniini lisamine ratsioonile tõstab noorloomade ja lindude kehamassi juurdekasve, suurendab piimatoodangut, kanadel munatoodangut. Metioniin võtab osa rasvade ainevahetusest. Ta on vajalik rakkude kasvuks ja paljunemiseks. Trüptofaan võtab osa vereplasma uuendamisest, on vajalik hemoglobiini ehk verevärvniku sünteesis. Proteiiniliig Ka proteiiniliig söödas võib olla kahjulik. Sel korral püsivad loomad küll heas toitumuses, karv läigib, lehmad lüpsavad hästi ja noorloomad võtavad kaalus kiiresti juurde, kuid proteiini ülesöötmine ei ole loomadele tervislik ega majanduslikult kasulik. Liigse proteiini omastamine koormab looma ainevahetust, üle tarbe antud kallist söödaproteiini ei kasuta organism mitte valkude ainevahetuses, vaid süsivesikute ja rasvade asendamiseks, sellejuures osa energiast ja valgu lämmastikust läheb ainevahetuse käigus kaduma ning võib sattuda väljaheidete näol keskkonda.
hormooni melatoniini tootmisega Lihalambatõugudel innasesoon ca 6 kuu pikkune (juuli keskpaigast kuni detsembri lõpuni), mille jooksul on ca 10-11 innatsüklit. Inna kestvus varieerub 18- 72 tunnini olles keskmiselt 36 tundi. Ovulatsioon toimub spontaalselt inna lõpus. Paaritusviisid: 1. Haarempaaritus. Moodustatakse uttedest nn. haaremirühmad ja igale rühmale kinnistatakse üks sugujäär. Jäär lastakse uttede juurde kas päeval karjamaale või öösel lauta. Kõige paremas toitumuses uted indlevad kõige varem ja need on ka parema viljastusvõimega. Jäära rinna värvimine (14 päeva üks värv ja siis vahetus heledamad ennem- ümberindlejad üles märkida 2. Käestpaaritus. Indlev utt pannakse jääraga ühte sulgu, parim viljastusaeg 18-20 tundi inna algusest. Hommikul avastatud indlev utt lastakse ööseks sulgu. Üldine rusikareegel 100 ute kohta peaks karjas pidama 3 jäära. 6. Lammaste poegimise korraldamine, tallede surevuse peamised põhjused
Mullikaid peaks seemendama esmakordselt 15-18 kuu vanuselt, et nende esmaspoegimisiga (EPI) oleks 24-26 kuud (15...18+9 kuud tiinust). Mullikad, kes ei ole tiinestunud 21 vanuselt, loetakse ahtraks. Eestis on lehmade kesk. esmaspoegimisiga keskmiselt 28,5 kuud. Lehmad loet. ahtraks, kui nad ei ole 3 kuu möödudes peale pg. tiinestunud. Optimaalseks loetakse kui lehmalt saadakse aastas 1 järglane. Ahtruse vältimiseks tuleb: suguloomi hoida õiges toitumuses, mis saavutatakse nõuetekohaste söötmis-pidamistingimustega, avastada loomade ind õigeaegselt , õigeaegselt looma seemendada, korralik veterinaarne kontroll, kasut. seemendusel kvaliteetset ja kontrollitud spermat. 19. Majanduslik kasutusiga ja eluiga - Majanduslik kasutusiga on periood esimesest poegmisest karjast väljaminekuni. Majandus. on kasulik, et see periood kujuneks võimalikult pikaks, kuna noorveiste üleskasvatamiseks on tehtud palju kulutusi.
. Punasest kärbseseenest on meil palju rohkem kasu kui ainult kärbsepeletajana. Ta kasvab alati koos puudega, eriti just okaspuudega. Seen elab maa sees, mullas, mis on täis imepeeni seeneniidikesi. Need võtavad mullast vett ja selles lahustunud toitaineid ning annavad edasi peentele puujuurtele. Puu omakorda varustab neid niidikesi seenele vajalike ainetega. Ilma seenteta ei suuda ükski puu meil suureks kasvada, ilma puudeta ei suuda ellu jääda kärbseseen ega paljud teisedki. Heas toitumuses seeneniidistik saadab suvel mullapinnast välja need jalaga kübarad, mida me tavatseme seenteks nimetada. Tegelikult on suurem osa seenest maa sees varjul. Punane kärbseseen on küll mürgine, kuid peaaegu ohutu, kui mitte suhu pista. Iga väikelapski teab ju, et teda süüa ei tohi, ja oma välimusega jääb ta hästi meelde. Hoopis kahjutu on see seen paljudele putukatele, kelle vastsed põhjustavad seene ussitamist.
Näiteks läheb 40 kg-se piimatoodanguga lehmal ainuüksi piimaga päevas kehast välja 1,1-1,3 kg valku (30-kg u. 1kg valku päevas) (piimas on 3-3,3% valku), kanal 10 munaga 66g valku. Seevastu rasvasead, nuumveised, kes võtavad kaalus juurde peamiselt rasvkoe arvel, vajavad vähe sööda proteiini. Neid tuleks sööta süsivesikuterikaste söötadega. Ka proteiini liig söödas võib olla kahjulik. Sel korral püsivad loomad küll heas toitumuses, karv läigib, lehmad lüpsavad hästi ja noorloomad võtavad kaalus kiiresti juurde, kuid proteiini ülesöötmine ei ole loomadele tervislik ega majanduslikult kasulik. Liigse proteiini omastamine koormab looma ainevahetust, üle tarbe antud kallist söödaproteiini ei kasuta organism mitte valkude ainevahetuses, vaid süsivesikute ja rasvade asendamiseks, sellejuures osa energiast ja valgu lämmastikust läheb ainevahetuse käigus kaduma ning võib sattuda väljaheidete näol keskkonda
rakkude sees nagu tavalises lihas. • DFD- lihal (tume, tuim, kuiv) on kõrge veesiduvusvõime ja ebanormaalselt suur kogus vett paikneb lihaskiudude sees. LÕHN JA MAITSE • Liha lõhn ja maitse mõjutavad kaudselt liha toiteväärtust ja omastatavust. Meeldiva lõhna ja maitsega liha ergutab isu, seedemahlade eritumist ja soodustab sellega seedimist. • Liha lõhna ja maitse määrab suurel määral seasööda koostis.. • Heas toitumuses olevate loomade lihal on parem lõhn ja maitse lihaskoesisese rasvkoe sisalduse tõttu, seepärast eelistatakse nn. marmorjat liha. LIHA MAITSE JA LÕHNA KÕRVALEKALLE: • Kuldilõhn on omane kastreerimata suguküpsete isaste sigade lihale, see meenutab uriinilõhna. Kuldilõhn hakkab ilmnema suguküpsuse saabudes ja tugevneb vananemisega. • Kalalõhn tekib lihale, kui tapaeelsel perioodil söödetakse kalajahu või kalajäätmeid sigadele. LIHA ÕRNUS
. Punasest kärbseseenest on meil palju rohkem kasu kui ainult kärbsepeletajana. Ta kasvab alati koos puudega, eriti just okaspuudega. Seen elab maa sees, mullas, mis on täis imepeeni seeneniidikesi. Need võtavad mullast vett ja selles lahustunud toitaineid ning annavad edasi peentele puujuurtele. Puu omakorda varustab neid niidikesi seenele vajalike ainetega. Ilma seenteta ei suuda ükski puu meil suureks kasvada, ilma puudeta ei suuda ellu jääda kärbseseen ega paljud teisedki. Heas toitumuses seeneniidistik saadab suvel mullapinnast välja need jalaga 7 kübarad, mida me tavatseme seenteks nimetada. Tegelikult on suurem osa seenest maa sees varjul. Punane kärbseseen on küll mürgine, kuid peaaegu ohutu, kui mitte suhu pista. Iga väikelapski teab ju, et teda süüa ei tohi, ja oma välimusega jääb ta hästi meelde. Hoopis kahjutu on see seen paljudele putukatele, kelle vastsed põhjustavad seene ussitamist
tervist väga julmal viisil - emasloomad on kaotanud võime poegi ilmale tuua. 80. aastate lõpu epideemia viis kaasa poole Ida-Atlandi randalhüljestest. Õnneks ei ulatunud see haigus Läänemere põhjaossa. Me ei tea, mida oleks katk teinud nõrgestatud viigritele. Kuid hoiatav, seni seletamatu õnnetus jõudis ka meie randadele. Ühel mõne aasta tagusel sügisel uhtus meri Soome lahe põhjarannale ja saartele üle saja muidu heas toitumuses ja terve olemisega täiskasvanud viigri korjust. Nad olid surnud äkksurma, isegi uppunud. Et mereloom ujumisega hakkama ei saa, tundus teadlastele imelik, kuid ka põhjalikud parimates laborites tehtud uurimused jätsid vastuse võlgu. Kahtlustati kiirestilagunevat äkktoimega närvimürki, mida Läänemere looduses ei tunta. Kinnitust ega vääramist ei leidnud ka kahtlus, kas pole mitte mõni Teise maailmasõja ajal Soome lahte uputatud keemiarelva konteiner ajahambale alla andnud
21 VEISEKASVATUS 7 palli 8 palli 9 palli Toitumuse mõju lehma tervisele ja piimatoodangule. On teada, et just poegimise ajaks rasvunud lehmadel väheneb kehamass kiiremini ja suuremal määral võrreldes normaalses toitumuses lehmadega. Kehamassi kiire langus on ainevahetushaiguste (rasvunud maks, ketoos, libediku nihkumine) oluliseks riskifaktoriks. Rasvunud lehmadel esineb sagedamini raskeid sünnitusi ja päramiste peetust, nad on vastuvõtlikumad infektsioonhaigustele, neil esineb sagedamini udarapõletikke (mastiit), emakapõletikke(metriit) ja munasarjatsüste. Olukord ei ole parem ka siis, kui lehm on kõhn ja alustab laktatsiooni ilma piisava energiavaruta. Sel juhul võib küll
peaks mullikaid seemendama esmakordselt 15-18 kuu vanuselt, et nende esmaspoegimisiga (EPI) oleks 24-26 kuud (15...18+9 kuud tiinust). Mullikad, kes ei ole tiinestunud 21 vanuselt, loetakse ahtraks. Eestis on lehmade kesk. esmaspoegimisiga keskmiselt 28,5 kuud. Lehmad loet. ahtraks, kui nad ei ole 3 kuu möödudes peale pg. tiinestunud. optimaalseks loetakse kui lehmalt saadakse aastas 1 järglane. Ahtruse vältimiseks tuleb: suguloomi hoida õiges toitumuses, mis saavutatakse nõuetekohaste söötmis- pidamistingimustega, avastada loomade ind õigeaegselt , õigeaegselt looma seem., korralik veterinaarne kontroll, kasut. seemendusel kvaliteetset ja kontrollitud spermat. 13. MAJANDUSLIK KASUTUSIGA JA ELUIGA Majanduslik kasutusiga on periood esimesest poegmisest karjast väljaminekuni. Majandus. on kasulik, et see periood kujuneks võimalikult pikaks, kuna noorveiste üleskasvatamiseks on tehtud palju kulutusi
vastsed. HOBUSTE VAKTSINEERIMISTEST · Vaktsineerimiste eesmärk on aktiviseerida hobuse immuunsüsteemi, et nakkuse saamisest hoolimata hobune ei haigestuks või siis põeks haigust kergemini. · Samas ei anna vaktsineerimine kunagi 100% garantiid, et hobune ei haigestuks. · Selleks, et vaktsineerimine annaks võimalikult hea tulemuse, tuleks täita allpool loetletud tingimused: - Hobune peab vaktsineerimise hetkel olema terve ja normaalses toitumuses. - Vaktsineerida tuleb korraga ainult ühe haiguse vastu v. a. tootja poolt spetsiaalselt valmistatud kompleksvaktsiinid. (gripp + teetanus, gripp + herpesviirus j. n. e.). - Vaktsineerimise järel ei tohi hobust kohe rakendada raskele tööle, vaid hoida mõned päevad kergel tööl. - Erinevate haiguste vastu vaktsineerimiste vahe peaks olema 2 3 nädalat (v. a. kompleksvaktsiinid). - Vaktsineerimised tuleb teostada vastavalt valmistaja juhendile. - Vaktsineerimise teostab loomaarst
vastuvõtupunktis. Tapmisel eraldatakse veistel veri, nahk, pea, siseorganid, esijalad kuni randmeteni ja tagajalad kandadeni. Järele jääb lihakeha ehk rümp. Tapamass on lihakeha mass koos sisemise rasvaga. Lihakeha ehk rümba mass on lihakeha kaal ilma sisemise rasvata. Tapasaagis on tapamass ja tapaeelse kehamass suhe protsentides. Tapasaagis oleneb looma toitumusest, vanusest, tõust ja sugupoolest. Tapasaagis on suurem kõrgemas toitumuses ja madalam lahjas toitumuses loomadel. Lihatõugu veistel on suurem tapasaagis (55-65%) kui piimatõugu (45-55%) veistel. Pullidel ja härgadel (kastraat) on see näitaja suurem kui lehmadel ja mullikatel. I kategooria subproduktid on maks, neerud, keel, ajud, lihalõiked, süda, diafragma, saba ja udar. II kategooria subproduktid on puhastatud vats, kiidekas, libedik, trahhea, põrn, kopsud, ajudeta ja keeleta pea, jalad, sõrgats, mokad, kõrvad, pikaalliha söögitoru ümber ja kõrisõlm.
peaks olema vähemalt 40 päeva pikkune Paaritusaeg sõltub soovitavast tehnoloogiast. Kui tahetakse talvist poegimist , siis paaritatakse lambaid juuli teisel poolel- augustis. Kui soovitakse kevadist poegimist (näit. aprillis), siis alustatakse uttede paaritamist novembri algusest.Paaritusviisid: 1. Haarempaaritus. Moodustatakse uttedest nn. Haaremirühmad ja igale rühmale kinnistatakse üks sugujäär. Jäär lastakse uttede juurde kas päeval karjamaale või öösel lauta. Kõige paremas toitumuses uted indlevad kõige varem ja need on ka parema viljastusvõimega. Jäära rinna värvimine (14 päeva üks värv ja siis vahetus heledamad ennem- ümberindlejad üles märkida. 2. Käestpaaritus. Indlev utt pannakse jääraga ühte sulgu, parim viljastusaeg 18-20 tundi inna algusest. Hommikul avastatud indlev utt lastakse ööseks sulgu. Paaritusgrupi suurus olenevalt jäära vanusest:Üldine rusikareegel 100 ute kohta peaks karjas pidama 3 jäära. Paarituskoormus (uttede arv ühe
Tapasaagis on searümba massi suhe tapaeelsesse kehamassi %-des. Sigade rümbamassi hulka arvatakse Euroopa Liidus kasutatava rümba viimistlusstandardi järgi searümp koos pea, jalgade, naha ja sisemise rasvaga, eraldatud on seedeelundid, veri ja harjased. Enamuses Eesti lihatööstustes eraldatakse rümbast pea, esijalad ja saba, mistõttu on searümp keskmiselt 7% kergem ja sellega seonduvalt tapasaagis suurem. Sigade tapasaagis oleneb toitumisest ja kehamassist. Raskematel ja paremas toitumuses sigadel on tapasaagis suurem. Lihasigadel kehamassiga 90-110 kg on tapasaagis 73-75%, 120-140 kg liha-rasvasigadel 75-77% ja hästi nuumatud rasvasigadel 80-85%. Söödaväärindus on majanduslik näitaja. See on 1kg juurdekasvuks kulutatud sööda kogus söötühikutes või kilogrammides. Söödaväärindus on sigadel parem kui teistel põllumajandusloomadel.Eestis aretatavatel seatõugudel on 1 kg kehamassi juurdekasvuks peekoninuumal kulunud keskmiselt 3,5-4,0 sü
Jõudluskontrolli andmed on aluseks loomatoetuste jagamisel. JÕudluskontrolli ja põlvnemisandmed on aluseks veiste tõuraamatusse kandmisel ja tõutunnistuste väljaandmisel. 31. Lihaste kasvamine ja rasvkoe moodustamine. Noorveiste lihased kasvavad kõige kiiremini esimese 14 elukuu kestel. Alates 18. elukuust hakkab lihaste kasv vähenema. Lihakeha paremaks kirjeldamiseks on soovitatav jaotada rasvkude paiknemise järgi organismis järgmiselt: 1)nahaalune rasv (katab kõrgemas toitumuses loomal peaaegu kogu lihakeha pinna), 2) lihastevaheline rasv (kihtide või toppidena lihaste või lihaserühmade vahel), 3)lihastesisene rasv (ka marmorsuse rasv, sidekoes, lihaskiudude ja kimpude vahel) Rasvkoe osatähtsus looma kehas suureneb vanemas eas. Järsult suureneb rasvkoe ladestumine üle aastastel noorpullidel, kes seetõttu tuleks realiseerida lihaks 12 kuuselt. 32. Veiste realiseerimine lihaks ja lihajõudluse hindamine (EUROP hindamise olemus)
Tapasaagis on searümba massi suhe tapaeelsesse kehamassi %-des. Sigade rümbamassi hulka arvatakse Euroopa Liidus kasutatava rümba viimistlusstandardi järgi searümp koos pea, jalgade, naha ja sisemise rasvaga, eraldatud on seedeelundid, veri ja harjased. Enamuses Eesti lihatööstustes eraldatakse rümbast pea, esijalad ja saba, mistõttu on searümp keskmiselt 7% kergem ja sellega seonduvalt tapasaagis suurem. Sigade tapasaagis oleneb toitumisest ja kehamassist. Raskematel ja paremas toitumuses sigadel on tapasaagis suurem. Lihasigadel kehamassiga 90-110 kg on tapasaagis 73-75%, 120-140 kg liha-rasvasigadel 75-77% ja hästi nuumatud rasvasigadel 80-85%. Söödaväärindus on majanduslik näitaja. See on 1kg juurdekasvuks kulutatud sööda kogus söötühikutes või kilogrammides. Söödaväärindus on sigadel parem kui teistel põllumajandusloomadel.Eestis aretatavatel seatõugudel on 1 kg kehamassi juurdekasvuks peekoninuumal kulunud keskmiselt 3,5-4,0 sü. Majandusliku näitajana
Erinevatel lihaveisetõugudel võib selja-, lande- ja laudjalihastik olla erakordselt lopsakas. Mõõnedel lihaveisetõugudel (belgia sinine, hele akviteen jt) esineb nn kaksiklihas e. doppellender. Neil on peen luustik, madalad jalad, suur massi-iive ja tapasaagis. Rasvkude ladestub looma kasvamise ajal kindlas järjestuses. Lihakeha paremaks kirjeldamiseks on soovitatav jaotada rasvkude paiknemise järgi organismis järgmiselt: 1)nahaalune rasv (katab kõrgemas toitumuses loomal peaaegu kogu lihakeha pinna), 2) lihastevaheline rasv (kihtide või toppidena lihaste või lihaserühmade vahel), 3)lihastesisene rasv (ka marmorsuse rasv, sidekoes, lihaskiudude ja kimpude vahel) ja 4)sisemine rasv. Marmorjas veiseliha Rasvkoe osatähtsus looma kehas suureneb vanemas eas. Järsult suureneb rasvkoe ladestumine üle aastastel noorpullidel, kes seetõttu tuleks realiseerida lihaks 12 kuuselt. Liha kvaliteeti parandavad lihastevaheline rasvkude ja
2kuuselt kaaluvad põrsad 15–20 kg ja 6–7kuuselt on sünnimass suurenenud ligikaudu 100 korda. Füsioloogiline suguküpsus saabub sigadel vahel juba 4–5kuuselt. Sobivaks vanuseks esmakordsel paaritamisel on meie seatõugudel 7…8 kuud, mil nende kehamass on 110–120 kg. 4. Kõrge tapasaagis (sigadel 75–85%, veistel 55–65%). Sigade tapasaagis oleneb toitumisest ja kehamassist. Raskematel ja paremas toitumuses sigadel on tapasaagis suurem. Lihasigadel kehamassiga 90–110 kg on tapasaagis 73–75%, 120–140 kg liharasvasigadel 75–77% ja hästi nuumatud rasvasigadel 80–85%. 5. Sealiha kõrge toiteväärtus ja selle head kulinaarsed omadused. Sealiha on peenekiuline, lihaskimbud parajalt rasvaga läbikasvanud, mistõttu on ta kulinaarselt kõrgesti hinnatav. Sealiha sobib hästi konserveerimiseks, kuna selle maitseomadused soolamise ja
näide, aga pool süvaookeani asukatest suudab valgust tekitada Peegelduva valguse signaalid: eri viisidel peegeldatakse päikesekiirgust, mis loob mingi tajutava värvitooni Pigmentsed värvid: kollaseid ja punaseid toone saadakse toiduga – nende pigmentide olemasolu signaliseerib, kui rikkalik on organismi toidubaas – värvus hakkab omama teisest tähendust, nt emased vaatavad, et kui isane on eredavärviline, siis heas toitumuses; pigmentsed värvid tuhmuvad Struktuursed värvid: ajas praktiliselt ei muutu, kui nt vaadata kuskil zooloogiamuuseumis, siis sinakad-rohekad toonid võimendunud, kuna on säilinud, punakad mitte Kommunikatsioon võngete abil Iga osa kõrvadest areneb erinevast lootelehest: endodermist sisekõrv, mesodermist keskkõrv ja ektodermist väliskõrv, arengu käigus peavad kokku saama ja terviku moodustama; väliskõrv kannab saadud helilaine trummikileni,
lüpsilehmale omane suur kopsumaht, selle viitavad pikk rinnakorv (rinnakorv ulatub peaaegu põlveliigeseni jääb vaid kämbla kaugusele), suur roiete kaldenurk (viimase roide kaldenurk vertikaali suhtes on suur ~200), roidevahemikud on suured võimaldades roiete ulatuslikku liikumist ja sügavamat hingamist. Seedetüüpi veistel on jämedam luustik, massiivsem, jäigem ja lühem rinnakorv Toitumus Hea lüpsilehma tunnused Heal lüpsilehm on suurt kasvu, keskmises toitumuses (ei rammus ega lahja), iseloomulik on nn. ,,kolmnurga" kujuline profiil e. külgvaade (kõht mahukas ja udar sügavale alla ulatuv, kael ja eesrind vähearenenud) seljajoon sirge, jalad terved, püstise asetusega, rinnakorv pikk kaugele taha ulatuv, roiete kaldenurk vertikaali suhtes suur, roidevahemikud vähemalt 2 sõrme, kere tagakeha suunas laienev (ka pealtvaates) - soolestik mahukas, et suudaks seedida suuri söödakoguseid, nahk õhuke, elastne,
· heina või silo kvaliteedi kindlakstegemiseks on vajalik söödaanalüüs (ca 200 kr/tk) Imetava ute söötmine · Esimese 4 nädala söötmine peale poegimist kriitiline, sest nii energia ja kui proteiini vajadus kõrgeim · Energia ja proteiini vajadus jääb tavaliselt rahuldamata kuna söötadega ei tagata nii kõrget taset (ka normaalse söötmise juures) ning uted kaotavad kehamassi seepärast peavad uted olema enne poegimist heas toitumuses (3...3,5 palli). Vastasel juhul uted jäävad imetamisel liiga lahjaks ning ei suuda enne järgmist paaritusperioodi taastada toitumust. Tulemus üksiktalled · Kontsentraatide vajadus sel ajal kõrgeim · Rusikareegel: 400 g jõusööta talle kohta, näiteks kaksiktallega utele vaja anda 800 g jõusööta päevas · Jõusööt peab sisaldama 16-18% toorproteiini (peaaegu sama mis talledele) ja
Tseroid on pigment, mis ladestub maksas, rasvkoes, neerudes ja põrnas mitmesuguste patoloogiliste protsesside puhul. Eristatakse ägedat ja kroonilist haiguse kulgu. Ägeda vormi korral kala kehapind tumeneb ja võib muutuda peaaegu mustaks. Kalad loobuvad söödast, hoiduvad kalda äärde ega karda hirmutamist, haiguse ägenedes kaotavad tasakaalu ja hakkavad pöörlema. Lõppemine on tavaliselt massiline. Haigestuvad ja hukkuvad esmajärjekorras suuremad ja paremas toitumuses olevad kalad. Haigetel kaladel täheldatakse sageli punnsilmsust ja lõpuste aneemiat. Haiguse kroonilise vormi korral ei ole kalade naha värvus ja käitumine muutunud. Ainsaks tunnuseks on lõpuste tugev aneemia. Kalade massilist lõppemist ei täheldata, nad surevad ükshaaval pikema aja jooksul. Ägeda haigusvormi korral hakkab kalade lahangul silma maksa ebatavaline välimus ja rikkalikud rasvaladestised siseorganeil. Maks on mõõtmetelt mõnevõrra suurenenud ja värvuselt kollakas
A-vitamiini puudus ja karotiini puudus. Varavalmivus sead saavutavad noores eas nii füsioloogilise kui ka majandusliku küpsuse. Varavalmivust väljedatakse päevades, millal siga saavutab teatud kehamassi (peekoninuumal 100 kg, mille saavutab 6-7 kuuga). Füsioloogiline suguküpsus saabub sigadel vahel juba 4-5 kuuselt (sobiv vanus paaritamiseks on siiski 7-8 kuud) Kõrge tapasaagis 75-85%. See oleneb toitumisest ja kehamassist. Raskematel ja paremas toitumuses sigadel on tapasaagis suurem 16 KALAKASVATUSE ERIALA Sealiha kõrge toiteväärtus ja selle head kulinaarsed omadused sealiha on peenekiuline, lihaskimbud parajalt rasvaga läbikasvanud, mistõttu on ta kulinaarselt kõrgesti hinnatav. Sobib hästi konserveerimiseks, kuna maitseomadused soolamise ja suitsutamise tagajärjel paranevad. Sealiha on suurema kalorsusega kui teiste põllumajandusloomade ja lindude liha.
H närvisüsteem jag ka nelja gruppi. Alates sangviinukuga ja lõp melanhoolikuga. Konstitutsioon- sangviinik, melanhoolik, koleerik, flegmaatik Konditsioon ja toitumus - sammuti neli tüüpi mõlemal. 1. Näituse toitumus ilus, aga vormide all ei ole õiget lihaskude. Kõige ilusamad vormid. Naha alune on täidetud enamikult rasvkoega, kus on mõõdukas lihaskude. Ei oma töövõimet eriti. 2. Töökonditsioon lihaskude on vaheldumisi parajal hulgal rasvkoega. Nad on heas toitumuses ja ka tööd teevad hästi. Veidi ülekaalus. 3. sugukonditsioon suguloomadel. Need loomad omavad parimat sugulist aktiivsust, nad ei ole rasva söödetud, kuid nad ei ole ka nälginud. Ka lihastik ei ole kõige tugevam, kuid neil on parim suguline aktiivsus. 4. Mitterahuldav konditsioon hobune on nälgiv, kõhna. Ei sobi millekski. Põhjuseks võib olla pidamine, haigus, liiga vana. Konstitutsioonid on juba läbi võetud,(kohev, tugev jne) II
· 15. oktoobril, siis poegimine 13. märts · 29. oktoobril, siis poegimine 27. märts · Kitsede paarituste- poegimiste aeg · Kitsed on sesoonselt polüestrilised loomad, kes hakkavad indlema valguspäeva lühenemise tingimustes (sügisel) · Kui paaritada kitsi · 1.oktoobril, siis poegimine 27.veebr. · 15. oktoobril, siis poegimine 13. märts · 29. oktoobril, siis poegimine 27. märts · Paaritusperioodi alguses · Peaksid nii emaskitsed kui isaskitsed olema heas toitumuses (toitumus vähemalt 3 p), kuid emaskitsed ei tohi olla liiga rasvas · Rasvas kitsed annavad vähem piima ja väiksema viljakuse · Viljastamine on enamikul juhtudel loomulike paaritustega nagu lammastel · Ühele isaskitsele arvestatakse 30-40 emaskitse, kui isased jooksevad koos karjaga. · Noorkitsede sugulise kasutamise algus · Emased noorkitsed saavad suguliselt küpseteks ja näitavad oma inna teket välja juba 6 kuulistena, kuid paaritatakse enamasti 18 kuu vanuses
Tseroid on pigment, mis ladestub maksas, rasvkoes, neerudes ja põrnas mitmesuguste patoloogiliste protsesside puhul. Eristatakse ägedat ja kroonilist haiguse kulgu. Ägeda vormi korral kala kehapind tumeneb ja võib muutuda peaaegu mustaks. Kalad loobuvad söödast, hoiduvad kalda äärde ega karda hirmutamist, haiguse ägenedes kaotavad tasakaalu ja hakkavad pöörlema. Lõppemine on tavaliselt massiline. Haigestuvad ja hukkuvad esmajärjekorras suuremad ja paremas toitumuses olevad kalad. Haigetel kaladel täheldatakse sageli punnsilmsust ja lõpuste aneemiat. Haiguse kroonilise vormi korral ei ole kalade naha värvus ja käitumine muutunud. Ainsaks tunnuseks on lõpuste tugev aneemia. Kalade massilist lõppemist ei täheldata, nad surevad ükshaaval pikema aja jooksul. Ägeda haigusvormi korral hakkab kalade lahangul silma maksa ebatavaline välimus ja rikkalikud rasvaladestised siseorganeil. Maks on mõõtmetelt mõnevõrra suurenenud ja värvuselt kollakas
tavaliselt fleivi. Sensoorsete katsete puhul on eri metoodikad, mis võimaldavad määrata eraldi lõhna ja maitset. Liha lõhn ja maitse mõjutavad kaudselt liha toiteväärtust ja omastatavust. Meeldiva lõhna ja maitsega liha ergutab isu, seedemahlade eritumist ja soodustab sellega seedimist. Liha lõhna ja maitse määrab suurel määral seasööda koostis. Nii näiteks kalajahu või kalajäätmete söötmine sigadele tapaeelsel perioodil põhjustab lihal ebameeldiva kalalõhna. Heas toitumuses olevate loomade lihal on parem lõhn ja maitse lihaskoesisese rasvkoe sisalduse tõttu, seepärast eelistatakse nn. marmorjat liha. Liha maitse ja lõhna kõrvalekalletest on olulisemad kuldilõhn ja kala maitse. Kuldilõhn on omane kastreerimata suguküpsete isaste sigade lihale, see meenutab uriinilõhna. Kuldilõhn hakkab ilmnema suguküpsuse saabudes ja tugevneb vananemisega. Kuldilõhn on tingitud põhiliselt skatooli- ja androstenoonisisaldusest lihas.
annaabi.ee 
