Tennise algõpetus (0)

Spordi osatähtsus meie rahva elus kasvab. Kui võistlussport on meil juba ammu omandanud suure populaarsuse, siis rahvasport oli kaua aega jäänud tagaplaanile. Viimastel aastatel on toimunud oluline nihe paremuse poole. Tervisesport on kogunud järjest enam populaarsust, näiteks suusatamine , jooks, jalgrattasõit. Ühe universaalsem ja populaarsem spordiala on tennis , mida harrastatakse nii tervisespordi kui tippspordi tasemel. Võistlusspordina loetakse seda üheks raskemaks ja tehniliselt keerulisemaks spordialaks. Et saada tõeliseks meistriks kulub keskmiselt kümme aastat ning alustama peab noorelt. Tervisespordina ei tunne tennis aga vanusepiire, seda võib mängida alati, kusjuures pole üldse oluline, kui vanalt mängima hakatakse – ühe suvega omandatakse põhioskused tennisest ning suudetakse oma lõbuks mängida. Seega – tennis on mäng, nagu öeldakse, kaheksandast kuni kaheksakümnenda eluaastani. Tennis arendab kiirust osavust kui ka jõudu ning sama kestab mäng ajaliselt kaua, seega on vaja vastupidavust.
Mida teha selleks kui on soov hakata mängima tennist? Esmalt tuleks tutvuda tennise teoreetilise osaga. Lugeda tennisealast kirjandust. Kirjanduse kaudu omandatakse hulga vajalikke teadmisi, mis praktilise mängu juurde asudes ka parima juhendamise korral suuresti kiirendavad mängu omandamist. Soovitav ja vajalik on tähelepanelikult jälgida kogenud tennisistide mängu. Liigutuste keerulisuse ja mitmekesisuse tõttu on vajalik, et algajad mängijad omandaksid enam-vähem õige löögitehnika. Tunduvalt hõlpsam on see siis, kui esimestest löökidest alates on vajalike teadmistega juhendaja kõrval. Olles kirjanduse ja praktilise mängu õppimise kaudu saanud esimesed teadmised ja oskused, püüdke jälgida heade mängijate mängu. Selleks külastage võistlusi ja jälgige treeninguid. Kuidas seda teha paremini? Ärge püüdke jälgida ja haarata kõike korraga, siis ei suuda hästi jälgida midagi. Seda tuleb teha üksikute löökide, isegi löögi osade kaupa. Seejuures on soovitav korraga jälgida ainult ühte mängijat, vaadata ainult tema võtteid. Seejures püüda eelneva küsitluse kaudu koguda andmeid, millist lööki millise mängija juures oleks kasulikum jälgida ja õppida, sest mängijad ei valda kõiki lööke ühevõrra hästi, kui tegu pole just väga kõrgesse klassi kuuluvate tennisistidega. Saanud ettekujutuse löögitehnikast, pöörata edaspidi tähelepanu taktikale. Tennist jälgida tuleb võimalikult palju, seejuures tingimata erinevaid mängijaid.
Heal ja sobival varustusel on tennisemängus suur tähtsus. Eelkõige puutub kokku algaja tennisehuviline reketiprobleemiga, soovitatav on algusest peale mängida oma isikliku, sobiva reketiga. Riietus olgu avar ja võimaldagu ka kõige laiema amplituudiga liigutuste sooritamist.
Tennisemäng koosneb üksikutest löökidest. Põhilööke on üldse seitse : eeskäelöök, tagakäelöök, palling , lendpall, rabak , küünalpall ning tilkpall. Olenevalt palli keerlemisest lennul esineb kolm põhilist löögi liiki: lame-, kaetud-, lõigatud löök. Lameda löögi puhul lendab pall õhus keerudeta, reketi asend jääb löögi suuna suhtes muutumatuks selle ajavahemiku kestel, mil pall asub reketil. Kuna pall on võrgu kindlaks ületamiseks suunatud veidi alt üles, on löögisuunaga risti olev reket maapinna suhtes õige vähe kaldu. Lameda löögi puhul on palli lennujoon ühtlaselt lame, põrkenurk peaaegu võrdne langemisnurgaga, pärast põrget pall kiirust palju ei kaota. Kaetud löögi puhul keerleb palli ülemine pool ette lennu suunas, reket liigub pallile vastu alt üles. Enne tabamispunkti langeb reketi ots tabamispunktist madalamale, misjärel kiire ette-üles liigutusega sooritatakse löök. Oluline on siin see, et reketi ja palli kontaktis olemise aegu jääb reket maapinnaga risti. Mida rohkem reket alt ülesse liigub, seda tugevamini kaetud, rohkemate keerdudega on löök. Kaetud löögi lennujoon on kumer , palli lend lameda löögiga võrreldes veidi aeglasem ja lennujoon lühem. Pall põrkab ülesse kiiresti ja võrdlemisi kaugele. Lõigatud pall keerleb alt ülespoole, palli ülemine pool keerleb vastu palli lennusuunale, reket liigub pallile vastu ülevalt alla. Palli tabamise ajal on reketi ülemine serv veidi tahapoole kallutatud ka ka pärast tabamist jätkab reket liikumist ette tabamispunktist allapoole. Lõigatud löögi lennujoon on kaua ühtlaselt lame, seejuures pikk. Pall lendab aeglaselt, püsib kauem õhus, langeb lõpus järsemalt maha ning põrkab ainult veidi edasi. Algajaile õpetatakse päris alguses tagajoonelt kas lamedaid või veidi kaetud lööke. Mängima hakata on aga igal juhul soovitav veidi kaetud löökidega, sest nende puhul maandub pall kindlamini väljaku piiridesse .
Esialgu võib paista, et põhilöökide vahel mingit ühist seost, ühiseid põhimõtteid nagu polegi. Tegelikult maksavad kõigi põhilöökide kohta ühised löögitehnika põhimõtted, mida nimetatakse põhialusteks. Nelja kõnealust põhimõtet teada ja neid kõiki lööke sooritades täita on väga tähtis.
Palli jälgimine! Seda nõuannet kuulevad algajad treenerilt kõige esimesena ja hiljem veel palju kordi . On seda siis nii raske meeles pidada ja täita? Osutub, et palli jälgimine polegi nii lihtne nagu võib paista. Selle nõude kohta eksivad tihti mitte ainult algajad, vaid isegi kogenud meistrid. Milles on siis raskus? Palli peab nimelt püüdma jälgida kuni selle hetkeni, mil me reketiga palli tabame. Üldine viga on palli poolik jälgimine. Paljud mängijad jälgivad palli vaid osaliselt, 0,5-2 meetrini endast, mitte aga momendini, mil pall puutub kokku reketiga. Miks on palli lõpuni jälgimine nii tähtis? Põhjus on järgmine: selleks et sooritada täpset lööki, suunata pall sinna, kuhu tahame, tuleb palli tabada täpselt reketi keskkohaga. Selle saavutame aga ainult siis, kui me palli tõeasti lõpuni jälgime. Laseme palli silmist varem, ei taba seda enam täpselt reketi koskkohaga. Kui tabamisviga on väike, võib pall veel ikkagi lennata üle võrgu, ainult mitte sinna, kuhu me ta soovisime suunata. Suurema vea puhul satub pall võrku või lendab välja. Palli jälgimise juures on veel üks nõue, mida peab teadma ja täitma. Nägema peab löögi ajal mitte ainult palli, vaid ka vastast. On ju vaja teada kas vastane on tagajoonele jäänud või võrgu juurde jooksnud, on ta väljaku keskel või nurgas . Kõike seda tuleb näha n.-ö. Silmanurgast. Lööja silmade fookuses on pall, perifeerse nägemisega jälgitakse aga vastast. Tihti on aga just vastupidi: kogu tähelepanu suunatakse vastasele ja silmanurgast jälgitakse palli. Sellisel juhul on eksimine paratamatu.
Küljega asend löögi suunas. Algasendis seisab mängija otse, rinnuti võrgu suunas – ta ei tea ju kummale poole vastane palli suunab. Niipea kui on selge kummalt poolt tuleb lööki sooritada, algab koos reketi tagasiviimisega ka jalgade töö ja keha pööramine. Põhimõte on, et kõik löögid sooritatakse küljega asendis löögi suunas. Eeskäelöögil asetub mängija vasaku küljega võrgu poole, vasak jalg ees. Tagakäelöögim ümberpöördult, parem jalg ning parem külg suunatud võrgu poole. Kui pall tuleb otse mängija suunas, toimub asendivõtmine kohapeal. Kui pallini jõudmiseks tuleb teha mitu sammu, toimub keha pööre juba esimesel sammul , liikumisel väljaku ääre poole on külg võrgu suunas. Palli juurde jõudmine ja õige asendi võtmine oleneb jalgade tööst. Seepärast võib jalgade tööd täie õigusega nimetada löögivundamendiks. Õige asend loob head eeldused teiste löögitehnika põhinõuete täitmiseks kogu löögi õnnestumiseks. Väljakul liikuda tuleb kergelt, varbail, lühikeste kiirete sammudega, mis võimaldab alati kiiresti tasakaalustada ning teha asendi suhtes vajalikke parandusi.
Käe ja reketi sirutamine löögi suunas. Kolmas löögitehnika põhialus on seoses lööki sooritava reketi, käe ja õla liikumisega. Nimelt peab löögiliigutuse tähtsaim osa, reketi tee enne palliga kokkupuutumist olema suunatud võimalikult pikalt ja sirgelt selles suunas, kuhu pall kavatsetakse lüüa. Kui vaataksime ülalt või kõrvalt reketi liikumist ees- või tagakäelöögil, näeksime, et see on kaarekujuline – täiesti sirge liigutusega on võimatu lüüa. Küll aga on soovitatav, et see löögikaar nii enne kui ka pärast tabamist oleks teatav aeg sirgjooneline. See saavutatakse käe ja reketi pika sirutamisega selles suunas, kuhu pall tahetakse lüüa. Eriti oluline on reketi liikumise suund sellest hetkest alates, kui pall ja reket kokku puutuvad. Pall peab reketil viibima võimalikult pikema tee, sest palli pikem viibimine reketil lisab palli lennule täpsust. Koos käe ja reketi ettetoomise ja sirutamisega peab tingimata kaasnema õlgade pööre. Löögi algul, algasendis, on mängija külg suunatud võrgu poole. Reketi ette liikumise ajal aga annab keha pööre löögile juurde hoogu ning võimaldab kätt ja reketit paremini sirutada. Kuidas kontrollida õiget löögiliigutust tagajoonelöökide puhul? Harilikult näitab seda reketi asend löögi lõpus. Kui löök lõpeb pikalt ja umbes õla kõrgusel enda ees, seeritati see korralikult. Algajate üks suuremaid vigu on kõvera käega ümber enda löömine, niipea kui reket tabab palli, ei liigu ta enam palliga kaasa, vaid tuuakse eeskäelöögil kas oma rinna vastu, või veelgi halvem, tõmmatakse üle vaskau õla; tagakäelöögil toimub sama tõmme paremale poole kõrvale, sageli ka üles või alla.
Ajastamine ehk keharaskuse ülekanne. Viimase põhialusena jääb veel vaadelda keha raskuspunkti või keharaskuse liikumist löögi ajal. See toimub järgmiselt: valmistudes löögiks s.t. viies reketi taha, tuleb keharaskus viia tagapool asuvale jalale . Eeskäelöögi juures paremale, tagakäelöögil vasakule. Üheaegselt reketi etteliikumisega algab ka keharaskuse ülekanne eespool asuvale nn löögijalale. Paigalt lüües on tähtis, et kogu keharaskus kanduks löögijalale täielikult üle sel momendil , kui reket tabab palli. Keharaskuse ülekannet nimetatakse ka ajastamiseks, seda sellepärast, et tegemist on selle ajalise momendi väga täpse tunnetamisega , mil reket kohtub palliga. Ainult õige keharaskuse ülekanne annab löögile vajaliku kiiruse ja kindluse, kuna väiksemgi etteruttamine või hilinemine muudab löögi aeglasemaks ja ebakindlamaks.
Tennisemängu pole otstarbekas õppida nii, et hakatakse kohe kahepoolselt üle võrgu mängima. Väikestele lastele osutub see igal juhul liiga keeruliseks tegevuseks. Kahepoolne üle võrgu mäng on eesmärk, mille poole tuleb minna järk-järgult, vastavate eriharjutuste abil. Kõige esimene harjutus, mida algajail tuleb sooritada, on palli põrgatamine reketil enda ees, rinna kõrgusel, mis on vajalik pallitunnetuse omandamiseks. Sellel harjutusel on mitu varianti , sooritada tuleb harjutust nii reketi ees- kui tagakäelöögi poolega. Palli põrgatamine, pärast iga põrgatust reketil lastakse pall maha kukkuda; palli põrgatamine reketil; palli põrgatamine vastu maad; palli põrgatamine vahelduvalt ees- ja tagakäelöögi poolega. Pärast põrgatamisharjutusi asutakse löökide õppimise juurde. Esimesteks harjutusteks on löögiliigutuse „kuiv“ imiteerimine, järgmiseks juurdeviivaks harjutuseks võiks olla palli löömine enda etteviskest. Palli hoitakse vaskus käes, vise 2m kõrgusele, samal ajal alustatakse reketi viimist taha ning seejärel löögi sooritamine maast üles põrganud palli pihta. Järgmiseks harjutuseks sobiks palli etteviskamine paarilise poolt. Paariline viskab palli 6-8m kauguselt ette nii, et see põrkab lööja reketi ulatusse. Lööja ülesandeks on tabada palli reketi keskkohaga ning võimalikult õige löögiliigutusega suunata see viskaja rinna kohale. Viimase etapina järgneb täielik kahepoolne mäng üle võrgu. On väga hea kui algul algaja vastu mängib vilunud mängija, kes suudab palli tagasi lüüa enam-vähem täpselt algaja suunas. Sellisel juhul suudavad paljud algajad juba õige pea, isegi esimestest tundidest alates, palli õige mitmed korrad mängus hoida. Alustavad aga üle võrgu mängimist omavahel kaks algajat, kujuneb see tihti rohkem pallide korjamiseks kui mänguks.
Kui õppimine toimub vilunud mängija või treeneri juhtimisel määrab see juba etappide ajalise kestuse. Ise õppides on olukord veidi raskem, võib aga öelda, et esimese tunni lõpuks või teise algul peaks jõudma juba seinamänguni ja sealt paari tunni möödudes mänguni üle võrgu. Kõik oleneb nii algaja kui ka õpetaja võimetest. Ühte peab aga kohe mainima: edasiminek ühelt etapilt teisele ei tähenda mingil juhul eelmiste kõrvalejätmist, vaid kõiki neid kasutatakse ka edaspidi, siis kui juba mängitakse üle võrgu. Õppimist alustatakse enamasti eeskäelöögiga, hiljemalt paari tunni möödudes tuleb kohe alustada ka tagakäelöögiga. Niipea kui tagajoonelöökide juures juba esimesed vilumused omandatud, peab kohe alustama pallingu ja võrgumängu õppimist. See on vajalik selleks, et algaja juba algusest peale omandaks vajaliku mitmekülgse löögitehnika. Veelkord on vajalik rõhutada, et ükskõik millise harjutusega on tegemist või mängitakse juba üle võrgu – pärast iga lööki tuuakse reket tagasi algasendisse, kahte kätte oma ees, ots umbes silmade kõrgusel.
Kasutatud kirjandus:

Evald Kree „Mängime tennist“(1986) lk 3, 5-6, 11-18, 32-33

Journal of Science and Medicine in Sport „ Skill acquisition in tennis: Research and current practice“ Machar Reid, Miguel Crespo, Brendan Lay, Jason Berry

Jaan Loko „ Noorsportlaste valimine“ Tartu 1999 lk 103, 106-107, 130-132

Coaching Youth Tennis. Third Edition . American Sport Education Program In cooperation with the United States Tennis Association .