Kuid siiski korpustalud on eelistatud rohkem, kuna nende mahu suurendamine pole piiratud. Samuti korpustarude puhul saab nende asukohta muuta, see tuleb eriti kasulikuks mee saagile, kuna saad viia taru sinna, kus oleks mesilastele saak suur. Lamavtarudega ei saa ümber kolida, ning need jäävad sinna, kuhu oled selle paigutanud(Nõmmisto jt., 2003). 4. MESILASPEREDE HANKIMINE Peale uute mesilate asutamist on vaja muretseda ka mesilasperede arvu suurendamise pärast. Osta võib talvitunud mesilasperesid, sülemeid ja samal aastal moodustatud kunstperesid. Talvitunud peresid on kõige kasulikum osta kevadel pärast puhastuslendu aprillikuu lõpul või maikuu algul. Enne puhastuslendu ei ole soovitatav mesilasperesid transportida, sest mesilased ärrituvad ja võivad väljaheidetega määrida kärgi. Talvitunud peresid võib juba samal aastal paljundada ning mesilat suurendada. Ka sülemeid ja kunstperesid tuleb osta
Kuid siiski korpustalud on eelistatud rohkem, kuna nende mahu suurendamine pole piiratud. Samuti korpustarude puhul saab nende asukohta muuta, see tuleb eriti kasulikuks mee saagile, kuna saad viia taru sinna, kus oleks mesilastele saak suur. Lamavtarudega ei saa ümber kolida, ning need jäävad sinna, kuhu oled selle paigutanud. [2] 4. Mesilasperede muretsemine Peale uute mesilate asutamiseks on mesilasperesid vaja muretseda ka mesilasperede arvu suurendamiseks. Osta võib talvitunud mesilasperesid, sülemeid ja samal aastal moodustatud kunstperesid. Talvitunud peresid on kõige kasulikum osta kevadel pärast puhastuslendu aprillikuu lõpul või maikuu algul. Enne puhastuslendu ei ole soovitatav mesilasperesid transportida, sest mesilased ärrituvad ja võivad väljaheidetega määrida kärgi. Talvitunud peresid võib juba samal aastal paljundada ning mesilat suurendada. Ka sülemeid ja
nagu valmikud nii eritavad ka vastsed mürgist kehavedelikku (see on tõhus kaitse, mis võimaldab nendel aeglasevõitu õgarditel segamatult taimedel ronida) Eestis tuntumad liigid haavapoi (Chrysomela populi) lepapoi (Agelastica alni) kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata) Poilaste areng võivad korraga muneda 400800 muna, niimoodi mitu korda aastas munevad tavaliselt taimede lehtedele talvitunud mardikate munemisest kuni uue põlvkonna mardikate ilmumiseni kulub meie kliimas umbes 50 päeva vastsed söövad ennast täis ja lähevad nukkuma juulis Kasutatud materjalid http://www.flickr.com/photos/eurythyrea/7074608435/ http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased http://www.eestiloodus.ee/artikkel1512_1508.html http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/poilased.htm TÄNAN KUULAMAST!
Paju Paju on paljude putukate toitja. Varakevadel märkame neid, kes urbadel end nektariga kosutavad, hiljem tuleb hoopis teist laadi seltskond: pungaõgijad, lehenärijad ja -rullijad, pahkade kasvatajad, okste õõnestajad ja tüves uuristajad. Paju nektaririkkad õied pakuvad esimest kosutust talveunest toibunud ja veel uimastele putukatele. Päeval käivad pajuurbadel kollased lapsuliblikad, kirjud koerliblikad ja teised valmikuna talvitunud päevaliblikad, aga ka kiletiivaliste hulka kuuluvad kimalased, erakmesilased ja teised nektaritoidulised putukad. Öösiti võib pajuõitelt leida hämarikuliblikaid, kes pimeduse saabudes lendavad pajudele toituma. Varakevadistel õhtutel langeb õhutemperatuur pärast päikese loojumist väga kiiresti. Nii ei jõuagi hämarikuliblikad sageli enne jahenemist pajult lahkuda, jäädes kangestununa pajuurva külge. Seda on märganud ka liblikapüüdjad
toodi Euroopasse 1877. aastal. Tol korral suudeti tema levik tõkestada. I ja II maailmasõja ajal aga nõrgenes kontroll ja vähenes tõrje ning kartulimardikas tungis edasi Euroopa aladel. Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast. Areng ja paljunemine Kartulimardikas võib korraga muneda kuni 800 muna kuni kolm korda aastas. Eesti oludes on kartulimardikas seni andnud ühe põlvkonna suve jooksul. Talvitunud mardikate munemisest kuni uue põlvkonna mardikate ilmumiseni kulub meie kliimas umbes 50 päeva. Ta muneb harilikult kartulitaimede lehtedele. Vastsed kooruvad 11–12 päeva pärast. Vastsed kasvavad täis ja lähevad mulda nukkuma juulis. Noormardikad hakkavad mullast välja tulema, kui kartulipõllud on täisõites. Nad toituvad 3–10 päeva kartulilehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma. Ajaliselt on see augustikuu lõpp või septembrikuu algus.
Rohukonn elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning kultuurmaastikel. Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23...2 ajal. Päeva veedab rohukonn põõsastesse, kivide alla või pehkinud kändudesse varjunult. Rohukonnad talvituvad seltsingutena sellistes veekogudes, mis põhjani kinni ei külmu. Sel ajal hingavad konnad vaid naha abil ja nende südametegevus aeglustub. Koos talvitunud konnad siirduvad ühiselt kudemispaikadesse - toimub konnade kevadränne. Rohukonnad on kevadel esimesed kudejad. Täpne kudemisaeg sõltub sellest, kui soe ilm parasjagu on. Tavaliselt võib isaste rohukonnade pulmaaegset nurruvat krooksumist kuulda aprilli teisel poolel. Rohukonnad koevad suurte seltsingutena, kuhu võib kuuluda sadu loomi, nende kudu paikneb tihedasti koos. Umbes kuu -poolteist pärast koorumist hajuvad nad üle kogu veekonna laiali ja hakkavad elama ühekaupa.
Toitumiseks on tigudel hõõrel. Hõõrel on tugevate hambakestega kaetud lihaseline keel, millega tigu kraabib taimedelt pehmeid osi. Erituselundiks on neer, mis asub südame lähedal. Neeluümbrine närvitänkude kogumik moodustab juhtiva osa närvisüsteemist. Sealt väljuvad närvid kogu kehasse. Teod on liitsugulised loomad. 3 Eluviis Kevadel ilmade soojenedes aprilli lõpus või mai alguses poevad talvitunud teod pehmest pinnasest välja ja hakkavad aktiivselt kõdus, taimedel ja sageli ka puudel tegutsema. Kiiresti püütakse oma talvest kurnatud keha kõige suupärasega kosutada. Teod söövad paljusid põllu- ja aiataimi ning vilju, ei põlga ka surnud taimset materjali, seeni, surnud loomi jne. Teod on peamiselt öised rändurid ja nende pahateod avastame hommikul. Nad ise on selleks ajaks taimedelt lahkunud ja peitunud varjepaikadesse. Süüdlase reedavad taimedele jäänud limased jäljed.
rohukonnad mutta kaevunult veekogude põhjas. Oluline on, et veekogu põhjani ei jäätuks ja et veetemperatuur ei langeks alla 2,5 ° C. Sellisteks kohtadeks on kaevud, tiigid, järved, ojade ja kraavide suudmealad. Kevadel ärkavad esimesed rohukonnad varakult (juba märtsi keskel) ning neid võib näha liikumas veel sulamata lumel. Talvituspaikadest kudemispaikadesse - kraavidesse, üleujutatud heinamaadele, mudase põhjaga tiikidesse ja järvedesse - liiguvad samas kohas talvitunud konnad koos - toimub 3- 5 päeva kestev ränne. Samas veekogus koeb korraga suur hulk loomi (paarsada, mõnikord ka 500- 700 isendit) kuni 1 km raadiusega territooriumilt Kudemispaiga suhtes on nad äärmiselt konservatiivsed, siirdudes aastast-aastasse tagasi samasse paika, kus ise ilmale tulid. Kui mingi kudemispaik hävib, siis on konnad võimetud omale uut leidma. Peale esimeste isasloomade saabumist läheb lahti nurrumist meenutav konnakontsert.
Samas jaamas töötas sellel talvel ehitajana Leo Saul. · 1971-72 ja 1982-84 talvitus roomikmasinate mehhaanik-juhina Molodjoznaja ning Novolazarevskaja jaamades Ivan Zevnerov. · 1971-72 suvel uuris samblikke ja samblaid mitmes Enderby ja Mac Robertsoni maa piirkonnas Jüri Martin. 7 · Ainsana eestlastest on neli korda Antarktikas talvitunud Vello Park. 1972-74 oli ta Molodjoznaja jaamas meteoroloog, 1975-77 ja 1977-79 Mirnõis aerometeoroloog ning · 1981-83 Vostokis meteoroloog. Viimasel talvitumisel elas üle tuleõnnetuse: süttis jaama elektrijaam, mehed jäid kütte ja valguseta. Kuid talvitajate meelekindlus ja nutikus hoidis Vostoki töös, Vello Park sai vapruse eest Tööpunalipu ordeni. · 1983-84 ja 1987-88 oli sesoonses rühmas geograaf August Loopmann.
kommentaaridega. Ürgoru kõrged kaldad ja uhteorud Viljandi järve ääres võimaldasid rajada linnuse ning kaitsta oma kodupaika ja vara. Kindel linnus võimaldas talvituda ka välismaa kaupmeestel kohalike vanemate kaitse all ning talvel kokku osta ja ladustada kaupu. Liivimaa kroonikas on huvitav lõik kaupmeestest Eestis:"1196. aastal liivlaste piiskopp Meynard, pidanud omadega nõu, kavatses reisida Liivimaalt, Ükskülast Eestimaale, et nende kaupmeestega, kes seal olid talvitunud, edasi sõita Gotlandile." Tuleb tõdeda, et see on Eestis talvituvate Hansa kaupmeeste esmamainimine 800 aastat tagasi. Suure tõenäosusega võis kaupmeeste talvitumise kohaks olla Viljandi. Viljandi linnus oli tollal hästi ehitatud ja nii kindlameelsete võitlejatega mehitatud, et suudeti Viljandit kaitsta Mõõgavendade Ordu ja Riia kaupmeeskonna poolt ettevõetud rünnakute ja piiramiste vastu aastatel 1211-1223. 1211. aasta kevadtalvel piirati esimest
Kärjekannud on täiesti puhastamata. vate järgi, sügisel 15. septembrist 15. oktoobrini ja kevadel 2 nädala jooksul pärast puhastuslendu. Lubihaudme olemasolu hindamine kaanetatud lesehaudmes Hinnatakse lubihaudme olemasolu ühel lesehaudme kärjetükil. Kui 5. Sureb kuni 200 talvitunud mesilast. üks osa haudmest on välja kantud, kirjeldatakse resultaati väljakantud 4. Sureb kuni 10% talvitunud mesilastest. haudme hulgana protsentides. 3. Sureb kuni 20% talvitunud mesilastest. Kui mesilased ei ole lubihauet nähtavalt puudutanud ega välja kand- 2. Sureb 50–60% talvitunud mesilastest
kartulimardikad eelistavad just nooremaid taimi.[6] · Kevadel tuleks hoolikalt kontrollida eelmise aasta kartulipõlde, kas ei ole seal näha mullast välja roninud kartulimardikaid. Esimestel päevadel on nad väga aeglased ja neid saab kergesti korjata. [5] Kõige enam on siiski kasutusel tõrjena mardikate ärakorjamine. Kartulimardikate tõrjes on väga tähtis üksikute mardikate leidmine, kuna see annab esmase viite sellele, et talvitunud mardikaid võib olla palju kordi enam. Üksikuid kartulimardikaid ei ole kerge märgata, sest nad on suhteliselt väikesed ja armastavad varjuda lehtede vahele. Ka oskavad nad mängida "surnut", jäädes mullapinnal liikumatuks. Sellepärast tuleks kartulitaimede vaatluse käigus väikeaedades ja mahepõldudel teha lühikesi peatusi, siis on nad kergemini märgatavad. [7] Korjatud mardikad tuleb panna soolalahusesse, sest seal nad hukkuvad täielikult. Praktikas on
paigutage veekogust võetud veega täidetud anumasse ja hoidke otsese päikesevalguse eest. Pärast vee väljalaskmist eemaldatakse põhjasete. Puhastatakse ka kivid, pump, purskkaev jms. Eemaldatud põhjasete on hea kompostimaterjal. KEVADEL tuleb eemaldada võrk või kate. Kontrollige kuidas on taimed ja kalad talve üle elanud, soovi korral istutatakse uusi taimi, kalu hakake toitma kui nad on virgunud talvistest oludest, sobivaim aeg on keskpäev. Siseruumist tuuakse välja seal talvitunud taimed ja istutatakse nad omale kohale, vajadusel väetatakse. Kevadel võib esineda ajutist vetikate vohamist, see möödub kui taimed suuremaks kasvavad. Kontrollige kas kõik veekogu mehhaanilised osad toimivad, tähelepanu elektrisüsteemidele. SUVEL võib veel uusi taimi istutada, kuid hiljem istutatud taimed ei õitse nii rikkalikult. Jälgige vee värvi roheliseks muutunud vette lisatakse vetika tõrjevahendit, eemaldatakse
Risoom kujuneb välja järgmisel aastal pärast istiku istutamist. Risoom lõppeb mulla pinnal lehekodarikuga lühivõsuga. 7 Iga risoomiharu lõpeb ladva ehk terminaalpungaga, millest areneb õisikuvars õisikuga, mis pärast saagiaega sureb. Risoomi kasvu jätkavad üha uued külgharud. Seejuures risoom ülemisest osast kasvab, alumisest, vanemast osast aga alatasa kõduneb. Risoomil võivad uued harud areneda sama aasta pungadest, talvitunud pungadest või ka uinuvatest pungadest vanadel risoomidel. Juured võivad tungida 120 cm sügavusse, kuid nende põhimass 70 90% asub pindmises 20cm mullakihis. 3.2 Maasika maapealne osa Maasikal on juurmised pikarootsulised kolmetised lehed. Leherootsualusel asetsevad abilehed, mis on oluliseks sorditunnuseks, erinedes värvuse, pikkuse, ja laiuse poolest. Mõnel sordi rootsul on säilinud rudimenteerunud abilehekesed. Lehtede arv puhmal, nende suurus, värvus ja kuju on sortidel erinev
nädalat peale seda hakkab ta pesa rajama. Monogüümiaks nimetatakse seda kui emasherilane rajab pesa üksinda. Monogüümiat esineb rohkem parasvöötmes elavatel liikidel. Kui pesa rajab mitu emast on see polügüünia, mida esineb rohkem troopiliste liikude puhul. Veel on olemas kahe tüübi vahepealset, milleks on sekundaarne polügüünia. Selle tüübi puhul rajab pesa küll üks emaherilane, kuid peale järelkasvu ilmumist ühineb enamiku emasherilastega 2-6 talvitunud emaherilast, kellel pole mingil põhjusel õnnestunud pesa rajada. (Remm, 1983) Kui pesa jaoks on sobiv koht leitud ehitatakse kõige esimesena pesa kinnitus vars, mille külge emaherilane hakkab esimest kärge ehitama. Igasse kärjekannu munetakse üks muna, millest umbes 5 päeva pärast koorub vagla taoline vastne. Vastset toidab emaherilane läbinäritud putukatega. Vastse areng munast valmikuni kestab umbes kuu aega, mille jooksul ta kestub kolm korda. Enne
a hariliku haava sammasjal vormil; 6) tüve- ja koorevigastusi, kuivanud oksi, külmakahjustusi ega kemikaalidega töötlemisest tekkinud kahjustusi; 7) taimekasvu pärssivaid kahjureid ja haigusi; 8) keerdjuuri. Keerdjuured (kägistusjuured) on juured, mis kasvavad ringjalt ümber puu juurekaela või teiste juurte ning avaldavad neile survet, takistades toitainete liikumist ning nõrgestades puud. (11) Istik peab olema kasvatatud Eestis või lähiriikides, kaugemalt toodud taim peab olema talvitunud Eestis vähemalt kaks talve. Tlv 28.09.2011 m nr 112 , https://oigusaktid.tallinn.ee, Tallinna õigusaktide register 15.06.2013 lk 5 Avalikule alale puude istutamise kord (12) Erineva võra- ja juurestikutüübiga istikud peavad vastama lisades 7 Istiku võra ja tüve kvaliteedinõuded ja 8 Istiku juurestiku kvaliteedinõuded esitatud nõuetele. 4. peatükk ISTUTUSTÖÖ TEGEMINE § 6. Istutuskoha ettevalmistamine
kogunenud rohukonnad mutta kaevunult veekogude põhjas. Oluline on, et veekogu põhjani ei jäätuks ja et veetemperatuur ei langeks alla 2,5 °C. Sellisteks kohtadeks on kaevud, tiigid, järved, ojade ja kraavide suudmealad. Kevadel ärkavad esimesed rohukonnad varakult (juba märtsi keskel) ning neid võib näha liikumas veel sulamata lumel. Talvituspaikadest kudemispaikadesse - kraavidesse, üleujutatud heinamaadele, mudase põhjaga tiikidesse ja järvedesse - liiguvad samas kohas talvitunud konnad koos - toimub 3...5 päeva kestev ränne. Samas veekogus koeb korraga suur hulk loomi (paarsada, mõnikord ka 500...700 isendit) kuni 1 km raadiusega territooriumilt Kudemispaiga suhtes on nad äärmiselt konservatiivsed, siirdudes aastast-aastasse tagasi samasse paika, kus ise ilmale tulid. Kui mingi kudemispaik hävib, siis on konnad võimetud omale uut leidma. Peale esimeste isasloomade saabumist läheb lahti nurrumist meenutav konnakontsert.
20 mõnegi näljase linnu eemale peletada. Eesti liblikatest esineb taoline ehmatusvärvus näiteks silmiksurul. Ööliblikaid eristab päevaliblikatest ka suhteliselt jäme kere ja suured tundlad. Eestis võib leida liblikaid lendamas märtsist novembrini. Suurliblikatest on esimesed kevadel lendajad valmikuna talvitunud lapsuliblikas - see on see kollane, keda keegi esimesena näha ei taha, ja väike-koerliblikas - kirju suve kuulutaja. Need liigid hakkavad lendama juba esimeste lumevabade laikude tekkimisel. Mõlemad liigid lendavad kuni juuni lõpuni, seejärel uued munad munenud valmikud hukkuvad ning rööviku ja nuku staadiumi läbinud liblikad alustavad lendu uuesti juuli keskpaigast. Augustis-septembris asuvad suve üle elanud valmikud talvituma. (,,Extra" Elu 97.05.17)
seemneid, iduvarsi ja maa-aluseid võrseid. Kasulikud lülijalgsed Kiletiivalised. Käguvamplane täismoone, parasiteerivad paljudel erinevatel kahjuritel. Valmikud toituvad nektarist, lehetäide mesinestest, taimemahlast. Vastsed toituvad peremees-putukast, mille tulemusel peremees hukkub. Emane muneb otse peremehe sisse. Muna toitub peremehe kehavedelikust, vastse areng toimub peremehes. Kimalane viljastatud ja talvitunud emane rajab pesa, muneb munakurna. Järgmiste kurnade eest hoolitseb üha suurenev tööliskond. Suve lõpul emane talvituma, teised surevad. Talvituvad mullas või lehekihi all, puujuurte vahel jm. Oluline punase ristiku, aedoa, vaarikate, sõstade jm tolmeldaja. Pistmis-imemissuised. Vastseid toidavad töömesilased õienektariga. Koonulised. Koonuline haukamissuised, munad munetakse pinnasesse. Vastsed elavad pinnases ja toituvad surnud putukatest
veelendlase (Myotis daubentonii) osakaal. Suurim erinevus on liigi pruun- suurkõrva (Plecotus auritius) osakaalus. 2007/2008 aasta talvitusperioodil leiti Laagri käikudest 136 pruun-suurkõrva. 2008/2009 aasta loenduste tulemused näitasid, et pruun- suurkõrvi talvitus 40 isendi võrra rohkem. 2007/2008 aasta talvitusperioodil loendati kokku 1376 nahkhiirt ja 2008/2009 aasta talvitusperioodil 1437 isendit. 2007/2008 aasta talvitusperioodil, ei talvitunud Laari käikudes nattereri lendlast (Myotis nattereri), 2008/2009 aasta talvitusperioodil tuvastati loenduste tulemusena 3 isendit. Kõige vähemaarvuliselt talvitub Laagri talvituspaigas põhja- nahkhiir (Eptesicus nilssoni). 2008/2009 aasta loendustel oli põhja-nahkhiire arv Laagri talvituspaigast 7 isendit. 41 9,9% 1,2%
lühikeseks (1 cm) ja juurek aela läbimõõt umbes 8 mm. Talvitumise edukus sõltub suurel määralsordist, külviajast, külvisenormist,kasvutingimustest, sügisese vegetatsioonipikkusest ja soojuse summast sellelperiood il s.o. kõigest sellest, millest oleneb taime kasvu ja arengu seisund ennetalvitumist. Meie talvede looduslike tingimuste mitmekesisus sügisel ja talvel võibpõhjustada ka talirapsi talvitumise ebastabiilsuse. Mitmel aastal hästi talvitunud sortvõib ühel aastal eelmistest erineval talvel hukkuda. Kõige suurema tõenäosusegatalvitub taliraps augusti I dekaadi külvi korral. Soojemalsügisel võib juuli lõpuskülvatud raps ,,üle kasvada", kuid septembris külvatudnormaalselt talvituda. 20. Õlilina (Linum usitatissimum L.) Õlilina seemneid kasutatakse kiiresti kuivava linaõli saamiseks. Seda õli kasutatakse tehniliste materjalide (nt. linoleum) tootmisel või värvide alusmaterjalides. Kuid seoses sünteetiliste
tagasilõikus • 2. suvine õitsenud võrsete tagasilõikus – juuli, august • 3. sügisene talvituseelne kärpimine septembris-oktoobris Rooside lõikamine • 1. Peale talvekatte eemaldamist ja mullakuhila tasandamist lõigatakse pruunistunud võrsed kuni rohelise osani. Lõiked risti ja 2-3 cm eluspungast kõrgemal • Punakaspruunide laikude esinemisel on tegemist koorepõletikuga (lõikamisel võime nakatada terveid võrseid) • Peenraroosid lõikame 3-6 talvitunud elusale pungale Rooside lõikamine • Tugeva talvekahjustuse korral aitab ka 1- 3 pungast, taastumine kestab kauem • 10-12 punga allesjätmine ennast ei õigusta – lühikesed peened võrsed • Välja lõigata kõik peened igerikud oksad • Väänroosidel välja lõigata kõik pruunistunud osad ja vanad tüükad – ideaalne, kui on säilinud 3-6 pikka võrset Rooside lõikamine • Pargiroosidel teha harvendus ja noorenduslõikus iga 3-4 aasta järel • 2
harilik punand, tähkjas rebashein, põldrõigas, põldsinep, verev iminõges · Suviumbrohud hakkavad kevadel seemnest kasvama, võivad anda suve jooksul mitu põlvkonda, aga talve saabudes surevad; · Talvituvad umbrohud on suviumbrohud, mis hakkavad samuti kevadel seemnest kasvama, võivad anda suvel mitu põlvkonda, ületalve aga talvituvad lehekodarikuga või puhmana. Kevadel hakkab talvitunud taimik varakult kasvama, õitsema ja uut seemet andma; · Taliumbrohud 2-aastased. Esimesel aastal moodustavad sügiseks taimiku, millega talvituvad ja alles teisel aastal õitsevad ja annavad seemet. 2-aastased: Vajavad erinevalt taliumbrohtudest kahte kasvuperioodi. Nad õitsevad ja kannavad vilja tavaliselt üks kord eluea vältel. Esimesel aastal moodustavad nad lehekodariku ja suure toitaineterikka juurestiku, teisel aastal õitsevad ja kannavad vilja.
üksteisest 390-1110 m kaugusel. 1.5 Pesitsusbioloogia Märtsis- aprillis saabuvad suur- konnakotkad pesapaikadele ning lahkub septemberis või oktoobris. Lääne- Palearktilise regiooni kotkad käivad talvitumas põhiliselt Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas ja ka üksikud lendavad ka Lõuna- ja Lääne-Euroopasse. Eesti suur- konnakotkaid on jälgitud satelliit-telemeetriliselt ning selle tulemusel on teada saadus , et Eesti konnakotkad on talvitunud Lääne-Balkanil, Türgis, Hispaanias ja ka Poolas ning Tšehhis. Aprilli teises pooles munetud täiskurnas on enamjaolt kaks muna. Haudeaeg on 42-44 päeva. 60-65 päeva vanuselt, mis on juuli viimastel või augusti esimestel päevadel, saavad pojad lennuvõimelisteks, lennuvõimestumise aega on mõõdetud kahel korral. Peasast koorub küll kaks poega, siis jääb sageli vaid tugevam neist elama. Varasemalt pole
rohukonnad mutta kaevunult veekogude põhjas. Oluline on, et veekogu põhjani ei jäätuks ja et veetemperatuur ei langeks alla 2,5 °C. Sellisteks kohtadeks on kaevud, tiigid, järved, ojade ja kraavide suudmealad. Kevadel ärkavad esimesed rohukonnad varakult (juba märtsi keskel) ning neid võib näha liikumas veel sulamata lumel. Talvituspaikadest kudemispaikadesse - kraavidesse, üleujutatud heinamaadele, mudase põhjaga tiikidesse ja järvedesse - liiguvad samas kohas talvitunud konnad koos - toimub 3...5 päeva kestev ränne. Samas veekogus koeb korraga suur hulk loomi (paarsada, mõnikord ka 500...700 isendit) kuni 1 km raadiusega territooriumilt Kudemispaiga suhtes on nad äärmiselt konservatiivsed, siirdudes aastast-aastasse tagasi samasse paika, kus ise ilmale tulid. Kui mingi kudemispaik hävib, siis on konnad võimetud omale uut leidma. Peale esimeste isasloomade saabumist läheb lahti nurrumist meenutav konnakontsert. Pulmaperioodil
Et hävitada lehetäide mune, pritsitakse varakevadel enne pungade puhkemist erinevate preparaatidega. Suvised pritsimised on siis efektiivsed, kui kasutada süsteemseid taimemürke. Võib kasutada ka rohelise seebi 3-4% lahust või taimseid preparaate, mis oma tugeva lõhnaga peletavad kahjureid. Noori lehti kahjustavad ka Archips rosana röövikud. Need ilmuvad kevadel niipea kui õhk on üle 13°C soe. Oma munad muneb ta hallide kogumikena tüvele ja jämedamatele okstele. Talvitunud munadest väljuvad röövikud, kes 40 päeva vältel toituvad, närivad ära võrse tipu ja rullivad lehe kokku , mille tulemusena peatub kasv ja võrsete areng. Leherööviku munade hävitamiseks tuleb põõsaid enne pungade puhkemist töödelda keemiliste ja bakteriaalsete prearaatidega. Kui röövikuid on vähe, siis võib neid lihtsalt käsitsi ära korjata ja siis hävitada. Suurema kahjurite hulga puhul tuleb kasutada insektitsiide või siis peletavaid preparaate.
Setumaal Tsirgupäev, õigeusupüha Linnud hakkasid kodu poole lendama 11. nädalal peale talsipühi/jõulude ja uusaastat Kasutati maagilised võtted, et kanad paremini muneks Loitsude ja maagiliste toimingutega peletatakse linde kogu suveks viljast ja marjadest eemale Linnupete linnupette võtmine kevadine esimene hommikueine Paljude rahvaste juures on olnud komme süüa rändlindude saabumise ajal enne õue minekut pala leiba Komme põhineb uskumusel, et teises ilmas talvitunud rändlinnud kannavad endaga surma kahjustavat jõudu ja kui inimene näeb v kuuleb mõnda lindu tühja kõhuga, siis on oodata pahandust, õnnetust, haigust v surma Linnupesa, linnulaastud Kevadised rahvakalendri tähtpäevad (paastumaarjapäev, urbepäev, lihavõtted) Paarisarv laaste tähendas linnupesade leiuõnne, mehelesaamist, edukat havipüüki Linnupesade leidmine toob õnne Linnumunade söömine ei sööda nende omi, kelle pojad kooruvad sulgedeta ja pimedatena
Võimaluse korral eelistage viljakat happelise reaktsiooniga mulda. Väga liivases ja kuivas kohas ei tunne taim end hästi, samuti ei ole mõtet istutada teda märga savimulda (Laansoo 2008). Puishortensial tekivad õisikud sama aasta võrsete tippudesse. Seepärast lõigake tema tugevad oksad kevaditi 10-15 cm kõrguselt maapinnast 2-3 punga pealt tagasi, nõrgemad eemaldage. Sügisel, enne taime katmist lõigake oksad 10 cm kõrguselt maapinnast tagasi. Kevadel valige talvitunud tagasilõigatud okstest tugevamad välja, nõrgemad eemaldage (Ilupõõsad ootavad tarka lõikajat 2003). Nooremad, hõredamad taimed vajavad tihti põõsa kokkusidumist, sest rasked õiekobarad vajuvad põõsast välja (Tihemetsa). 46 AEDHORTENSIA Iseloomustus Aedhortensia (Hydrangea paniculata) (joonis 16) on kuni 2 m kõrguseks kasvav püstiste okste,
Väga liivases ja kuivas kohas ei tunne taim end hästi, samuti ei ole mõtet istutada teda märga savimulda (Vääna puukool). 21.3 Hooldamine Puishortensial tekivad õisikud sama aasta võrsete tippudesse. Seega tuleb lõigata tugevad oksad kevaditi 10-15 cm kõrguselt maapinnast 2-3 punga pealt tagasi ning nõrgemad eemaldada. Sügisel, enne taime katmist lõigake oksad 10 cm kõrguselt maapinnast tagasi. Kevadel tuleb valida talvitunud tagasilõigatud okstest tugevamad välja ning nõrgemad tuled eemaldada. Nooremad, hõredamad taimed vajavad tihti põõsa kokkusidumist, sest rasked õiekobarad vajuvad põõsast välja (maaleht). Puishortensia talub allalõikamist paremini kui aedhortensia, kuna ta annab rohkesti nii külg- kui ka juurevõrseid. Selleks et saada hortensia suvel varem õitsema ning et saada suured õisikud, tuleks alles jätta 1-2 pungapaariga oksatüükad (maaleht). 22. Hydrangea paniculata - aedhortensia
reaktsiooniga mulda. Väga liivases ja kuivas kohas ei tunne taim end hästi, samuti ei ole mõtet istutada teda märga savimulda. Hooldus Puishortensial tekivad õisikud sama aasta võrsete tippudesse. Seega tuleb lõigata tugevad oksad kevaditi 10-15 cm kõrguselt maapinnast 2-3 punga pealt tagasi ning nõrgemad eemaldada. Sügisel, enne taime katmist lõigake oksad 10 cm kõrguselt maapinnast tagasi. Kevadel tuleb valida talvitunud tagasilõigatud okstest tugevamad välja ning nõrgemad tuled eemaldada. Nooremad, hõredamad taimed vajavad tihti põõsa kokkusidumist, sest rasked õiekobarad vajuvad põõsast välja. Puishortensia talub allalõikamist paremini kui aedhortensia, kuna ta annab rohkesti nii külg- kui ka juurevõrseid. Selleks et saada hortensia suvel varem õitsema ning et saada suured õisikud, tuleks alles jätta 1-2 pungapaariga oksatüükad. AEDHORTENSIA (Hydrangea paniculata) Joonis 19
Vanasti kasutati taime podagra ja reuma ravil. METSTARN Carex sylvatica. Taime nime tõlkimine ei peaks Teile enam raskusi tekitama! Sugukond lõikheinalised. Kasvukoht: viljakates salumetsades, eelistab toitaineterikast neutraalset pinnast. Lääne-Euroopas peetakse pöögimetsade karakterliigiks. Kultuuripelglik. Metstarn on lühikese risoomiga 25-70 cm kõrge roheline mitmeaastane taim. Varakevadel on salumetsas näha talvitunud lehekodarikke, juuniks kasvavd neist pikad, pisut kaarduvad, pähikuid kandvad varred. Varred on nüri-kolmekandilised, lehed 4-8 mm laiad, rohirohelised. Õisik koosneb ühest kuni 3,5 cm pikkusest isaspähikust ja 3-6 emaspähikust. Emaspähikud on kuni 6 cm pikad, hõredad ja longus. Emakasuudmeid 3. Õitseb mais, juunis; viljub juunis, juulis. Põisik on 4-6 mm pikk, kolmekandiline, pika nokaga, kahvaturoheline. Kasutamine: sobib loomadele söödaks.
annaabi.ee 
