Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Taimede kuuluvus osade taimede näitel". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
juur, vars, paljunemisviis, käbi, käbid, okaspuu, risoom, kollakas, tipuga, õistaimed, pruunid, õied, image, okaspuud, paljasseemnetaimed, kollased, oksad, munaja, helepruun, ülespoole, lühikese, ristik, liblikõielised, sammasjuur, märgis, sites, nutt, kaun, kimbus, isaskäbid, peajuur, lihtlehed, pehmed, upload, munajad, lehtedega, arukask, korp2. Suurus: 30-50 (60) m kõrge. Vanus harilikult kuni 250 a., maksimaalselt kuni 500 a. Ühekojaline. Raieküpseks saab sõltuvalt boniteedist (1.a-5.) 80-90 aastasena. 3. Tüvi, oksad, võrsed: Sirgekasvuline, läbimõõt kuni 1 m. Koor noorelt sile, 40-aastaselt tekib soomusjas korp. Värvus hallikaspruun. Võra on kitsaskoonusjas, oksad paiknevad peaaegu horisontaalselt (eriti noorelt). Noored võrsed kollakas- või punakaspruunid. Pungad teritunud tipuga, pruunid, vaiguta. 4. Lehed ja pungad: kinnituvad võrsel olevale puidust näsale, 1,5-2,5 cm pikad, terava tipuga, valguse käes neljatahulised, varjus lamedad. Püsivad puul kuni 10 aastat. 5. Õied ja viljad: Isaskäbid on 1-2,5 cm pikad, algul punakad, kuid pärast tolmlemist kollakad. Emaskäbid on 8-16 cm pikad ja läbimõõdus 3-4 cm, värvuselt algul punased või rohelised, valminult aga helepruunid. Tolmleb mais, tuultolmleja. Seemned valmivad ja varisevad sama aasta sügisel
SUURUS Laius 2-5 meetrit, kõrgus 20-50 cm. VÕRA Madal, laiuv võra moodustab üksteise peal asetsevate okste tiheda kihistu, mis säilitab juurte piirkonnas hästi niiskust. KOOR, VÕRSED Tüvekoor noorelt sile, hallikaspruun, vanas eas punakaspruun, pikuti lõhenev. LEHED (OKKAD) 2-4mm pikkused pehmed, lamedad ning soomusjad. Puhkedes on erkrohelised, sügiseks värvuvad pronksjaiks. ÕIED, VILJAD Üheseemnelised kuivad käbid. Emaskäbi pikkus on 3–4 mm ja läbimõõt alla 3 mm. Isaskäbid on umbes 3–5 mm pikad ja 2 mm läbimõõdus. Tiivata seeme on u 2 mm pikkune. KASVU- Eelistab täisvalgust kuid saab hakkama ka poolvarjus. Mullastik peab olema viljakas ja TINGIMUSED hästi õhustatud. Läbikuivamist ei talu. Seisvat vett ei talu. Mikrobiootat võib kevadise päikese kuivatava toime eest kaitsta kuuseokstega või varjutuskangaga.
SISUKORD Sissejuhatus......................................................................................3 1 Paljasseemnetaimed ja õistaimed................................................. 4,5 1.1 Millised on paljasseemnetaimed? 1.2 Kui palju on paljasseemnetaimi? 1.3 Kus kasvavad paljasseemnetaimed? 1.4 Millised on õistaimed? 1.5 Kus kasvavad õistaimed? 1.6 Kui palju on õistaimi? 1.7 Paljasseemnetaimed....... 1.8 Õistaimed....... 2 Paljasseemnetaimede ja õistaimede ehitus...................................6,7 2.1 Paljasseemnetaimede ehitus : 2.1.1 Juur ,vars ,leht ,käbid 2.2Õistaimede ehitus : 2.2.1 Õied ,lehed ,vars ,võsu ,juured 3 Paljasseemnetaimede ja õistaimede paljunemine.......................8,9 3.1 Paljasseemnetaimede paljunemine..... 3
Gustav Adolfi Gümnaasium 2009 Liigi kirjeldus Harilik mänd (Pinus sylvestris) on igihaljas okaspuuliik männi perekonnast, kõige levinum Männiliik. Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka (alamperekond Pinus). Kuulub sugukonda männilised, perekonda mänd. On kuni 40 (50) m kõrgune igihaljas okaspuu. Vanus võib olla 300¼400 (kuni 600) aastat. Ühekojaline. Okkad on oksal kahekaupa kimbus, hallikasrohelised ning vahakihiga kaetud. Pikkus 4¼7 cm. Puul püsivad 3 (4) aastat. Tüvi on tavaliselt sirge, ülemises osas oranzikas ja kestendav, allpool aga kaetud paksu pruunikashalli rõmelise korbaga. Oksad paiknevad männastes, 8¼10 aasta vanustel puudel hakkavad alumised oksad kuivama. Puistus kasvades laasub kõrgelt, lagedal kasvades on võra vihmavarju kujuga.
Harilik kuusk Rahvapärased nimed: kuus, kuusepuu, nõglapuu Harilik kuusk kuulub sugukonda männilised, perekonda kuusk. Ta on kuni 30 m kõrgune, soodsates tingimustes isegi kuni 50 - 60 m. Kuuse tüvi on sirgekasvuline, läbimõõt kuni 1 m. Koor on noorelt sile, 40-aastaselt tekib soomusjas korp. Värvuselt hallikaspruun. Kuusk on igihaljas okaspuu. Tema vanus on harilikult kuni 250 a., maksimaalselt kuni 500 a. Kuusel kasvavad käbid. Isaskäbid on 1-2,5 cm pikad, algul punakad, kuid pärast tolmlemist kollakad. Emaskäbid on 8 -16 cm pikad ja läbimõõdus 3 - 4 cm, värvuselt algul punased või rohelised, valminult aga helepruunid. Kuuseokkad on 1,3 - 2,5 cm pikkused, läikivad, terava tipuga, tumerohelised. Oksale kinnituvad okkad ühekaupa. Okkad püsivad puul 6 - 7 (10) a. Kuusk on toiduobjekt väga paljudele loomadele. Seemneid söövad mitmed linnud
© Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 5 tingimustesse, teisalt nimetatakse naturalisatsiooniks ka võõrliikide aklimatisatsiooni kõrgeimat astet. PUUDE- ja PÕÕSALIIKIDE RÜHMITAMINE Puittaimedeks nimetatakse mitmeaastaseid puitunud maapealse ja maa- aluse osaga taimi. Varre kuju ja arengu iseloomu järgi jaotatakse puittaimed: a) puud, b) põõsad, c) liaanid. Puudel on hästi väljakujunenud vars (tüvi), mis paljudel liikidel saavutab suured mõõtmed. Puud on harilikult pikemaealised kui põõsad ja nende iga ulatub sajast kuni mitmetuhande aastani. Põõsad on suhteliselt väikesemõõdulised ja moodustavad juba maapinnalt mitu peaaegu ühetugevust tüvekest ning on üldiselt lühemaealisemad kui puud, nende iga ulatub mõnekümnest kuni 70100 aastani, harvem üle selle. Põõsastest eristatakse sageli omaette rühmana kääbuspõõsad ehk puhmad,
õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, Seemnesoomused vähem või rohkem kaetud sametiste karvadega. Käbid pudenevad laiali samaaegselt seemnete varisemisega ja pärast käbide pudenemist jäävad püsti vaid käbirootsud, millised püsivad puudel mitu aastat. Perekonda kuulub ligikaudu 40 liiki.Eestis nulge looduslikult ei kasva, kuid introdutseeritud on aja jooksul umbes 15 liiki. Nulgude eluiga ulatub 100...500 aastani.
Ainult asjatundjad suudavad neid kaht liiki eristada. Arukask (koos sookasega) on levinuim lehtpuu Eestis. See on meiemetsades levikult männi järel teisel kohal. Kased katavad 31,6% Eesti metsamaadest. Arukask on mitmeaastane ühekojaline heitlehine lehtpuu. Tal on valge tüvi ja pikad rippuvad oksad. Võrsed on paljad, punakaspruunid ja on kaetud vahatäpikestega, mis eristavad teda sookasest. Arukasel on kolmnurksed või rombjad, harilikult pikalt teritunud tipuga ja laikiilja alusega teravsaagja servaga rootsulised lihtlehed. Heleroheliste lehtede pikkus on 47 ja laius 2,54,5 cm. Pikkvõrsetele kinnituvad arukase lehed vahelduvalt, lühivõrsetele kimpudena. Lehed on nahkjad, pealt läikivad, noorelt kleepuvad. Eestis kasvavad arukased tavaliselt 1525 m, soodsates tingimustes isegi kuni 3035 m kõrguseks. Arukase vanus on harilikult kuni 150 aastat. Arukase levinud rahvapärased nimetused on arukõiv, raudkask ja õmmik. Arukase üks tuntum
1. Perekond nulg ja kuusk (üldiseloomustus, perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused, peamised liigid, levik, keskkonnanõudlused ning kasutamine) Perekond nulg: Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Okkad lamedad, 1 kaupa ja kinnituvad umardunud alusega otseselt siledale võrsele. Paljudel nululiikidel on okaste tipus väike sisselõige. Käbid püstised, käbisoomused varisevad pärast valmimist ja puule jäävad püstised rootsud. Puit valkjas, väga kerge, vaiku puidus vähe (käbides, seemnetes, koore all). Puit põleb halvasti aga hästi töödeldav. Perekonnas 50 liiki (siberi, euroopa, palsami, hall, kaukaasia). Levinud Põhja-Ameerikas, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning Põhja- ja Kesk-Aasias. Eestisse toodud 20 liiki. Puitu kasutatakse saematerjalina ehituses, puidulaastude ja saepuru tootmiseks
OKASPUUD Ladina keelne Perekond Tunnused Iga Käbid Paljunemine nimetus igihaljas, laia püramiidja võraga; oksad pikad, Isaskäbikesed on horisontaalsed; koor noortel puudel sile ja hall, sihvakad, silinderjad 4-
1. Perekond nulg (Abies) ja kuusk (Picea) Picea ühekojaline kõrge igihaljas okaspuu. Umbes 40 liiki põhja parasvöötmes (Kuusk on levinud Euraasias ja Põhja-Ameerikas peamiselt parasvöötmes ja arktilises kliimavöötmes) nt harilik kuusk (Picea abies), torkav kuusk (Picea pungens), kanada kuusk (Picea glauca), must kuusk (Picea mariana), serbia kuusk (Picea omorika). · Võra enamasti koonusjas, harvem kuhikjas. · Võrsed vaolised ja piklikkühmulised. · Okkad spiraalselt paljad või lühikarvased, kinnituvad ühekaupa näsakestele nõelja,
Maailmas on 40 kuuseliiki, Eestis kasvab looduslikult vaid üks. Harilik kuusk on igihaljas okaspuuliik kuuse perekonnast. Metsa, kus kuusk on arvukaim puuliik, nimetatakse kuusikuks. Harilik kuusk on Eesti ainus looduslik kuuseliik ning leviku järgi kolmas puuliik metsades. Kuused katavad umbes 17,6 % Eesti metsamaadest. Kirjeldus Kuusel on erinevalt männist sihvakas latv ja koonusekujuline tihti maani ulatuv võra. See, et puu on ka vanas eas terava tipuga, näitab, et ta kasvatab koguaeg kõrgust juurde. Kuusk pikeneb, kuni elab. Noores eas jääb ta kasvukiiruses männile ja kasele alla, keskeast alates läheb aga ette. Lõpuks sirutab ta ladva kõrgemale, kui mis tahes teine puu. Kuuse okkad asetsevad okstel palju tihedamalt kui männil, see osutab, et ta on varjulembeline puuliik. Lagedas paigas ei suuda ta iseseisvalt sirguma hakata. Ilma inimese abita saab noor kuusk tekkida vaid vana metsa varjus
Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, eelmise aasta võrsetel, üksikult, olles tihti vaiguga kaetud. Seemnesoomused vähem või rohkem kaetud sametiste karvadega. Käbid pudenevad laiali samaaegselt seemnete varisemisega ja pärast käbide pudenemist jäävad püsti vaid käbirootsud, millised püsivad puudel mitu aastat. Perekonda kuulub ligikaudu 40 liiki, millised kasvavad Põhja-Ameerika, Euraasia, Kesk-Aasia, Himaalaja ja Aasia parasvöötmes
Okkad on pikad (P. palustris'e okkad kuni 40 cm), lamedad või kolmetahulised ja asuvad kilejas tupes. Õhulõhed paiknevad nii okaste peal- ja alaküljel või ainult ühel neist külgedest. Isasõied koondunud õisikuteks ja sisaldavad hulgaliselt kahe õhupõiega varustatud kollasevärvilisi tolmuteri. Emasõisikud asuvad kas üksikult või rühmiti noore pikkvõrse tipu lähedal. Pärast hiliskevadist õitsemist toimub viljastumine aasta jooksul ja käbid hakkavad intensiivselt arenema alles teisel aastal ja saavad ka küpseks teise (mõnedel liikidel ka kolmanda) aasta lõpuks. Käbide seemnesoomused on paksud ja puitunud, sageli on nende tipp kilpjas (apofüüs). Käbid avanevad raskelt ja jäävad pärast seemnete varisemist puule. Seemned varustatud tiivaga, või ka tiivutud ja suured (seedermännid). Perekonnas umbes 100 liiki, millest enamus kasvab põhjapoolkera parasvöötmes, mõned liigid ka troopikas (P. merkusii, Sunda saared)
§ Harilik toomingas § Pääsusilm § Harilik pärn § Nõmmliivatee § Harilik kellukas § Harilik ussikeel § Harilik varsakabi Harilik kuusk (Picea abies) Sugukond: männilised (Pinaceae) Igihaljas okaspuu, mille kõrgus kuni 30m. Eluiga 400500 aastat. Üks levinumaid Eesti metsapuid. Oksad kasvavad noores eas horisontaalselt, vanemas eas rippuvalt. Tumerohelised 1,52,5cm pikkused okkad. Pruunid 812cm pikkused käbid. Valmivad oktoobri lõpuks. Pakasekindel. Eelistab parasniiskeid viljakaid muldasid. Varjutaluv. Võib esineda hiliskülma ja tormikahjustusi. Hea hekitaim talub hästi kärpimist. Haljastuses kasutatakse erinevaid võravorme. Kasvatatakse peamiselt puidu ja vaigu
Lahtised juhtkimbud on omased 2-idulehelistele Kinnised juhtkimbud on omased 1-idulehelistele Kallus-haavakude, tekib põhikudede baasil. Intertsellulaar-rakkude vahel tekkinud tühikud. Põllumajandustaimed. Juur on radiaalsümmeetrilise ehitusega maasisene taimeorgan. Ei kanna kunagi lehti, aga võivad areneda pungad. Orgaaniliste ainete sünteesi organ. Vee ja mineraalainete omastamine. Fotosüntees, hapniku omastamine, kinnitusorgan. Juur on säilitusorgan. Juurevöötmed: · kasvukuhik- aplikaalne meristeem. · Pikenemisvööde- rakkude kasv · Diferentseerumisvööde- püsikudede kujunemine · Külgjuurte vööde- peritsüklist saab alguse · Juurekael Juurte muudendid: säilitusjuured, tõmbejuured e. kontraktiiljuured,
29. Paljasseemnetaimed: palmlehiktaimed, hõlmikpuutaimed, vastaklehiktaimed, okaspuutaimed (sug. männilised, küpressilised, jugapuulised, araukaarialised) Väga vana taimerühm, mis on välja arenenud sõnajalgtaimedest. Domineerib sporofaas. Seemned pole kaitstud (pole viljalehtedega ümbritsetud). Heterospoorsed, emas- ja isasgameedid tugevalt redutseerunud, koosnevad mõnest rakust. Kujunevad seemnealgmed ja tolmukotid. Sporangiumid koonduvad käbidesse, käbid on ühesugulised, viljastumine toimub tuule abil Enamus puud ja põõsad. Juhtkude hästi arenenud, lihtsama ehitusega kui katteseemnetaimedel, sisaldab trahheiide, sõeltorudel puuduvad saaterakud. 30. Paljasseemnetaimede hõimkondade võrdlus Hmk Cycadophyta – palmlehiktaimed Kaks sugukonda: palmlehikulised (Cycadaceaea) ja käbikalised (Zamiaceae) Praegu umbes 130 liiki, lõunapoolkera reliktid Lühike jässakas tüvi, lehed suured liitlehed, meenutavad sõnajala
Algelisemat rühma (alamad taimed) kuuluvad vetikad. Vetikatel pole juuri, vart ega lehti; nad paljunevad eostega ning nende elukäigus on valdav gametofüüt. Gametofüüt sugulises, gameete moodustavas elujärgus toimuvad. Gamefüüdi rakutuumad on enamsti haploidsed. Teise rühma (kõrgemad taimed ehk soontaimed) kuuluvad hulkraksed juhtkoe, varre, lehtede ja juurtega sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed ja katteseemnetaimed ehk õistaimed. Neil on valdav sporofüüt. Sporofüüt taimede elutsükli diploidne, eoseid (spoore) moodustav järk. Sporangium eoseid moodustav organ. Vahepealse rühma moodustavad sammaltaimed. Lihtsamad taimed (sinivetikad) tekkisid vees üle 3 mrd aasta tagasi. (EE) 2. HÕIMKOND ROHEVETIKTAIMED. Sh HÕIMKOND MÄNDVETIKTAIMED, HÕIMKOND IKKESVETIKTAIMED. HK ROHEVETIKAD * Liikide üldarv umbes 15 000, levinud kogu maailmas, peamiselt mageveekogudes aga ka mujal.
4-8 cm pikad, servaga, heledamad. Hõlmad sinakasvalged. kahelissaagja kuni 6 cm kollakasrohelised, järsult teravneva Hõlmad terava servaga, pealt laiad, 5-13 cm pikad, tipuga, hõlmade tipuga, hõlmade läikivad ebaühtlaselt teritunud tipu ja vahelised vahelised rohelised, alt saagja kiilja alusega. väljalõiked laiad, väljalõiked helerohelised. servaga, kiilja ümarad. Leheroots sügavad. Leheroots Sügisel või südaja
OKASPUUD NULUD Abies Mullastik- nõudlikud, tahavad viljakat savikat mulda Niiskus- Valgus- Enamus talub poolvarju. Varju taluvad siberi nulg ja euroopa nulg. Valgust vajavad hall nulg. Haljastusväärtus- Dekoratiivsed Puu võra- Terava tipuga. Kitsakoonusjas kuni laikoonusjas Okkad- lineaalsed, allküljel varusatud valkjate õhulõheridadega kinnitudes ümardunud alusega otse oksale. Asetsevad oksal kamjalt. Käbid- ovaalsed kuni silinderjad, asetsevad püstiselt võra ülemistel osktel Nulud ei talu õhusaastega linnakeskkonda väljaarvatud Hall nulg. Mõned liigid on vastuvõtlikud haigustele ja kahjuritele KUUSK Picea Mullastik- niiskeid muldi tahavad har ja must kuusk, niiskust ei taha torkav kuusk
Ladinakeelne nimetus on Rosmarinus officinalis Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus Harunenud, puitunud juurte alusel puitunud vartega, igihaljas poolpõõsas. Looduslikul kasvukohal kuni 2m kõrgune põõsas, põhjapoolsetel aladel jääb palju väiksemaks ega ole piisavalt külmakindel. Lehed sisaldavad palju eeterlikku õli, mille peamiseks komponendiks on kamper. Lisaks sisaldab taim rögalahtistavaid saponiine, park- ja mõruaineid. VARS alusel puitunud vars, igihaljas poolpõõsas. LEHT nõeljas (lineaarne), kuni 0,5 cm laiune, alt hallikarvane. Leheservad on allakäändunud, lehekaenaldes kasvavad lehistunud lühivõrsed. Lehed aromaatse ja iseloomuliku tugeva lõhnaga, sisaldavad palju eeterlikku õli, mille peamiseks komponendiks on kamper. ÕIS violetjassinakad, roosad või valkjad väikesed õied on lehekaenaldes. Õitseb maist juulini. SEEMNED Seemned vajavad idanemiseks vähemalt 20 soojakraadi ja 3-4 nädalat.
Seemned idanevad 18-21°C juures 15-20 päeva. [1, 13] 1.3. Haljastuses kasutatavad liigid Eelpool lähemalt tutvustatud perekondadest on Eestis haljastuses kasutusel mitmeid liike. Lähemalt tutvustan nendest külmamailast (Veronica chamaedrys), harilikku müürilille (Cymbalaria muralis), aed-pärdiklille (Mimulus x hybridus) ja lillat vägiheina (Verbascum phoeniceum). Tabel 1.2. Sugukonda kuuluvate liikide määramistunnused. [1, 3, 4, 5, 8, 10, 11, 12] Liik Vars Lehed Õied Veronica Varred nõrgavõitu, Lehed lühirootsulised Õied hõredates õisikutes, chamaedry alusel tõusvad, või rootsutud, vastakud, õiekroon neljatine, s harilikult kahe rea südajasmunajad, ratasjas, ebakorrapärane, pehmete ebakorrapäraselt sinine, kaks tolmukat. karvadega. hambulise servaga.
ühed isendid kannavad ainult isasõisi ja need on valkjad; teised jälle kannavad emasõisi ning need on punakad. Sugukond korvõielised. Kasvukoht: kasvab kogumikena kuivadel metsalagendikel ja metsaservadel nõmme-, palu- ja loometsades. Kassikäpp on kuni 25 cm kõrgune, mitmeaastane viltkarvane rohttaim. Tema alumised lehed moodustavad juurmise kodariku, varrelehed on lõhestumata, süstjad ja kinnituvad vahelduvalt varrele. Vars on harunemata, sirge, valgete viltkarvadega. Korvõisikud kinnituvad 4-10 kaupa varre tipule tiheda kändana, taim hakkab õitsema mai keskel ja võib õitseda kuni augustini. Oma nime on taim saanudki õite järgi, mis tõepoolest meenutavad väikese kassi käpakesi. Viljad valmivad juuni lõpust juulini ja levivad tuulega. Kassikäpa seemne idanedes kasvab ühe taime ümber aja jooksul terve koloonia ja kõik taimed selles on ühte sugu, sest nad on
................................................................................ 18 2 SISSEJUHATUS Ma uurin Eesti okaspuid. Tahaksin teada, milliseid okaspuid on Eestis kõige rohkem, missugused on Eesti pärismaised okaspuud ja millised on sisse toodud okaspuud. Nimetan ära kõik okaspuud, mis on Eestis olemas. Tahaksin teada, et kui paljud inimesed teavad Eestis olevaid oksapuid ja mida tähendab neile mõiste okaspuu. Kas inimesed oskavad nimetada pärismaiseid okaspuid? Tahan üldse teada, mis on okaspuu. Oma uurimistöös kasutan natuke internetti ja oma teadmisi. Internetist saadud faktid olen pannud kokku on oma teadmistega. Töö eesmärgiks on Eesti okaspuude tundma õppimine. 3 1.OKASPUUD Okaspuude ladina keelne nimetus on Pinopsida. Okaspuud kuuluvad paljasseemnetaimete seltsi. Okaspuudel ei ole lehti. Lehtede asemel on neil okkad või soomused
Juure muudendid (risoom, sibulad, säilitusjuured jne). Juuremügarad, mükoriisa. Parasiidid, poolparasiidid. Juur on tipmise kasvukuhikuga radiaalsümmeetriline maasisene organ, millel pole kunagi lehti. taime kinnitamine pinnasesse. Ülesanded: # vee ja mineraalainete vastuvõtt ja transport, # mõnede orgaanilisete ainete süntees, # säilitusorgan, paljunemisvahend, hingamisvahend, ronimisvahend. Liigitatakse: pea, külg, lisa- ja idujuur. Idujuur idandil esinev esmane juur, tekib diferentseerumata idukoest. Peajuur juurestiku keskne, idujuurest tekkiv juur, tavaliselt kasvab vertikaalselt maasse. Külgjuur peajuurest lähtuvad harud, tekivad endogeenselt steeli välimisest rakukihist e. peritsüklist. Juurevööndid: Kasvukuhik seal paiknevad poolduvad initsiaalrakud; pealt katab juure kübar, Pikenemis- e. kasvuvööde pooldumised harvemad, toimub rakkude kiire kasv; 2-5mm., .Eristumisvööde, Differentseerumis- e
teised koed. Algkoe rakud on Külgmine meristeem e kambium Silindrina piki väikeste mõõtmetega ja telgelundeid (taime paiknevad tihedalt üksteise organ, millel on kõrval. Meristeemi rake radiaalsümmeetriline iseloomustab veel kiire ehitus- vars (tüvi), paljunemisvõime ja juur) eristumis- ehk Vahemeristeem Varrelülide alumises diferentseerumisvõime osas (nt kõrrelistel (võime muutuda teiste sõlmedes) koeliikide rakkudeks)
HARILIK KIKKAPUU Euroopa, Väike-Aasia Päritolu kuni 7 m Kõrgus püstine põõsas või madal puu Kasvukuju võrsed neljakandilised või silinderjad, sageli korkjate liistakutega, noored võrsed pruunikasrohelised või punakaspruunid Võrsed lamemunajad, 0,4-0,6 cm pikad, võrsest pisut eemale hoiduvad Pungad vastakud lihtlehed, äraspidimunajad või piklikelliptilised, teritunud tipuga, laikiilja alusega, peensaagja servaga, 4- Lehed 10 cm pikad. Alumiselt küljelt karvased. Leheroots kuni 1cm pikk õied väikesed, rohekasvalkjad, umbes 1 cm läbimõõdus, 3-5 kaupa lehtede kaenlas sarikates Õied viljaks on kupar, valminult punane, avaneb septembri lõpul Viljad õitseb mais Õitsemisaeg Kasvukoht: valgusnõudlik valgus põuakindel niiskus eelistab värsket lubjarikast mulda
nikerdamiseks ja vastupidavate tarbeesemete valmistamisek. Toominga puit on sitke, kannatab hästi painutamist ja on oma tugevuse kohta üsna kerge. Temast valmistatakse painutatud detaile ja looduslikku kõverust eeldavaid tarbeesemeid. Noortest sirgetest toomingatüvedest painutati vanasti hoburakendi jaoks lookasid, harvemini mööbliosi, näiteks korjupuid toolidele. Toomingakoorega on värvitud lõnga ja riiet. Olenevalt menetlusest ja taimsetest lisanditest saadi rohekas, kollakas või punakaspruun toon. Suure parkainete sisalduse tõttu võib toomingamarjade rohke söömine ärritada seedekulgla limaskesti. Kuid kõhulahtisuse korral on parkainete mõõdukas tarvitamine näidustatud, sest need valke sadestavad ühendid moodustavad seedekulglasse õhukese valgulise katte ja pidurdavad niimoodi põletiku arengut. Sellepärast tuleb kõhulahtisuse ja paljude seedehäirete korral kasuks toomingamarjatee joomine. Toominga lehed sisaldavad palju
Juure muudendid (risoom, sibulad, säilitusjuured jne). Juuremügarad, mükoriisa. Parasiidid, poolparasiidid. Juur on tipmise kasvukuhikuga radiaalsümmeetriline maasisene organ, millel pole kunagi lehti. taime kinnitamine pinnasesse. Ülesanded: # vee ja mineraalainete vastuvõtt ja transport, # mõnede orgaanilisete ainete süntees, # säilitusorgan, paljunemisvahend, hingamisvahend, ronimisvahend. Liigitatakse: pea, külg, lisa- ja idujuur. Idujuur idandil esinev esmane juur, tekib diferentseerumata idukoest. Peajuur juurestiku keskne, idujuurest tekkiv juur, tavaliselt kasvab vertikaalselt maasse. Külgjuur peajuurest lähtuvad harud, tekivad endogeenselt steeli välimisest rakukihist e. peritsüklist. Juurevööndid: Kasvukuhik seal paiknevad poolduvad initsiaalrakud; pealt katab juure kübar, Pikenemis- e. kasvuvööde pooldumised harvemad, toimub rakkude kiire kasv; 2- 5mm., .Eristumisvööde, Differentseerumis- e
· Ülesanded: Funktsioonide järgi jaotatakse: · klorenhüüm e assimilatsioonipõhikude > fotosüntees; · säilituspõhikude > säilitatakse varuaineid; · veesäilituskude > säilitatakse vett (kõrbetaimedel); · õhusäilituskude (aerenhüüm) > säilitatakse õhku (veetaimedel). · Paiknemine Põhikoed moodustavad valdava osa taime kehast (valdavalt parenhüümsed rakud). Lehed, vars. · Assimilatsioonipõhikude e klorenhüüm: asub lehes või varre esikoores; põhiülesandeks on fotosüntees. Rakud on vakuoolide- ja kloroplastiderohked, piklikud rakud moodustavad sammaskoe. Sageli esineb palju rakuvaheruume, mistõttu eristatakse ka kobekude. · Säilituspõhikude: ülesandeks on varuainete (tärklis, lahustunud suhkrud jne) säilitamine. Kattekude Maapealne kattekude: epiderm; maa-alune kattekude: epibleem · Ehitus
Ülesanded: Funktsioonide järgi jaotatakse: klorenhüüm e assimilatsioonipõhikude > fotosüntees; säilituspõhikude > säilitatakse varuaineid; veesäilituskude > säilitatakse vett (kõrbetaimedel); õhusäilituskude (aerenhüüm) > säilitatakse õhku (veetaimedel). Paiknemine Põhikoed moodustavad valdava osa taime kehast (valdavalt parenhüümsed rakud). Lehed, vars. Assimilatsioonipõhikude e klorenhüüm: asub lehes või varre esikoores; põhiülesandeks on fotosüntees. Rakud on vakuoolide- ja kloroplastiderohked, piklikud rakud moodustavad sammaskoe. Sageli esineb palju rakuvaheruume, mistõttu eristatakse ka kobekude. Säilituspõhikude: ülesandeks on varuainete (tärklis, lahustunud suhkrud jne) säilitamine. Kattekude Maapealne kattekude: epiderm; maa-alune kattekude: epibleem Ehitus
2 peritsükkel, tipmine meristeem. Liigitamine: pea-, külg-, lisa, idujuur Vööndid - kasvukuhik, mida katab juurekübar pikenemis- e. kasvuvööde; eristumisvööde e. imamisvööde; juurekarvadega juhtimisvööde külgjuurtega Ehitus: epibleem - Primaarse ehitusega juur on kaetud epibleemiga (risodermiga), mis talitleb imikoena; esikoor - Epibleemi all asub isodiameetrilistest rakkudest esikoor. Esikoore väline kiht - eksoderm - koosneb tihedalt üksteise vastu liibunud nurgelistest rakkudest, mis vanemas eas sageli korgistuvad, esikoore sisemine kiht on endoterm; kesksilinder - välimine kiht - peritsükkel (perikambium) - koosneb enamasti ühest, harvem mitmest reast elusatest, meristemaatilistest rakkudest
HARILIK TOOMINGAS (Padus avium) Joonis 5. Harilik toomingas. http://pilt.delfi.ee/en/show_original/9185133/ Iseloomustus Toomingas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu, tihedas metsas kasvab sageli põõsakujulisena. Toomingas võib kasvada kuni 16 m kõrguseks. Õied paiknevad 10-12 cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised, kellukja õiepõhjaga. Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Lehed on toomingal piklikelliptilised terava tipuga, teravsaagja servaga, sulgroodsed vahelduvad lihtlehed. Lehed on paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised 4-10 cm pikad ja 2-6 cm laiad. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Vili on läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu-ja juurevõsudega
annaabi.ee 
