Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Suvearmastus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
küsis, vaatas, emps, tundis, hispaania, jooksis, tuppaohvikus, neiu, suud, arvas, vaikus, sulges, mõtlesin, tahadausi, lähenüllairjutan, ulatas, silmadesse, helises, rõõmus, tsau, niigi, saatuse, oligi, hommikust, pahas, tujus, oktoobri, hakkanurgus, igatsus, otsima, loota, jess, suvevaheaeg, puuduta, tumedapäine, sihvakas, seljakotiGÜMNAASIUM KERSTI MERILAASI ELU JA LOOMING Referaat Juhendaja: Koostja: 2007 SISUKORD Lisa 2 13 SISSEJUHATUS Igal ajastul on olnud Eestis palju silmapaistvaid kirjanikke ja luuletajaid. Mõned neist on vähem silmapaistvamad, teiste teosed on jälle väga tuntud. Kersti Merilaas on oma aja üks armastatumaid luuletajaid, näite- ja lastekirjanikke. 2 Ta on kirjutanud päris palju teoseid terve oma elu, kirjutamist alustas juba päris noorelt. Järgnevas tahaksingi anda pisut põhjalikumat ülevaadet Kersti Merilaasi elust ja tema loomingutest. I KERSTI MERILAASI ELU 1.1. Kersti Merilaasi lapsepõlv Kersti Merilaas (sünd. Eugeenia Mooberg 24.11.19138.03.1986) sündis Narvas. Aastani 1917 elas
käitumine kaks perekonda omavahel selgust tooma viis, millest tingitud juhtumid olid iga probleemse sündmuse aluseks. Jüri Aarma kehastatud isik meenutas kohati tänapäeva ärimehi, kes alati mobiili küljes ripuvad ning iga asja peale ütlevad: ,,Mul pole aega, mul on kiire," kuid tegelikult see nii ei ole. Imestama pani näitleja selge ning kõlav hääl. Telefoniga rääkides ei olnud nähagi, et Aarma oma suud lahti teeks, kuid iga lause oli sõna sõnalt arusaadav, olenemata kui kiiresti ta jutustas. Isegi, kui laua ümber kooki söödi ning advokaat sõna pidi võtma, oli tema jutt selge, mis siis et suu toitu täis oli. Näitleja oskas suurepäraselt toime tulla oma rolli edastamisega vaatajaile. Esialgu tundus nagu mees ei hooliks oma naisest ning on väga ükskõikne. Ta oli isegi uhke, et poeg teist last lõi. Kuid härra Reille'l läksid jalad alati nõrgaks, kui ta oma
Tüdruk, kes ainult ropendab ja suitsetab ning keda hakkavad vanemad ümber kasvatama ning lõpus on kõik hea ja õnnelik. Kuid see ei olnud päris nii. Kati oli tõesti alguses ees pool nimetatu ja kõike muud veel ,aga tal ei olnud selliseid vanemaid nagu ma arvasin olevat. Tema ema ja isa olid ükskõiksed ,ega tundnud suuremat huvi tüdruku tegemiste vastu ,kui ainult kuus korra teda poodidesse riideid ostma viies. Kati ise tundis palju rohkem, et ta peaks vanematele helistama ja teatama ,kus ta paikneb ,kui oli pikka aega kodust eemal viibinud.Samuti ei karistatud Kati kunagi ,kui oli järjekordelt suitsetamisega vahele jäänud. Tema isa ainult õigustas teda ,öeldes klassijuhatajale väljamõeldud vabandusi. Arvan ,et kuna tema vanemad ei osanud tegeleda tüdruku kasvatamisega ,pidi Kati iseennast kasvatama hakkama. Ja nagu selgub liikus ta täiesti vales suunas. Alustades
Arbujad 1930. aastail tuli luulesse hulga andekaid noori luuletajaid. Ühisnimetuse ,,arbujad" said nad pärast A.Orase koostatud antoloogia ,, Arbujad" ilmumist 1938.a. Antoloogia tutvustas Betti Alveri, Heiti Talviku, Bernard Kangro, Uku Maasingu, Paul Viidingu, August Sanga, Kersti Merilaasi ja Mart Raua luulet. Sinna ei kuulu Mart Raud(1902- 1980), vaatamata sünniajale, õieti teistega samasse kirjanduslikku põlvkonda: temalt oli juba 1920. aastatel ilmunud kolm kahvatupoolset värsiraamatut ning ta 1930. aastate- küll vormikindlamaks muutunud-romantilise loodusnägemustega luule on vaid pinnapealseid kokkupuuteid ülejännud autorite omega. Mõnevõrra eraldi, niihästi tihedamast sõpruskondlikust läbikäimisest eemal kui oma loomingus suveräänsena, seisis ka teoloogiat õppinud ja õpetanud Uku Masing. Siiski kuuluvad Masingu luule vaimsete otsingute maailm ning avara kultuuritaustaga sümbolistlik kujundlikkus olulises osas kokku arb
juurde elama, kellel peab olema muidugi ilus tütar ja saab nii Rootsis rikkaks. Ühel päeval tuleb õpetaja Piilman Joonase juurde ning ütleb, et Joonas ei saagi sõitu minna, kuna Joonas ei osale muusikalis näitlejana, tuleb tema asemel kaasa hoopis üks poiss. Selle poisi nimi on Gunnar ja kuna ta pidi rootsi keelt oskama, on ta teistele nagu tõlgi eest. Joonas sai muidugi selle peale ülivihaseks. Ta karjus õpetaja peale, et see on pettus, lõpuks jooksis Joonas klassist minema. Väljas rääkis ta Markole sellest. Lõpuks tuli välja, et see Gunnar oli Piilmani poeg. Poisid otsustasid, et maksavad Piilmanile ja Gunnarile kätte. Marko lubas Joonasele, et hoolitseb kättemaksu eest ise. Järgmine päev olidki kaks vanemat poissi, keda kutsuti Klinkeriks ja Kangiks, kooli juures. Nad olid nõus Piilmanile ja ta pojale natuke nalja tegema, kuid ainult tasu eest. Joonasel polnud poistele muud anda kui vanaisa kingitud makk.
lõin esimese korraga kartma. Ütlesin lihtsalt, et ei taha, ja tulin ära. Pärast läksin küll tagasi, aga esinemine läks nutuga pooleks. Pisarad silmas, ei tahtnud ma esinemiskostüümi seljast võtta. Nii väga meeldis mulle see."5 Selle tükiga saab alguse Ervini elu teatrimaalimas. Vennaga hakkavad nad korraldama palju lavastusi ja esinemisi. Abeli mõnetine läbimurre teatrimaailmas toimus siis, kui ta keskkoolis käis. Rakvere teatri kunstiline juht Jullo Talpsepp küsis, kas Ervin oleks nõus mängima Marcel Pagnoli komöödias ,,Elu aabits" härra Topaze'i üht õpilast. Loomulikult oli Abel nõus. Sellega jõudis ta kutselise teatri lavale. Peale seda veedab Abel mõned aastad GITISes ja sealt naasedes asub tööle Tallinna Riiklikusse Draamateatrisse, kus ta alustab esimese hooga tööd nelja lavastuse kallal Gorki ,,Barbarid", Beaumarchais'i ,,Figaro pulm", Kaverini ,,Kaks kaptenit" ja Jakobsoni ,,Võitlus rindejooneta"
Umbes viie minuti pärast astus klassi üks tütarlaps. Tal oli seljas must kleit, mis sobis kokku käekotiga tema käes, mis omakorda sobis kokku mustade kingadega.Tal olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Tüdruk sammus Ethani poole, poiss aga kuulas muusikat sel hetkel kui neiu küsis tema käest:"Tervist, kas ma saaksin siia istuda?" poiss ei kuulnud aga midagi. Tüdruk koputas ettevaatlikult poisi õlale, seda tundes poiss lülitas enda MP3 välja ning vaatas ülespoole. Tal vaju suu lahti, kui ta tüdrukut nägi, noormees ei suutnud ühtki häält teha ega ka liigutada. See oli tüdruk fotolt. Tüdruk küsis ettevaatliku häälega:" Kas juhtus midagi?" "Ei... ei...ei midagi.Kas sa tahtsid midagi?" "Jah, ma küsisin, kas ma saaksin siia istuda?" lausus neiu osutades vabale istekohale Ethani kõrval. "Muidugi." see oli vaikne pobin, nii et see oli ime, et tüdruk üldse midagi kuulis. Neiu istus maha.
Kuumadel öödel lükkavad inimesed tekid ja linad kõrvale, et oma higistavaile kehadele õhku anda. Üle hotelli..."(,,Mõrv hotellis") Tema raamatutest puudub ,,action", pigem tõstab ta pinget intrigeeimise ning tegelaste otsuste ja sisearuteludega. Undi stiili iseloomustab pisut nukker, melanhoolne toon, mis muudab näiteks ,,Kollase kassi" üsnagi depressiivseks romaaniks. Tundub, nagu voolaks seal aeg kogu aeg ühtlaselt, kogu aeg oleks tegevuse haripunkt. ,,Aarne tundis, et ta lämbub. Kui hirmus! Ta teadis ainult, et ta isa oli surnud, muud midagi. Võib- olla oli tarvis, et ta sureks... Kellele? Mina tahan elada. Ja õigesti elada..." Nii mõeldes püüdis Aarne end rahulikuks sundida" Tema romaanides on tegelaste mõtele ja arusaamade kõrval tähtsal kohal ka nende areng teose jooksul. Raamatu lõpus on näiteks ,,Kollase kassi" tegelase Aarne eesmärgid ja tunded palju 6 selgemad kui alguses. Ta oli täbi probleemide tugevamaks muutunud.
" olin rõõmus. Aga kui heitsin pilgu välja, polnud ma eriti rõõmus. Me olime kukkunud keset jõge, kus kõik oli läbi põimitud puuokste ja liaanidega. Jões ulpisid mõned väljakukkunud istmed ja inimesed. Vaatepilt oli küllaltki kohutav. "Kuidas me üle jõe pääseme?" oli Miina mures. "Äkki saame mööda liaane üle jõe? Või ma ei tea... Kui sa oled nii tugev, et neist kinni haarata?" olin mures. "Me peame vähemalt proovimagi. Sest ma arvan, et sa ei taha siin nälga surra!" arvas Miina. Me ronisime ettevaatlikult, kuid valurikkalt lennukist välja ühe puu peale. "Võib-olla saame ka mööda puid üle jõe?" arvasin ma. "Võib-olla tõesti. Köh, köhö, köhö!!!" hakkas Miina vaevaliselt rääkima ja köhima. Ma sain kohe aru, et tal on mõni roie murtud. "Oled sa ikka kindel?" olin mures. "Jah, ja, jah! Palun liigume!" sundis ta mind. Ma haarasin ühest liaanist kinni ja hüppasin teise puu peale. Mu jalg sai üpris palju haiget. Ma saatsin liaani Miinale tagasi.
ma julguse kokku ja lähen. Loodan vähemalt.Helistan siis Kerlile ning pakin asjad. *** Nii täna panen siis helesinised dressid jalga ja ..appi kuidas ma kardan..olgu rahune Angela sa oled ilus, seksikas tibi. Tegelt kõige rohekem kardan et teen seal oma margi täis. Mõtle , kus me ennast pesta saame?? Iu siis ma lähen ju räpaseks. Matkale tuleb ka meie klassi ilusam poiss Marko.Aww ta nii seksu. *Uksekell* Ahah Kerli jõudiski pärale. * Koolimaja ees seistes näigin et Marko vaatas mind päis suurte silmadega. Küllap ma meeldin talle ka. Appi ma punastan.Kerli varja mind . Järsku tuli mu juurde Kaire. "Kuule,Anx..võib ma kutsun sind anxiks.. muide sa ööbid ühes telgis minu Marko ja Kerliga.Sobib?" "Võib küll..ämm oki..Aga mina tahan keskel magada!!" "What ever." Niisiis rahvas koos .Me hakkasime metsa poole liikuma. Nägin kuidas Marko mind terve tee jälgis.Oi tal on nii ilusad pruunid silmad. Lausa suu ajab vett jooksma.Hiljemalt kella 12 jõudsime meie
granaatõunaga võrreldav. Samal hetkel koputati viisakalt uksele ja üks noor teenijanna astus sisse, tolmuhari ühes, pesuämber teises käes. "Cosquette, kas see olete teie?" küsis Juliette pilku vaatemängult pööramata. "Qui, Mademoiselle Juliette!" ütles tüdruk aralt ja hakkas raamaturiiulitelt tolmu pühkima. Peale minutilist vaikust söandas noor tüterlaps pärida: "Aga, kui tohib küsida, keda te seal uurite?" Juliette võpatas kergelt ja vaatas Cosquettet. "Uurin...keda? Ah ei! Cosquette, ma ei UURI kedagi! Lihtsalt...no vaadake ise!" Tütarlaps astub akna äärde, peaaegu koheselt hüüatades: "Aga see on ju Erich!" "Erich?" "Jah, Mademoiselle! Ta vanemad olvat rikkad, ent noorukina läinud Erich kurja teed..." "Kurja?" "Nooh, viinatõbi ja lõbunaised vist paradiisini ei vii!" Cosquette naeris ja jätkas koristamist. "Aga," otsustas Juliette vastu vaielda, "ometigi oskab ta rahvast end kuulama panna!" "Kuulama
ütles missis Banks.Mister Banks heitis talle hirmsasti haavunud pilgu ning missis banks soovis, et ta oleks olnud vähem taktitu ja öelnud, rt hoopis tema viis selle sinna. „hamh! Urrumh!“nuuskas mister Banks valjusti ninaja võttis nagist oma palitu. Ta kõndis sellega eesukse juurde. „ohoo,“ ütles ta veidi rõõmsamalt, „tulbid on juba pungas!“ Ta läks aeda ja nuusutas õhku. „Hm! Tuul on vist läänest.“ Ta vaatas admiral Boomi maja poole, kus õõtsus teleskoop- tuulelipp. „Seda ma arvasin.“ Ütles ta. „Pehme ilm,selge ja mahe. Ma ei võtagi palitut.“ Nende sõnadega haaras ta oma mapi ja kaabu ning ruttas linna poole. „Kas sa kuulsid, mis ta ütles?“ michale haaras Jane’il käsivarrest.Jane noogutas. „Tuul on läänest,“ ütles ta aeglaselt.Kumbki ei lausunud enam midagi, kuid mõlemal mõlkus meele mõte, mida nad püütsid eemale tõrjuda
,,Sina ise, mu kallis, kui sa eile õhtul tulumaksupabereid välja võtsid," ütles missis Banks.Mister Banks heitis talle hirmsasti haavunud pilgu ning missis banks soovis, et ta oleks olnud vähem taktitu ja öelnud, rt hoopis tema viis selle sinna. ,,hamh! Urrumh!"nuuskas mister Banks valjusti ninaja võttis nagist oma palitu. Ta kõndis sellega eesukse juurde. ,,ohoo," ütles ta veidi rõõmsamalt, ,,tulbid on juba pungas!" Ta läks aeda ja nuusutas õhku. ,,Hm! Tuul on vist läänest." Ta vaatas admiral Boomi maja poole, kus õõtsus teleskoop- tuulelipp. ,,Seda ma arvasin." Ütles ta. ,,Pehme ilm,selge ja mahe. Ma ei võtagi palitut." Nende sõnadega haaras ta oma mapi ja kaabu ning ruttas linna poole. ,,Kas sa kuulsid, mis ta ütles?" michale haaras Jane'il käsivarrest.Jane noogutas. ,,Tuul on läänest," ütles ta aeglaselt.Kumbki ei lausunud enam midagi, kuid mõlemal mõlkus meele mõte, mida nad püütsid eemale tõrjuda
Aga tegelikult ma teadsin ju, et see parandus ei muuda minu teadmisi ega ka tunnitöö eest saadud kehva hinnet. Küll sain teada, et õpetaja on empaatiline ja hooliv ning minu teadmised ja tegemised lähevad talle korda. See omakorda tekitas tahet õppida nii enda kui ka õpetaja rõõmu nimel. Ja kindlasti õpetas see õpetaja mulle, et headuse ning hoolivusega saab teise hinges imesid korda saata. Teiseks näiteks tahan tuua enda gümnaasiumiaegse eesti keele õpetaja, kes arvas, et lapsi tuleb distsipliini ja õpiedu saavutamiseks pidada himuterrori all ja seega hea hinne oli tõeline haruldus. Klassis rippus tahvli kõrval illustratsiooniks võimas püksirihm, mis küll õnneks kasutust ei leidnud. Mäletan enda klassiõde, kes sama tahvli juures nuttis, kuna ta ei osanud sellel asuvat ülesannet lahendada ja kartis õpetaja reaktsiooni. Õpetaja arvates tuli õpilasele alati panna tehtud töö eest pigem halvem hinne, muidu pidavat me ,,loorberitele puhkama jääma"
VI Tants ,,Ei tea palju selle vana risu eest pakutakse kah?" küsis Jaan oma ainsalt pojalt Madiselt, kes hammaste vahelt hambatikuga hommikusööki välja urgitses ja vastas ,,Ah, selle vana roostekäki eest ei saa midagi. Hea kui tasuta kolast lahti saab. Vot, kui sa oleks Emexi poistele helistanud, siis saaks mõne krõbisevama rahatähegi kätte." Isa vaatas poega hämmeldunud ilmega ning sõnas : ,,Kuidas sa nii loll saad olla, mehed poe juures rääkisid kuidas see Augaste Jaan oli oma vana Belarusi logudiku antiigimeestele neljakümne tuhande eest maha müünud, oleks rohkemgi veel saanud, kui vaid oleks osanud küsida. Nendele sinu emexivendadele tuleb veel peale maksta, et nad too vana aurukatla siit minema veaks." ,,Nojah, kui sa nii arvad. Aga kui antiigist vähe pakuvad, siis kutsume küll vanametalli
Armastus sõpruse vastu Oli tüütu koolipäev ja sõitsin bussiga kodu poole, ning kellegi telefon oli pikemat aega helisenud.Helinaks oli Hot Chocolate ,,Put Your Love In Me" laul. Ma vihkan seda laulu, sest see meenutab mulle vanu aegu, millele mõelda ei tahaks. Ma käisin suvel Aulisega. See kõik oli tegelikult ülitore, aga ta kolis kuskile kaugele ja me ei näinudki enam teineteist. Jäime üha rohkem kaugemaks. Miks ta seda telefoni juba vastu võtta. Ja siis avastasin, et ta kuulas seal muusikat. Käksin närvi,sest ei suutnud seda enam kuulata. Tõusin püsti ning palusin järgmises peatuses peatust. Läksin kaks peatust varem maha. Vaatasin bussiaegu, et buss tuleb kah nii hilja, läksin jalgsi koju. Jõudsin maja ette ja vaatasin et kedagi pole kodus. Otsisin taskust võtme ja tegin välisukse lahti. Kõssi jooksis koheselt mulle uksele vastu. Võtsin jalanõud jalast, jope seljast ja koti jätsin väikesele toolile ning läksin
Unusta kõik need asjad, mida ma ettekujutasin. Ma olen külaline külalistetoas, perekonna juures, kes iial minu omaks ei saa. Vabanda, Bee. Ma olen jälle endasse süvenenud. Ma tean , et olen üks suur tita, aga mu südant närib uss. Ma vihkan üllatusi. Oled kallis ja ma tunnen sinust puudust. Carmen. 1.2.5 Armastus on nagu sõda: kerge alustada, raske lõpetada. (Vanasõna) "Lena." Lena vaatas päeviku kohalt üles, kui Effie ukselävele ilmus. Effie astus sisse ja istus voodile. "Inimised on kohal, kas tead? Pidu hakkab peale." Lena oli küll alumiselt korruselt hääli kuulnud, kuid teeskles üllatust. "Tema on siin," jätkas Effie tähendusrikkalt. "Tema?" "Kostos?" "Ja mis siis?" Effiel oli kummaline ilme
solvamiseks ja iga pilku väljakutseks. Sellest tuleneski, et Tarbes'ist kuni Meung'ini hoidis ta kätt alati 10 rusikas ja haaras mõõgapideme järele kümme korda päevas. Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka 11 nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratava välimusega mõõk ja mõõga kohal vaikus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvatust maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest ei hoolinud, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii püsis ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuna ja puutumatuna kuni õnnetu Meung'i linnani. Ent seal, «Vabamöldri» kõrtsi ukse ees hobuse seljast maha tulles, ilma et keegi, kas peremees, sulane või tallipoiss oleks tulnud jalust hoidma, silmas d'Artagnan kõrtsi
Printsess Selena. "Elizabeth, ole hea ja mine magama!", ütles ema "Olgu emme, aga ainult ühel tingimusel.", vastas Elizabeth. "Las ma arvan. Sa tahad, et me isaga jutustaks sulle lugu ,,Printsess Selenast,,?", küsis ema. "Jah.", vastas Elizabeth ja tegi armsad silmad pähe. "No olgu, ainult kui sinu silmakeste pärast.", ütles ema ja nad hakkasid jutustama... ...Kaunil kevadhommikul tuli Taeva võluriigis ilmale üks lapsuke. Talle pandi nimeks Selena. Tal olid imeilusad silmad, neile oli kohe võimatu vastu panna. Kõik haldjad ja inglid tulid ja kummardusid tüdrukese hälli kohale. Iga haldjas ja ingel kinkis lapsele midagi: üks ilu, teine armastuse, kolmas arukuse. Kuid äkitselt seisis hälli kõrval kuri saatan Lucifer, keda polnud kutsutud. Lucifer lausus: "Kui printsess saab 18 peab ta minuga abielluma!" "Mitte iialgi sa vastik saatan!", lausus kuninganna. Luciferi vihastas see väga. Ta ütles: "Kui printsess ei saa minuomaks, ei saa ka kellegi
Vari Rohkem kui sajand tagasi elas üks perekond. See kõik algas kui Endoora ema oli suremas. Enne kui ta suri, lamas ta kolm päeva teadvusetult. Arstid arvasid, et ta on koomas. Enne kui suri ärkas ta üles, vaatas toas ringi, nägi oma tütart Endoorat ja ütles talle tasasel häälel: Minu kallis Endoora. Just nüüd ma oli taevas, inglid näitasid mulle kõike, mis mind ees ootab. Aga samuti nägin ma ka mis ootab sind. Mu vaene tütar, ükshaaval hakkad sa majast välja tassima kirste, ja nendes kirstudes on sinu lapsed, minu lapselapsed. Neid sõnu öeldes nuttis ta nagu ta pole ealesgi varem nutnud.
pole nähtud «säärast marmoritükki kogu maailmas», nagu seda ütlevad vanad aktid stiilis, mis Gargantualgi * suu vett jooksma ajaks; teises otsas aga kabel, kus seisis Louis XI kuju, mille ta oli lasknud voolida ja millel ta oli kujutatud põlvitavana püha Neitsi ees ja kuhu ta, hoolimata sellest, et kuningakujude reas kaks nissi tühjaks jäid, oli lasknud üle tuua kahe pühamehe, Karl Suure* ja Louis Püha raidkujud, kellel ta arvas olevat suure mõju taevas nagu kunagi Prantsusmaa kuningad. See kabel, alles uus, ehitatud vaevalt kuus aastat tagasi, vastas peene arhitektuuri valitud maitsele, sisaldas imeväärseid raidkujusid ja peeni ning sügavaid tsiseleerin-guid, mis meie juures iseloomustavad gooti ajajärgu lõppu ning jätkuvad kuni kuueteistkümnenda sajandi keskpaigani renessansi muinasjutuliste arhitektuuri-fantaasiatena. Väike läbipaistev rosett portaali kohal oli eriti peene filigraani
taas tantsupõrandal balletti, moderntantsu ja kõiki teisi imelisi tantsukunste vihtus. Noormeeski oli kohal, nagu oodatud. Tüdruk jälgis teda pingsalt ning ka noormees vastas sooja pilguga. Marlene tundis, kuidas too pilk oleks justkui hüpnotiseeriv nii soe, nii meeldiv ja tuttavlik. Ühel hetkel astus noormees publiku seast välja ning seadis oma kindla, elegantse sammu Marlene poole. Jõudnud tüdrukuga kohati, vaatas noormees tüdrukule sügavale silma ning naeratas kõige imelisemal viisil, mida tüdruk kunagi näinud oli. Õrnalt võttis noormees kinni tüdruku paremast käest ning seejärel ka vasakust ning juhtis tüdruku tantsupõrandale. Peagi märkas Marlene, et tal oli seljas tema endiste lihtsate riiete asemel võrratu lendlev helesinine kleit, mis iga tema liigutust kaunil viisil järele matkides hetkeks õhku tõusis ning seejärel taas
neli jalga sirukile, pigistas silmad kinni ja näis sügavasti uinuvat. Korraga sosistas Oodo: «Kass tuleb!» -- ja koer pühkis kui tuisk ja tolm minema, noor rüütel tagantjärele. Kui Oodo ja koer olid läinud, ütles Jaanus tasakesi Emmile, kes kuskilt lehelt lepatriinu oli tabanud ja seda oma valgete sõrmekeste vahel patseerida laskis: «Nüüd pean ma hoovi minema. Isa vahest otsib juba.» 21 Emmi pigistas õrnalt pihu kinni, nii et lepatriinu vangi jäi, vaatas kahetsedes Jaanusele otsa ja tahtis midagi öelda. Aga sel silmapilgul tormas Tarapita põõsa tagant välja ja tõukas nii töl-bilt tütarlapse käe külge, et pihk lahti läks ja lepatriinu rohu sisse kukkus. «Oh sa rumal Tölp!» hüüdis Emmi ja vaatas naeratades Jaanuse otsa. Laste silmad juhtusid vastastikku. Poisi süda ütles silmade kaudu umbes seda: «Pagana tark tüdruk! Ja kui hea, ja lahke, ja ilus, ja armas, ja . . . »
Puhvetis oli praegusel silmapilgul punahabe üksinda, ikka endiselt letil rõõtsakil, nagu võiks ta ainult nõnda oma piibu suitsu õieti maitsta. ,,Esimest korda meil?" küsis ta Indrekut nähes. ,,Esimest," vastas poiss sõnakehvalt, sest ta tõttas välja. ,,Kaugelt?" ,,Üsna kaugelt." ,,Talnamaalt?" ,,Sealt poolt jah." ,,Kooli?" ,,Selleks sai ikka tuldud." ,,Vana Mauruse juurde muidugi? Mujale ei pääse enam sisse." ,,Kes teab, kas sinnagi pääseb," arvas Indrek, keda juba punahabeme jutt hakkas pisut huvitama. ,,Sinna pääseb, kui aga raha on. Rahatagi pääseb. Mauruse juurde pääseb igat kanti ja igal ajal, tule sügisel, jõulus või lihavõttes, ole kaheksane, kaheksateistkümnene või kaheksakümnene. Ilma naljata! Seal õpivad ka paljad pealaed ja hallid habemed. Mõni aasta tagasi minagi pidin sinna minema. Mõtlesin, et müün terve oma krempli maha, teen rahaks ja hakkan õppima. Sest miks ei või siis mina õppida, kui teised õpivad
Kolmandad kandsid seljas pam-pusid või talutasid käe Peaaegu kunagi ei langenud ta nii raskesse unne, et poleks tundnud oma keha. Ta kõrval väsinud hobuseid, kelle märsid olid topitud täis siidriideid, nähku ja väärt-asju. kohendas liikmeid, mis väsisid, ja kuulis läbi uinaku vaikuse suminat enese ümber. Ta Aga oli ka neid, kes vaevaliselt edasi komberda-sid või külamehe vankri päras istusid, liigutas suud, ja sest vaevalt kuuldavast häälest pelgusid otsekui pimeduse sõjaväed, mis kargud kõrval ning kiiver põdemisest teravale ninale põrunud. seisid valvel ta köhal. Siis aga süüvis ta pilguks jälle une pimedasse riiki. Maret vahtis neid kõiki ahne pilguga, otsekui püü-des nende näolt lugeda mingit Ikka sama uni, sama une vari viirastus ta ajudes neil pikil öil. sõnul seletamatut sala-dust
Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh, kui ma su kätte saan, ma ..
Munk ESIMENE OSA Jutt algab sellega, et õhtu läheneb, väljas hämardub, kui poiss oma lambakarjaga vana mahajäetud kiriku juurde jõudis, millel katus oli ammu sisse langenud. Ta veetis seal öö. Ta magas mantli peal põrandal ja pea alla pani alati raamatu, mille ta oli just läbi lugenud. Kui ta ärkas oli õues ikka veel pime. Ta oli veel unine ning nägi und, mida oli varemgi näinud. Ta pani tähele, et enamused lambad ärkasid temaga koos, harjunud tema eluviisi järgi elama. Ta arvas, et lambad saavad temast aru kui ta nendega räägib või neile raamatutest huvitavamaid kohti ette loeb, või uudiseid räägib. Kaks päeva rääkis ta vaid ühest: tüdrukust, kes oli kaupmehe tütar ja elas temast neljapäeva kaugusel. Ta oli aasta tagasi seal külas käinud. Ta suundus nüüd tüdruku isa juurde kangapoodi, kus mees töötas, lambaid pügama ja villa müüma. Kuna pood oli täis, palus mees tal õhtuni oodata. Poiss siis ootas ja luges
Kui ta polnuks kätetu, oleks ta emma kummaga neist endale vastu otsaesist laksatanud. "Muidugi!" Fedosja tormas mööda puuoksakest ülesse pööningule. Kolme tunni pärast, kui ta sealse ukse avas, leidis ta koltunud kokkuvolditud lehekese, millel pealkiri "Anatoomia". "Ahhaa, Nälkjatel polegi ju selgroogu, mida nikastada!" hüüatas Fedosja võidurõõmsalt. Kartul Kalle suvemõnud Kartul Kalle oli tüdinenud külmas keldris konutamast. Kukutas end kartulikoti suud paotades potsti kivipõrandale. Veeres keldri ukse poole. Hüpitas järsust trepist ülesse nii, et kevadised idud ta seljast maha pudisesid. Paotas ust. Pimestav suvepäike valgus keldrisse. Tema idudest vabanenud sõõrmeisse tungis miski ahvatlev lõhn. Veeres läbi muru lõhna jälgedes. "Kes sinna satub, ei see tagasi pöördu" kuulis Kartul Kalle muru seest kellegi häält . Ta vaatas hääle suunas ja nägi vana krimpsus vihmauss Viktorit. "Just just
TÄÄKSI PÕHIKOOL 9. klass Virgo Ernesaks Jaan Kaplintski Referaat Viljandi 2012 SISUKORD Sissejuhatus..................................................... ..................................................................................lk.1 1.Elulugu............................................................ ................................................................................lk.2 2.Perekond.................................................................................................... .....................................lk.3 3.Looming........................................................ ...............................................................................lk.4-5 3.1Luule.......
Hoolimata külmast voogas kogu nende olekust rahuleitu õndsuse ja muretu lapselikkuse sära nad olid õnnelikud ja seda teadmata olid nad ise oma õnne sepistanud. Esimesena avas silmad tiivuline. Olles näinud kohe enda vastas ikka veel magavat Printsi, valgus ta näole meeliületavat rõõmu ja ta pigistas tugevamini nende käehoidu. Selle peale poiss mõmises arusaadamatult ja pööras teise külje. Elisa tõusis istukile ja vaatas unisele merele, mis talle täna vägagi kaunis ja südamelähedane tundus. Eilne hirm vee hukutava tõmbejõu vastu oli hajunud ja asendunud lootusega, et maailmas on inimesi, keda saab usaldada, ja kohti, kus saab end tunda õnnelikuna ka reaalse põhjuse olemasoluta. Ta vaatas Jerome selgelt väljajoonistunud kontuure, piiritletuna hallikarva kivist. Ka siis, kui ta poleks Prints, oleks ta ikkagi kallim kui kõik tähed ja mered, mis loodud. Halltiib
" ,,See on nii ilus..." ,,Hinge kütkestuma panev, kas pole?" ,,Jah." Õitsemine jõudis lõppstaadiumi, kus valgelillakad õrnad õishelbed lasksid oma südamikust lahti ja kandusid metsahingusega tammede vahele. Nad taassündisid nümfidena, et rõõmustada päeva ja kiigutada ööd laialehistel sõnajalgadel ühe elu lõpp, teise, uue algus. Öö jooksul mitte minutitki und, seisis Elisa tammerõdul ja vaatas roosapõsist koidikut äratamas maailma kaugel metsa taga paistvate mäetippude tagant. Päikest ennast näha veel polnud, kuid oli tunda looduse igatsust soojuse järele. Ka tüdruk igatses oma päikest, kes teadmata suunas kaduma jäi. Ta üritas mõelda, kui kaunis on hommik enne päikesetõusu, kuid silmadega otsis kedagi teist. Viivuks nägi ta sõnajalgadest välja hüppavat noort hirve, kes kellegi eest paaniliselt põgenes. ,,Inimesed
Pöialpoiss ja seitse Lumivalgekest Ühel kesktalve päeval, langes lumehelbeid taevast. Kuningas istus akna all ja hoidis nõela käes mille ta pidi kuningannale viima. Sel hetkel kui ta aknast välja vaatas torkas ta nõelaga sõrme ja veri tilkus põrandale. Kuningas mõtles endamisi: ,,Ma sooviks omale last, kes oleks väikese ümara ninaga, kartuli pruuni nahaga ja nii tumedate juustega, nagu eebenipuu." Aasta hiljem sünditaski kuninkanna kuningale poja ja ta oli täpselt selline nagu kuningas ise soovis. Laps oli väikese ümara ninaga, kartuli pruuni nahaga ja nii tumedate juustega nagu eebenipuu. Lapsele pandi nimeks Pöialpoiss, kuid kahjuks suri
´´Kui juba rääkida Holmsi oskustest...Kui ta esimest korda kohtas oma abilist Watsoni siis ainult ühe käe raputusega teadis ta, et Watson on olnud sõjadoktor. Täpselt nagu nii...´´ ja ta võttis enda ees olevalt preililt käest kinni. Keegi ei saanud aru mis toimub, kuid Jim jätkas rääkimist. ´´Sa oled hästi treenitud gümnist jah?´´ küsis Jim. ´´Kus sa teadsid´´ vastas preili. ´´Kas ta on sinu sõber, Päive?´´Küsis preili sõber. Segaduses Ann vaatas ringi ja siis rääkis Jim edasi. ´´See on sellepärast et tal on villid kätel. Kui naisel on palju ville kätel siis peab ta tihti metalli kangidest kinni hoidma või midagi selle lähedast.´´ ´´Aga...Sa saad villid ka siis kui tennist mängid´´päris Ann ´´Tegelikkus on, et natuke aega tagasi puhus tuul ta seeliku ülesse ning siis ma kogematta nägin, et tal on sinikad jalgadel mis sa tavaliselt saad kui harjutad paralleelsetel kangidel.´´
annaabi.ee 
