Pöialpoiss ja seitse lumivalgukest. (0)

Pöialpoiss ja seitse Lumivalgekest
Ühel kesktalve päeval, langes lumehelbeid taevast. Kuningas istus akna all ja hoidis nõela käes mille ta pidi kuningannale viima. Sel hetkel kui ta aknast välja vaatas torkas ta nõelaga sõrme ja veri tilkus põrandale. Kuningas mõtles endamisi: „Ma sooviks omale last, kes oleks väikese ümara ninaga, kartuli pruuni nahaga ja nii tumedate juustega, nagu eebenipuu.“
Aasta hiljem sünditaski kuninkanna kuningale poja ja ta oli täpselt selline nagu kuningas ise soovis. Laps oli väikese ümara ninaga, kartuli pruuni nahaga ja nii tumedate juustega nagu eebenipuu. Lapsele pandi nimeks Pöialpoiss, kuid kahjuks suri poisi isa paari päeva pärast raskesse haigusesse.
Paari kuu pärast otsustas kuninganna omale uue mehe võtta. Uus kuningas oli väga kaunis, kuid uhke ja edev. Aeg-ajalt käis kuningas peegli ees ja küsis:
„Peeglike, peeglike seina peal ,kes on kauneim kogu maal?“
Peegel vastu: „ Teie mu kaunis peremees olete kõige kauneim.“
Kuningas oli peegli vastusega alati rahul, kuna peegel ei valetaks talle kunagi. Pöialpoiss aga sirgus suuremaks ja pikemaks, muutus veel kaunimaks. Kord küsis kuningas peeglilt:
„Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal?“
„Teie mu kuningas olete küll kaunis, kuid teie kasupoeg Pöialpoiss on teist veel kaunim,“ vastas peegel.
Kuningas muutus väga kadedaks ja vihaseks. Ta käskis enda juurde kutsuda kuningriigi parima jahimehe .
„ Jahimees , tule kohe siia!“
„Jah mu kuningas ,mis juhtus?“ päris jahimees.
„Vii see laps ära metsa ja vabane temast!“ käratas kuninganna.
Jahimees võttis Pöialpoisil käest kinni ja viis ta metsa, tõmbas vibu pingule ja sihib poissi.
Pöialpoiss paluvalt: „Armas jahimees, jäta mind ellu! Jooksen kaugele metsa ja ei tule enam kunagi tagasi.“
„Hea küll, sa oled nii ilus ja armas poisike , jookse pealegi!“ nõustus jahimees.
Vaene laps oli ihuüksi suures metsas ja kartis väga. Pöialpoiss oli väga õnnelik kui ta nägi neid loomi ja linde, sest ta oskas nendega rääkida ja ta käis nende juures pidevalt.
„Oi kui tore on teid näha, mu kallid sõbrad linnud . Metsas oli väga hirmus olla.“ hüüdis Pöialpoiss.
Linnud rõõmsalt vastu: „Ära enam karda! Meie kaitseme sind!
„Oi, sa oled nii ilus!“ vastas teine lind.
Kolmas lind aga päris: „Mis su nimi on?“
Poiss vastas: „Pöialpoiss!“
„Kuidas sa metsa sattusid?“ küsis karu uurivalt.
Pöialpoiss rääkis, mis temal juhtus.
„Teiega koos oli tore olla, kuid ma pean nüüd edasi minema enne kui pimedaks läheb!“ ütles Pöialpoiss kiirustades.
Pöialpoiss jooksis edasi, ta oli juba väga väsinud. Järsku märkas ta puude vahelt väikest majakest. Ta koputas ja astus sisse. Kedagi polnud kodus.
Pöialpoiss ütles „Kui ilus majake! Kui puhas ja korras kõik on! Kõht on nii tühi. “
Ta kõndis natuke aega majas ringi ja järsku nägi ta seitset taldrikut väikese lauakese peal. Suur pirukas oli laual ja Pöialpoiss otsustas võtta ühe tükikese pirukat ja juua klaasike piima.
Poisil tuli suur väsimus peale metsas ringi rändamisest ja ta nägi teises toas seitset voodit. Pöialpoiss läks esimesse voodisse aga see oli liiga kõva, ta läks järgmisesse aga see voodi oli nii pehme, et ta vajus lausa selle sisse, kolmas voodi oli täpselt paras ja ta jäi sinna magama. Kui väljas oli juba väga pime jõudsid seitse lumivalgekest koju. Kõigil olid kõhud tühjad ja mindi laua äärde sööma. Kõik ehmusid, sest pirukast oli üks tükike puudu. Edasi hakkasid kõik hädaldama:
Kes on minu toolil istunud?
Kes on minu taldrikust söönud?
Kes on minu leiba hammustanud?
Kes on minu juurvilja maitsnud?
Kes on minu kahvlit kasutanud?
Kes on minu noaga lõiganud?
Kes on minu klaasist joonud?
Kes minu voodis on maganud?
Ja järsku üks lumivalgeke imestades: „Tulge vaadake, keegi magab siin!“
Kõik lumivalgekesed jooksid sinna ja üks nendest lausus : „Oi, ta on nii ilus!“
Teised laususid ka: „ ta on tõesti väga ilus aga laseme tal ilusti magada . „
Hommikul , kui Pöialposs ärkab ehmatab ta väga, sest lumivalgekesed on kõik tema ümber.
Üks lumivalgeke küsib poisilt, mis tema nimi on? Meie oleme lumivalgekesed.
Päialpoiss ütleb oma nime ja jutustab, kuidas ta nende juurde sattus.
Lumivalgekesed lubavad poisil enda juurde jääda, kui Pöialpoiss aitab neil tube korras hoida ja süüa teha. Varsti läksid lumivalkekesed mägedesse tööle, kus neil on suur õmblusvabrik. Enne minekut nad hoiatasid ka Pöialpoissi kuninga eest. Nad ei lubanud ka kedagi sisse lasta.
Kuningas arvas, et Pöialpoiss on surnud ja tema on jälle kõige ilusam. Ta astus peegli ette ja küsis: Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige kaunim kogu maailmas?
Peegel vastas: „ Kuningas, teie olete küll kaunis, kuid seitsme lumivalkekese juures elav Pöialpoiss on tuhat korda ilusam.“
Kuningas kohkus, sest teadis, et peegel ei valeta! Ja ta hakkas tõsiselt mõtlema, kuidas Pöialpoisist lahti saada. Lõpuks tuli ta heale mõttele, riietus vanaks kaubitsejaks ja läheb lumivalgekeste juurde.
Kohale jõudes hakkas kuningas hõikuma: „ Ostke head kaupa, ostke head kaupa.“
Pöialpoiss läks vana kaubitseja juurde ja küsis: „ Tere armas kaubitseja, mida te müüte?“
Kuningas vastas kavalalt: „Müün korralike salle.“
„Selle ausa kaubitseja võin küll sisse lasta .“ ütles Pöialpoiss.
„Laps, tule ma seon selle salli korralikult kinni!“ ütles kuningas salakavalalt
Kuninganna seob Pöialpoisi salli nii kõvasti kinni, et Lumivalgekesel jääb hing kinni ja ta kukub maha.
„Nüüd ei ole sa enam kõige ilusam!“ hüüdis kuningas kurjalt.
Kui Lumivalgekesed koju jõudsid kukkusid kõigil käsitöö kohvrid maha ja jooksid Pöialpoisi juurde.
Esimene lumivalgeke ütles: „Vaadake, tal on sall liiga kõvasti seotud.“
Teine Lumivalgeke aga kostis : „ Sõlmime ruttu lahti!“
Pöialpoiss ärkas ja jutustab, mis juhtus.
Üks lumivalguke kahtlustades: „Vana kaubitseja polnud keegi muu, kui paha Kuningas.“
Järgmisel hommikul läksid lumivalgekesed jälle tööle. Enne minekut ütlesid nad Põialpoisile, et ole ettevaatlik ja ära lase kedagi sisse, kui meid kodus ei ole.
Pöialpoiss lubas neid kuulata. Samal aja astus Kuningas peegli ette.
Kuningas rahulolevalt: „Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige kaunim kogu maailmas?“
Peegel vastab: „Kuningas, teie olete küll kaunis, kuid seitsme lumivalgekese juures elav Pöialpoiss on tuhat korda ilusam.“
Kuningas kohkus ja kahvatas. Ta sai aru, et Pöialpoiss oli ellu jäänud. Tundes nõiakunsti, valmistas ta mürgise kammi. Riietus ümber ja muutis ennast vanaeideks. Läks üle seitsme mäe seitsme lumivalgekese juurde, koputas uksele ja hüüdis jälle, et ostke head kaupa! Lumivalgeke vaatas välja ja ütles: „
„Minge aga edasi, ma ei või kedagi sisse lasta!“
Kuningas kohe vastu: „Aga vaadata ju ikka võid!“
Kamm meeldis Pöialpoisile nii väga, et ta ennast petta laskis ja avas ukse.
„Tule, ma kammin sind!“ ütles kuningas salakavalalt.
Nii kui kuningas kammi poisile juustesse oli pannud , mõjus mürk ja Pöialpoiss kukkus maha. Ja kuningas oli väga rõõmus ning lausus: „Nüüd olen mina kõige ilusam!“
Õnneks saabus peagi õhtu ja seitse lumivalgekest tulid koju. Kui nad Pöialpoissi maas lamamas nägid, kahtlustasid nad kohe võõrasisa.
Ruttu vaatasid, milles asi seisab ja leidsid mürgise kammi. Nad võtsid kammi juustest ja Pöialpoiss ärkas üles. Ta jutustas neile, mis oli jälle juhtunud. Siis hoiatasid nad teda veel kord, et ta ettevaatlik oleks ja kellelegi ust ei avaks. Kuningas oli koju jõudnud ja astus peegli ette ja sõnas:
„Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige kaunim kogu maailmas?“
Ja peegel vastas nagu ennegi: „Kuningas, teie olete küll kaunis, kuid seitsme lumivalgekese juures elav Pöialpoiss on tuhat korda ilusam.“
Kuulnud peegli vastust hakkas Kuningas viha pärast lausa värisema.
Kuningas vihaselt: „Pöialpoiss peab surema!“
Kuningas läks oma salakambrisse ja valmistas seal mürgise õuna. Pani endale selga talumehe riided ja asus teele pöialpoiste juurde. Ta koputas uksele.
Pöialpoiss vaatas aknast ja lausus: „Ma ei tohi kedagi sisse lasta, lumivalgekesed ei luba.“
„Ma ei tahagi sisse tulla. Võta, ma kingin sulle ühe õuna.“ Vastas talumees.
Pöialpoiss kahtlevalt: „Ei, ma ei tohi midagi kelleltki vastu võtta.“
„Kas sa kardad midagi? Vaata, ma söön ise ka neid õunu.“ lausus talumees.
Õun oli aga tehtud nii kavalasti, et üks pool oli mürgitatud, teine pool mitte. Kuningas hammustas oma õunapoolest ja Pöialpoiss sirutas käe ning võttis mürgise õunapoole.
Niipea kui Pöialpoiss hammustas õuna kukkus ta maha pikali .
Kuningas lausus rahul olevalt: „Häh! Seekord Lumivalgekesed sind enam ellu äratada ei saa!“
Kuningas lahkus. Koju jõudes läks ta peegli ette ja lausus: „Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maailmas?“
Peegel vastas: „Kuningas, teie olete kaunim kogu maailmas!“
Kuningas rahulolevalt: „Nüüd olen ma rahul!“
Lumivalgekesed tulid koju ja nüüd lendasid kõigi kohvrid igale poole laiali.
Lumivalgukesed laususid kõik koos ehmunult, et Pöialpoiss on surnud!
Nüüd hakkasid Lumivalgekesed üksteiselt pärima. Esimene küsis, et mis tal viga on? Teine vastas, et midagi mürgist siin ei paista.
Kõik lumivalgekesed puhkesid nutma.
Üks lumivalgeke pakkus välja hea mõtte mida temaga teha ja ta lausus: „ Paneme ta klaasist kirstu, et kõik näeksid tema ilu ja valvame teda.
Teisele lumivalgekesele aga tundus, et Pöialpoiss oleks täpselt nagu elus.
Kord aga sattus metsa Printsess . Kui Printsess nägi Pöialpoissi klaasist kirstus lamamas, ütles ta Lumivalgekestele:
Printsess: „Palun lubage Pöialpoiss mulle, annan kõik, mida te tahate. Ta on väga ilus“
Lumivalgekesed: „Me ei anna teda isegi kogu maailma kulla eest.“
Printsess aga vastu: „Siis kinkige ta mulle, sest ma ei saa ilma temata elada.“
Lumivalgekesed pidasid kurvalt nõu ja üks nendest vastas talle: „Võta ta siis endale!“
Printsess lasi oma teenijal Pöialpoisi sülle võtta ja kaasa tuua aga sel hetkel kui ta sülle võeti kukkus tal mürgitatud õuna tükike suust välja ja ta ärkas.
Pöialpoiss tegi silmad lahti ja hakkas uurima , et kus ta on.
Printsess vastas talle: „Sa oled minu juures ja siin sa oled kaitstud.“
Nüüd oli Pöialpoisil aeg jutustada, et mis oli juhtunid.
Järgmisel hetkel aga lausus printsess: „Sa oled mulle armas, tule minu isa lossi ja saa minu meheks.“
Pöialpoiss muutus õnnelikuks ja lausu: „Olen nõus.“
Samal ajal küsis Kuningas Peeglilt:
„Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige kaunim kogu maailmas?“
Peegel vastas ausalt: „Sina, Kuningas, oled küll kaunis, kuid noor Kuningas on oma lossis tuhat korda kaunim.“
Juhtus aga midagi kummalist – Pöialpoisi võõrasisa ei tunnegi enam kadedust noore Kuninga ilu üle, vaid otsustas minna Printsessi ja Pöialpoisi pulma.
Kuningas rõõmsalt: „Palju õnne teile!“
Ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni!
18.02.2013
Karoliine Tiik